Inimarengu indeks

Inimarengu indeks (inglise keeles human development index, HDI) on statistiline näitaja, mida kasutatakse riikide võrdlemisel ja mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridust ja elatustaset. Indeks võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti riigiti[2]. Indeksi lõid majandusteadlased Mahbub ul Haq (19341998) ja Nobeli auhinna laureaat Amartya Sen (1933–) 1990. aastal[3]. Madal inimarengu indeks näitab puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu riikide sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele[2].

World map representing the inequality-adjusted Human Development Index categories (based on 2019 data, published in 2020).[1]
██ Very high (≥ 0.800)
██ High (0.700–0.799)
██ Medium (0.550–0.699)
██ Low (≤ 0.549)
██ Data unavailable

Arengu indikaatorRedigeeri

Inimarengu indeks on üks paljudest meetoditest riikide järjestamiseks sotsiaalmajanduslike näitajate alusel. Inimarengu indeksi kõrval näitavad riikide arengutaset veel sissetuleku tase inimese kohta ja majanduskasvu määr. Kasutatakse veel ka vaesusindeksit ja soolise võrdõiguslikkuse indeksit.[4]

MetoodikaRedigeeri

Alates 2011. aastast arvutatakse inimarengu indeksit kolme koondnäitaja põhjal. Need on haridus, tervis ja elustandard. Hariduse näitajad on 1) keskmine kooliskäidud aastate arv täiskasvanute seas ja 2) keskmine eeldatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas. Tervisetegurina mõõdetakse keskmist oodatavat eluiga. Elustandardit mõõdetakse normaalse elatustasemena, mille näitaja on rahvamajanduse kogutulu (RKT) – alaliselt riigis elavate inimeste loodud lisandväärtus isiku kohta Ameerika dollarites (USD).[5] RKT lähtub riigi ettevõtete ja püsielanike toodetust ja võtab arvesse ka nende välismaal teenitud tulu.

Enne 2011. aastat kasutati inimarengu indeksi arvutamisel haritust, mis sisaldas täiskasvanute kirjaoskuse ja tasemehariduse määra ning eri tasemetel õppijate osakaalu vastavas vanuserühmas. Ent sellest loobuti, kuna enamikus arenenud maades on kirjaoskuse tase olnud maksimumi lähedal juba mitukümmend aastat. Elustandardi indikaatorina kasutati varem sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe inimese kohta (ostujõudu arvestades). SKT iseloomustab territooriumil toodetud lõpphüvede koguväärtust (sh välisfirmade toodetut). Inimarengu indeksi kolmanda näitaja, tervise puhul kasutati sama indikaatorit, mis varasematel aastatel: oodatavat eluiga sünnihetkel.[6]

Indeksi väärtus asub skaalal 01. 0 tähendab madalaimat ja 1 kõrgeimat võimalikku inimarengutaset.

Inimarengu indeksi järgi jaotati riigid kuni 2010. aastani kvartiilide kaupa:

  • väga kõrge inimarengu indeks (> 0,79)
  • kõrge inimarengu indeks (0,69–0,78)
  • keskmine inimarengu indeks (0,52–0,68)
  • madal inimarengu indeks (< 0,51)

Pärast 2010. aasta metoodikamuutust jaotati kõik pingeritta seatud riigid nelja võrdsesse rühma. Igasse rühma jäi 47 riiki või piirkonda. Esimene rühm on väga kõrge arengutasemega, teine rühm kõrge arengutasemega, kolmas rühm keskmiselt arenenud ja neljas rühm madalalt arenenud.

Igal aastal väljastab ÜRO arenguprogramm inimarengu indeksi kõigi ÜRO liikmesriikide kohta[7]. Aruanne tutvustab riikide arengut ühe aasta jooksul. Inimarengu indeks annab informatsiooni nii riigi kui ka seda ümbritseva piirkonna arengutaseme kohta.

2013. aasta aruanneRedigeeri

2013. aastal avaldas ÜRO arenguprogramm inimarengu aruande, mis ilmus 14. märtsil 2013. aastal. 2013. aasta indeksi tulemused põhinevad 2012. aasta andmetel. Järgnevas tabelis on toodud nimekiri inimarengu indeksi järgi kõige arenenumatest riikidest. Need on riigid, kelle inimarengu indeksi tulemus on kõrgem kui 0,79 ja mahtusid 47 riigi hulka:[8]Märkus: Roheline nool ( ), punane nool ( ), sinine joon ( ) näitab muutusi võrreldes 2012. ja 2011. aasta aruande tulemustega.

  1. Norra 0,955 ( )
  2. Austraalia 0,938 ( )
  3. USA 0,937 (  1)
  4. Holland 0,921 (  1)
  5. Saksamaa 0,920 (  4)
  6. Uus-Meremaa 0,919 (  1)
  7. Iirimaa 0,916 ( )
  8. Rootsi 0,916 (  3)
  9. Šveits 0,913 (  2)
  10. Jaapan 0,912 (  2)
  11. Kanada 0,911 (  5)
  12. Lõuna-Korea 0,909 (  3)
  13. Hongkong 0,906 ( )
  14. Island 0,906 ( )
  15. Taani 0,901 (  1)
  16. Iisrael 0,900 (  1)

  1. Belgia 0,897 (  1)
  2. Austria 0,895 (  1)
  3. Singapur 0,895 (  7)
  4. Prantsusmaa 0,893 ( )
  5. Soome 0,892 (  1)
  6. Sloveenia 0,892 (  1)
  7. Hispaania 0,885 ( )
  8. Lichtenstein 0,883 (  16)
  9. Itaalia 0,881 (  1)
  10. Luksemburg 0,875 (  1)
  11. Suurbritannia 0,875 (  1)
  12. Tšehhi Vabariik 0,873 (  1)
  13. Kreeka 0,860 ( )
  14. Brunei 0,855 (  1)
  15. Küpros 0,848 (  1)
  16. Malta 0,847 (  4)

  1. Andorra 0,846 (  1)
  2. Eesti 0,846 ( )
  3. Slovakkia 0,840 ( )
  4. Katar 0,834 (  1)
  5. Ungari 0,831 (  1)
  6. Barbados 0,825 (  9)
  7. Poola 0,821 ( )
  8. Tšiili 0,819 (  4)
  9. Leedu 0,818 (  1)
  10. Araabia Ühendemiraadid 0,818 (  12)
  11. Portugal 0,816 (  2)
  12. Läti 0,814 (  1)
  13. Argentina 0,811 ( )
  14. Seišellid 0,806 (  6)
  15. Horvaatia 0,805 (  1)

Eesti inimarengu trendid 1990–2012Redigeeri

Eesti inimarengu indeksi väärtus 2012. aastal oli 0,846. Seega kuulub Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide hulka. Eesti on 187. riigi seas 33. kohal. Sama tulemuse sai ka Andorra. Aastatel 1990–2012 on Eesti inimarengu indeksi näitaja tõusnud 0,728-lt 0,846-le. See tähendab, et inimareng on Eestis kasvanud 16%[9]. Euroopa ja Kesk-Aasia regioonide viimaste aastate keskmine on 0,77, mis paigutab Eesti regiooni keskmisest kõrgemale positsioonile[10]. Aastatel 1990–2012 on Eesti inimarengu indeks tõusnud keskmisest kiiremini võrreldes nii väga kõrge kui ka kõrge inimarengutasemega riikidega. Eesti läheneb väga kõrge inimarengutasemega riikide keskmisele tulemusele. Eesti riigi arengutempo on võrreldav Lõuna-Korea omaga.

Haridustaseme osaindeksi järgi on Eesti riik ületanud väga kõrge inimarengutaseme, kuid selline tase on püsinud juba 2004. aastast. Tervise osaindeksi (keskmise oodatava eluea) tase on Eestis väga madal ja võrreldav Uruguay omaga. Elujärje osaindeksi areng on majanduse suure muutlikkuse tõttu olnud teiste näitajatega võrreldes hüplikum. Selle põhjuseks oli majandusbuum ja sellele järgnenud majanduskriis.[11]

Et Eesti jõuaks maailma parimate inimarengu näitajatega riikide hulka, on oluline kasvatada rahvamajanduse tootlikkust ja edendada tervisekäitumist.[11]

KriitikaRedigeeri

Inimarengu indeksit on kritiseerinud paljud majandusteadlased, kuna indeksit on võimalik kergesti valesti tõlgendada. Indeks jaotab riigid "madala", "keskmise", "kõrge" või "väga kõrge" inimarenguga riikideks[12]. Indeksit on kritiseeritud kui ebavajalikku jalgratta leiutamist, kuna see kasutab mõõtmisel arenguaspekte, mida on varem juba põhjalikult uuritud[13][14]. Indeksi miinuseks on toodud ka sissetuleku ebaadekvaatset käsitlust, aastate võrdluse puudumist ja arengu hindamist eri riikide lõikes erinevalt[15]. Riikide kategoriseerimise vead võivad tugevalt mõjutada ametlikku statistikat. Aruande tulemused võivad eksitada investoreid, poliitikuid, heategevusdoonoreid ja avalikkust. Kui inimarengu indeks on kõrge, siis ülendatakse riiki. Madala indeksi korral tuuakse esile aga riigi puudujäägid.

Ratan Lal Basu (2005) on kritiseerinud inimarengu indeksit, kuna see hindab ainult materiaalseid näitajaid, kuigi võiks hinnata ka moraalseid ja vaimseid väärtusi[16].

Eesti inimarengu aruanneRedigeeri

Eesti inimarengu aruanne (EIA) on ainulaadne kokkuvõte, milles on esitatud Eesti tippteadlaste koostatud andmestik ja kirjeldused Eesti Vabariigi sotsiaalmajanduslikust arengust. EIA on teadmuspõhine peegeldus Eesti tegelikkusest ja arenguvalikutest, mida saavad oma tegevuses aluseks võtta otsusetegijad nii poliitikas kui ka majanduses ja muudes valdkondades.

EIA metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil, inimarengu aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti riigiti. Viimastel aastatel on Eesti üleilmses inimarengu pingereas paiknenud kolmanda kümnendi alguses.

Eesti Koostöö Kogu on EIA väljaandja alates 2006. aastast. Inimarengu aruanded valmivad järgmiselt:

  1. Eesti Koostöö Kogu nõukogu püstitab iga kahe aasta järel ilmuvale EIA-le peateema, mille sisustamiseks otsib Koostöö Kogu juht kutsutud konkursiga peatoimetaja.
  2. Peatoimetaja peab olema doktorikraadiga teadlane (eelistatavalt professor) Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ning artiklite autorid peavad tulema vähemalt kolmest Eesti ülikoolist.
  3. Peatoimetaja ja tema pakutud toimetajate meeskonna valib kavandite alusel välja Eesti Koostöö Kogu nõukogu.
  4. Aruanne sünnib tihedas koostöös sisu eest vastutava peatoimetajaga ja väljaandmise eest vastutava Eesti Koostöö Kogu tegevkontoriga, kusjuures peatoimetaja annab Eesti Koostöö Kogu nõukogule regulaarselt ülevaateid aruande koostamisest.
  5. EIA väljaandmist rahastab Eesti Koostöö Kogu oma eelarvest.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Human Development Report 2020 – "Human Development Indices and Indicators"" (PDF). HDRO (Human Development Report Office) United Nations Development Programme. Vaadatud 24.01.2021.
  2. 2,0 2,1 Eesti Koostöö Kogu, vaadatud 25.04.2013
  3. Human Development, vaadatud 24.04.2013
  4. Human development Reports, Indeksid, vaadatud 25.04.2013
  5. Human development Reports, Statistika, vaadatud 25.04.2013
  6. Vihalemm, P. (2011). "Globaalne inimarengu indeks: Läänemere maade sarnased ja erinevad arengujooned." Eesti inimarengu aruanne 2010/2011. Tallinn: Eesti koostöö kogu. [1]
  7. ÜRO Arenguprogramm, vaadatud 24.04.2013
  8. Human Development raport 2013, vaadatud 25.04.2013
  9. Human Development raport seletustega 2013, Eesti, vaadatud 25.04.2013
  10. Human Development raport 2013, Eesti, vaadatud 25.04.2013
  11. 11,0 11,1 Eesti inimarengu aruanne 2012/2013, Eesti, vaadatud 24.05.2013
  12. Wolff, Hendrik; Chong, Howard; Auffhammer, Maximilian (2011). "Classification, Detection and Consequences of Data Error: Evidence from the Human Development Index". Economic Journal. 121 (553): 843–870. DOI:10.1111/j.1468-0297.2010.02408.x.
  13. McGillivray, Mark (1991). "The human development index: yet another redundant composite development indicator?". World Development. 19 (10): 1461–1468. DOI:10.1016/0305-750X(91)90088-Y.
  14. Srinivasan, T. N. (1994). "Human Development: A New Paradigm or Reinvention of the Wheel?". American Economic Review. 84 (2): 238–243. JSTOR 2117836.
  15. McGillivray, Mark; White, Howard (2006). "Measuring development? The UNDP's human development index". Journal of International Development. 5 (2): 183–192. DOI:10.1002/jid.3380050210.
  16. Inimarengu indeksi kriitika