Sándor Márai
Sándor Márai [š'aandor m'aarai], kuni 1939 ametlikult Sándor Károly Henrik Grosschmid de Mára (11. aprill 1900 Kassa – 21. veebruar 1989 San Diego) oli ungari kirjanik ja ajakirjanik.
Elu muuda
Sándor Márai sündis Austria-Ungaris Kassa linnas (saksa Kaschau, tänapäeval Košice Slovakkias) vanas saksi päritolu perekonnas. Tema isa oli advokaat Géza Grosschmid, ema oli õpetaja Kassa tütarlastekoolis. Tema vend oli ungari režissöör Géza von Radványi.
Noorusaastad muuda
1919. aastal suundus Márai Saksamaale. Ta õppis Leipzigi ülikoolis ajakirjandust ning tegi samal ajal varjunimega Alexander Grosschmid de Márai kaastööd satiirilehele Der Drache (Draakon). Ta jätkas õpinguid Frankfurdis, kus tegi kaastööd ajalehele Frankfurter Zeitung, ning Berliinis.
1923. aastal abiellus ta Ilona Matzneriga (hüüdnimi Lola), kes oli pärit jõukast juudi perekonnast. Varsti pärast abiellumist suundusid nad elama Pariisi, kus Márai töötas mitme ajalehe korrespondendina. Pariisis sukeldus ta ka kirjandusmaailma, luges palju ning tõlkis teoseid ungari keelde.
30. märtsil 1926 asus Márai Marseille's laevale ning suundus reisile Lähis-Itta. Ta külastas Egiptust, Palestiinat, Süüriat ja Türgit ning naasis Kreeka ja Itaalia kaudu Prantsusmaale. Reisimuljeid avaldas ta Frankfurter Zeitungis ning mitmes ungarikeelses perioodikaväljaandes. Raamatuna ilmusid need 1927 pealkirjaga "Istenek nyomában" ("Jumalate jälgedes"). See on esimene raamat, mille Márai hiljem oma teosenimekirjadesse võttis, kuigi ta oli raamatuid (peamiselt luulekogusid) avaldanud ka varem.
Mõnd aega viibis Márai korrespondendina Londonis, ent naasis 1928. aastal Ungarisse, asudes elama Budapesti Krisztinavárosi linnajakku. Budapestis keskendus ta kirjandusele, avaldades nii luulet, romaane, näidendeid kui esseid.
28. veebruaril 1939 sündis Márai pere ainus poeg Kristóf Géza Gábor, kes suri kuuenädalaselt hemofiiliasse. Hiljem (erinevail andmeil kas 1945 või 1947) adopteeris paar poisslapse Jánosi.
Saksa okupatsioon muuda
Ehkki Márai suhtus positiivselt sellesse, kui Natsi-Saksamaa ja fašistliku Itaalia sunnil andis esimene Viini arbitraaž 2. novembril 1938 Ungarile tagasi osa Lõuna-Slovakkiast ja Ruteenia, mille see oli kaotanud 1920. aastal Trianoni rahulepinguga, oli ta väga kriitiline natside suhtes ning teda peeti sügavalt antifašistlikuks inimeseks. Teises maailmasõjas toetas Ungari Saksamaad, ent 18. märtsil 1944 okupeeris Hitler riigi. See tõi kaasa Ungari juutide saatmise koonduslaagritesse, kus hukkusid ka Sándor Márai naiseisa ja paljud sugulased. Protestiks teatas Márai, et loobub kirjutamisest.
Ta kolis Budapestist umbes 25 km põhja pool asuvasse Leányfalu külla. 1944. aasta talvel toimunud üldmobilisatsioonist pääses ta tänu arstitõendile.
Kommunistlik Ungari muuda
Pärast sõja lõppu naasis perekond Budapesti ning Márail õnnestus aegamisi taas kirjandusega tegelema hakata. Alguses hinnati teda kõrgelt. 1945. aastal valiti ta Ungari Kirjanike Liidu peasekretäriks ning kutsuti valitsust kultuuripoliitilistes küsimustes nõustanud kunstinõukogu liikmeks (viimasest Márai aasta möödudes loobus). 1947. aastal valiti ta Ungari Teaduste Akadeemia liikmeks.
1948. aastal kommunistide võim Ungaris tugevnes, viidi läbi sundriigistamine ning toimus vaba ajakirjanduse ja kultuuriasutuste tasalülitamine. Márai teoseid hakati ajakirjanduses kritiseerima ja teda ennast häbistama. Septembris 1948 otsustas Márai koos perega Ungarist lahkuda, takistusi talle selleks ei tehtud.
Elu eksiilis muuda
Pere elas seitse nädalat Šveitsis, seejärel Itaalias Napoli eeslinnas Posillipos. Sealt tegi Márai kaastööd mitmele Euroopa, USA ja Lõuna-Ameerika ungarikeelsele ajalehele. Ühel külaskäigul Münchenisse, kus ta pidas läbirääkimisi oma Saksa kirjastajatega, võttis ta ühendust Raadio Vaba Euroopa toimetusega ning hakkas sellele kaastööd tegema. 1956. aasta Ungari ülestõusu päevil saatis ta raadio kaudu oma kaasmaalastele 25 "erisõnumit". Kaastöö Vaba Euroopale lõppes 1967. aastal.
Itaalia heitlikud sotsiaalsed ja poliitilised olud põhjustasid kirjanikule järjest suuremaid probleeme, pealegi polnud tal kindlat sissetulekut. 1957. aastal emigreerus perekond Ameerika Ühendriikidesse ning elas New Yorgis. Sel ajal ei kirjutanud Márai palju ning avaldas teoseid peamiselt oma kuludega väikestes tiraažides.
Vähemalt kord aastas reisis Márai koos perega Itaaliasse, aastail 1967–1980 elasid nad Salernos. Seda perioodi iseloomustab tihe kirjanduslik tegevus. 1980. aastal kolis pere lõplikult USA-sse, asudes elama California osariiki San Diegosse.
Kodumaal Ungaris hakati Máraid 1980. aastate lõpus taas hindama. Ungari Teaduste Akadeemia, kust ta oli 1949. aastal poliitilistel põhjustel välja arvatud, taastas 1989. aastal ta liikmesuse, niisamuti Ungari Kirjanike Liit. Talle pakuti lepinguid teoste taasavaldamiseks Ungaris, ent Márai teatas, et annab loa ainult juhul, kui Nõukogude väed maalt lahkuvad ning toimuvad vabad ja demokraatlikud valimised.[1]
Elu lõpp ja surm muuda
4. jaanuaril 1986 suri Márai vahepeal pimedaks jäänud naine vähki. Sama aasta novembris suri Ungaris kirjaniku režissöörist vend. Mõni kuu hiljem, 23. aprillil 1987, suri 46-aastaselt ootamatult ka Márai poeg János.
22. veebruaril 1989 sooritas Márai enesetapu, tulistades endale kuuli pähe. Tema tuhk puistati merre.
1990. aastal anti talle postuumselt Ungari kõrgeim autasu Kossuthi preemia.
Looming muuda
Márai raamatuist on enamik romaanid, ent ta avaldas ka luulet ja päevikuid. Ka USA-s jätkas ta kirjutamist ungari keeles. Tõlgete kaudu sai ta tuntuks alles 1990. aastate keskel. Tänapäeval peetakse teda 20. sajandi Euroopa kirjanduse kaanonisse kuuluvaks autoriks.
Eesti keeles ilmunud teoseid muuda
- "Küünlad põlevad lõpuni" ("A gyertyák csonkig égnek", tõlkinud Sander Liivak), Varrak 2002, ISBN 9985306368
- "Maa, maa!..." ("Föld, föld...!", tõlkinud Edvin Hiedel), Varrak 2006, ISBN 998531137x
- "Püha Gennaro veri" ("San Gennaro vére", tõlkinud Edvin Hiedel), Varrak 2006, ISBN 9985312198
- "Ühe kodanlase pihtimused" ("Egy polgár vallomásai", tõlkinud Edvin Hiedel), Varrak 2010, ISBN 9789985321423
Eesti laval esitatud teoseid muuda
- "Küünlad põlevad lõpuni" teatris Ugala (Christopher Hamptoni dramatiseering; lavastaja Indrek Sammul; esietendus 11. aprillil 2009)[2]
Viited muuda
- ↑ Sándor Márai: American Journal, Part Two: 1984–1989 The Hungarian Quarterly 173, 2004 (päevikukatkeid ingliskeelses tõlkes)
- ↑ Sándor Márai "Küünlad põlevad lõpuni" (info lavastuse kohta teatri kodulehel)
Kirjandus muuda
- Ernő Zeltner, Sándor Márai: Ein Leben in Bildern. München: Piper Verlag, 2001, ISBN 349204350X
- Tibor Mészáros, "Sándor Márai (1900–1989)", Ühe kodanlase pihtimused. Tallinn: Varrak, 2010, lk 372–404.
Välislingid muuda
- Sándor Márai loomingule pühendatud blogi
- Sándor Márai: Memoir of Hungary 1944–1948 The Hungarian Quarterly 141, 1996 (katkend raamatu "Föld, föld" [1972] ingliskeelsest tõlkest [1996])
- Sándor Márai: American Journal, Part Two: 1984–1989 The Hungarian Quarterly 173, 2004 (päevikukatkeid ingliskeelses tõlkes)