Vikipeedia

Axel Julius De la Gardie

Rootsi poliitik

Krahv Axel Julius De la Gardie (12. veebruar 1637 Stockholm — 28. mai (17. mai) 1710 Stockholm) oli Rootsi väejuht ja riigitegelane, feldmarssal-leitnant (1674), Läckö ja Kuressaare krahv ja Ekholmeni vabahärra; Hiiumaa, Tarvastu, Friberg-i, Kokemäki, Autis-e ja Tullgarni härra.

Axel Julius De la Gardie
Sünniaeg 1637
Ristimise aeg 12. veebruar 1637
Surmaaeg 17. mai 1710
Stockholm
Matmispaik Riddarholmeni kirik
Lapsed Adam Carl De la Gardie
Pereliikmed Magnus Gabriel De la Gardie, Jacob Casimir De la Gardie, Christina Catharina De la Gardie, Pontus Fredrik De la Gardie
Dünastia De la Gardie
[muuda Wikidatas]

Ta oli aastast 1674 Rootsi riiginõunik.

Eestimaa kindralkubernerina 13. juuli 1687– 4. november 1704 ajas ta kohalikku aadlit soosivat poliitikat, kehtestas Põhjasõja ajal sõjamajanduskorra ja organiseeris Rootsi sõjajõude Eestis.

Teenistus enne Põhjasõda muuda

10-aastaselt astus De la Gardie Uppsala Ülikooli.[1]

1655. aastal sai De la Gardie Ihukaitsekompaniis kornetiks, järgmisel aastal kaardiväes majoriks. Järgmisel aastal sai ta Östergötlandi jalaväerügemendis ooberstleitnandiks. 1660. aastal asus ta teenistusse Västergötlandi ratsarügementi, kus sai ooberstiks. Samal aastal esindas ta Brahede perekonda Rootsi riigipäeval ning kandis Karl X Gustavi matuste ajal riigilippu. Peale seda reisis ta Pariisi ning kui ta mõne aasta pärast Rootsi naasis, oli ta oma kulutuste tõttu suurtes võlgades.[1] 1664. aastal sai ta ihukaitse kaardiväes ooberstiks ning neli aastat hiljem ratsaväe kindralleitnandiks. Samal aastal tema majanduslik seis ka abielu, pärandite ja hea majandamise tõttu paranes.[1][2]

Teenistus kuninga õukonnas muuda

Karl XI trooniletuleku järel sai De la Gardiest üks tema lähimaid nõunikke. 1672. aastal kõneles De la Gardie ka riigipäeval, kus rääkis debatis reduktsiooni läbiviimise vastu. 1674. aastal määrati ta Soome provintsi kaitset võimaliku sõja vastu Venemaaga organiseerima. Samal aastal ülendati De la Gardie feldmarssal-leitnandiks ning määrati perioodil 1675–1677 Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Ingerimaa, Bergslageni ja Jämtlandi kubermangude omakaitse ülemaks. Nendes ametites lasi ta mitmeid kindlustusi parandada ning lõi kohalike võimudega tihedamaid suhteid. 1676. aastal pidas ta Turus maa seisustega koosoleku, mille järel viimased lubasid kohalikke vägesid sõja korral toetada. Sõjaohu kadudes lahkus De la Gardie 1677. aasta juulis Soomest.[1]

De la Gardie mõjuvõim kuninga õukonnas kasvas ning 1682. aastal määrati ta lihtrahva probleemidega tegeleva nõukogu liikmeks. 1684. aastal määrati ta Smålandi ja Östergötlandi aadlilipkondade värbamise läbiviijaks. 1687. aastal sai ta ka reduktsioonikomisjoni liikmeks.[1]

Eestimaa kindralkuberner muuda

1687. aasta 13. juulil määrati De la Gardie Eestimaa kindralkuberneriks, Tallinna saabus ta aga alles kolm aastat hiljem. De la Gardie näitas oma ametiaja algul üles tegevusetust, mida kritiseeris ka kuningas, väites, et De la Gardie on lasknud vaimulikel ja rüütelkonnal ise otsuseid teha.

1696. aastal aitas De la Gardie maal levinud näljahäda leevendada, käskides magasinides järgmise aasta külveperioodiks seemet koguda ning seda talurahvale jagada. 1698. aastal kuulutas ta näljahäda tekkimise põhjuste uurimiseks ning talupoegade võlgnevuste selgeks tegemiseks välja komisjoni, mille eesotsa asusid Matthias von Porten ja Engelbrecht Mannerburg. Komisjoni uurimiste käigus tuli rendimõisatel neile ette näidata mõisa vakuraamat ja rendilepingud.[3] De la Gardie suhted talurahvaga olid veel Põhjasõja alguseski head.[4]

De la Gardie suhted Tallinna linnaga olid kehvad. Ta arvas, et linna raad kasutab oma privileege liialt ära. 1690. aastal oli tema ja rae vahel tekkinud vaidlused, kuna De la Gardie soovis, et linna kodanikud annavad oma vande Karl XI-le koos teiste seisustega Toompeal, mitte raekojas nagu vanasti. Rae ja gildide protesti peale lubas De la Gardie 7. septembril toimunud vandeandmisel rael, gildil, vaimulikel ja kooliteenistujatel see raekoja ees turul, Toompea kodanikel aga oma lossi ees anda. Selle peale saabus Stockholmist raele kiri, milles ähvardati neid karistada. Linn saatis kuninga juurde oma saadikud, kes talt vabandust palusid.[5] De la Gardie astus vastu ka Tallinna rae soovile luua linna jalaväerügement, kuna arvas, et see välistaks linna tema enda rajatava jalaväerügemendi värbamisalast.[1]

Tegevus Põhjasõja ajal muuda

12. veebruaril 1700 vkj alustasid Liivimaal Rootsi-vastast sõjategevust Poola-Leedu ja Saksi väed, millega algas Põhjasõda. Kevadel loodi ka De la Gardie kavandatud jalaväerügement, mille juhtimise andis ta oma pojale, Adam Carl De la Gardiele.[6] Augustis kuulutas Rootsile sõja ka Venemaa, mille väed jõudsid Eestisse septembri algul.[7]

Septembri keskpaigas avaldas De la Gardie mitu plakatit, millega kuulutas maal välja üldise väkkekutse.[8][9] Järgnevatel aastatel puhkesid maal välja mitmedi talupojarahutused, mille maha surumiseks pidi De la Gardie mässavate mõisatalupoegade juurde väeüksusi saatma.[10] Ta andis välja ka mitu plakatit, milles keelas talupoegade vägivaldse värbamise ning manitses maarahvast sõna kuulama ning koormiseid täitma.[11] Lisaks algatas ta maamiilitsale riietusesemete varustamise kohustuse ning viis läbi suurtükkide transportimist.[12]

1702. aasta 14. märtsil kirjutatud kirjas kritiseeris Karl XII De la Gardied, süüdistades teda aadelkonnale alistumises ning neile liigsete leevenduste kinkimises.[1]

Seoses Rootsi välivägede Virumaale koondumisega andis De la Gardie 1703. aasta suvel välja järgmise väkkekutse plakati, mis maarahva seas vastupanu kohtas.[13] Sama aasta septembris andis ta välja ka plakati, millega lubas Tallinna põgenevatele talupoegadele peavarju ning kaitset vägivaldse värbamise eest.[14]

1704. aastal halvenes De la Gardie suhe Liivimaa välivägede ülemjuhataja, Wolmar Anton von Schlippenbachiga. Lisaks hakkas kuninga õukonnas levima arvamus, et De la Gardie ei ole enam oma vanuse tõttu suuteline kindralkuberener olema. Ka De la Gardie oli oma palga vähenemise tõttu soovinud ametist lahkuda, kuid oma naise veenmisel ta seda ei teinud. 1704. aasta 4. novembril eemaldati De la Gardie siiski kindralkuberneri ametikohalt, tema asemel sai viitsekuberneriks von Schlippenbach.[1][15]

Elu lõpus oli De la Gardie riigipäeva liige ning osales selle istungitel isegi mõni nädal enne oma surma.[1]

Axel Julius De la Gardie suri 17./28. mail 1710.[2]

Maavaldused muuda

Axel Julius De la Gardiele kuulusid maavaldused Soomes, Mandri-Eestis, Hiiumaal, Lätis ja Rootsis. Hiiumaal kuulusid talle peale oma isa surma 1652. aastal näiteks Putkaste, Suuremõisa, Kõrgessaare ja Orjaku mõisad. Axel Juliuse ajal arenes tema mõisates välja lubjapõletus.[16]

Reduktsiooni käigus kaotasid De la Gardie ja tema abikaasa suure osa oma maavaldustest ja päritud varast. De la Gardiel kuhjusid ka suured võlad, mistõttu võõrandasid tema võlausaldajad, Johan Gabriel Stenbock ja Nils Bielke Stockholmis suure osa tema vallasvarast.[1]

Elu lõpus oli De la Gardiele alles jäänud vaid mõisad Hiiumaal. Reduktsiooni ajal sattus De la Gardie ka suurtesse majanduslikesse raskustesse. Näiteks palus ta leskkuninganna Hedvig Eleonoralt majanduslikku toetust oma laste hariduse jaoks, kuna tal endal selleks raha polnud.[1]

Perekond muuda

Isa: Jakob De la Gardie (1583–1652), Rootsi väejuht ja riigitegelane

Ema: Ebba Brahe (1596–1674)

Axel Julius De la Gardie abiellus 1664. aastal Stockholmis vabapreili Sofia Juliana Forbusega (1649–1701), kes oli riiginõuniku ja sõjaväelase, vabahärra Arvid Forbuse ja Margaretha Boije tütar. Abielust sündisid:

Esivanemad muuda

Axel Julius De la Gardie esivanemad
Krahv
Axel Julius De la Gardie
(1637–1710) 		Krahv
Jakob De la Gardie
(1583–1652) 		Vabahärra
Pontus De la Gardie
(u. 1520–1585) 		Jacques Scorperier
Catherine de Sainte-Colombe
Sofia Gyllenhielm
(1559–1583) 		Rootsi kuningas
Johan III
(1537–1592)
Karin Hansdotter
(1539–1596)
Krahvitar
Ebba Brahe
(1596–1674) 		Krahv
Magnus Brahe
(1564–1633) 		Krahv
Per Brahe
(1520–1590)
Beata Stenbock
(1533–1583)
Vabapreili
Brita Leijonhufvud
(surnud 1611) 		Vabahärra
Sten Eriksson Leijonhufvud
(1518–1568)
Ebba Månsdotter (Lilliehöök)
(1529–1609)

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 (Svenskt biografiskt lexikon)
  2. ↑ 2,0 2,1 "Karl XII:s officerare. Biografiska anteckningar". Vaadatud 20.10.2023.
  3. ↑ "Talurahva suremuse põhjused Eesti- ja Liivimaal Suure näljahäda ajal (1696–1697)". Vaadatud 20.10.2023. Lõpuks kuulutas näljahäda kahjude uurimise Eestimaal välja kindralkuberner Axel Julius De la Gardie 23. mail 1698
  4. ↑ "Också synes D. ingalunda ha varit impopulär bland allmogen; vid ett tillfälle (1702) förklarade ett antal bönder offentligen, att de skulle ha gått under av hunger, om D. icke under nödåren varit dem till så god hjälp" (Svenskt biografiskt lexikon)
  5. ↑ Lk 83 (Tallinna ajalugu II)
  6. ↑ "Swedish Colours from Enlisted and Militia Units in the Baltic Provinces 1700-1710" (PDF). Vaadatud 21.10.2023.
  7. ↑ Tsvetkov, Sergei (2005). Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 76.
  8. ↑ Lk 53-54 (Eesti rahva ajaloost)
  9. ↑ Lk 103-104 (Kelch, 2009)
  10. ↑ Nt. lk 108-117 (Eesti rahva ajaloost)
  11. ↑ Lk 124-127 (Eesti rahva ajaloost)
  12. ↑ Lk 40, 159 (Eesti rahva ajaloost)
  13. ↑ Lk 246 (Kelch, 2009)
  14. ↑ Lk 39 (Tallinna ajalugu II)
  15. ↑ Lk 390 (Eesti rahva ajaloost)
  16. ↑ Lk 14-15 (Särg, 2022)

Kasutatud kirjandus muuda

  • Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.
  • Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Tõlkinud Ivar Leimus, Toimetanud ja registrid koostanud Kai Tafenau. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. 2009.
  • Jacobson, Gustaf. Axel Julius De la Gardie. Svenskt biografiskt lexikon. 1931. Lk 709.
  • Särg, Alo. Hiiumaa mõisad. Argo. 2022 (teine trükk).
  • Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. 2019.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda


Eelnev
Nils Bielke 		Eestimaa kindralkuberner
1687–1704 		Järgnev
Wolmar Anton von Schlippenbach
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Axel_Julius_De_la_Gardie&oldid=6507596"