Delwig, ka Dellwig ja Delvig, oli Vestfaalist Marki krahvkonnast pärit põlisaadlisuguvõsa.

Delwigi suguvõsa aadlivapp
Delwigi suguvõsa vabahärravapp

Ajalugu

muuda

Baltimaades algab suguvõsaliin Melchior von Dellwich'iga, kes rändas 1454. aastal Vestfaalist Liivimaale. Siiski on Baltimaades juba varem mainitud Johann von Delwig'it, kes oli 1423. aastal Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli dekaan.

1650. aastal kinnitas Rootsi kuninganna Kristiina Alutaguse Pagari mõisa, Permisküla ja Kuningaküla küla kuulumist maanõunik Johann Delwigile.

Delwigid rüütelkonna matriklis

muuda

Suguvõsa oli 1720. aastast vabahärrasuguvõsana introdutseeritud Rootsi rüütelkonda nr 176 all, immatrikuleeritud 1747. aastast Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 168 all, 1759. aastast Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 177 all. Samuti võeti Nižni Novgorodi, Stavropoli ja Tuula kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse (V raamat ehk tituleeritud aadel).

Suguvõsa liikmeid

muuda
 
Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat Tallinna Niguliste kirikus
 
Wolter von Delwigi (surn 1696[1]) vappepitaaf Tallinna Niguliste kirikus

Delwigi suguvõsa mõisavaldused

muuda

Suguvõsale kuulusid Pagari, Lellapere, Tuhala, Hõbeda, Essu, Munalaskme, Karula, Koikküla, Aakre, Krootuse, Taheva, Tidriküla, Ohukotsu, Vääna, Voorepere, Kurna, Imastu, Jõelähtme, Jõetaguse, Räsna, Hirmuse, Perila, Liivimaa Läti osa Jaunāmuiža, Hopa, Koivaliina mõis jt.

Viited

muuda
  1. Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 93
  2. Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 90
  3. Von Dellwig nr 1771. Evert I, till Toal i Kosch's socken i Estland, Ryttmästare i Livländska ordens tjänst 1502. Lantråd i Estland. Död 1554, www.adelsvapen.com
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 90
  5. Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 92
  6. 6,0 6,1 6,2 Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930, seite 93
  7. 7,0 7,1 7,2 Stackelberg, Otto Magnus von, "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1930, seite 91
  8. Von Dellwig nr 176. Bernhard Reinhold von Dellwig, friherre von Dellwig, född 1679-01-06 i Livland. Överstelöjtnant vid Västmanlands regemente 1714-03-04. Friherre 1720-01-17 (introd. s. å. under nr 176). Avsked 1723-04-22 flyttade över till Estland. Begraven2 1746-04-03 i Goldenbecks socken i nämnda land, www.adelsvapen.com
  9. Jüri Kotšinev, Parunid von Delwigid, Kultuur ja Elu 3/2017
  10. Von Dellwig nr 1771, www.adelsvapen.com
  11. Delwig, Berend Reinhold Frh. v. (1711-1770), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital
  12. Von Dellwig nr 176. Bernt Reinhold von Dellwig, till Adsel, Neuhof och Luttershol i Adsels socken, Koiküll i Anzens socken samt Tarvola, Didriküll och Jess, alla i Livland. Döpt 1711-06-29 i Stockholm. Hertiglig holsteinsk hovmarskalk. Geheimelegationsråd. Död 1770-05-17 i Reval5 och begraven s. å. 21/5 i Goldenbecks kyrka, www.adelsvapen.com
  13. Delwig, Thure Karl Frh. v. (1739-1791), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital

Kirjandus

muuda
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. II kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1926. Lk 250−254 [1].
  • Fahne, Anton. Geschichte der Westphälischen Geschlechter unter besonderer Berücksichtigung ihrer Uebersiedelung nach Preußen, Curland und Liefland, mit fast 1200 Wappen und mehr als 1300 Familien. 1858. Lk 115, 117 [2].
  • Kotšinev, Jüri. Parunid von Delwigid. − Kultuur ja Elu. 3/2017 [3].
  • Steinen, Johann Dietrich von. Westphälische Geschichte mit vielen Kupfern. Dritter Theil. Lemgo: Im Verlage sel. Joh. Heinrich Meyers Witwe, 1757. Lk 325−329 [4].
  • Strokirk, Oscar Fredrik. Kultur- och personhistoriska anteckningar. Andra delen. Örebro: Lindhska boktryckeriet, 1918. Lk 165−183 [5].

Välislingid

muuda