Geiser on aktiivse geotermilise piirkonna (kuuma) vee ja auru allikas, millel on perioodiline pursketsükkel.

Geiser Old Faithful Yellowstone'i rahvuspargis.

Geisri tekkeks on vaja veeallikat ning maa-alust süsteemi (nt lõhed, reservuaarid jne), mis soojendab vett ja tekitab sellega rõhku. Need kolm tingimust esinevad harva koos, mistõttu on ka geisrid harvaesinev nähtus.

Tegutsevaid geisreid on tuhatkond. Enamik neist asub järgmises seitsmes piirkonnas:

Purske kutsub esile maa-alusesse reservuaari kogunenud veeaur, mis, ületades kriitilise rõhu, surub tema kohal oleva vee maapinnale. Suurem osa veest voolab tagasi maa alla, kust ta peagi uuesti välja surutakse.

Leidub looduslikke kuumaveeallikaid, mis pritsivad vett välja kogu aeg, vaibumata nii-öelda laadimiseks. Selliseid allikaid ei nimetata geisreiks, sest definitsiooni järgi on geisri tegevus perioodiline.

On ka külma veega geisreid. Nende puhul ei kutsu purset esile veeaur, vaid vee soojenedes vabanenud süsihappegaas. Sellised on näiteks Herľany geiser Slovakkias[1] või Andernachi geiser Saksamaal.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Geyser in Herlany, UNESCO
  2. Frank Patalong: Größter CO2-Geysir der Welt: Eifel für Kaltduscher, Spiegel Online, 7. mai 2012

Välislingid muuda