Karksi ordulinnus
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Karksi ordulinnus asus Halliste jõe kõrgel kaldal, Viljandimaal. Ordulinnus oli üks keskseid Lõuna-Eesti kindlustatud kohti ja oli Viljandi ordulinnuse kõrval üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. Pikka aega oli linnus Karksi foogtide, 1470. aastast ka komtuuri residents.
Ajalugu
muudaKarksi nime on esmamainitud 1224. aastal, kui mandrieestlased said muistses vabadusvõitluses lüüa ja Karksi ala läks Saksa ordu valdusse. 1228 kuulus Karksi linnus juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda.
1248. aasta ürikuis on mainitud Karksi foogtkonda, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Saarde kihelkond ja Ruhja. Nende keskuseks sai Karksi linnus. Esialgne puidust linnus ehitati eestlaste muinaslinnuse asemele. Leedulaste sõjakäigus 1297 põletati see maha. 14. sajandi alguses hakati ehitama ebakorrapärase põhiplaaniga linnust ja tornidega ringmüüri. 1329 purustasid leedukad jälle Karksi linnuse. Ordumeistri Goswin von Herike käsul taastati kivilinnus ja 1357 tugevdati ringmüüriga. Kuid leedukad ei andnud kauaks rahu ja 1366 hävitasid nad Karksi linnuse juba kolmandat korda.
Pärast seda ehitati uus kastellitüüpi linnus tugeva kaitsemüüriga. Nende vahel oli vallikraav, millest pääses üle vaid ülestõstetava silla abil. Pealinnust eraldas eeslinnusest vallikraav, mida ületanud sillast on säilinud vaid sammaste jäänused. Idast kaitses nii ees- kui pealinnust veel üks suurtükitornidega kaitseliin. Ehitusmaterjalina on Lõuna-Eestile iseloomulikult kasutatud maakivi ja telliseid.
Linnuse relvastuses oli 2 kiviheitemasinat, 8 kahurit, 2 tünni püssirohtu, 70 komplekti pantsereid, 26 komplekti rüütlivarustust, 25 ambu, nooli jt. relvi. Linnuses pidid olema ka toiduvarud: 500 sinki, 400 kuivatatud lammast, 70 soolatud ja 40 kuivatatud veist, 2 tündrit seasülti, 2 tündrit võid, 2 tündrit heeringat, umbes 70 000 kuivatatud kala, 100 säilitist rukist ja otra ning 17 lasti soola.
1535 ühendati Karksi linnus Liivi ordu maameistri alaga, mille keskus oli Võnnus. Karksi linnus sai uuesti kannatada igas sõjakäigus, mis sinna ulatus.
1560 andis viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler ordualad Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla ja Karksi linnus valdus läks Liivi sõjas Poolale. Soome hertsog Johan, kes oli poolakatega heades suhetes ja kosis Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica, kellele ta vend Poola kuningas Zygmunt II August andis kaasavaraks 1558. aastal Liivimaa ordu poolt panditud linnused Liivimaal Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi linnuse. 1563 läks linnus üle Rootsi hertsog Johani valdusse, linnusepealikuks ning seejärel, 1573. aastani Karksi asehaldur oli Torsten Henriksson[1].
.svg)
Jaanuaris 1573 piirasid ja vallutasid Kahekümneviieaastases sõjas Moskva suurvürsti väed rootslaste valduses oleva Karksi linnuse ja kinkisid selle Liivimaa kuningas Magnusele. See oli tolle residents 1578. aastani. 1582 andis Poola kuningas Stefan Bathory Karksi linnuse ja Karksi staarostkonna, 1588 ka Tarvastu staarostkonna[2][3]. Georg von Fahrensbachile, kes nimetati 1598. aastal ka Võnnu vojevoodkonna vojevoodiks.
1601 vallutas linnuse Poola-Rootsi sõjas Södermanlandi hertsog Karl.
1621. aastal Poola-Rootsi sõjas jäi Karksi linnus rootslastele, kes kohendasid eeslinnuse. Pealinnus oli niivõrd purustatud, et seda ei taastatud. 1624 mainiti esimest korda linnuse kabelit ja linnuse ees paiknenud puukirikut. Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas Karksi linnuselääni Jesper Kruusile.
Karksi linnus hävis 1708. aastal Põhjasõjas.
Tänapäev
muudaLinnusest on säilinud väga vähe. Mõnevõrra hiljem rajatud ebareeglipärase eeslinnuse müürid koos kahe nelinurgelise mitteflankeeriva torniga on paremini säilinud. Eeslinnuses seisab Karksi Peetri kirik, mis ehitati linnusest võetud kividest 1773–1883. Selle ehitamisel kasutati ära osa linnusemüüri, mis jäi kiriku üheks seinaks. Kirikus on säilinud 16 maali 18. sajandi lõpust oreli vääril ja 18. sajandil Viljandis valmistatud vasklühter.
Pealinnusest on alles vaid mõned müürijäänused edelaküljel, mõned lühikesed müürilõigud pealinnust eeslinnusest lahutava vallikraavi ääres ja kirdeküljel. Säilinud on ka sillasammaste katkendid pea- ja eeslinnuse vahel.
Karksi valla arengukavas oli plaanis 2007–2010 Karksi ordulinnuse ja selle ümbruse korrastamine, varemete konserveerimine, Katariina tulba (pealinnuse nurgatorn) ja värava peatorni taastamine; infotoa, käsitöö müügikoha ja kohviku rajamine, varemete juurde parkla ja WC ehitamine, kabeli remont ja infotahvli paigaldamine. 2011. ja 2012. aastal toimusid pealinnusel projekti "The Ecology of Crusading" raames arheoloogilised kaevamised. Pealinnuse alal on enne ehitustöid olnud allikatoiteline vesine lohk, mis linnuse varaseimas asustusjärgus täideti olmejäätmete ja prahiga. Lohu täitepinnas sisaldas rohkesti leide, sh puitesemeid, ning looma- ja kalaluid. Intensiivne elutegevus pealinnusel on alanud 1280. aasta paiku. Linnuse õue on katnud mitu ülestikku, suurest kividest sillutist. Hiliseimad asustusjäljed pealinnusel on Rootsi ajast.
Pildid
muuda
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Jully Ramsay, Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden, s. 14, HELSINGFORS, FÖRLAGSAKTIEBOLAGET SÖDERSTRÖM & C:o, HELSINGFORS 1909
- ↑ Tarvastu kihelkonna ajaloost, mulgimaa.ee (vaadatud 10.07.2024)
- ↑ Andres Parve, Ühe Eestimaa päritolu väepealiku sõjateest, lk 153
Kirjandus
muuda- Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk. 168-169.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Karksi ordulinnus |
