Vikipeedia

Novembriülestõus

Novembriülestõus (Poola Powstanie listopadowe, leedu 1831 metų sukilimas, valgevene Паўстанне 1830—1831 гадоў) on Poola rahvuslik ülestõus, mis algas 29. novembri ööl vastu 30. novembrit 1830 ja lõppes 21. oktoobril 1831.

Novembriülestõus
Marcin Zaleski "Novembritsükkel", "Arsenali hõivamine", 1830
Toimumisaeg 29. november 1830 – 21. oktoober 1831
Toimumiskoht Kongressi-Poola
Tulemus Venemaa tsaaririigi ja tema liitlaste võit
Osalised
Poola Kongressi-Poola  Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
 Venemaa Nikolai I
Venemaa Hans Karl von Diebitsch
Venemaa Ivan Paskevitš
Jõudude suurus
150 000 200 000
Kaotused
40 000 langenut ja haavatut[1] ligi 23 000 langenut ja haavatut
Ülestõusus osales ka rahvast Kongressi-Poolasse mitte kuulunud endistelt Rzeczpospolita aladelt.

Ülestõusnute eesmärgiks oli võtta enda kontrolli alla Poola kuningriiki kuulunud alad, samuti sellega seotud alad (Leedu, Žemaitija, Volõõnia). Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt, kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.–8. septembril langes Varssavi, ülestõus lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks (kuni Jaanuariülestõusuni).

Poolas mälestatakse ülestõusu 29. novembril, kadettide päeval.

Paavst Gregorius XVI mõistis ülestõusu entsüklikas "Cum primum"[2] hukka kui "väljaastumise seadusliku tsaarivõimu vastu".[3]

Ülestõusu põhjused muuda

 
Poola Kuningriigi vapp aastast 1831

Novembriülestõusu puhkemise peamiseks põhjuseks oli rahulolematus Venemaa keisrite poliitikaga, mis oli vastuolus Poola aastal 1815 kehtestatud konstitutsiooniga. Riigi konstitutsiooni järgi oli keiser ühtlasi ka Poola kuningas. Poola keeles kutsuti kahe maa ühist valitsejat ka Vene tsaariks. Poola rahvale tundus aga valitsejate poliitika olevat suunatud Poola iseseisvuse likvideerimisele.

Aleksander I likvideeris aastal 1819 trükivabaduse ja viis sisse tsensuuri. Aastal 1821 likvideeriti vabadus kuuluda enda valitud ühendustesse ja keelustati vabamüürlus. Selle alusel mõisteti aastal 1824 kohut Poola vabamüürlaste juhi Walerian Łukasiński üle ja mõisteti ta süüdi. Aastal 1823 purustasid Vene võimud suure salaorganisatsioonide võrgu, mis tegutsesid Kongressi-Poolasse mitte kuuluvatel Rzeczpospolita aladel. Nikolai Novosiltsev alustas filomattide ja filarettide ühendustesse kuuluvate inimeste jälitamist.[4] Aastal 1825 muudeti korda, mille kohaselt seimi istungid olid avalikud.

Samal ajal algas ka Poola iseseisvust pooldavate liikumiste jälitamine. Aastal 1827 hakati arreteerima Patriootide Ühingu liikmeid. Seimikohus määras süüdistavatele leebed karistused ja vabastas nad süüdistustest riigireetmises, kinnitades sedasi kaudselt, et liikumises osalejad tegutsesid heas usus aasta 1815 konstitutsiooni taastamise nimel.

Selleks ajaks oli ka ilmne, et Venemaa ei kavatsegi täita Viini kongressi otsuseid, mis nägid ette "sisemise laienemise" ehk siis tsaari võetud kohustust liita Kongressi-Poolaga Poola esimestel jagamistel hõivatud piirkonnad.[5]

Aasta 1830 juulis ja augustis puhkesid nii Prantsusmaal kui ka Belgias võidukad revolutsioonid, mis viisid Püha Liidu võimu lagunemisele.

17. oktoobril andis tsaar korralduse Venemaa ja Poola aladel viia läbi erakorraline mobilisatsioon.

21. oktoobril sai vürst Franciszek Ksawery Drucki-Lubecki korralduse Kongressi rahalised vahendid võimaliku sõja puhkemiseks valmis seada. Samas pole leidnud kinnitust see, et Nikolai I ka reaalselt invasiooni Lääne-Euroopasse kavandas. Tegelikult oli Poola põhiseaduses keelatud Poola vägede kasutamine väljaspool Poola territooriumit. Tõenäolisemalt tehti seda, kuna tsaarivõimud eeldasid Poola ülestõusu.

23. novembril said ülestõusuga seotud ohvitserid teada, et nende kavatsused on tulnud avalikuks ja et neid kavatsetakse arreteerida.

24. novembril kuulutas Belgia rahvuskongress Brüsselis, et riik ei allu enam Hollandi kuningale, kuulutades sellega faktiliselt välja riigi iseseisvuse.

28. novembril jõudsid Poolasse sõnumid selle kohta, et Suurbritannias on võimult lahkunud Venemaaga sõbralikke suhteid pooldav Wellingtoni hertsog. Ülestõusu juhtidele tundus see olevat sobilik hetk ülestõusu alustamiseks. Tegelikult oli see hetk aga väga ebasoodne, kuna Vene väed olid sellest teadlikud ja mobilisatsioon Venemaal oli juba alanud. Tagantjärele on mõni ülestõusu liidritest arvanud, et ülestõusul oleksid olnud paremad šansid kaks aastat varem, kui käimas oli järjekordne Vene-Türgi sõda ja Venemaa poleks saanud nii palju sõdureid Poola vastu mobiliseerida.

Ülestõusu puhkemine muuda

 
"Piotr Wiysocki 29. novembril 1830". Jan Nepomucen Żyliński joonise põhjal valminud litograafiline leht
 
Wojciech Kossak. "Belwederi lossi ründajate kokkupõrge Vene vägedega Łazienki sillal 29. novembril 1830"
 
Poolakate lahingulipp aastast 1831 motoga "Jumala nimel: Meie ja teie vabaduse eest"[6]

Ülestõusu hakati Varssavi kadetiohvitseride koolis kavandama juba aastal 1828. Selle kavandajaks oli alamporutšik Piotr Wysocki. Vandenõu põhjusteks oli Kongressi-Poola sõjaväes levinud üleüldine rahulolematus suurvürst Konstantin Pavlovitšiga, kes oli toona Poola Kongressi vägede ja ühtlasi ka Venemaa lääneosas asuvate Vene vägede ülemjuhataja, ühtlasi ka Venemaa keisri ja Poola kuninga Nikolai I vend. Rahulolematuse põhjuseks oli see, et Konstantin pani aluse salapolitseile ja jälitustegevusele, samuti häbistas ta avalikult Poola ohvitsere.

Ülestõusu alustanud signaalideks olid Solecis põlev pruulikoda ja Dziki tänaval põlev kivimaja. Ülestõus algas 29. novembril kell 18.00, mil Piotr Wysocki sekkus kadettide Łazienki pargis peetavasse taktikaõppusse ja pidas neile kõne: "Poolakad! Kättemaksu aeg on käes! Täna me kas sureme või saavutame võidu! Mingem siis, ja saagu teie rinnad meie vaenlaste jaoks Termopüülideks!"[7] Seejärel juhatas ta kadetid ülestõusnute kogunemispaika Jan III Sobieski kuju juures. Seejärel hõlvas 24 vandenõulasest koosnev grupp (noored haritlased, nende seas ka Ludwik Nabielak, Seweryn Goszczyński, Leonard Rettel, ja kadetid) Belwederi lossi, mis oli suurvürsti residentsiks. Suurvürst Konstantin suutis aga ülestõusnute eest peituda, väidetavalt olevat ta lossist pagenud end naiseks rõivastades.[8] Seejärel liitus ülestõusnutega ligi 15 000 lihtrahva esindajat ja nendega koos vallutasid ülestõusnud Kuningliku Arsenali. Seejärel hukati kuus ülestõusule vastuseisu osutanud kindralit: Stanisław Trębicki, Maurycy Hauke, Stanisław Potocki, Ignacy Blumer, Tomasz Siemiątkowski, Józef Nowicki – ja sealjuures lasti eksikombel maha ka polkovnik Filip Meciszewski. Pärast novembriülestõusu purustamist lasi Nikolai I hukatud ohvitseride mälestuseks Varssavisse monumendi püstitada.[9]

 
"Straż Bezpieczeństwa"
 
Poola ülestõusnute viiezlotised rahad aastast 1831
 
Marcin Zaleski. "Poola vägede Wierzbnost naasmine 3. detsembril 1830"
 
Ülestõusu diktaatorite pitsat

Järgmisel päeval võtsid ülestõusnud koos rahvaga enda kontrolli alla kogu Varssavi ning sõjaväelaste vandenõu muutus ülestõusuks. Suurvürst Konstantin Pavlovitš taganes koos ustavaks jäänud vägede ja ohvitseridega, seades end sisse Wierzbnos asuvas kõrtsis, ülestõusnute vastu ta välja ei astunud. Hiljem lahkus ta koos enda kontrolli all olevate vägedega, andes ülestõusnutele üle nii Modlini kui ka Zamośći. Hiljem väljendas ta korduvalt sümpaatiat ülestõusnute vastu. Ta suri 1831. aastal koolerasse.

30. novembril seadis Riiginõukogu sisse julgeolekuüksused (Straż Bezpieczeństwa) mille juhiks oli Piotr Łubieński ja mille eesmärgiks oli Varssavi ülestõusnud tsiviilelanikkonnalt relvad ära korjata. Seda tegevust ka alustati, ühtlasi keelustati ülestõusnute sini-valge-punase kokardi kasutamine, selle asemel nõuti valgete kokardite kasutamist.

Pärast seda, kui Franciszek Ksawery Drucki-Lubecki juhitud Kongressi-Poola tsiviiladministratsiooniks olev Riiginõukogu ebaõnnestunult rahvalt relvi ära korjata üritas, laienes ülestõus veelgi. 1. detsembril loodi taas Patriootide Ühing, mille juhiks sai Maurycy Mochnacki, kes nõudis kiiret tegutsemist Kongressi-Poola aladel asuvate Vene vägede vastu. Ülestõusnute survel võeti ühingu liikmeid vastu ka Riiginõukogusse, kuigi selle konservatiivsemad liikmed olid taolise otsuse vastu. Rahva rahustamiseks astus Riiginõukogu 3. detsembril tagasi ja moodustati ajutine valitsus, mille eesotsas oli Adam Jerzy Czartoryski. Ülestõusnute vägede ülemjuhatajaks sai Józef Chłopicki, kes 5. detsembril kuulutas end ülestõusu diktaatoriks ja kavatses alustada Venemaa keisriga läbirääkimisi, nähes nende vahendajana Preisi kuningriiki. Ta saatis ka keisri juurde saadikuna Tadeusz Wyleżyński, kes avalikustas Nikolai I-le Poola vägede paiknemise.[10]

Peterburi sõitis Poola delegatsiooni eesotsas ka vürst Drucki-Lubecki. Seim tegi talle ülesandeks nõuda keisrilt Poola konstitutsiooni tunnistamist, Leedu, Volõõnia ja Podoolia alade Kongressi-Poolaga liitmist ja taolise seimi kokkukutsumist, kus oleks olnud esindatud ka liidetavate alade esindajad. Samuti pidi ta nõudma Vene vägede Poolast väljaviimist.

13. detsembril andis keiser välja ukaasi, millega ta kehtestas eelnevalt nimetatud piirkondades sõjaseisukorra, samuti käskis ta alustada ekspeditsioonikorpuse mobiliseerimist.[11] Selle juhiks sai Hans Karl von Diebitsch ja selle ülesandeks oli ülestõusu mahasurumine. Juba 7. detsembril oli ta andnud aga Georg Andreas von Roseni väesalgale korralduse tungida Kongressi-Poola aladele. 17. detsembril andis keiser välja manifesti poolakatele, milles ta nõudis Riiginõukogu taastamist selle varasemal kujul ja Poola vägede koondumist Płocki ümbruskonda.

Olukord Poolas oli samal ajal aga teravamaks muutunud. 20. detsembril andis seim välja manifesti, milles põhjendati poolakate ülestõusu Venemaa võimude vastu: Inimeste vabadust on vägistatud, vanglad on täidetud rahvaga, sellal kui sõjaväekohtud nuhtlesid rahvast, kelle ainus süü seisnes selles, et nende hing ja rahvuslik loomus sõdisid korruptsiooni ja toime pandava laastamistöö vastu. Juhuks, kui Venemaa ründab Poolat, oli seal kirjas: siis on meie vaenlasel juures vaid üks uus valdus, mis on muudetud kõrbeks.[5] 21. detsembril saatis diktaator Józef Chłopicki ajutise valitsuse laiali ja kutsus selle asemel kokku raada. 29. detsembril kutsus diktaator kokku tuvastuskomisjoni, mille eesmärgiks oli tegeleda spionaažis kahtlustatavate inimestega.[12]

 
"Nikolai I troonilt kukutamine Poolas aastal 1831"

17. jaanuariks oli saanud selgeks, et läbirääkimised Nikolai I-ga ei vii kuhugi, kuna too nõudis vaid ülestõusnute tingimusteta kapituleerumist. Nii astus Józef Chłopicki tagasi ja seimis sai ülekaalu radikaalne Patriootide Ühing Joachim Leleweli juhtimisel. 25. jaanuaril 1831 võttis seim Roman Sołtyki eestvedamisel vastu otsuse Nikolai I troonilt kukutamise kohta, mis tähendas sisuliselt personaalunioonist loobumist ja Poola iseseisvuse väljakuulutamist. Otsuse väljakuulutamise järel tormas seimi liige Jan Ledóchowski saali keskele ja hõiskas: "Kuulgu kõik, enam pole Nikolaid!"[13]

Selleks ajaks oli Poola piiri äärde jõudnud Diebitschi juhitud 115 000 mehe suurune Vene vägi, mis koosnes 336 väesalgast. Keiser oli Diebitschile kaheksas Poola maakonnas piiramatud volitused. 29. jaanuaril 1831 saatis seim kokku kutsutud raada laiali ja ametisse määrati valitsus Rahvuslik Raada, mille koosseisus olid Adam Jerzy Czartoryski, Wincenty Niemojowski, Stanisław Barzykowski, Teofil Morawski ja Joachim Lelewel.[14] Józef Chłopicki asemele astus Michał Gedeon Radziwiłł, aga Chłopickist sai sõjavägede ülemjuhataja.

Jan Olrych Szaniecki tegi ettepaneku ülestõusnute jõudude tugevdamiseks luua talumeestest rahvaarmee ja parandada talumeeste elujärge, et need oleks huvitatud rahvavägedega liitumisest. Patriootide Ühing toetas seda ettepanekut, ent parlamendi enamuse vastuseisu tõttu see ei teostunud. Hiljem, 21. juunil, selline rahvavägi ka kindral Skrzynecki juhtimisel tõepoolest loodi, ent kuna seda ei toetanud lubadused lihtrahva elujärge paremaks muuta, siis puudus pärisorjadel motivatsioon selle väega liitumiseks. Seimis nimelt kardeti, et taolised otsused näitavad novembriülestõusu lihtrahva ülestõusuna.[15] Pikemas perspektiivis tõi see aga kaasa lihtrahva toetuse vähenemise.[16]

Vene-Poola sõda muuda

 
Vene ja Poola väesalkade võrdlev suurus sõja kuude kaupa
 
"Chłopicki ja Skrzynecki Poola vägesid juhatamas". January Suchodolski maal
 
Marcin Zaleski maal "Waweri ja Dębe Wielkie lahingus võetud vangide ja lahingustandartite esitlemine Varssavis"

Vene sõjavägi ületas Kongressi-Poola piiri 5. veebruaril 1831.[17] Esimesed relvastatud kokkupõrked leidsid aset 7. veebruaril, mil ülestõusnute esimene ulaanipolk Siedlces vastase luuresalgaga lahingut pidas. Selsamal päeval sundis ülestõusnute 3. ulaanipolk Węgrówist lahkuma kaks Vene polku.[18]

Pärast edukaid kokkupõrkeid Poola vägedega Stoczeki lahingus ja I Waweri lahingus alustasid Vene väed rünnakut Varssavile. 25. veebruaril toimus aga suur Olszynka Grochowska lahing (Poola vägesid 40 000, Vene vägesid 60 000), milles küll Józef Chłopicki sai haavata, ent mis kujunes siiski Poola vägede taktikaliseks võiduks, kuna pealetung Varssavile peatati. Poolakad kaotasid lahingus 7000 meest, venelaste kaotused olid veidi suuremad.[15]

Lahingu järel sai diktaatoriks Jan Skrzynecki, kes aga kartis vastupealetungi alustada. Ta nõustus rünnakuga alles märtsi lõpus. Ignacy Prądzyński hulljulged plaanid tõid Poola vägedele edu II Waweri lahingus, Dębe Wielkie lahingus ja Iganie lahingus. Seejärel Skrzynecki peatas vasturünnaku. Ta lootis välisele toetusele ja eelista Vene vägede purustamise asemel nendega läbirääkimisi pidada. Alles mai lõpus nõustus ta Prądzyński uue plaaniga, mis nägi ette venelaste Łomża ja Ostrołęka ümbruskonnas tegutsevate kaardiväepolkude purustamise. Selle viivitamise tõttu saavutasid Vene väed strateegilise initsiatiivi. Aprillis puhkes Nikolai I vägede seas tüüfuse- ja kooleraepideemia. Peterburis süüdistati selles poolakaid ja väideti, et need on kaevud mürgitanud.[19][20] 26. mail võitsid venelased Ostrołęka lahingu, mis mõjus Poola vägede moraalile laastavalt. Selle kaotuse üheks põhjuseks on asjaolu, et Skrzynecki kõhkles ega söandanud haigusest nõrgestatud Vene vägesid täie jõuga rünnata. Nii kujunes juulis välja olukord, kus Poola võis välja panna vaid 65 000 meest ja Vene armee kogusuuruseks oli 135 000 sõdurit, kellest küll paljud olid tegevuses Venemaa keskrajoonides koolera tõttu puhkenud arvukate mässude mahasurumisega.[21] 11. augustil astus ta diktaatori kohalt tagasi.

15. augustil üritas Patriootide Ühing võimu võtta. Selle käigus tappis vihane rahvamass Varssavi kuningalossis olevad reetmises süüdistatud vangid. Tekkinud segaduses sai ülestõusu juhiks kindral Jan Krukowiecki, kes saavutas raada üle peaaegu täieliku kontrolli.

Ostrołęka lahingu järel koolerasse surnud Hans Karl von Diebitschi vahetas 6. septembril Vene vägede ülemjuhataja kohal välja Ivan Paškevitš. Tema juhtimisel hõivasid Varssavit seni idast rünnata üritanud Vene väed kiirmarsiga Włocławeki sillad ja ründasid linna läänest. Rünnakus Wolale langes Poola kindral Józef Sowiński. Seejärel ei näinud ülestõusu juhid Varssavi kaitsmiseks enam mingit võimalust ja andsid linna vastasele üle. Paar nädalat hiljem lõpetasid oma tegevuse seim ja Rahvuslik Raada, laiali lagunes ka ülestõusnute kindralstaap. Paljud selle liikmetest pagesid Preisimaale või Galiitsiasse.

Krukowiecki tagandati Varssavi langemise järel ja ülestõusnute uueks ülemjuhatajaks sai Bonawentura Niemojowski. Ülestõusnute sõjavägi taganes algul Modlini kindlusse, seejärel aga Płocki ümbruskonda. Paar nädalat hiljem lõpetasid oma tegevuse seim ja Rahvuslik Raada, laiali lagunes ka ülestõusnute kindralstaap, selle põhjuseks oli teade suure ülestõusnute väesalga interneerimisest Austrias. Paljud selle liikmetest pagesid Preisimaale või Galiitsiasse. 5. oktoobril 1831 ületas suurem osa Poola vägesid Preisimaa piiri ja alistus Brodnica all Preisimaa võimudele, eelistades seda Vene vägede kätte sattumisele.[15] 8. oktoobril alistus Modlin, 13. oktoobril aga Zamośći garnison. 21. oktoobril hõivati ülestõusnute viimane tugipunkt Zamośći lahistel ja seda loetakse ülestõusu lõpuks.

1831. aastal kajastas Aleksandr Puškin oma teostes korduvalt vajadust Poola mäss võimalikult kiiresti maha suruda. Seda kajastavad nii luuletus "Borodino aastapäev" (Бородинская годовщина)[22] kui ka ood "Neile, kes Venemaa üle keelt peksavad" (Клеветникам России).[23]

Hinnatakse, et ülestõusnute vägede kogusuuruseks oli ligikaudu 150 000 meest. Neist 40 000 langes lahingus või sai haavata. Vene vägede suurus oli ligi 200 000 meest; venelased kaotasid haavatute ja tapetutena ligi 23 000 meest.[24]

Partisanisõda muuda

 
Józef Zaliwski "Ostrołęka laskurid"

Juba aasta 1831 alguses oli Ignacy Prądzyński teinud ettepaneku moodustada koordineeritult tegutsevate poola partisanide salgad. Need pidid koosnema väikestest metsades varjuvatest salkadest, mis pidid koosnema kohaliku julgeolekuteenistuse inimestest ja piirkondlikest sõjaväesalkadest. Plaani kohaselt tuli terve Poola ala jagada seitsmeks tsooniks, kus pidid tegutsema erinevad ülestõusnute salgad.

Tema ettekujutuses pidid väikesed, piirkonda tundvad ja liikuvad partisanide salgad tegutsema Vene vägede tagalas, häirides nende sideliine ja rünnates väiksemaid isoleeritud vaenlase väesalkasid. Hädaolukorras pidid need salgad laiali minema ja hiljem eelnevalt kokku lepitud kohtades uuesti kogunema. Hiljem moodustatigi Płocki ja Augustowi ümbruskonnas tegutsev väesalk, milles oli 8000 meest ja mis sidus endaga Wisla paremal kaldal suured Vene väeüksused. Täiendust sai see vägi Wisla vasakul kaldal mobiliseeritute seast.

Augustowi ümbruskonnas tegutses Michał Godlewski juhitud ligi 1000 mehe suurune salk. Seal tegutsesid ka majorite Karola Szoni ja Antoni Puszeti juhitud salgad, mille suuruseks oli 4000 meest. Need salgad purustati 22. aprillil Marijampolė all. Kurpiówi laanes tegutsesid Józef Zaliwski juhitud partisanid. Tema salgas oli üle saja püssimehe ja nad korraldasid vastase vägedele varitsusi, samuti ründasid nad ka vastase moonavoore. Venelaste võit Ostrołęka lahingus tõi kaasa selle salga lagunemise.[25]

Lisaks neile tegutsesid veel laskurite salgad Michał Kuszelli, Eustachy Grothusi ja Stanisław Krzesimowski juhtimisel. Need koosnesid iseseisvalt tegutsevatest jäägritest; vajaduse korral liitusid nad aga regulaararmeega ja toetasid oma tulega jalaväelasi.

Leedu aladel kasutasid Vene väed partisanide mahasurumiseks drastilisi võtteid. Ohvitserid lasti maha, aadlike vara konfiskeeriti ja nad saadeti pagendusse, pärisorjad piitsutati läbi või küüditati Siberisse, ülestõusu toetanud külad põletati maha. Valitsus toetas ka vanausulisi, õhutades neid mõisasid rüüstama. Samuti toetasid valitsusvägede tegevust juudid.[26] Ülestõusu tagajärjel suleti paljud kloostrid ja katoliku kirikud; viimased muudeti sageli ka õigeusu kirikuteks.

Novembriülestõus väljaspool Kongressi-Poolat muuda

 
Emilia Plater ja tema vikatitega relvastatud talumeeste sõjasalk

Vene võimud kehtestasid Białystoki ümbruskonnas Vilno, Grodno ja Minski kubermangus sõjaseisukorra juba 1. detsembril 1830. Ülestõusu oletatavad juhid arreteeriti, vangistati ja saadeti süüdistatuna relvastatud ülestõusu ettevalmistamises Siberisse maapakku. Eravalduses olevad relvad konfiskeeriti. Sellele vaatamata kogunes Vilniuses nõndanimetatud Peakomitee, mille eesmärgiks oli luua side Varssavi ülestõusnutega ja asutada maal salaseltsid. Peakomitee liikmed olid Antoni Gorecki, Stanisław Szumski, Ludwik Zambrzycki, Edward Römer, Justyn Hrebnicki, Michał Baliński ja Leon Rogalski.[27] 25. jaanuaril 1831 koostas seim endise Rzeczpospolita alade elanikele läkituse, kus oli kirjas:

„Leedu, Volõõnia, Ukraina ja Podoolia vennad! Teie, kes te olete meiega, haarake relvad, mis teile sobivad. Meie vennalike suhete kinnitamiseks vabastage koos meiega oma maad ja oma rõhutud kaasmaalased!“

– [28]

Radikaalsemad ülestõusnud pooldasid Poola vägede Leedu aladele saatmist, et halvata nii Vene vägede sissetung Poolasse. Józef Chłopicki selle plaaniga aga ei nõustunud. Nõnda kaotas ta aga võimaluse purustada Georg Andreas von Roseni väesalk. Reaalselt alustati sõda joonelt Hrodna–Białystok-Brest.

Veebruaris 1831 puhkesid Zemaitijas arvukad rahvaülestõusud, kuna sealsed talunikud olid vastu Vene vägedesse värbamisele. Esimene väljaastumine toimus Salantais. Märtsis levis ülestõus ka teistele Leedu aladele. 26. märtsil hõlvasid ülestõusnud Raseiniai, 28. märtsil Šiauliai, Telšiai ja Panevėžysi, 2. aprillil Jonava, 7. aprillil Ukmergė. Kohalikud garnisonid sunniti relvi loovutama ja võimustruktuurid lammutati.11. aprillil tõusis üles Švenčionys.

Raseiniai piirkonnas valiti esinduskogu, kuhu kuulusid: Juliusz Gruszewski, Józef Rymkiewicz ja Ignacy Staniewicz. Piirkondlikuks juhiks sai Ezechiel Staniewicz. Ukmergė ümbruskonnas tegutsesid ülestõusnute salgad Michał Lisiecki, Ferdynand Grotkowski, Jan Horodeński, Cezary ja Emilia Plateri juhtimisel. Kaunase ümbruskonna ülestõusnuid juhatas Maurycy Prozor. Leedulaste ülestõus sidus endaga venelaste Pjotr Aleksejevitš Tolstoi juhitud 30 000-mehelise väesalga, luues niiviisi ajutise strateegilise tasakaalu.[29]

 
"Emilia Plater lahingus Šiauliai all".Wojciech Kossak, 1904

4. aprillil hõivasid ülestõusnud Ašmiany. Peagi saabusid linna suured Vene väed. Toimunud lahingus said linna kaitsjad lüüa ja neist langes 150 meest.[30] Osa rahvast põgenes metsa, aga linna jäänud elanikest suurem osa tapeti. Surmati ka viissada kirikust varju otsinud inimest koos vaimulikuga. Ülestõusud leidsid aset veel Vilejka all ja Dzisna ümbruskonnas. 20. mail vallutas üks ülestõusnute salk Lepieli.[31] Mais tõusis Hrodnas üles kindral Dezydery Chłapowski juhitud väesalk. Grodno kubermangu ülestõusnute tähtsaks tugipunktiks kujunes Bialowieza ürgmets. Valgevene aladel vallutasid ülestõusnud veel Lida ja Dziatłava. Juunis üritas kindral Antoni Giełgud edutult Vilniust vallutada.

Ülestõusnutel ebaõnnestus aga Palanga vallutamine (sealset sadamat loodeti kasutada Inglismaalt ostetavate relvade maale toomiseks). Sealse kaotuse järel jagunesid ülestõusnute väed kolmeks väesalgaks. Kindralite Chłapowski ja Franciszek Rohlandi juhitavad väesalgad olid sunnitud taganema üle Preisimaa piiri. Kolmas salk Henryk Dembiński juhtimisel suutis aga Leedust taganeda ja ühineda ülejäänud ülestõusnute vägedega. Metsadesse varjunud ülestõusnute tegevus kestis Leedus aga veel novembrini 1831.[32][33][34]

Ülestõusnute välispoliitika muuda

Päris algusest peale püüdsid ülestõusnud saavutada oma tegude tunnustamist. Selles tuginesid nad Viini kongressi otsustele, mida Venemaa nende meelest rikkunud oli. Selle nimel tegutsesid ülestõusnute saadikud nii Suurbritannias kui ka Prantsusmaal. Ka Vene võimud alustasid diplomaatilist tegevust ja nende survel tunnistasid need riigid Poolas toimuva Venemaa siseasjaks.

Poolas toimuv tuli mõnel määral jutuks Belgia küsimuses peetaval Londoni konverentsil. Ülestõusu mahasurumisele keskendunud Venemaa loobus seal oma vastuseisust Belgia iseseisvusele. Lääneriigid nõudsid seal, et Preisimaa ja Austria jääksid toimuvas konfliktis neutraalseteks.

Kaugemate välisriikide reaktsioon muuda

Lääne-Euroopa rahvas üldiselt toetas ülestõusnuid. Prantsuse luuletaja Casimir Delavigne kirjutas ülestõusnute toetuseks kiiresti poola keelde tõlgitud marsi "Varšavjanka" (La Varsovienne).[35] Ka USA-s korraldati ülestõusnute abistamiseks korjandusi ja näiteks Edgar Allan Poe avaldas soovi ülestõusnutega liituda.[36] Valitsuste tasandil valitsesid seal aga hoopis teistsugused meeleolud.

Prantsuse kuningas Louis-Philippe I jaoks oli põhiline hoida teiste Euroopa valitsejatega häid suhteid. Suurbritannia poliitikas mängis olulist rolli Wellingtoni hertsogi asemel Henry John Temple, kes nägi suurimat ohtu Suurbritanniale Prantsusmaas ja pooldas Wellingtoni hertsogi eeskujul sõbralikke sidemeid Venemaaga, samuti nägi ta poolakates võimalikke prantslaste toetajaid (Poolas suhtuti Prantsusmaasse suhteliselt hästi juba seetõttu, et Napoleon oli Varssavi Suurhertsogiriigi näol ajutiselt taastanud mingil kujul Poola omariikluse).

Paavst Gregorius XVI andis 9. juunil 1832 välja entsüklika "Cum Primum", milles ta mõistis novembriülestõusu hukka.[37]

Preisimaa reaktsioon muuda

 
"L’ordre regne à Varsovie" (Varssavis valitseb kord). Jean Ignace Isidore Gérardi karikatuur

Preisi kuningriik reageeris Novembriülestõusule väga negatiivselt. Preisi armee mobiliseeriti juba detsembris 1830. Seda juhtisid feldmarssal August Neidhardt von Gneisenau ja staabikindral Carl von Clausewitz. Sõjavägi lõi Preisimaa ja Kongressi-Poola piirile militariseeritud tsooni. Mobiliseeriti ka Poseni suurhertsogkonna landesveer, mis liikus Preisimaa hõivatud aladelt Wittenbergi ümbruskonda. Konfiskeeriti ka Poola panga varad, mis olid Preisimaa pankades hoiul. Keelustati Poola aladele lõhkeainete, relvade, rõivastuse, toiduainete ja ravimite vedamine. Poola panga andmetel peatasid Preisimaa, Austria ja teised Saksa riigid 50 000 karabiini, 3000 püstoli, 4000 saabli, 40 000 vintpüssi, 22 000 püssiluku, 51 000 naela püssirohu ja 355 000 naela salpeetri Poolasse veo; osa neist veostest ka konfiskeeriti. Need kaubad olid ostetud Suurbritanniast ja Prantsusmaalt ülestõusnute vägede varustamiseks.[15]

Üle Preisi piiri taganema sunnitud Poola vägedelt konfiskeeriti sedamaid relvad ja sõdurid interneeriti. Üks venelaste kasakaüksus, mis ka üle piir sattus, saadeti aga viivitamatult Venemaale tagasi. Ka saatsid Preisimaa võimud Vene vägedele toitu ja varustust ja Preisimaa insenerid rajasid Vislale silla, mida ületades Ivan Paškevitš Varssavit läänest rünnata sai.

Austria reaktsioon muuda

Austria reaktsioon sündmustele oli kahetisem. Austria võimud keelustasid küll relvade ja laskemoona ekspordi Kongressi-Poola aladele, ka konfiskeerisid nad Viinist ostetud Poolasse viidavaid relvi (20 000 karabiini ja 8000 saablit). Lvivis asus tegutsema venelaste luureagentuur ja Galiitsiast asuti importima Vene vägedele sildade ehitamiseks vajalikke materjale.

Samal ajal müüsid Austria võimud ülestõusnutele vananenud karabiine. Ka ei interneerinud nad alati nende piiri ületanud ülestõusnute väesalkasid. Galiitsiast varustati ülestõusnuid pidevalt relvade, laskemoona ja ravimitega. Galiitsia kuberner August Longin von Lobkowitz oli pidevalt kontaktis Lvivis resideeriva ülestõusnute esindaja Izydor Pietruskiga, aidates tal ülestõusnute aladele relvi ja vabatahtlikke toimetada. Nii säilis ülestõusnutel lootus, et Austria võimud hakkavad selles konfliktis vahendajateks.[38] Lõpuks interneerisid austerlased aga Volõõnias tegutsenud Józef Dwernicki väeüksuse.

Ülestõusu nurjumise põhjused muuda

 
Dietrich Monten. "Finis Poloniae", 1831. Maalil on kujutatud Preisimaa piiri ületavaid lootuse kaotanud ülestõusnuid
 
Horacy Vernet. "Poola Prometheus". Maal on Novembriülestõusu allegooria

Nii ülestõusu nurjumise kui ka Poola kaotuse sõjas põhjustasid suuresti ülestõusnuid juhtivate poliitikute Adam Jerzy Czartoryski ja Bonawentura Niemojowski ja väepealike Józef Chłopicki, Jan Skrzynecki, Jan Krukowiecki, Henryk Dembiński ja Maciej Rybiński arvamus, et selles võitluses on võimalik edu saavutada vaid läbirääkimiste teel ja välise abiga. Ka olid nad suuresti tsaarivõimule lojaalsed ja toetusid aristokraatidele, olles vastu pärisorjuse kaotamisele ja mõisamaadest rahvale maa jagamisele. Nõnda kaotas algselt üldrahvalik ülestõus peagi lihtsama rahva toetuse.

Ka ei olnud aeg ülestõusuks just kuigi sobilik. Adam Czartoryski on leidnud, et kaks aastat varem oleks ülestõusu eduväljavaated palju suuremad olnud, kuna toona oli Venemaa sõjas Türgiga ja venelastel poleks Poolaga tegelemiseks olnud piisavalt vägesid.

Ka olid Vene väed tugevamad ja neil olid suuremad lahingukogemused. Sellele vaatamata on Aleksander Puzõrevski leidnud, et kuigi pealtnäha oleks venelaste pealetung pidanud olema kerge, kujunes sellest vaatamata ülestõusnute vigadele kaheksa kuud kestnud konflikt, kus Poola väed korduvalt edu saavutasid. Edward Henry Lewinski Corwini hinnangul oleksid ülestõusnud pidanud looma esimese kaitseliini Leedu aladel, pidurdades sellega Vene vägede sissetungi. Ka oleksid poolakad pidanud ükshaaval saabuvate väeüksustega tegelema kiirelt ja otsustavalt, mitte aga pealetungiga viivitama.

Oluline ülestõusu ebaõnnestumise põhjus oli veel asjaolu, et kui Poola jagamised põhjustas riigis valitsenud anarhia ja üksmeele puudumine, siis ülestõusnud andsid oma liidritele absoluutse võimutäiuse ega talunud kriitikat, kartes, et lahkhelid saavad taas nende kaotuse põhjuseks.[39]

Ülestõusu tulemused muuda

Ülestõusul oli terve rida tagajärgi. Esiteks tõi interventsioon kaasa kooleraepideemia, millesse suri kümnes osa Poola rahvast. Ka järgnes ülestõusnute kaotusele massiline emigratsioon – riigist lahkus ligi 8000 inimest, kellest 5700 asus elama Prantsusmaale. Ka värvati järgnevatel aastatel paljud poolakad Venemaa sõjaväkke. 80 000 poolakat küüditati Siberisse.[40]

Teiseks ei pidanud Venemaa enam Viini kongressi otsuseid endale siduvaks, kuna Poola oli sõjas kaotanud. Sellele vastavalt likvideeriti ka pärast ülestõusnute valduses olnud alade vallutamist kogu nende administratiivne süsteem. Sügisel seadsid venelased sisse sõjaväevõimudele alluva ajutise valitsuse, mille juhiks sai Fjodor Engel ja mille eesmärgiks oli Poola alade rahustamine. See allus Poolas resideerivate vägede ülemjuhile ja Poola Kuningriigi kindralkubernerile, kelleks sai Ivan Paškevitš. Novembris andis Nikolai I välja ukaasi, millega tühistas igaveseks kõik ülestõusnute valitsuse vastu võetud otsused.[41]

 
Poola laste röövimine Varssavis lossiplatsil aastal 1831

Aastal 1832 piirati Poola autonoomiat märgatavalt. Poola konstitutsiooni asemel seati sisse orgaaniline statuut. Poola sõjavägi liideti Venemaa sõjaväega, keelustati Poola seim ja kohalikud omavalitsused ning piirkonna kuberneriks sai Ivan Paškevitš. Algas ka administratiivse süsteemi venestamine. Varssavisse ehitati suur kindlus.[15]

Kolmandaks tuli Leedu ja Poola elanikel tasuda suurt kontributsiooni. Sellele lisaks seati Venemaa ja Poola piiril sisse tollimaks.

Neljandaks likvideeriti poolakeelne kõrgharidus ja keskkoolides hakkas õppetöö toimuma vene keeles. Suleti ka Kongressi-Poola aladest väljaspool asunud Vilniuse ülikool. Väljaspool Kongressi-Poolat suleti arvukalt katoliku kirikuid ja kloostreid, seal tegutsenud kreekakatoliku kirik läks õigeusu kiriku alluvusse.

Viiendaks võtsid pealetungivad Vene väed kinni hulgaliselt poola lapsi. Neist formeeriti erilised kantonistide pataljonid.[42]

Ülestõusu sõjalised juhid muuda

Kõrgeimad ülemjuhatajad muuda

Peastaabi ülemad muuda

Ülemkortermeistrid muuda

Ülemkorrapidajad muuda

Veoste ülevaatajad muuda

Ülestõusu mitte toetanud Kongressi-Poola kõrgemad sõjaväelased muuda

  • Suurtükiväekindral Maurycy Hauke. Oli üks ülemkortermeistritest; lasti maha, kuna keeldus ülestõusuga liitumast.[44]
  • Jalaväekindral Stanisław Potocki. Jalaväe ülevaataja, lasti maha, kuna keeldus ülestõusnutega koostööd tegemast.

[45]

Suuremad lahingud muuda

 
"Stoczeki lahing 1831", Jan Roseni maal
 
Vene ja Poola vägede paiknemine I Waweri lahingu ajal
 
"Olszynka Grochowska lahing 1831", Wojciech Kossaki maal
 
"Ostrołęka lahing 1831", Juliusz Kossaki maal

Venelaste pealetung Varssavile muuda

Józef Dwernicki pealetung muuda

Ignacy Prądzyński pealetung muuda

Julian Sierawski pealetung muuda

Partisanirühmituste lahingud muuda

Wojciech Chrzanowski pealetung muuda

Rünnak tsaari kaardiväepolkudele muuda

Antoni Jankowski pealetung muuda

Muud lahingud muuda

 
Satiiriline teos "Varssavis valitseb rahu"

Viited muuda

  1. ↑ Stefan Kieniewicz, Andrzej Zahorski, Władysław Zajewski, Trzy powstania narodowe, Warszawa 1992, lk. 273. (Poola keeles)
  2. ↑ Entsüklika tekst inglise keeles: https://www.papalencyclicals.net/Greg16/g16cumpr.htm
  3. ↑ 180 lat temu Watykan potępił powstanie listopadowe
  4. ↑ "Nowosilcow Nikołaj Nikołajewicz". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. august 2017. Vaadatud 9. märtsil 2017.
  5. ↑ 5,0 5,1 Manifest obu izb sejmowych Królestwa Polskiego o powstaniu narodu polskiego (20 grudnia 1830)
  6. ↑ 1968. aasta väikestel dissidentide meeleavaldustel Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu kanti Venemaal loosungeid "За нашу и вашу свободу!" - "Meie ja teie vabaduse eest!" - ilmne vihje poolakate vabadusvõitlusele 19. sajandil.
  7. ↑ Pamiętnik Piotra Wysockiego. Warszawa: Redakcja Wydawnictw WAT, 2006, lk. 35-36. ISBN 8389399342.
  8. ↑ Sciaga.pl
  9. ↑ "Pomnik siedmiu generałów". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. veebruar 2018. Vaadatud 9. märtsil 2017.
  10. ↑ . Wacław Tokarz, Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993, lk. 89.
  11. ↑ Wacław Tokarz, Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993, lk. 137.
  12. ↑ Franciszka Ramotowska, Władze centralne Powstania Listopadowego 1830/1831 r., w: Archiwum Akt Dawnych w Warszawie, przewodnik po zasobie t. II Epoka porozbiorowa, Warszawa 1998, lk. 347.
  13. ↑ http://wiadomosci.onet.pl/kiosk/nie-ma-mikolaja/03zzk
  14. ↑ Uchwała Sejmu o bezkrólewiu i niepodległości Polski oraz o powołaniu Rządu Narodowego 25 jaanuar 1831, Warszawa
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Tucker, S.C., editor, 201, A Global Chronology of Conflict, Volume Three:1775-1860, Santa Barbara:ABC-CLIO, LLC, ISBN 9781851096671, lk. 1155-1157
  16. ↑ Manfred Alexander: Kleine Geschichte Polens. Bonn, 2005 Lk. 202
  17. ↑ ucker, S.C., editor, 201, A Global Chronology of Conflict, Volume Three:1775-1860, Santa Barbara:ABC-CLIO, LLC, ISBN 9781851096671, lk. 1155
  18. ↑ E. Callier, Bitwy i potyczki stoczone przez wojsko polskie w roku 1831, Drukarnia Dziennika Poznańskiego, Poznań 1887, lk. 1-2.
  19. ↑ Wacław Tokarz, Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993,lk. 274.
  20. ↑ Ludwik Bazylow, Polacy w Petersburgu, 1984, lk. 187.
  21. ↑ Otto Berndt: Die Zahl im Kriege. Statistische Daten aus der neueren Kriegsgeschichte in graphischer Darstellung. Wien, 1897
  22. ↑ Jan Kucharzewski, Od białego do czerwonego caratu, Kd. I, Warszawa 1998, slk. 153.
  23. ↑ Муравьёва О. «Вражды бессмысленной позор». Ода «Клеветникам России» в оценках современников // Новый мир : журнал. — 1994. — № 6.
  24. ↑ Stefan Kieniewicz, Andrzej Zahorski, Władysław Zajewski, Trzy powstania narodowe, Warszawa 1992, lk. 273-274.
  25. ↑ Janusz Szczepański, Społeczeństwo Mazowsza Północnego wobec Powstania Listopadowego, "Rocznik Mazowiecki", Kd. 15, 2003, lk. 50-51.
  26. ↑ Wacław Tokarz Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993, lk. 231.
  27. ↑ EMILIA PLATER SYMBOL POLSKIEGO PATRIOTYZMU NA ŻMUDZI. lk. 6-7.
  28. ↑ Joachim Lelewel, Polska, dzieje i rzeczy jej, Poznań 1864, Kd. XX, lk. 76
  29. ↑ Aleksander Zaborowski, Wojna na Litwie w roku 1831
  30. ↑ Edmund Callier, Bitwy i potyczki stoczone przez wojsko polskie w roku 1831, Drukarnia Dziennika Poznańskiego, Poznań 1887, lk. 74.
  31. ↑ Edmund Callier, Bitwy i potyczki stoczone przez wojsko polskie w roku 1831, Drukarnia Dziennika Poznańskiego, Poznań 1887, lk. 140.
  32. ↑ Jacek Feduszka, Powstanie Listopadowe na Litwie i Żmudzi, w: Teka Kom. Hist. OL PAN, 2004, 1, lk. 110–160
  33. ↑ Stefan Kieniewicz, Andrzej Zahorski, Władysław Zajewski, Trzy powstania narodowe, Warszawa 1992, lk. 224-229
  34. ↑ Wacław Tokarz, Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993, lk. 226-232.
  35. ↑ Œuvres complètes de Casimir Delavigne de l'Académie Française. Seule édition avouée par l'auteur. Paris, 1836 lk.564
  36. ↑ he International History Review 1982. The United States and Poland. Stanislaw Bobr-Tylingo.
  37. ↑ "Encyclical of Pope Gregory XVI on Civil Obedience on 9 June 1832." EWTN, 1998.
  38. ↑ Wacław Tokarz, Wojna polsko-rosyjska 1830 i 1831, Warszawa 1993, lk. 105-107.
  39. ↑ Edward H. Lewinski-Corwin, PhD (1917). "The War with Russia and the Aftermath (Chapter XVIII, lk. 427) "The Political History of Poland. New York, Polish Book Importing Co.
  40. ↑ Norman Davies: Im Herzen Europas: Geschichte Polens. 3. Aufl., 2002, ISBN 3-406-46709-1, Lk. 153.
  41. ↑ Franciszka Ramotowska, Rząd Tymczasowy Królestwa Polskiego (Engla), w: Archiwum Główne Akt Dawnych w Warszawie, przewodnik po zasobie, t. II, Epoka porozbiorowa, Warszawa 1998, lk. 152-153.
  42. ↑ Solidarność 1830, Niemcy i Polacy po Powstaniu Listopadowym, Warszawa 2005 , lk. 159-161.
  43. ↑ Ireneusz Ihnatowicz, Andrzej Biernat Vademecum do badań nad historią XIX i XX wieku, Warszawa 2003, lk. 483.
  44. ↑ Encyklopedia PWN – Hauke Maurycy.
  45. ↑ Marek Tarczyński, Generalicja powstania listopadowego, Wyd. MON, 1988.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Novembriülestõus&oldid=6600228"