Sergei Kruglov

Sergei Nikiforovitš Kruglov (vene keeles Сергей Никифорович Круглов; tegelik perekonnanimi Jakovlev) (2. oktoober 1907 – 6. juuni 1977) oli Lavrenti Beria asetäitjana NKVD üks juhtidest ja alates 1945. aastast Beria järglane NKVD juhi ametikohal (siseasjade rahvakomissar).

Sergei Kruglovi sõjaväeline auaste oli kindralpolkovnik.

Kruglov oli ainuke Nõukogude tšekist, kelle Suurbritannia monarh on tõstnud aurüütliseisusse.

Karjääri algus

Aastatel 1931–1934 oli Sergei Kruglov K. Liebknechti nimelise Moskva industriaal-pedagoogikainstituudi üliõpilane, 1934–1935 õppis ta Moskva Orientalistika Instituudi jaapani sektoris ja 1935–1937 oli ta Moskva punase professuuri ajalooinstituudi kuulaja.

Enne armeeteenistust, 1928. aastal, astus ta parteisse ja aastatel 1928–1929 juhatas ta tarbijaühistut Tveri kubermangus. Aastatel 1929–1930 teenis Kruglov Punaarmees tankipolgu nooremautomehaanikuna. Pärast õpinguaastaid (1931–1937) määrati ta partei Keskkomitee juhtivate parteiorganite osakonda juhtivametnikuks.

NKVD

1938. aasta novembris suunati ta tööle NKVD-sse. Kuu aja pärast määrati Nikolai Ježovi (hukatakse 1940) asemel NKVD-d juhtima Lavrenti Beria, samal kuul sai NKVD erivolinik Kruglov riikliku julgeoleku vanemmajori aukraadi; sealtpeale algas tema kiire karjääritõus. Juba 4 kuu pärast, veebruaris 1939, määratakse ta siseasjade rahvakomissari asetäitjaks kaadri alal. 1941. aastal (25.02.–30.07.) ja 1943–1945 oli Kruglov rahvakomissar Beria esimene asetäitja. GULAG jäi tema haldusalasse. 29. detsembril 1945 määrati ta Beria asemel rahvakomissariks (1946. aastal muudetud ametinimetuse järgi siseministriks).

1944–1945 oli Kruglov massiliste rahvaste deporteerimiste, sealhulgas tšetšeenide ja inguššide (veebruaris 1944) ja teiste rahvaste küüditamiste üks teostajaid, mille eest sai ta 8. märtsil 1944 koos Beria ja Ivan Seroviga (mõlemad hilisemad Nõukogude Liidu kangelased) valitsuse eriülesande eeskujuliku täitmise eest riikliku autasu – Suvorovi 1. järgu ordeni (ordeni statuudi järgi antakse seda aga armeekomandöridele väljapaistva juhtimise eest lahingolukordades).

1948. aastal organiseeris Kruglov kogu saksa elanikkonna deporteerimise Kaliningradi oblastist (see on Ida-Preisimaalt – piirkonnast, mis liideti Nõukogude Liiduga pärast Teist maailmasõda).

Jalta, Potsdam, San Francisco

Kruglov rääkis päris hästi inglise keelt. Ta korraldas Teises maailmasõjas Jalta (1945. aasta veebruaris) ja Potsdami (16. juuli – 2. august 1945) konverentside julgestust ja valvet. Nende ülesannete eduka läbiviimise eest autasustas USA valitsus teda Teeneteleegioni medaliga ja Suurbritannia ülendas ta 1945. aastal Briti impeeriumi ordu aurüütelkomandöriks.

Et tagada Potsdami konverentsi ohutus, oli rahvakomissari asetäitja Kruglovi poolt kohale toodud NKVD vägedest 7 polku ja 1500 inimest operatiivkoosseisust. Ta vastutas isiklikult konverentsi toimumise koha turvamise eest. Komplekteeriti erirong Stalini toomiseks Saksamaale. Marsruut Moskva–Potsdam, pikkusega 1923 kilomeetrt, oli hoolikalt ette valmistatud. Ohutu teekonna tagamiseks kaasati 17 000 inimest NKVD vägedest, lisaks 1500 inimest operatiivkoosseisust. Raudtee iga kilomeetri peale oli eraldatud 6–15 inimest. Samal marsruudil pandi kurseerima 8 NKVD soomusrongi.

Kruglov on viibinud ka Ameerika Ühendriikides – San Franciscos – aprillist maini 1945 seoses ÜRO asutamisega.

Karjäär pärast Stalini surma

Kohe pärast Stalini surma (5. märts 1953) võimujagamisel saavutas Beria sise- ja julgeolekuministeeriumi ühendamise, asudes ise ühendministeeriumi etteotsa. Kruglov sai kolmandat korda Beria esimeseks asetäitjaks (11. märtsil 1953). Beria kaotas võimu juunis 1953, kui ta 26. juunil partei Keskkomitee Presiidiumi istungil ootamatult arreteeriti. Arreteeriti ka Beria käsilased. Pärast Beria arreteerimist sai Kruglov 26. märtsil 1953 taas siseministriks, jäädes praktiliselt ainsaks oma positsiooni säilitanud Beria kaastöötajaks. Nüüd korraldas tema kümnete NKVD vihatud tegelaste arreteerimist või ametist vabastamist. Märtsis 1954 toimus järjekordne ministeeriumi reorganiseerimine. Julgeolekustruktuurid viidi ministeeriumi haldusalast välja. Kruglovi positsioon nõrgenes, kuid siseministri ametis püsis ta 31. jaanuarini 1956.

Karjääri lõpp

Jaanuaris 1956 määrati Kruglov elektrijaamade ehitamise ministri asetäitjaks. 1957. aastal viidi ta üle perifeeriasse – Kirovi oblasti Rahvamajanduse Nõukogu aseesimeheks. 1958. aastal saadeti 51-aastane Kruglov erru. Aasta hiljem jäi ta ilma kindralipensionist. Mõni aeg hiljem tõsteti ta ka Moskva eliitkorterist välja. 6. jaanuaril 1960 heideti Kruglov parteist välja põhjendusega, et ta oli "seotud poliitiliste repressioonidega". Seejärel elas ta tagasitõmbunana. Kruglov hukkus 6. juulil 1977, kui jäi teel suvilasse elektrirongi alla.

Auastmed

• 1938 – Riikliku julgeoleku vanemmajor (28. detsember 1938)
• 1939 – riikliku julgeoleku 3. järgu komissar (4. september 1939)
• 1943 – riikliku julgeoleku 2. järgu komissar (4. veebruar 1943)
• 1945 – kindralpolkovnik (9. juuli 1945)

Tunnustus

Nõukogude Liidu autasud

• 1940 – Punalipu orden (26. aprill 1940)
• 1942 – Punatähe orden (21. veebruar 1942)
• 1944 – 1. järgu Suvorovi orden (8. märts 1944)
• 1944 – 2. järgu Kutuzovi orden (20. oktoober 1944)
• 1945 – 1. järgu Kutuzovi orden (24. veebruar 1945)
• 1945 – Lenini orden (16. september 1945)
• 1952 – Lenini orden (19. september 1952)

Legion of Meriti komandöri klassi teenetemärk

Välisriikide autasud

• 1945 – Briti impeeriumi ordu aurüütelkomandör (juuli 1945; sellega kaasnes õigus aurüütliseisusele Suurbritannias)
• 1945 – USA autasu – Legion of Meriti komandöri klassi teenetemärk (30. juuli 1945)

Välislingid

Eelnev NSV Liidu siseasjade rahvakomissar

NSV Liidu siseminister 1946–1953

Järgnev Lavrenti Beria (1953)