Robert von Toll
Parun Herman Robert von Toll (23. jaanuar 1802 Linnamäe mõis Antsla kihelkond, Võru kreis Liivimaa kubermang – 7. detsember 1876 Kukruse mõis Jõhvi kihelkond Viru kreis Eestimaa kubermang) oli Eestimaa aadlik, ajaloolane ning sõjaväelane Venemaa keisririigi armees, Eestimaa provintsiaalpoliitik ja Eestimaa maanõunik.
Herman Robert oli parun Adolf Friedrich von Toll[1]i (1773–1805) ja Karoline Margarethe Agnete von Tolli (sünd. Baranoff) poeg.
Robert von Toll õppis Peterburi merekadetikorpuses, astus 1816. aastal Venemaa keisririigi sõjaväeteenistusse, osales traguniohvitserina Vene-Türgi sõjas ja Poola 1831. aasta Novembriülestõusu mahasurumisel, sai viimases raskelt haavata ning läks 1852. aastal erru ratsaväepolkovniku auastmes.
1841. aastal päris Robert von Toll Kukruse mõisa Virumaal. Samuti kuulus talle veel Järvamaa Järva-Madise kihelkonna Albu ja Peetri mõis.
Robert von Toll osales Toll aktiivselt ka Eestimaa rüütelkonna aadli seisusliku omavalitsuse töös, olles Eestimaa Rüütelkonna Matriklikomisjoni liige, oli 1857-1860 meeskohtunik, 1862–1876 Eestimaa maanõunik ja Eestimaa Ülemmaakohtu liige, 1864–1868 ka Virumaa ülemkirikueestseisja.
Robert von Toll kogus Kukruse mõisas ulatusliku Baltimaade ajalooürikute, müntide ja pitsatite kogu jätkates Carl Gustav von Toll alustatud ürikute kogumist[3]. Tema kogud avaldati väljaandes "Est- und livländische brieflade". Esimese (1856) ja teise köite (1861, 1864), mis katsid Poola ja Rootsi aega 1561–1597, koostas Toll koos Friedrich Georg von Bunge ja Eduard Pabstiga, kolmanda köite (1879, kronoloogiad) toimetas Philipp Schwartz ja neljanda köite (1887, pitsatid ja mündid) Johan Sachssendahl.
Robert von Tolli ürikute kogu oli baltisakslastele ja eriti rüütelkondade matriklikomisjonidele oluline sellepärast, et eristada ja kinnitada põlisaadlit teenisaadlist, mille seadis sisse Peeter I. Eesti ajaloo seisukohalt on selle kogu tähtsus hindamatu, sest see moodustab umbes poole kogu Eestis olevast dokumentatsioonist Vana-Liivimaa, Poola ja Rootsi aja kohta. Just sealt leiab alati esmast infot Eesti kohanimede ja muu seesuguse kohta[3]. Robert von Toll nimetati oma ajalooalase tegevuse eest Riia Ajaloo ja Muinasteaduse Seltsi ning Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks[4].
1860. aastal uuris Toll ajaloolase Carl Schirreni eeskujul Rootsi Riigiarhiivi, kust leidis osa Liivimaa ordu väärtuslikust arhiivist, mis andis talle tööks rikkalikult materjali.
Robert von Tolli ajal hakati Kukruse mõisas 1870. aastatel, esimesena kaevandama ja kasutama põlevkivi. Kukruse mõisa järgi on saanud nimetuse kukersiit (põlevkivi), ehitusmaterjalid kukermiit (sideaine), kukersool (kattelakk) ja kukerbetoon ehk kukeroon (põlevkivituhkbetoon).[5] Robert von Toll rajas Kukrusele ka Eesti ühe liigirikkama pargi, tiigid ja tõenäoliselt kuivendussüsteemi.
Isiklikku
muudaRobert von Toll oli polaaruurija Eduard von Tolli lell.
Ta oli abielus Albu mõisa pärijanna Marie Irene von Igelströmiga
Viited
muuda- ↑ Adolf Friedrich von Toll, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931]
- ↑ R. v. Tolli vapp-epitaaf, 1876 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 14.09.2023)
- ↑ 3,0 3,1 Külli Kriis, Kes nad olid - von Tollid ?, Põhjarannik, nr. 210, 6 november 2010
- ↑ Albu 1818-1862. Igelströmid ja Tollid, www.eha.ee, (vaadatud 14.09.2023)
- ↑ Heldur Sander, Alar Läänelaid, Kukruse mõis ja park, Eesti Loodus, 2007/9
Välislingid
muuda- Allgemeine Deutsche Biographie
- Nordisk familjebok, Toll, 2. Robert von, 1904–1926
- Portree. Herman Robert von Toll. Kukruse mõisnik, maanõunik, Soolapaberifotod Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus
- Külli Kriis, Kes nad olid - von Tollid ?, Põhjarannik, nr. 210, 6 november 2010