Tuuleveski
|
See artikkel räägib viljajahvatamisehitisest; tuulemootorist ja elektrigeneraatorist koosnevat tuuleelektrijaama agregaadi kohta vaata artiklit Tuulik (agregaat); Jõhvi teatri kohta vaata Tuuleveski (teater); perekonnanime kohta vaata Tuulik (perekonnanimi) |
See artikkel vajab toimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2022) |
Tuuleveski ehk tuulik on ajam või ehitis, mis muundab tuule kineetiline energia mehaaniliseks energiaks ehk saab tööks vajaliku energia tuulest.
Varem kasutati tuuleveskeid peamiselt vilja jahvatamiseks ja vee teisaldamiseks, tänapäeval on tuuleveskite kaasaegsete analoogide – elektrituulikute – kasutusala seotud peamiselt elektrienergia tootmisega.
Etümoloogia muuda
Sõna veski on mugandus sõnast vesikivi ja tähistanud algselt vee jõul jahvekivisid käitavat seadet. Kuna tuule jõul töötavad veskid võeti kasutusele hiljem, siis lisati juba mugandunud sõnale veski eesliide tuule-.[1]
Mitmesuguste ülesannete täitmiseks kasutatavate veskite jaoks on samal põhimõttel tuletatud vastavaid nimetusi. Jahuveskit kasutati teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskit vee jõkke või veehoidlasse pumpamiseks, õliveskit seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskit paberi valmistamiseks, saeveskit puidu saagimiseks.[2]
Tuuleveskid Eestis muuda
Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.[viide?]
Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.[viide?]
Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.[viide?]
-
Andruse talu tuulik Koguva külas Muhu saarel
-
Lagunev Vaikna tuuleveski Laukna külas Raplamaal
-
Tuulik Anglas
-
Pukktuulik Mihkli Talumuuseumis Saaremaal
-
Tuuleveski Jõhvi lähedal
-
-
Angla tuulikud Saaremaal
-
Tuuleveskit on kujutatud endise Mäksa valla vapil
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Vesiveskite ehk vesikute ajalugu on Saaremaal tuulikute omast pikem. Saarte Hääl, 5. august 2013
- ↑ Tuuleveskid – minevikumälestised, Ärgake! 2003 (vaadatud 20.07.2019)
Kirjandus muuda
- "Vanad Eesti pukktuulikud". V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, Valgus 1971, brošüür 48 lk
- "Eesti Talurahvaarhitektuur". Karl Tihase; Tallinn, Kunst 1974, raamat 380 lk