Ava peamenüü
Kunagise Albu mõisa peahoone
Ait

Albu mõis (saksa keeles Alp) oli rüütlimõis Järva-Madise kihelkonnas Järvamaal. Praegu asub Albu mõis Järva vallas Järva maakonnas.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

1282. aastal esmakordselt mainitud Albu mõis on teadaolevalt vanim mõis Järvamaal. Mõisa hoonestus asus praegusel kohal juba vähemalt 14. sajandil. Enne Liivi sõda kuulus mõis Liivi ordule.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Albu mõisa 1629. aastal sõjakomissar Adam Schrapferi käsutusse. Viimase surma järel päris mõisa tema poeg rittmeister Adam Johann Schrapfer, kes oli 1647. aastast abielus vabapreili Anna Elisabeth Taubega (1633–1680). Pärast Adam Johann Schrapferi surma 1655. aastal Poolas abiellus tema lesk Anna Elisabeth Magnus von Nierothiga (maetud 1671). 1668. aastal puhkes viimase Schrapferite suguvõsa meesliini esindaja Adam Bernhard von Schrapferi ja tema ema vahel valduste jagamisel tüli, mille tulemusena võttis Adam Bernhard von Schrapfer, kes oli abiellunud oma ema uue abikaasa Magnus von Nierothi tütre Christina Elisabeth von Nierothiga, oma isa mõisad üle ning maksis emale hüvituseks 17 000 riigitaalrit. Adam Bernhard suri 1675. aastal ning Christina Elisabeth abiellus nelja aasta pärast uuesti Friedrich von Löweniga, mille järel läks Albu mõis Nierothite perekonna valdusse. 1685. aastal päris Albu Magnus Wilhelm von Nieroth (1663–1740), kes oli Magnus ja Anna Elisabethi von Nierothi poeg.

Harju-Jaani pastori Heinrich Christoph Wrede (1691–1764) algatusel rajati 1717. aastal Järva-Madise kihelkonnas nn rüütli- või vaeslaste kool saksa ja vene rahvusest aadlike ja mitteaadlike orbudele (Albu vaeslastekool). Magnus Wilhelm von Nieroth otsustas ettevõtmist toetada, andes kooli ülalpidamiseks oma nelja mõisa tulud. 1719. aastal valmisid kooliruumid Albu mõisas. Õpetajad saadeti Francke poolt Saksamaalt, kellest mitmest said hiljem pastorid Eesti- ja Liivimaal. Peagi asutati kooli juurde analoogiline õppeasutus ka eesti laste jaoks. Kool tegutses kavandatud ulatuses kümmekond aastat.

1738. aastal müüs suurtesse võlgadesse sattunud Magnus Wilhelm von Nieroth Albu mõisa 18 000 riigitaalri eest kapten Detlof Gustav Wrangellile, kes ei olnud Albu omanik kaua ja müüs 1741. aastal mõisa 19 000 rubla eest krahv Gustav Otto von Douglasele (1687–1771). Kindral Douglaselt päris Albu mõisa tema poeg Robert Wilhelm von Douglas (1724–1778). 1783. aastal sõlmitud pärandi jagamise lepingus loovutas leskkrahvinna Juliana von Douglas abikaasast jäänud mõisad oma kolmele pojale. Loosi tahtel päris Albu mõisa noorim poeg Friedrich Anton von Douglas, kes vahetas selle aga vanima venna Robert Archibaldiga (1754–1818) Kukevere mõisa vastu.[1]

20. veebruaril 1823 päris mõisa Robert Archibaldi tütar krahvinna Juliane von Igelström. 29. jaanuaril 1845 päris krahvinnalt mõisa tema lesk kindralmajor krahv Alexander von Igelström, kes loobus mõisast oma tütre Marie von Tolli kasuks. 2. aprillil 1859 pantis Marie von Toll Albu mõisa kolmeks aastaks 250 000 hõberubla eest maanõunik Alexander von Lilienfeldile. 18. oktoober 1862 müüs Toll mõisa Lilienfeldile, hinnaga 238 500 hõberubla. 25. aprill 1901 kinkis Alexander Albu oma tütrele Gerta von Wrangellile hinnaga 240 000 rubla. 13. veebruar 1912 ostis mõisa Jacques Richard Alexander von Harpe hinnaga 172 000 rubla. 15. juuni 1925 omandas mõisa Eesti Vabariik.[2]

1921. aastast tegutseb mõisas Albu kool.[3]

MõisakompleksRedigeeri

 
Mõisa kalmistu kabeli lõunakülg
 
Albu mõisa park

PeahooneRedigeeri

Praegu säilinud Albu mõisa barokkstiilis peahoonet peetakse juba kolmandaks sellel kohal. Millal täpselt peahoone praeguse kuju sai, ei ole teada. Võimalik, et ehitama hakati seda juba Adam Schrapferi ajal 17. sajandil. Dateerimata, ent ilmselt 18. sajandi lõpust pärineva peahoone kirjelduse järgi olid Albu mõisahoones esik või hall, saal, elutuba, magamistuba, lastetuba, eestuba, virtina tuba, kirjutus- ehk töötuba ja köök ning lisaks veel mitu ruumi.

KõrvalhoonedRedigeeri

Albu mõisas olid veel saun, kaks aita, kaks hobusetalli, kaks karjaaeda, kaks lauta nuumhärgade jaoks ja aiamaja.

Mõisa tööstusRedigeeri

18. sajandil ei olnud mõisal ühtegi manufaktuuri ega vabrikut, mõisakompleksi kuulus aga kolm puust viinakööki, mille saadused läksid mõisa kõrtsidesse ja Tallinna.

KõrtsidRedigeeri

Kõrtse oli mõisa alal kokku kuus.

SildRedigeeri

Sild on kaheavaline paekivist kaarsild ja asub mõisa pargis.

Mõisa kalmistuRedigeeri

Kalmistu jääb kunagisest mõisakeskusest umbes 1 km kaugusele põhjakirdesse.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri