Tuuleveski
![]() |
See artikkel räägib viljajahvatamisehitisest; tuulemootorist ja elektrigeneraatorist koosnevat tuuleelektrijaama agregaadi kohta vaata artiklit Tuulik (agregaat); Jõhvi teatri kohta vaata Tuuleveski (teater); perekonnanime kohta vaata Tuulik (perekonnanimi) |
See artikkel vajab toimetamist. |
Tuuleveski ehk tuulik on ajam või ehitis, mis muundab tuule kineetiline energia mehaaniliseks energiaks ehk saab tööks vajaliku energia tuulest.
Varem kasutati tuuleveskeid peamiselt vilja jahvatamiseks ja vee teisaldamiseks, tänapäeval on tuuleveskite kaasaegsete analoogide – elektrituulikute – kasutusala seotud peamiselt elektrienergia tootmisega.
EtümoloogiaRedigeeri
Sõna tuuleveski tuleneb sõnast vesiveski, mille algne sõnakuju oli vesikivi (analoogselt vanemale jahvatamisvahendile käsikivile). Sõna vesikivi mugandamisel on sajandite jooksul saadud sõna veski. Kuna tuulikud on jõudnud Eesti aladele mõnevõrra hiljem, kui vesiveskid, on sõnale veski lisatud eesliide sama jahvatusprotsessi iseloomustamiseks vaid tuule jõul – tuuleveski. Mitmesuguste ülesannete täitmiseks kasutatavate veskite jaoks on samal põhimõttel tuletatud vastavaid nimetusi. Jahuveskit kasutati teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskit vee jõkke või veehoidlasse pumpamiseks, õliveskit seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskit paberi valmistamiseks, saeveskit puidu saagimiseks.[1]
Tuuleveskid EestisRedigeeri
Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.
Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.
Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.
Andruse talu tuulik Koguva külas Muhu saarel
Lagunev Vaikna tuuleveski Laukna külas Raplamaal
Tuulik Anglas
Pukktuulik Mihkli Talumuuseumis Saaremaal
Tuuleveski Jõhvi lähedal
Angla tuulikud Saaremaal
Tuuleveskit on kujutatud endise Mäksa valla vapil
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Tuuleveskid – minevikumälestised, Ärgake! 2003 (vaadatud 20.07.2019)
KirjandusRedigeeri
- "Vanad Eesti pukktuulikud". V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, Valgus 1971, brošüür 48 lk
- "Eesti Talurahvaarhitektuur". Karl Tihase; Tallinn, Kunst 1974, raamat 380 lk