Kääbus-seedermänd
Kääbus-seedermänd ehk maadjas seedermänd (Pinus pumila) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Cembra).
| Kääbus-seedermänd | |
|---|---|
 Kääbus-seedermännid Honshū saare mägedes | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Kääbus-seedermänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus pumila (Pallas) Regel (1858) | |
| Sünonüümid | |
| |
Kirjeldus
muuda
Kääbus-seedermänd on juurekaelast hargnev tõusvate harudega kõrge põõsas või jõgede madalikel kasvav kuni 6 m kõrgune puu.[3] Männi kõrgus sõltub eelkõige kasvukoha avatusest tuultele, ning nad võivad kasvada ainult ligi 30 cm kõrguseks, et tugevatele tormituultele vastu panna. Tüve jämedus maapinna lähedal on 12−16 (28) cm, tüve koor on hallikaspruun, kestendav.[4]
Pungad on punakaspruunid, veidi vaigused. Võrsed on noorelt pruunid, hiljem tumepunakaspruunid, tihedalt karvakestega kaetud. Okkad on 4−8 cm pikkused, jäigad, viiekaupa kimbus, neljatahulised, (1–) 2 vaigukäiguga, sisaldavad C-vitamiini, püsivad võrsetel 2–3 (4) aastat.[5] Isasõisikud on sügavpunased.[3]
Käbid on väikesed, 3−5 (7) cm pikkused, ümarad või äraspidi-munaja kujuga, violetjas-purpurjad, hiljem rohelised, valminult helepruunid, läikivad, kukuvad koos seemnetega, sisaldavad 35–40 seemet. Seemned on 5−9 mm pikkused, tumepruunid, õhukese koorega, söödavad, tiivakeseta.[5] 1000 seemne mass on 100–130 g.[4] Seemne massist moodustab tuum 42–48%.[5]
Kasvab aeglaselt ja elab 150−250 (300) aasta vanuseks. Juurestik on tavaliselt maapinnalähedane, mis on tingitud eelkõige õhukesest kasvupinnasest. Värsketes ja paksemates mullahorisontides ulatub juurestik oluliselt sügavamale. Noores eas omab ka peajuurt, mis hiljem ära kuivab.
Levila ja ökoloogia
muuda
Kääbus-seedermänd on levinud laialdasel territooriumil järgmistes piirkondades: Venemaa Kaug-Ida (k.a. Sahhalin ja Kuriilid), Mongoolia põhjaosa, Hiina kirdeosa, Korea poolsaar, Jaapani saared Hokkaido ja Honshū (levikukaarti vt välislinkides). Mandril asuva levila põhjaosas kasvab 0–600 (800) m kõrgusel merepinnast, lõunaosas tõuseb Sihhote-Alinis 1500–2000 m ja Changbai Shani mägedes 2000–2500 m kõrgusele. Saartel kasvab ta Honshūl 2600–3200, Hokkaidol 1900–2100 ja Kunaširil 1000–1500 m kõrgusel. Nendest kõrgustest allpool esineb teda tuultele avatud mäetippudel ja seljandikel.[4] Kääbus-seedermänni metsade pindala on Euraasias umbes 40–50 miljonit hektarit.[6]
Kliima
muudaAreaalis valitsevad küllalt rasked ilmastikuolud. Iseloomulikud on pikad ja külmad talved (ranniku lähedal ka lumerohked), tugevad tuuled ning lühikesed ja jahedad suved. Talvel laskuvad oksad maapinnale lähemale ja kattuvad lumega, et karmidele ilmaoludele paremini vastu panna, seetõttu on lumikatte esinemine kasvukohas hädavajalik. Aasta kõige külmema kuu keskmised temperatuurid langevad mandril Jakuutias kuni –50 °C, saartel mägede kõrgeimatel tippudel langevad temperatuurid Hokkaidol kuni –25,6 °C ja Honshūl –21,5 °C. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 200 mm Magadani oblasti keskosas kuni 1000–3000 mm Jaapani saarte mägedes.[4]
Kasvupinnas
muudaMullastiku suhtes on kääbus-seedermänd vähenõudlik, võib kasvada mägede kaljupinnastel, kivistel rusukalletel, liivaluidetel ja rannaliivadel ning tundras igikeltsa aladel. Kasvupinnas on saarte mägede nõlvadel üldjuhul kuiv ning mandril kuiv kuni parasniiske. Veega küllastunud pinnast talub halvasti. Muldade lähtekivimitest on esindatud andesiit, basalt, graniit, lipariit, kiltkivi, liivakivi, konglomeraat, rüoliit, kristalne kilt ja ultraaluselised kivimid.[4]
Kääbus-seedermänni metsad
muuda
Kääbus-seedermänd moodustab mägede metsavööndi kõrgemas osas tihedaid, raskesti läbitavaid tihnikuid, kasvab kaljustel nõlvakutel ja kohati ka liivmuldadel. Kasvukoha mäenõlvad on üldjuhul tugevatele tuultele avatud lääne- ja loodesuunalised nõlvad. Võib kasvada ka kõrgmägede okaspuuvööndi alusmetsas ja hõredamas heitlehiste puude metsas. Esimeses rindes esineb sageli dauuria lehis (Larix gmelinii). Teda esineb ka geisrite lähedal, kus kasvab veel sookail (Rhododendron tomentosum). Põõsarindes esinevad sageli koos kääbus-seedermänniga lühiviljaline rodo (Rhododendron brachycarpum ), kuldrodo (Rhododendron chrysanthum), kuriili kirsipuu (Prunus kurilensis), leedrilehine pihlakas (Sorbus sambucifolia). Jaapanis on kääbus-seedermänni metsad kaitse alla võetud ja suurimaks ohuks on neile seal vaba aega veetvad inimesed. Mujal on suurimaks ohuks metsapõlengud. Laialdaselt karmides kliimaoludes kasvavad kääbus-seedermänni metsad on väga olulised pinnase erosiooni tõkestajad.[4]
Kääbus-seedermänni metsades elab palju puu rammusatest seemnetest toituvaid jäneseid, oravaid ja soobleid. Seemned on oluliseks lisatoiduks ka karudele.[7]
Paljunemine
muuda
Kääbus-seedermänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb nii seemnete abil kui ka vegetatiivselt. Puud hakkavad viljuma 20−30 aasta vanuselt. Looduslikus levilas toimub tolmlemine juunis-juulis. Kultiveerituna tolmleb ta harilikust männist mõned päevad hiljem. Käbid valmivad sõltuvalt kasvukoha ilmastikutingimustest augustist novembrini. Head seemneaastad korduvad 2−4 aasta järel. Tihedas võsastikus paljuneb kääbus-seedermänd peamiselt vegetatiivselt alumiste okste juurdumisega. Avatumas kasvukohas paljuneb edukalt ka seemnetega ja väga oluline abiline on tal seejuures seedrimänsak, kes peidab korraga 10–15 seemet. Olulisemad seemnete levitajad on ka väikenärilised (näiteks Eutamias sibiricus), kes samuti koguvad ja varuvad peidupaikadesse märkimisväärsel hulgal seemneid. Tõusmed vajavad kasvuks täisvalgust või poolvarju, tihedama tihniku täisvarjus nad hukkuvad.[5]
Kasutamine
muudaKääbus-seedermänni puit on peamiselt kohaliku tähtsusega. Väga hinnatud on tema seemned, mis sisaldab kõrgekvaliteedilist õli kuni 59%, mille omadused ei jää alla siberi ja korea seedermänni seemnetest saadud õlile. Ühelt hektarilt on võimalik heal seemneaastal koguda kuni 200 kg seemneid, tavalistel aastatel mõnest kilogrammist kuni 50 kg. Seemne tuum sisaldab rikkalikult tärklist, valke ja süsivesikuid. Kääbus-seedermännid sobivad hästi nõlvade kindlustamiseks ja kasutamiseks parkide ja koduaedade haljastuses.[5]
Kasvatamine Eestis
muudaKääbus-seedermänd toodi Euroopasse 1807. aastal ja Eestisse 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Väga laialdaselt pole meil levinud. Talvel on puu meil täiesti külmakindel, kuid aeg-ajalt kipub talle okaspuu-võrsevähk liiga tegema. Suuremaid puid saab näha Tallinna Botaanikaaias, Tartu Botaanikaaias, Luua arboreetumis jm.[3]
Pildid
muuda-
Kääbus-seedermänd Tartus puukooli pargis -
Emasõisikud -
Isasõisikud
Viited
muuda- ↑ "Conifer database: "Pinus pumila"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 01.09.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus pumila. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Шиманюк А.П.. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974.
- ↑ ""Кедр сибирский"". www.greeninfo.ru (vene). Vaadatud 20.11.2010.
- ↑ Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kääbus-seedermänd |
- Kääbus-seedermänd andmebaasis eElurikkus
