Vikipeedia

Eesti põlevkivitööstus

Eesti põlevkivitööstus on üks Eesti mõjukamatest tööstusharudest, mis on tähtis nii riigi energeetika põhivarustajana kui ka otsese ja kaudse tööandjana (eelkõige Virumaal). Põlevkivi kasutatakse Eestis eelkõige elektritootmiseks, kuid sellest valmistatakse ka põlevkiviõli ning keemiatooteid. Põlevkivitööstus annab umbes 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kuna Kirde-Eestis paiknev Eesti põlevkivimaardla on üks suuremaid ja enim kasutatud põlevkivimaardlaid kogu maailmas, on Eesti põlevkivitööstus üks maailma arenenumaid ning siinseid põlevkivitehnoloogiaid on püütud ka eksportida.[1]

Põhja-Eesti kukersiit
360° vaade Enefit280 tehasele, mis töötleb 280 tonni põlevkivi tunnis

Põlevkivi on Eesti strateegiline energiaressurss. Eestis leidub kaht liiki põlevkivi, mis mõlemad on Ordoviitsiumist pärinevad settekivimid.[2] Suuremas mahus leidub graptoliitargilliiti, kuid orgaanilise aine väikese sisalduse tõttu ei kasutata seda tööstuslikult. Seevastu on kukersiiti Eestis kaevandatud juba sadakond aastat ning selle varusid hinnatakse jätkuvat veel 25–30 aastaks. 2012. aasta lõpus ulatus Eesti kukersiidivaru 4,8 miljardi tonnini, millest kuni 650 miljonit tonni peeti kättesaadavaks. Eesti kukersiidimaardla moodustab 1,1% maailma põlevkivivarudest.[1]

2012. aastal töötas Eesti põlevkivitööstuses 6500 inimest ehk umbes 1% kogu tööjõust. Eestis asub kaks maailma suurimat põlevkivielektrijaama.[3][4] Kohaliku põlevkivitööstuse suurimate ettevõtete seas on AS Enefit Kaevandused (2009. aastani Eesti Põlevkivi) – Eesti Energia tütarettevõte, mis haldab Estonia kaevandust ja Narva karjääri ning tegeleb põlevkivi raudteeveoga – ja VKG Kaevandused OÜ, Eesti Energia, mis toodab põlevkivist elektrit (eelkõige Narva elektrijaamades), ning põlevkivi keemiatööstuses kasutavad Viru Keemia Grupi firmad ja Eesti Energia Õlitööstus.

2012. aastal kasutati elektritootmises 70% kaevandatud põlevkivist, mis andis umbes 85% Eesti elektritoodangust. Pürolüüsi teel valmistatava põlevkiviõli tootmismahult oli Eesti maailmas teisel kohal Hiina RV järel. Põlevkivi ja sellest valmistatud tooteid kasutatakse ka kohalikus küttes ning toormaterjalina tsemenditööstuses.

Ajalugu muuda

18.–19. sajandil uurisid Eesti põlevkivi mitmed teadlased ning seda kasutati madala kütteväärtusega kütusena. 1838. aasta algul avastati Kohala mõisa maadel Vanamõisa külas kaevu kaevamisel „põlevat kivimit“. Peterburi Teaduste Akadeemia mäeinsenerid analüüsisid laboris põlevkivi ja leidsid, et kuumutades annab see protsentuaalselt rohkem põletusgaasi kui kivisüsi. Põlevkivi tundus sobivat ka kütteaineks ning õli saamiseks[5].

Põlevkivitööstus Eestis muuda

Tööstusliku kasutuseni jõuti 1916. aastal, kui rajati Pavandu, Kukruse ja Järve karjäärid. Esimene allmaakaevandus alustas tegevust 1920 Kukrusel. Põlevkiviõli hakati Eestis tootma 1921. aastal ning elektritootmine põlevkivist algas 1924. aastal.[6] Virumaal ehitati aastatel 1924–1942 neli õlivabrikut. 1922. aastal asutatud a/s "Riiklik Põlevkivitööstuse" kolm õlivabrikut läksid käiku aastatel 1924, 1936 ja 1938, bensiinitehas 1931. 1930. aastate lõpus oli Eestis 7 põlevkivitööstuse ettevõtet, neist aktsiaselts Esimene Eesti Põlevkivitööstus töötas riigi-, ülejäänud kuus välismaisel erakapitalil. Peagi algas põlevkivi kasutamise süsteemne teaduslik uurimine ja 1938. aastal loodi Tallinna Tehnikaülikoolis ka keemia- ja mäeteaduskond.

 
Eesti ja Tapa põlevkivimaardla paiknemine

1931. aastal rajas Suurbritannia firma New Consolidated Gold fields Ltd. Kohtla raudteejaama juures Kohtla õlivabriku, mis kasutas toorainena põlevkivi ja et mitte põlevkivi kaugelt transportida, rajati lähedusse 1937. aastal Kohtla kaevandus. Nimi Kohtla-Nõmme võeti kohanimena kasutusele alles pärast teist maailmasõda. 1941. aasta 12. augustil põletati Kohtla asundus maani maha. Alles jäi kogu asunduse peale vaid paar elamut, asula ehitati väga ruttu uuesti üles ja ülesehitamisega täiesti uueks muutunud asula sai endale ka uue nime, Kohtla-Nõmme.

 
New Consolidated Gold Fields Ltd Kohtla õlitehas
 
Kohtla-Järve õlivabrik, 1937
  Pikemalt artiklis Esimene Eesti Põlevkivitööstus, Kohtla-Järve õlivabriku I (1924), II (1936), III (1938), IV (1943), V (1951), Kohtla-Järve VI õlivabrik (1987)[7]

1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. 1936. aastal pandi Sillamäel taas käima Sillamäe õlivabrik, mis valmistas päevas umbes 60 tonni õli ja millest omakorda saadi 20 tonni kõrgekvaliteedilist bensiini (oktaaniarvuga 72). Algul saadi põlevkivi AS-i Küttejõud Kohtla kaevandusest, alates 1936. aasta juunist hakati saama oma Viivikonna karjäärist. Õlivabrik asus Sillamäe-Türsamäe kõrgel merekaldal, õlivabrik sai omale tooraine Viivikonna karjäärist ja tooraine töi vabrikusse kitsarööpmeline raudtee kogupikkuses 8,5 km-it. Toodang, põlevkiviõli, läks peamiselt Saksamaale ja ka Rootsi.

  Pikemalt artiklis Eesti põlevkivimaardla

Aastatel 1918–1940 tegutsesid piirkonnas põlevkivitööstuses: A/S "Esimene Eesti Põlevkivitööstus", A/Ü "Eesti Kiviõli", Eestimaa Õlikonsortsium, The New Consolidated Gold Fields Ltd.

Saksa okupatsiooni alguses 1941. aastal võttis põlevkivitööstuse üle väegrupi Nord tagalateenistus, kes demineeris ja kustutas põlengud tööstuses ning alustas taastamistöid. 1941. aasta oktoobris moodustati põlevkivitööstuse haldamiseks "Baltische Öl" GmbH, mille juhtkond asus Tallinnas ja mis oli Saksa "Continental Oil Corporation" osakonnaks. Baltische Öl Gmbh juhiks Tallinnas oli Claus von Kursell, kes oli olnud alates 1930 aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis. Baltische Öl GmbH peakontor ja 7 osakonda asus Tallinnas, tehnikaosakond asus aga Kiviõlis.

Põlevkivitööstuses moodustati 5 vabrikut, kuhu kuulusid kaevandused ja õlivabrikud:

Põlevkivitööstus Eesti NSV-s muuda

Teise maailmasõja järel kasutati Virumaa põlevkivigaasi Leningradis ja Põhja-Eesti linnades maagaasi asendusena. NSV Liidu loodeosa kasvav nõudlus elektri järele viis suurte põlevkivielektrijaamade rajamiseni. 1944. aastal rajati Esimene Eesti Põlevkivitööstus Kohtla-Järvel. 1945. aastal alustati tollase NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee otsuse kohaselt uue põlevkivitöötlemise kompleksi rajamist Kohtla-Järvel loosungi "Gaasi Leningradile" all. 1945. aastal rajati Kohtla-Järve Õlivabrikud, 1949. aastal Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat. 1945. aasta asutati Kukruse ja Käva II kaevanduse baasil trust Eesti Põlevkivi, 1946. aastaks oli taastatud 6 kaevandust.

1948. aastast sai alguse põlevkivist tehtud majapidamisgaasi pumpamine Leningradi, mida toodeti Kohtla-Järve gaasivabrikutes, hiljem suunati gaasijuhe ka Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti linnadesse.

1959. aastal avati Balti Soojuselektrijaam ja 1970. aastal Eesti Soojuselektrijaam, misjärel läks 80% põlevkivist elektrienergia tootmiseks.

Põlevkivi kaevandamine jõudis tippmahuni 1980. aastal. Seejärel vähenes vajadus põlevkivielektri järele, kuna Venemaal käivitati mitu tuumajaama, nende seas ka Leningradi varustav tuumaelektrijaam, mis asub Sosnovõi Boris. Nõukogude Liidu lagunemise järgsed muutused majanduses vähendasid põlevkivikaevandamise mahte veelgi. Kaevandusmahud hakkasid taas tõusma alles pärast kahe aastakümne pikkust langust, 21. sajandi alguses.

Eesti iseseisvuse taastamise järel, 8. aprillil 1996 võttis EV Valitsus vastu korralduse, mille alusel kujundati senine riigiettevõte Eesti Põlevkivi ümber aktsiaseltsiks Eesti Põlevkivi.

1997. aastal moodustati aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi 14 tütarettevõtet, kellele Eesti Põlevkivi loovutas oma varad: AS Ahtme Kaevandus, AS Aidu Karjäär, AS Eesti Põlevkivi Ehitus, AS Estonia Kaevandus, AS Kohtla Kaevandus, AS Mäetehnika, AS Narva Karjäär, AS Põlevkivi Kaubandus, AS Põlevkivi Raudtee, AS Sirgala Karjäär, AS Sompa Kaevandus, AS Tammiku Kaevandus, AS Toila Sanatoorium ja AS Viru Kaevandus.

Keskkonnamõju muuda

Põlevkivitööstusel on Eestis jätkuvalt suur keskkonnamõju. 2012. aastal tuli põlevkivitootmisest umbes 70% Eesti tava- ja 82% ohtlikest jäätmetest ning üle 70% kasvuhoonegaasidest. Põlevkivikaevandamine langetab põhjavee taset, muudab looduslikku veeringlust ja halvendab vee kvaliteeti. Kaevandustest välja pumbatud ja elektrijaamades kasutatud vesi moodustab enam kui 90% kogu Eesti veetarbimisest. Põlevkivijäätmete nõrgvesi reostab pinnast ja põhjavett. Endised ja praegused põlevkivikaevandused katavad umbes 8,5% Eesti pindalast.

Põlevkivi tootmise maht Eestis muuda

Aasta Tootmise maht,
tuhat t [9]		 Muutus eelmise
aastaga võrreldes, %
1990 22 486
1991 19 612 –12,8
1992 18 849 –3,9
1993 14 915 –20,9
1994 14 530 –2,6
1995 13 310 –8,4
1996 14 735 +10,7
1997 14 383 –2,4
1998 12 464 –13,3
1999 10 687 –14,3
2000 11 727 +9,7
2001 11 838 +0,9
2002 12 400 +4,7
2003 14 892 +20,1
2004 13 993 –6,0
2005 14 591 +4,3
2006 14 095 –3,4
2007 16 544 +17,4
2008 16 117 –2,6
2009 14 939 –7,3
2010 17 933 +20,0
2011 18 734 +4,5
2012 18 796 +0,3
2013 20 511 +9,1
2014 20 995 +2,4
2015 19 616 –6,6
2016 17 057 –13,0
2017 21 625 +26,8
2018 21 883 +1,2
2019 15 877 –27,4


Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 IEA (2013). Estonia 2013. Energy Policies Beyond IEA Countries. ISBN 978-92-6419079-5. ISSN 2307-0897, lk 20
  2. ↑ Väli, E.; Valgma, I.; Reinsalu, E. (2008). "Usage of Estonian oil shale" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal]]. Estonian Academy Publishers. 25 (2): 101–114. DOI:10.3176/oil.2008.2S.02. ISSN 0208-189X. Vaadatud 25.10.2008.
  3. ↑ Kuhi-Thalfeldt, R.; Kuhi-Thalfeldt, A.; Valtin, J. (2010). "Estonian electricity production scenarios and their CO2 and SO2 emissions until 2030" (PDF). WSEAS Transactions on Power Systems. WSEAS. 5 (1): 11–21. ISSN 2224-350X. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.07.2017. Vaadatud 10.01.2015.
  4. ↑ Liive, Sandor (2007). "Oil Shale Energetics in Estonia" (PDF). Oil Shale. A Scientific-Technical Journal. Estonian Academy Publishers. 24 (1): 1–4. ISSN 0208-189X. Vaadatud 25.10.2008.
  5. ↑ Erki Tammiksaar, Põhijooni põlevkiviõlitööstuse arengust Eestis, AS Viru Keemia Grupp
  6. ↑ Ots, Arvo (2006) [2004]. Tyson, Toni; McQuillen, Mary, eds. Oil Shale Fuel Combustion. Tallinn: Arvo Ots; Eesti Energia. ISBN 978-71.13.99490-7, lk 15–16
  7. ↑ Kohtla-Järve I õlivabriku torni ajalooline ülevaade
  8. ↑ Lembit Uibopuu, Saksa kapital Eesti põlevkivitööstuses (1922 – 1940) ja Eesti põlevkivitööstus Saksa okupatsiooni ajal (1941 – 1944), ttu.ee
  9. ↑ Andmed Statistikaameti andmebaasilt

Välislingid muuda

Ajaloolist
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_põlevkivitööstus&oldid=6498816"