Soonlepa mõis (saksa keeles Soonlep) oli Hiiu-Suuremõisa mõisa kõrvalmõis Pühalepa kihelkonnas Hiiumaal.

Parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg

Ajalugu muuda

Soonlepa mõis eraldati ajavahemikul 17821795 Suuremõisa Soonlepa, Aruküla, Sarve, Veoma, Küla ja Lepiste mõisastatud küladest. Kuigi Soonlepa eksisteeris ametlikult iseseisva rüütlimõisana, oli see faktiliselt Suuremõisa kõrvalmõis. 1796. aastal pantis krahv Jacob Pontus Stenbock Hiiu-Suuremõisa, Pühalepa koos Vallipe, Soonlepa, Vohi ja Harjo karjamõisaga) 80 aastaks kammerhärra Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile.

1805. aastal, pärast O.R.L. von Ungern-Sternbergi süüdimõistmist ja Siberisse asumisele saatmist, jagas Magdalene Charlotte von Ungern-Sternberg (sünd vabapreili von der Pahlen) abikaasale kuulunud vara ja jagas selle enda ja laste vahel. 1811. aastal, O.R.L. von Ungern-Sternbergi surma järel, Magdalene Charlotte von Ungern-Sternberg loobus talle testamendiga jäetud pärus- ja pandimõisatest oma laste kasuks: kaptenleitnant Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg sai pandimõisa Hiiu-Suuremõisa koos Soonlepa, Partsi, Vilivalla ja Lojaga pärusomandiks.

P.L.K. von Ungern-Sternbergi surma järel, 1848. aastal jagas paruness Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternberg (sünd Below) päranduse ning Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg sai Kärdla, Hiiu-Suuremõisa, Soonlepa, Randvere, Partsi ja Loja mõisa.

1900. aastal päris krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg Hiiu-Suuremõisa, Vilivalla, Randvere, Loja, Partsi, Soonlepa ja Kärdla mõisa. 1909. aastal pärandas Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg oma emale, krahvinna Adele(Ada) von Ungern-Sternbergile (sünd Stackelberg) Soonlepa mõisa ning talle kinnistati ka Suuremõisa, Partsi, Randvere, Loja ja Kärdla mõis, kes kinkis aga Soonlepa ja Hiiu-Suuremõisa mõisa oma tütrele Dorothea von Stackelbergile (sünd Ungern-Sternberg).

Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga.

Mõisahooned muuda

Soonlepa mõisa peahoone oli arvatavasti puitehitis, mis on tänapäevaks hävinud. Mõisahoonetest on säilinud suurejoonelisi maakivist kõrvalhooneid, sealhulgas sisehooviga karjakastell ja alles on mõisa suundunud ligi poole kilomeetri pikkune allee, mille ääres asubki suur osa kõrvalhooneid.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda