Delwig
Delwig, ka Dellwig ja Delvig, oli Vestfaalist Marki krahvkonnast pärit põlisaadlisuguvõsa.
Ajalugu
muudaBaltimaades algab suguvõsaliin Melchior von Dellwich'iga, kes rändas 1454. aastal Vestfaalist Liivimaale. Siiski on Baltimaades juba varem mainitud Johann von Delwig'it, kes oli 1423. aastal Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli dekaan.
1650. aastal kinnitas Rootsi kuninganna Kristiina Alutaguse Pagari mõisa, Permisküla ja Kuningaküla küla kuulumist maanõunik Johann Delwigile.
Delwigid rüütelkonna matriklis
muudaSuguvõsa oli 1720. aastast vabahärrasuguvõsana introdutseeritud Rootsi rüütelkonda nr 176 all, immatrikuleeritud 1747. aastast Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 168 all, 1759. aastast Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 177 all. Samuti võeti Nižni Novgorodi, Stavropoli ja Tuula kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse (V raamat ehk tituleeritud aadel).
Suguvõsa liikmeid
muuda
- Ewert Delwig (suri 1554), Harjumaa Tuhala mõisnik, meeskohtunik[2], Eestimaa maanõukogu liige[3][4]
- Wolter Delwig (suri 1557), Aakre ja Krootuse mõisnik, sõjaväelane (ooberst), Volmari komandant[4]
- Ewert Delwig (suri 1560), Harjumaa meeskohtunik, Tuhala ja Rõngu mõisnik[4]
- Ewert Delwig (suri 1605), Tuhala mõisnik, Koluvere linnusepealik (1581), Eestimaa aadlilipkonna rittmeister, Eestimaa maanõunik[4]
- Ewert Delwig (maeti 1616), Tuhala mõisnik[4]
- Johann (Hans) von Delwig (suri 1652), Rootsi sõjaväelane (leitnant), Hõbeda, Pagari ja Voorepere mõisnik, Eestimaa maanõunik[5], maetud Tallinnas
- Ewert Johann Delwig (suri 1667), Rootsi sõjaväelane (ooberstleitnant), Hõbeda ja Kurna mõisnik[6]
- Wolter von Delwig (suri 1696), Rootsi sõjaväelane (rittmeister), Imastu ja Jõelähtme mõisnik[6]
- Berend Reinhold von Dellwig (suri 1699), Rootsi sõjaväelane (rittmeister), Munalaskme mõisnik[7]
- Johann Winrich von Delwig (suri 1702), Rootsi sõjaväelane (leitnant), Voorepere, Lellapere mõisnik
- Otto von Delwig (suri 1719), Pagari ja Jõetaguse mõisnik[6]
- Johann Winrich von Delwig (suri 1720), Rootsi sõjaväelane (kapten), Ohukotsu mõisnik
- Ernst Gustav von Delwig (suri 1736), Rootsi sõjaväelane (leitnant), Räsna, Hirmuse, Jõetaguse mõisnik
- vabahärra Berend Reinhold von Dellwig (1679–1746)[7], Rootsi sõjaväelane (ooberst), aadeldatud 1720, ja introdutseeritud vabahärrasuguvõsana, rootsipärase perenimega Dellwig, Rootsi rüütelkonda nr 176 all[8], Venemaa sõjaväelane (kindralleitnant), Viiburi kindralkomandant[9]
- Berend Wilhelm von Dellwig (1686–1741)[7], Rootsi sõjaväelane (ooberst), aadeldatud 1723, introdutseeritud tituleerimata aadlisuguvõsana, rootsipärase perenimega Dellwig, Rootsi rüütelkonda nr 1771 all[10]
- Otto Reinhold von Dellwig (1690–1750)
- parun Bernhard Reinhold von Delwig (1711–1770), Holstein-Gottorpi õuemarssal, Koivaliina, Luturmuiža, Koikküla, Vaartu, Taheva, Tidriküla mõisnik[11][12]
- Thure Karl von Delwig (1739–1791) (ru), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralporutšik), Viiburi ülemkomandant[13]
- Otto Jakob Israel von Delwig (1773–1828), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor)
- Reinhold Johann von Delwig (1783–1815), õuenõunik
- parun Anton von Delwig (1772/73–1828) (ru), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor)
- parun Anton von Delwig (1798–1831) (ru), poeet, kirjanduskriitik ja ajakirjanik, Venemaa kirjandusloos kui Aleksander Puškini sõber
- parun Nikolai von Delwig (1814–1870) (ru), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant)
- parun Aleksander von Delwig (1816–1882), Venemaa keisririigi sõjaväelane (staabikapten)
- parun Aleksander von Delwig (1810–1831) (ru), kirjanik, poeet ja tõlkija
- parun Andrei von Delwig (1813–1887) (ru), insener ja hüdrotehnik, Venemaa Tehnilise Ühingu asutaja, senaator
- Sergei von Delwig (1866−1944) (ru), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant)
Delwigi suguvõsa mõisavaldused
muudaSuguvõsale kuulusid Pagari, Lellapere, Tuhala, Hõbeda, Essu, Munalaskme, Karula, Koikküla, Aakre, Krootuse, Taheva, Tidriküla, Ohukotsu, Vääna, Voorepere, Kurna, Imastu, Jõelähtme, Jõetaguse, Räsna, Hirmuse, Perila, Liivimaa Läti osa Jaunāmuiža, Hopa, Koivaliina mõis jt.
Viited
muuda- ↑ Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 93
- ↑ Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 90
- ↑ Von Dellwig nr 1771. Evert I, till Toal i Kosch's socken i Estland, Ryttmästare i Livländska ordens tjänst 1502. Lantråd i Estland. Död 1554, www.adelsvapen.com
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 90
- ↑ Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 92
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 93
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 91
- ↑ Von Dellwig nr 176. Bernhard Reinhold von Dellwig, friherre von Dellwig, född 1679-01-06 i Livland. Överstelöjtnant vid Västmanlands regemente 1714-03-04. Friherre 1720-01-17 (introd. s. å. under nr 176). Avsked 1723-04-22 flyttade över till Estland. Begraven2 1746-04-03 i Goldenbecks socken i nämnda land, www.adelsvapen.com
- ↑ Jüri Kotšinev, Parunid von Delwigid, Kultuur ja Elu 3/2017
- ↑ Von Dellwig nr 1771, www.adelsvapen.com
- ↑ Delwig, Berend Reinhold Frh. v. (1711-1770), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
- ↑ Von Dellwig nr 176. Bernt Reinhold von Dellwig, till Adsel, Neuhof och Luttershol i Adsels socken, Koiküll i Anzens socken samt Tarvola, Didriküll och Jess, alla i Livland. Döpt 1711-06-29 i Stockholm. Hertiglig holsteinsk hovmarskalk. Geheimelegationsråd. Död 1770-05-17 i Reval5 och begraven s. å. 21/5 i Goldenbecks kyrka, www.adelsvapen.com
- ↑ Delwig, Thure Karl Frh. v. (1739-1791), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
Kirjandus
muuda- Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. II kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1926. Lk 250−254 [1].
- Fahne, Anton. Geschichte der Westphälischen Geschlechter unter besonderer Berücksichtigung ihrer Uebersiedelung nach Preußen, Curland und Liefland, mit fast 1200 Wappen und mehr als 1300 Familien. 1858. Lk 115, 117 [2].
- Kotšinev, Jüri. Parunid von Delwigid. − Kultuur ja Elu. 3/2017 [3].
- Steinen, Johann Dietrich von. Westphälische Geschichte mit vielen Kupfern. Dritter Theil. Lemgo: Im Verlage sel. Joh. Heinrich Meyers Witwe, 1757. Lk 325−329 [4].
- Strokirk, Oscar Fredrik. Kultur- och personhistoriska anteckningar. Andra delen. Örebro: Lindhska boktryckeriet, 1918. Lk 165−183 [5].
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Delwig |
Välislingid
muuda- Delwigi suguvõsa genealoogia saidil adelsvapen.com
- Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz : Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 88-98