Vikipeedia

Kadakas (perekond)

taimeperekond

Kadakas (Juniperus) on igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. Perekonnas on ligikaudu 70 liiki, nende arv sõltub uuritavast allikast (69 [1], 73 [2]).

Kadakas
Harilik kadakas (Juniperus communis)
Harilik kadakas (Juniperus communis)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Küpressilised Cupressaceae
Perekond Kadakas Juniperus
L.
Kadakas Saaremaal 2005

Kadakad kuuluvad koos ebaküpresside, küpresside, elupuude ja hiibapuudega väikesesse perekonda ja küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, mis hõlmab 125 liiki. Kõiki neid iseloomustavad soomusjad või nõeljad okkad, mis paiknevad vastakuti või männases.

Levik

muuda

Kadakalised kasvavad peamiselt põhjapoolkeral tundratest troopikani (viimases ainult mäestikes). Nende levila on peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas ning neid leidub Aafrikaski. Euroopas on 9 kohalikku kadakaliiki, millest Eestis kasvab looduslikult ainult harilik kadakas (Juniperus communis), peamiselt Loode-Eestis ja saartel.

Mõni liik on tsirkumboreaalse levikuga, näiteks harilik kadakas.

Klassifikatsioon

muuda

Molekulaarandmete põhjal on perekond jaotatud kolmeks sektsiooniks või alamperekonnaks:[3]

  • Caryocedrus – alamperekonda kuulub 1 liik süüria kadakas (Juniperus drupacea). Kahekojaline taim. Marikäbid on suhteliselt suured, 18–25 mm läbimõõduga, neis on 3 seemet. Taimed on nõeljate okastega, kuid marikäbide ja pungade alusel esinevad ka soomusjad okkad.[2] Okastel on kaks õhulõhede triipu.[4] Looduslikult kasvab Vahemere piirkonnas.[5]
  • Juniperus – alamperekonda kuulub 7–9 liiki. Kahekojalised, nõeljate okastega taimed. Marikäbide ja pungade alusel esinevad lühidalt ka soomusjad okkad. Marikäbides on 3 seemet. Sektsiooni saab jagada kaheks grupiks: põhjagrupp (J. communis ja sarnased), millel on valminult sinised või mustjad marikäbid ja okastel ainult üks õhulõhede triip; lõunagrupis (J. oxycedrus ja sarnased) on valminult oranžid või punakad marikäbid ning okastel kaks kitsast õhulõhede triipu.[2]
  • Sabina – alamperekonda kuulub 45–60 liiki. Ühe- või kahekojalised taimed. Okkad on soomusjad ja varrele liibuvad, mistõttu taimed sarnanevad küpresside või elupuudega. Marikäbides võib olla seemneid 1–13.

Sabina sektsioonis eristuvad veel 5 klaadi:‎

    • Klaadi 2 kuuluvad liigid Põhja-Ameerikast, mille mikroskoopilise tunnusena esineb soomusjatel okastel sakiline või hambuline serv.
    • Klaadi 3 kuuluvad Ameerika liigid, mille kolmes lähimas sugulasklaadis on ka Aasia liike.
    • Klaadi 4 kuuluvad üksteisest kaugel paiknevate asualadega liigid Euroopas, Aasias ja Aafrikas.
    • Klaadi 5 kuuluvad ainult J. phoenicea ja J. phoenicea subsp. turbinata, mille mikroskoopilise tunnusena on soomusjatel okastel sakiline või hambuline serv. Neid kasvab Vahemere maades.[2]

Uuema klassifitseerimisettepaneku järgi (2022) võiks ülalolevaid sektsioone tunnustada eraldi perekondadena, jagades niimoodi kadakate perekonna kolmeks eraldi perekonnaks: Arceuthos (sektsioon Caryocedrus), Sabina (sektsioon Sabina) ja Juniperus (sektsioon Juniperus).[6]

Liigid, alaliigid ja varieteedid

muuda
Kadakate fülogeneesipuu[7][8]
 
 
sektsioon

J. drupacea de Labillardière

Caryocedrus
sektsioon
 
 

J. cedrus Webb & Berthelot 1848

 
 

J. oxycedrus von Linné

 
 
 
 

J. rigida von Siebold & Zuccarini

 
 
 
 

J. formosana Hayata

 
 

J. deltoides Adams

 
 
 
 

J. taxifolia Hooker & Arn.

 
 

J. communis von Linné

 
 
 
 
Juniperus
 
 
sektsioon
2
 
 

J. flaccida von Schlechtendal

 
 
 

J. standleyi Steyermark

 
 

J. monticola Martínez

 
 
 
 
 
 

J. osteosperma (Torrey) Little

 
 

J. occidentalis Hooker

 
 
 
 
 

J. gamboana Martínez

 
 

J. deppeana Steud.

 
 
 
 
 

J. ashei Buchholz

 
 
 

J. californica Carrière

 
 
 

J. saltillensis Hall

 
 

J. durangensis Martínez

 
 
 
 
 
 

J. monosperma (Engelmann) Sarg.

 
 
 

J. coahuilensis (Martínez) Gaussen ex Adams

 
 
 

J. pinchotii Sudworth

 
 
 

J. angosturana Adams

 
 

J. comitana Martínez

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1
 

J. pseudosabina Fisch. & von Meyer

 
 
 

J. tibetica Kom.

 
 
 
 

J. pingii Cheng ex Cheng

 
 
 

J. przewalskii Kom.

 
 

J. saltuaria saltuaria Rehder & Wilson

 
 
 
 
 

J. convallium Rehder & Wilson

 
 
 

J. indica Bertoloni

 
 
 
 

J. coxii Jackson

 
 

J. recurva Buchanan-Hamilton ex Don

 
 
 
 

J. komarovii Florin

 
 

J. squamata Buchanan-Hamilton ex Don

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
5

J. phoenicea von Linné

 
4
 

J. procera Hochst. ex Endlicher

 
 
 
 

J. excelsa M. Bieb.

 
 

J. polycarpos Koch

 
 
 
 

J. thurifera von Linné

 
 
 

J. procumbens (von Siebold ex Endlicher) Miquel

 
 
 

J. gaussenii Cheng

 
 

J. chinensis von Linné

 
 
 
 
 
 
 
3
 

J. microsperma (Cheng & Fu) Adams

 
 
 

J. blancoi Martínez

 
 
 

J. horizontalis Moench

 
 
 
 

J. semiglobosa Regel

 
 

J. sabina von Linné

 
 
 
 
 

J. bermudiana von Linné

 
 

J. gracilior Pilger

 
 
 
 

J. saxicola Britton & Wilson

 
 
 

J. virginiana von Linné

 
 
 

J. scopulorum Sarg.

 
 

J. barbadensis von Linné

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Sabina
 
 
 
Juniperus grandis Yosemite rahvuspargis
 
Hiina kadaka J. chinensis oks, millel on näha kahte tüüpi okkaid: nõeljaid ja soomusjaid
Tsirkumboreaalse levikuga
muuda
  • Juniperus communis L. – harilik kadakas
    • Juniperus communis var. depressa Pursh – hariliku kadaka lamav teisend, looduslik levila Põhja-Ameerikas
    • Juniperus communis var. saxatilis Pall. – mägikadakas (kääbuskadakas, pikaokkaline kadakas)
Euraasias
muuda
  • Juniperus chinensis L. – hiina kadakas
    • Juniperus chinensis var. sargentii A.Henry – Sargenti kadakas
    • Juniperus chinensis var. chinensis – kerajas kadakas (syn. Juniperus sphaerica Lindl.)
    • Juniperus chinensis var. tsukusiensis (Masam.) Masam. (syn. Juniperus tsukusiensis Masam.)
  • Juniperus convallium Rehder & E.H.Wilson – mekongi kadakas (syn. Juniperus mekongensis Kom.)
    • Juniperus convallium var. microsperma (W.C.Cheng & L.K.Fu) Silba (syn. Juniperus microsperma (W.C.Cheng & L.K.Fu) R.P.Adams))
  • Juniperus drupacea Labill. – süüria kadakas
  • Juniperus excelsa M.Bieb. – kõrge kadakas (syn. Juniperus polycarpus K.Koch – rohkeviljaline kadakas)
    • Juniperus excelsa subsp. polycarpos (K.Koch) Takht. – turkmeenia kadakas (syn. Juniperus turcomanica B.Fedtsch.)
  • Juniperus foetidissima Willd. – haisev kadakas
  • Juniperus formosana Hayata – taivani kadakas
    • Juniperus formosana var. formosana (syn. Juniperus mairei Lemée & H.Lév.)
  • Juniperus indica Bertol.
  • Juniperus komarovii Florin – Komarovi kadakas
  • Juniperus oxycedrus L. – punane kadakas
    • Juniperus oxycedrus subsp. oxycedrus L., 1753 (syn. Juniperus deltoides R.P.Adams)
    • Juniperus oxycedrus subsp. transtagana Franco (syn. Juniperus navicularis Gand.)
  • Juniperus phoenicea L. – foiniikia kadakas
    • Juniperus phoenicea subsp. turbinata (Guss.) Nyman – vahemere kadakas (syn. Juniperus turbinata Guss.)
  • Juniperus pingii W.C.Cheng ex de Ferre – Pingi kadakas
  • Juniperus przewalskii Kom.
  • Juniperus procumbens (Siebold ex Endl.) Miq. – laiuv kadakas
  • Juniperus pseudosabina Fisch. et C.A.Mey. – kivikadakas (syn. Juniperus turkestanica Kom. – turkestani kadakas)
  • Juniperus rigida Siebold et Zucc. – jäik kadakas
    • Juniperus rigida subsp. conferta (Parl.) Kitam. – randkadakas
  • Juniperus recurva Buch.-Ham. ex D.Don – nepaali kadakas
    • Juniperus recurva var. coxii (A.B.Jacks.) Melville
  • Juniperus sabina L. – sabiina kadakas (kasakakadakas)
    • Juniperus sabina var. davurica (Pall.) Farjon – dauuria kadakas
  • Juniperus saltuaria Rehder & E.H.Wilson
  • Juniperus semiglobosa Regel – lamekerajas kadakas, tömbiviljaline kadakas (syn. Juniperus schugnanica Kom – šugnani kadakas)
  • Juniperus seravschanica Kom. – zarafšoni kadakas [9]
  • Juniperus squamata Buch.-Ham. ex D.Don – kirju kadakas
  • Juniperus taxifolia Hook. & Arn. – laiaokkaline kadakas
  • Juniperus thurifera L. – lõhnav kadakas
  • Juniperus tibetica Kom. – tiibeti kadakas
Põhja- ja Kesk-Ameerikas
muuda
Atlandi Ookeani saartel, Aafrikas ja mujal
muuda

Evolutsioon

muuda

Arvatavasti eraldusid kadakad küpressilistest 50-72 miljonit aastat tagasi Euraasias. Edasine levik Põhja-Ameerikasse ja sealsete liikide teke toimus kolmes etapis. 30-43 miljonit aastat tagasi Eotseeni ja Oligotseeni piiril levisid Põhja-Ameerikasse sektsiooni Sabina klaadi 2 eellased ja 5-17 miljonit aastat tagasi Sabina klaadi 3 mõne liigi eellased. Põhja-Ameerikas leviva Juniperus communis var. depressa eellane lahknes 0,3-4,6 miljonit aastat tagasi.[11]

Kasv

muuda

Kadakad on valguslembesed ja põuakindlad. Nad kasvavad enamasti 1–3 meetri kõrguseks põõsaks ja mõnikord kuni 10 (isegi 15) meetri kõrguseks puuks. Kasv toimub aeglaselt. Enamasti on kadakad kahekojalised, ühekojalisi taimi esineb harva. Nad võivad elada üle 500 aasta vanaks. Põhja-Ameerika lääneosas kasvava kaljukadaka (Juniperus scopulorum) mõned isendid on isegi rohkem kui 3500 aastat vanad.

Lapimaalt leiti harilik kadakas, mis hakkas kasvama hiljemalt 260. aastal ja suri 1906. aastal. See kadakas elas vähemalt 1647 aastat vanaks. Lisaks on leitud enam kui tuhandeaastaseid kadakaid Rootsi põhjaosast.[12]

Käbi

muuda
 
Kadaka "marjad" Osmussaarel
 
Punase kadaka (J. oxycedrus) marikäbid

Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi (marikäbi), mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud.

Kadakalised tolmlevad mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib kaks aastat, on valminult sinakasmust ja kaetud vahakirmega.

Kadaka viljad sisaldavad kuni 40% suhkruid, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja muud ning neid tarvitatakse meditsiinis (näiteks diureetikumina – uriini eritumist soodustava ravimina), peenviinatööstuses (džinni valmistamisel) ja kulinaarias.

Seeme

muuda

Kadaka viljas asuv seeme on tiivata, pruun, pikliku kuju ja kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1–3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Valminud käbi ei avane.

Kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud, kes käbisid söövad.

Lehed

muuda

Lehtedeks on okkad, mis on 1–2 cm pikad, terava tipuga ja kolmekaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5–1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.

Okastest ja noortest võrsetest saadaval kadakaõlil (Oleum cadinum) on tugev antiseptiline toime.

 
Põhja-Ameerika lõunaosas ja Mehhikos kasvava paksukoorelise kadaka J. deppeana koor

Tüvi

muuda

Kadaka koor on hallikaspruun ja kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju ja need paiknevad rõhtsalt või püstiselt.

Puit

muuda

Puit on lõhnav, tihe, sitke, mädanemiskindel, tavaliselt pehme ja kergesti töödeldav. Sellest tehakse mööblit, luksus- ja tarbeesemeid, meeneid, taraposte ja muud. Virgiinia kadakast (Juniperus virginiana) ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu.

Juurestik

muuda

Kadaka juurestik paikneb maapinna lähedal. Nagu enamik taimi, on kadakadki seotud mükoriissete seentega.

Paljunemine

muuda

Kadakalised paljunevad peamiselt suguliselt (seemned), kuid ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse eri vorme kadakatest).

Kasvukoht

muuda

Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Neid leidub paljudes kooslustes, kuid harvem salu-, laane- ja lammimetsas ning madal- ja siirdesoos. Kasvavad mitmesugustel pinnastel kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Siiski eelistavad kadakalised parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Nad taluvad hästi külma, kuigi on tundlikud külmade tuulte suhtes.

Koht ökosüsteemis

muuda

Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.

Kadakad eritavad mikroobe hävitavaid aineid – fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.

Kahjurid

muuda
 
Kadaka puuvõõrik Phoradendron juniperinum kasvamas indiaani kadakal (J. osteosperma) Nevadas

Põhja-Ameerikas ja Mehhikos kasvavatel kadakaliikidel (J. osteosperma, J. scopulorum, J. occidentalis) parasiteerib puuvõõrikulaadne taim Phoradendron juniperinum.[13]

Kadakatel parasiteerivad ka mitmed näsaroosteliste hulka kuuluvad seened, mis tekitavad puul oranže sültjaid, sõrmekujulisi eoslaid.[14][15] Selliseid eoslaid võib Eesti kadakatelt leida näiteks kevadsuvel.[16]

 
Näsaroostelise Gymnosporangium telia eoslad harilikul kadakal

Kaitse

muuda

Kadakas ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja, kuid eriti väärtuslike üksikobjektide eest hoolitseb looduskaitse.

Lääne-Euroopas peetakse elujõulisi kadastikke suureks väärtuseks. Nii on vähesed säilinud kadastikud Hollandis, Saksamaal ja mujal võetud kaitse alla.

Kasutamine

muuda

Puit sobib nikerdamiseks ja treimistöödeks. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.

Jämedamatest kadakatest lõhutud laudadest tehti puunõusid: lähkreid, piimapütte, võipütte, kanne, lüpsikuid ja lusikaid. Kadakast nõu ei andnud maitset, oli kerge, hea lõhnaga ja pidas kaua vastu. Nõud tehti toorest puust, sest kuivanud puit on kõva ja raske töödelda. “Kadakat peeti terveks puuks, kes ei anna mingit haigust, seepärast tehti piimapütid ja õllekannud kadakast” (Muhu).

Kadakast sai vastupidavad aiateibad.

Oksi tarvitati nõu- ja sidumisvitsteks ning samuti korvipunumiseks.

Noored kadakakasvud kõlbavad lammaste ja kodukitsede toiduks.

Puidust ja okstest aeti kadakaõli sarnasel meetodil nagu männipuidust tõrva. Kadakaõli oli hinnatud vahend rahvameditsiinis.

Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka džinni valmistamisel.

Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste vastu, samuti soole-, mao- ja eesnäärmeprobleemide korral. Neil on söögiisu tekitav toime ning need soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi.

Särinal ja terava leegiga põlevatel kadakaokstel on desinfitseeriv ja õhku puhastav toime. Tubasid ja loomalautasid suitsutati kadakasuitsuga haiguste ajal. Ka puunõusid, eriti piimanõusid hautati või suitsutati kadakaokstega, kui neil oli halb lõhn või maitse. Kadakasuitsus suitsutatud liha saab hea maitse.

Rahvameditsiin omistab hariliku kadaka viljadele seedimist soodustava (digestiivse), diureetilise ja antiseptilise toime. Nende tarbimisest peaksid aga rasedad hoiduma.

Kadakakäbitee valmistamiseks lisatakse 1/4 lliitrile veele 15 purustatud käbi, kuumutatakse keemiseni ja lastakse tõmbuda 10–15 minutit, seejärel kurnatakse. Päevas võib tarvitada kuni kolm tassitäit.

Kadakakäbiveini võib hõlpsalt ise valmistada, lisades 1 l valgele veinile 60 g käbisid. Neid leotatakse kaks nädalat aeg-ajalt loksutades. Veini juuakse üks klaasitäis päevas.

Kadakaokstest vihaga saunas vihtlemist hinnati ravitoimelisemaks kui kasevihaga vihtlemist. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul.

Ilutaim

muuda

Paljud kadakaliigid on hinnatud ilutaimed ning neist on aretatud eri võrakuju ja okkavärvusega sorte. Näiteks on väga dekoratiivne ja kitsavõraline kaljukadaka sort Skyrocket.

Juniperus communis f. pendula on hariliku kadaka leinavorm ehk leinakadakas.

Eestis kasvatatavad kadakad

muuda

Eestisse toodud seitsmest võõrliigist kasvatatakse kõige rohkem mürgist sabiina kadakat (Juniperus sabina).

Lisaks sissetoodud liikidele kasvatatakse haljasaladel ka hariliku kadaka (Juniperus communis) mitut vormi ehk kultivari.

Viited

muuda
  1. ↑ Royal Botanic Gardens, Kew. "Juniperus L." Vaadatud 03.02.2025.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 The Gymnosperm Database. "Juniperus". Vaadatud 03.02.2025.
  3. ↑ Adams, Robert P. & Schwarzbach, Andrea E. (2013). "Phylogeny of Juniperus using nrDNA and four cpDNA regions". Phytologia. 95 (2): 179–187. Retrieved 2022-04-22.
  4. ↑ The Gymnosperm Database. "Juniperus drupacea". Vaadatud 04.02.2025.
  5. ↑ Walas, Ł., Sobierajska, K., Ok, T., Dönmez, A. A., Kanoğlu, S. S., Dagher-Kharrat, M. B., Douaihy, B., Romo, A., Stephan, J., Jasińska, A. K., & Boratyński, A. (2019). Past, present, and future geographic range of an oro-Mediterranean Tertiary relict: The juniperus drupacea case study. Regional Environmental Change, 19(5), 1507–1520.
  6. ↑ Yang, Yong; Ferguson, David Kay; Liu, Bing; Mao, Kang-Shan; Gao, Lian-Ming; Zhang, Shou-Zhou; Wan, Tao; Rushforth, Keith; Zhang, Zhi-Xiang (2022). "Recent advances on phylogenomics of gymnosperms and a new classification". Plant Diversity. 44 (4): 340–350.
  7. ↑ Stull, Gregory W.; Qu, Xiao-Jian; Parins-Fukuchi, Caroline; Yang, Ying-Ying; Yang, Jun-Bo; Yang, Zhi-Yun; Hu, Yi; Ma, Hong; Soltis, Pamela S.; Soltis, Douglas E.; Li, De-Zhu; Smith, Stephen A.; Yi, Ting-Shuang; et al. (2021). "Gene duplications and phylogenomic conflict underlie major pulses of phenotypic evolution in gymnosperms" (PDF). Nature Plants. 7 (8): 1015–1025.
  8. ↑ Liu, K., Li, E., Cui, X., Wang, Y., Xu, C., Suo, Z., Dong, W., & Zhang, Z. (2024). Key innovations and niche variation promoted rapid diversification of the widespread Juniperus (Cupressaceae) In Communications Biology (Vol. 7, Issue 1). Springer Science and Business Media LLC.
  9. ↑ Adams, R.P., Al-Farsi, A. & Schwarzbach, A.E. (2014). Confirmation of the southern-most population of Juniperus seravschanica in Oman by DNA sequencing of nrDNA and four cpDNA regions Phytologia 96: 218–224.
  10. ↑ Adams, R. P., Schwarzbach, A. E., Morris, J. A. (2010) "Juniperus zanonii, a new species from Cerro Potosi, Nuevo Leon, Mexico". Phytologia, 92(1), lk 105-117.
  11. ↑ Mao, K., Hao, G., Liu, J., Adams, R. P., & Milne, R. I. (2010) Diversification and biogeography of Juniperus (Cupressaceae): variable diversification rates and multiple intercontinental dispersals
  12. ↑ "Lapimaalt leiti maailma vanim kadakas" ERR Novaator, 28. veebruar 2025
  13. ↑ Hagle, S., K. (2003) "A Field Guide to Diseases & Insect Pests of Northern & Central Rocky Mountain Conifers: Juniper Mistletoe" (PDF) U.S. Department of Agriculture, Forest Service, State and Private Forestry, Northern Region, lk 93.
  14. ↑ Hagle, S., K. (2003) "A Field Guide to Diseases & Insect Pests of Northern & Central Rocky Mountain Conifers: Juniper Mistletoe" (PDF) U.S. Department of Agriculture, Forest Service, State and Private Forestry, Northern Region, lk 93.
  15. ↑ Renata, S., Raivo, K. (2008) Kadaka näsarooste Gymnosporangium. HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Vaadtud 04.02.2025
  16. ↑ Renata, S., Raivo, K. (2008) Rahvapärased taimenimetused, Kadakarasv. HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Vaadatud 04.02.2025
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kadakas_(perekond)&oldid=6857523"