Hiiu-Suuremõisa mõis

Hiiu-Suuremõis ehk Hiiu-Suuremõisa mõis ehk Suuremõisa mõis (saksa keeles Grossenhof) oli rüütlimõis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas. Mõisa keskus asus Suuremõisa külas.

Ajalugu

Suuremõisa mõisa on esmamainitud 1519. aastal ordumõisana. Kunagise Allika küla asemele ehitatud mõisa tunti sel ajal Maasilinna foogtkonna Pühalepa ametkonnamõisana ning maad valdas Johan Starke. 1528. aastal nimetati mõisa Poulupi ordumõisaks.

Mõisa allee

Pühalepa ametimõis (hiljem Suuremõisa^[1]) oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskus.

Hiiumaa Rootsi võimu alla mineku järel, 1563. aasta augustis, resideeris Suuremõisa mõisas Rootsi kuninglik foogt^[2]

1603. aastal andis Rootsi kuningas Karl IX läänikirja, millega ta läänistas Pühalepa eluajaks ratsaväekapten Christoffer Stackelbergile^[3] ja 17. sajandi alguses kuulus mõis Stackelbergidele. 1620. aastatel läks De la Gardiede omandusse, kelle käes oli mõis 1691. aastani. 1633. aastast alates kandis mõis nime Suuremõisa. Pärast krahv Jakob De la Gardie (1583–1642) surma päris tema valdused poeg krahv Magnus Gabriel De la Gardie (1622–1686). De la Gardiedele, kes olid Rootsi riigis kõrgetes riigiametites, haldasid Hiiumaa valdusi nende valduste ülemvalitsejad. Hiiumaa valduste keskuseks ehitati välja Suuremõisa mõis. Reduktsiooni käigus kaotasid De la Gardie ja tema abikaasa suure osa oma maavaldustest ja päritud varast. Suuremõisa redutseeriti 1691. aastal, mil see Rootsi kroonile tagastati ja läks rendimõisana Erasmus Jakobsson Bloedyselile ning mõisa viimane Rootsi valitsusaegne rentnik oli major Lucius.

Ebba Margaretha De la Gardie (1704–1776)

krahv Jakob Pontus Stenbock (1744–1824)

Pärast Põhjasõda võeti mõis Vene kroonile. 1710. aasta sügisel ilmusid saarele Vene keisririigi võimuesindajad ja 1712. aastal anti Suuremõisa koos teiste Hiiumaa riigimõisatega rendile ooberst-leitnant Johan Gustav von der Osten-Sackenile ja major Fabian Gustav von Aderkasile. Juba 1715. aastal tuli Venemaa tsaarilt käsk anda Hiiumaa ja Vormsi üle admiraliteedile, mille järel sai mõisa valitsejaks Andreas Wetterstrand. 1725. aastal anti mõis rendile parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi volinikule. Keisrinna Katariina I surma järel anti mõis ja Hiiumaa riigimõisate rendileping 1727. aastal ooberst Bernhard Friedrich von Rosenthalile,^[4] tolle surma järel 1734. aastal kanti rendileping üle tema väimehele Otto Reinhold von Delwigile, kes sattus talupoegade müügi tõttu kohtu alla. 1739. aastal anti Suuremõisa (Pühalepa) mõis koos mitme teise Hiiumaa kroonumõisaga rendile ratsakaardiväe leitnandile Karl Gustav von Lilienfeldile (1711–1759) ning 1744. aastal kuni renditähtaja lõpuni tema vennale Jakob Heinrich von Lilienfeldile (1716–1785).^[5] Seejärel oli mõis rendil kammerhärra Nikolaus von Korffi käes^[6].

1755. aasta kevadel tagastati Pühalepa^[7] mõis De la Gardie perekonna kunagise valdusena Axel Julius De la Gardie pojatütrele Ebba Margaretha Stenbockile, kes lasi ehitada mõisa peahoone, esindusliku Suuremõisa lossi. Loss pidavat jäljendama üht Ebba Margaretha lapsepõlvelossi Rootsis ning projekt pärineb tõenäoliselt Joseph Gabriel Destainilt.

Pärast Ebba Margaretha surma (1775) oli tema poeg Jakob Pontus Stenbock (1744–1824) oma krahvilikust elustiilist tingitud suurte võlgade tõttu sunnitud pantima Suuremõisa, Pühalepa koos Vallipe, Soonlepa, Vohi ja Harjo karjamõisatega 1796. aastal mereröövli ja Ungru krahvina tuntud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile (1744–1811). Pärast Otto Reinhold Ludwigi surma päris Suuremõisa tema lesk Magdalene Charlotte von Ungern-Sternberg (1749–1824), kes andis selle oma pojale Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergile (1779–1836) üle. Konstantin von Ungern-Sternbergi surma järel jäi mõis tema teisele naisele Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternbergile (1796-1850). 1840. aastatel tegeles Suuremõisa majandamisega Konstantini poeg Adam Theodor Andreas von Ungern-Sternberg (1819–1847).

1849. aastal müüs paruness mõisa oma pojale Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergile (1824–1899). Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergi pärija oli tema poeg krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg (1863–1909). Ewald Ungern-Sternbergi surma järel 1909. aastal päris Suuremõisa tema ema, krahvinna Adele (Ada) von Ungern-Sternberg (1833–1915), kes kinkis Suuremõisa (koos Soonlepaga) oma tütrele Dorothea von Stackelbergile (sündinud 1870). Ka krahvinna vanem tütar Helene von Ungern-Sternberg (sündinud 1854) elas Suuremõisas.

1909. aastal läks mõis taas Stackelbergide valdusse, kelle kätte jäi mõis 1919. aasta võõrandamiseni. Osa mõisast jäi Dorothea von Stackelbergi ja hiljem tema venna Claus Casper Alexander von Ungern-Sternbergi kätte rendile kuni 1929. aastani.

Mõisamaade jagamine Suuremõisas algas 1920. aastal, mõisasüdames ja lähikonnas tekkinud 27 asundustalu said aluseks hilisemale Suuremõisa külale.

Mõisakompleks

Suuremõisa mõisa peahoone

Talli varemed

Mõisa barokkstiilis kahekorruseline murdkelpkatusega peahoone (Suuremõisa loss) rajati aastail 1755–1760, ühekorruselised tiibehitised rajati 1770. aastatel. Rahvajutu järgi olnud vanal mõisal maa-alused käigud, millest üks ühendas mõisa Pühalepa kirikuga ning teine jõudnud välja "ussikeldri" juurde. Ehitusel töötasid talupojad kuni 30 km kauguselt ning pärimuse järgi organiseeriti kivide müüri jõudmiseks inimkett, mille abil anti kive edasi paari kilomeetri kaugusel olevast Hilleste paemurrust.

Mõisas oli hulk kõrvalhooneid, mis on säilinud erinevas seisukorras. Säilinud ja muinsuskaitse all on tall, tallmeistrimaja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda, kasvuhoone, küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aednikumaja, juustukoda, meierei, masinarehi ja väike laut, tuuleveski, kõrtsi, viinavabriku ja "ussikeldri" varemed ning park.^[8]

Suuremõisa mõisas töötasid 18. sajandil ka Suuremõisa tellisetehas ja Suursadama laevatehas, kus ehitati ka kahe mastiga 20–40-lastilisi laevu. Sajandi lõpul kuulus Suuremõisa laevastikku kaks prikki (40–50 lasti), kaks jahti (20–30 lasti) ja seitse praami (neist üks oli kahe mastiga ja ülejäänud ühe mastiga; 5–25 lasti). Ehitajateks olid kohalikud talupojad, kellel oli kogemusi ja teadmisi.

Võõrandamise järel alustas lossis tööd kool. Nõukogude perioodil oli seal 8-klassiline (hiljem alg)kool, rahvamaja, raamatukogu ja kino, 1977. aastast Putkaste sovhoostehnikum.

Loss on siiani kasutusel, seal asuvad Suuremõisa Rahvamaja, Suuremõisa Põhikooli ja Hiiumaa Ametikooli (endise Suuremõisa tehnikumi) ruumid.