Viinavabrik

Viinavabrik on tootmiskoht, kus toimub toorainest piirituse põletamine.

Palmse mõisa viinavabriku hoone

Palmse mõisa viinaköök

Ravila mõisa viinavabriku hoone

Eestis

1686–1688 aasta inventaariumite järgi ei olnud mõisatesse eraldi viinakööke ehitatud. Kui mõnes mõisas ka viina aeti, kõlbas selleks ka tavaline pruulikoda ja tihtilugu olid need ehitatud puidust ja ei hiilanud oma arhitektuuriga. Algselt toimus mõisates viina ajamine peamiselt enda otstarbeks, sest selles ei nähtud lisatulu allikat ja pealegi oli kõrtsides peamiseks müügiartikliks õlu ja viinaga kaubeldi vähesel määral eeskätt Kagu-Eesti kõrtsides.

Habaja mõisa viinavabrik

Heimtali mõisa viinaköök

Viinatööstuse tõus

18. sajand oli Eesti viinatootmise ajaloos pöördeline aeg. Kui 1766. aastal väljastas Venemaa keisrinna Katariina II ukaasi, siis peale selle avaldamist avanes Eesti- ja Liivimaa mõisnikele võimalus osa saada Venemaa suurest viinaturust. Avanenud Venemaa turust sai mõisatele tulutoov võimalus oma viljasaaki realiseerida. Tootmisest järgi jäänud rohke ja toitva praagaga hakati nuumama kariloomi, kes hiljem müüdi turul maha, kui nad olid piisaalt kosunud. Põhiliseks  härgade nuumamise piirkonnaks oli Ida-Eesti ja sealne eluskari müüdi enamasti maha Peterburis.

Peale seda, kui Venemaa turg avanes, hakkas viinapõletamine Eesti mõisates laienema ning hakati rajama viinakööke. Kui 18. sajandi algul tegeleti viinapõletamisega vaid vähestes mõisates, siis sajandi lõpuks oli peaaegu kõigis mõisates omaette viinaköök ja piiritusetoodang (50-kraadise viinana) oli kasvanud 17 miljoni liitrini aastas.

Viinapõletamine ja selle turustamine Venemaale aitas kaasa mõisnike hoogsale rikastumisele ning 18. sajandi lõpukümnendid ja 19. sajandi algus oli mõisate arendamise ja kasvamise tippaeg. Mõisate majandushoonete arhitektuurne välimus oli tihtilugu esinduslikum kui peahoone oma ja seda seetõttu, et need hooned olid mõisate rikkuse aluseks.

Viinapõletamine kujunes 19. sajandi jooksul teravilja- ja linakasvatuse kõrval üheks olulisemaks mõisamajanduse haruks Eestis. 1863. aastal Vene keisririigis, sh Baltimaades kehtima hakanud aktsiisiseadus mõjutas vägagi tuntavalt Eesti piirituse tööstust. Uus aktsiisiseadus asendas senise maksusüsteemi ja see tagas riigile kindla tulu piirituse põletajatelt. Uus maksusüsteem määras kindlaks normi, kui palju alkoholi saab ühest puudast (16,38 kg) toorainest ja valmis saadusele pandi peale maks. Juhul kui toorainest saadi alkoholi vähem, võeti maksu vastavalt normile. Kui tootjatel õnnestus toota rohkem alkoholi, siis rohkem toodetud kogusele maksu ei rakendatud. See omakorda pani piiritusvabrikuid hankima moodsamaid seadmeid ja arendama tehnoloogiat, et suurendada toorainest saadava piirituse hulka ja seeläbi nii kogutoodangut kui ka aktsiisivaba piirituse hulka tõsta. Samas väiksemad viinaköögid, kus toodangu hulk oli väike ja üldised kulud suured, pidid  madala tasuvuse või kahjumi tõttu tegevuse lõpetama.

Jõukamates mõisates toimus viinaköökide pidev moderniseerimine, et tõhustada piirituse põletamist. Seeläbi hakkasid paljud viinaköögid muutuma viinavabrikuteks. Nii toimus piiritustööstuse kontsentreerumine: vabrikute arv vähenes, kuid tootmisvõimsused kasvasid. Kui 1836. aastal oli Eestis 622 viinavabrikut, siis 1879. aastaks langes see arv 216-le.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algusaastad olid mõisate arendamise tippaeg. Lisaks peahoonete ehitamisele rajati uusi kõrvalhooneid ja majandushooneid ja nende seas eriti viinavabrikuid koos uute ja modernsete tootmisseadmetega. Viinavabrikute kõrvale rajati tihti ka nuumloomade laudad. Loomulikult ei puudunud ka viinakeldrid ja ka viinameistri maja. Paljud viinavabrikud on ehitatud tüüpprojekti järgi, sest tootmisseadmed tulid valdavalt ühest kohast ja koos sellega oli juba eos paika pandud ruumide asetus koos vajamineva tehnoloogiaga.

Milline oli hoonete väljanägemine, sõltus paljuski sellest, millises Eesti piirkonnas nad asusid. Paekivi kasutati valdavalt Põhja-Eestis ning maakivi levis Virumaal ja tellist koos maakiviga kasutati Lõuna-Eestis. Loomulikult kuulus viinavabrikute juurde kaugelt nähtav korsten. Korsten asetses viinavabrikutel erinevalt. Osal asus ta eraldi vabriku kõrval ja teistel väljus katuseharjast.

 Pikemalt artiklis Heimtali mõisa viinaköök

Tallinna piiritusevabriku administratiivhoone Tallinnas, Mere puiestee 8

19. sajandi teise pooleni toimus toorpiirituse tootmine ja sellest viina valmistamine samas kohas. 1880. aastatel hakati rajama eraldiseisvaid viinatehaseid, kus puhastati mõisatest ostetud piiritust ja valmistati sellest viina.

Tallinnas Merepromenaadi piirkonnas asutati ettevõte Tallinna Piiritusevabrik, mille ehitamiseks esitas Preisimaa kodanik Friedrich Rappuh palve 1875. aastal Tallinna linnavalitsusele. Hoone ehitamist alustati 1875. aasta novembris, lõplikult valmis tööstushoone 1876. aastal. Tallinna piiritusevabriku haldamiseks moodustati Tallinna Piiritusvabriku Osaühisus (Antheil-Gesellschaft der Revaler Spirit-Fabrik). 1889. aastaks olid tulusama tootmise huvides Tallinna piiritusevabrikuga ühinenud 168 Eestimaa, 24 Liivimaa ja 18 Kuramaa kubermangu piiritusevabrikut. Vaid 12 piiritusetootjat Eestimaa kubermangus tegutsesid omaette.

AS Liviko tootmiskorpused Tartu maantee ääres, Tartu mnt 76

1898. aastal asutati Tallinnas Tartu maanteel Kroonu Viinaladu (vene keeles Казённый винный склад). Ettevõtte peahoone, kus asub Liviko tootmine tänaseni, ehitati aastatel 1898–1900 tüüpprojekti järgi. Paekivist ehitatud peahoonet ehivad uusromaani elemendid. Sidumisprojekti autor oli arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer. Viinalao võimsuseks kavandati 300 000 pange ehk 3 690 000 liitrit viina aastas. 1900. aasta 1. juulist kehtestati Balti kubermangudes riiklik viinamonopol, viina võis valmistada ainult riiklikes viina- ja piiritusetehastes, nende seas ka Kroonu Viinalaos Tallinnas.

Viinavabrikute lõpp

20. sajandi alguse ajaloosündmused ja majanduspoliitilise olukorra muutus sai saatuslikuks viinavabrikutele. 1905. aastal toimus Eestis revolutsioon, kus töölistest koosnenud jõugud rüüstasid ja põletasid Eestis asuvaid mõisaid. Kokku sai kahjustada 160 mõisa ja 40 viinavabrikut ja suurimad kannatajad asusid Harju- ja Raplamaal. Lisaks sellele sai mõisatele saatuslikuks 1919. aastal läbi viidud maareform. Maaseadusega võõrandati mõisamaad ja varad, et luua riiklik maatagavara, mis omakorda soovijatele laiali jagati. Need, kes enampakkumise teel viinavabrikud koos sisseseadega endi kasutusse said, ei suutnud neid aga korralikult majandada ja tihtilugu jäid nad lihtsalt seisma.

Lõpliku hoobi andis viinavabrikutele nõukogude aeg, mil nad totaalselt ümber ehitati ja nad kaotasid oma otstarbe.