Beauty (Scruton)

"Beauty" ("Ilu") on Roger Scrutoni filosoofiline raamat, mis ilmus 2009. aastal Oxford University Pressi kirjastusel.

Kokkuvõte muuda

Eessõna muuda

Ilu võib olla lohutav, häiriv, püha, profaanne, rõõmustav, kõnetav, inspireeriv, vapustav, kuid seda, kes teda tajub, ei jäta ta ükskõikseks, vaid on nagu lähedase sõbra hääl. Ent iluotsustused põhinevad maitsel, ja maitsel ei pruugi olla mõistuspärast alust. Kuidas siis seletada ilu tähtsust ja milleks siis kaevata, et ilu on kadumas? Kas ilu ja headus võivad lahkneda, nagu ütlevad näiteks Charles Baudelaire ja Friedrich Nietzsche? Kui maitsed on loomu poolest erinevad, kuidas siis saab ühe inimese maitse seisukohast otsustada teise inimese maitse üle? Mõned inimesed peavad sellise relativismi tõttu iluotsustusi puhtsubjektiivseteks. Siis ei saagi kriitikal mõtet olla. Kas me ei peaks mitte olema skeptilised ning loobuma otsimast maitse objektiivseid printsiipe ja avalikku ilukäsitust? Scrutoni meelest on selline skepsis õigustamatu. Ilu on reaalne ja universaalne väärtus, mis põhineb meie mõistuspärasel loomusel ning ilumeelel on inimeste maailma kujundamisel möödapääsmatu roll.

1 Ilu üle otsustamine muuda

Eristatakse ilu konkreetsetes objektides ja abstraktsetes ideedes, looduse teostes ja kunstiteostes, asjades, loomades ja inimestes, objektides, omadustes ja tegudes. Kui võtta sisse ka ilusad propositsioonid, ilusad tõestused, isegi ilusad haigused ja ilusad surmad, siis on ilmne, et ilu ei ole kuju, suuruse ja värvuse taoline vaieldamatu omadus. Kuidas saab üks omadus olla nii erinevat laadi asjadel? Miks asju nimetatakse ilusateks? Kui me nimetame midagi ilusaks, siis mida me öelda tahame ja mis meeleseisundit see väljendab?

Tõde, headus ja ilu muuda

Platonilt ja Plotinoselt pärineb ka kristlikku teoloogiasse jõudnud mõte, et ilu on väärtus, mille poole püüeldakse selle enese pärast, ilma et oleks tarvis muud põhjendit. Ta on siis nagu tõde ja headus. Usume sellepärast, et on tõene; soovime sellepärast, et on hea; vaatame sellepärast, et on ilus. Need vastused seovad meid millegagi, mille poole püüdlemine on meie kui mõistusega olendite loomuses. Kui keegi küsib, miks uskuda seda, mis on tõsi, või miks soovida seda, mis on hea, siis ta ei saa arutlemise ja õigustamise loomusest aru. Kas küsimusele, miks sind see huvitab, võib samamoodi vastata "sest see on ilus"? Päris nii see ei ole, sest ilus müüt võib tõest kõrvale kallutada ja siis ilu on tõe vaenlane. (Pindarose järgi (esimene olümpiaood) teeb ilu, mis teeb müüdid vastuvõetavaks, uskumatu usutavaks.) Kui mehele meeldib naine, võib ta tema pahesid mahitada, ja siis ilu on headuse vaenlane (Antoine François Prévost, "Manon Lescaut".). Eeldatakse, et headus ja tõde kunagi ei võistle ning mõlema poole korraga saab püüelda. Aga ilu poole püüdlemine on palju küsitavam. Søren Kierkegaardist Oscar Wilde'ini on "esteetilist" eluviisi vastandatud vooruslikule elule. Armastus müütide, lugude ja rituaalide vastu, vajadus lohutuse ja harmoonia järele, sügav korraiha on viinud inimesi religioossete uskumuste juurde olenemata nende tõesusest. Gustave Flauberti, Charles Baudelaire'i, Richard Wagneri ja Antonio Canova loomingut on süüdistatud amoraalsuses, pahelisuse kujutamises ahvatlevana. Ilu puhul on omaette väärtus olemine tõesti küsitav. Tänapäeval on raske Plotinose ja Aquino Thomase kombel eeldada, et tõde, ilu ja headus on jumaluse atribuudid, mille kaudu ta end inimese hingele tutvustab. Thomase järgi on tõde, headus ja ühtsus transtsendentaalid, kõigi asjade omadused, mille kaudu olemine end ilmutab. Ta näib eeldavat, et ka ilu on transtsendentaal. Ta pidas ilu ja headust lõppkokkuvõttes identseteks: need on eri viisid, kuidas reaalsust mõistusega tajutakse. Aga mis on siis inetus ja miks seda välditakse? Ja kuidas siis saab olla ohtlikku, rikkuvat ja amoraalset ilu? Või kui ei saa, siis miks, ja miks siis teisiti arvatakse? Loomulik oleks öelda, et ilu ei puuduta olemist, vaid näivust, ning võib-olla ka seda, et ilu uurides uuritakse inimese tundeid, mitte maailma süvaehitust.

Mõned banaalsused muuda

Püüded tõde defineerida, öelda, mis ta sügavalt ja olemuslikult on, on harva olnud veenvad, sest nad eeldavad seda, mida on tarvis tõestada. Kuidas teha seda eeldamata, et tõese ja väära definitsiooni vahel on vahe? On ette pandud, et tõeteooria peab olema kooskõlas teatud loogiliste banaalsustega, mis on iga filosoofilise teooria viimne peoovikivi. Näiteks: kui lause s on tõene, siis ka lause "s on tõene" on tõene, ja ümberpöördult; üks tõde ei saa olla teisega vastuolus; väited väidavad enda tõesust; meie väited ei ole sellepärast tõesed, et me neid väidame. Filosoofid võivad öelda tõe kohta sügavana näivaid asju, aga siis nad eitavad mõnd neist banaalsustest.

Koostame nimekirja ilu kohta käivatest banaalsustest, mida iluteooriad peavad arvestama.

  1. Ilu on meeldiv.
  2. Üks asi on ilusam kui teine.
  3. Ilu on alati põhjend ilusale asjale tähelepanu pööramiseks.
  4. Ilu kohta käib maitseotsustus.
  5. Maitseotsustus käib ilusa asja, mitte subjekti meeleseisundi kohta.
  6. Maitseotsustuse saab teha ainult oma kogemuse põhjal.

Viimases võidakse kahelda. Ma võin omaks võtta autoriteedi otsustuse. Kas see ei ole nagu teaduslike uskumuste omaksvõtmine asjatundjatelt või juriidiliste uskumuste omaksvõtmine kohtuotsustelt? Ei. Laenatud arvamus võib saada minu otsustusteks ainult siis, kui teost ise kogen ja hinnata saan.

Üks paradoks muuda

Esimesed kolm banaalsust käivad külgetõmbava ja nauditava kohta. Kui miski on nauditav, siis see on põhjend sellest huvitumiseks, ja ühed asjad on nauditavamad kui teised. Teatud mõttes saab nauditavuse üle otsustada ainult oma kogemuse põhjal. Pole üldse selge, et otsustus, et miski on nauditav, käib selle asja kohta, mitte inimeste loomuse ja iseloomu kohta. Me otsustame, et mõnda asja on õige nautida, mõnda asja mitte, aga see puudutab ainult subjekti meeleseisundit, mitte objekti omadust. Iluga on teine lugu: otsustus käib objekti kohta. Tehakse vahet tõelise ilu ja võltsilu vahel, vaieldakse ilu üle, püütakse oma maitset harida. Iluotsustust toetab sageli kriitiline arutlus, mis keskendub täielikult objektile. Tekib paradoks, mis ähvardab kogu esteetika ainele augu alla kaevata. Maitseotsustus on tõeline otsustus, mida toetavad tõendid, kuigi deduktsiooniga ei ole tegu. Kui oleks, saaks arvamused ilu kohta teistelt üle võtta. Siis oleks ilu asjatundjaid, kes pole asju, millest nad räägivad, kunagi kogenud, ja ilu tekitamise reegleid, mida saaks rakendada ka see, kellel maitset ei ole. Tõsi küll, mõnikord on kunstnikud ilu kujutamisel inspireeritud reaalsest objektist, siis aga kogeb teose vastuvõtja fiktsionaalse objekti ilu. Paradoks on järgmine. Iluotsustus väidab midagi oma objekti kohta ning seda väidet saab põhjendada, aga põhjendused ei ole otsustusele sundivad ning neid saab ilma vastuoluta tagasi lükata.

Minimaalne ilu muuda

Asju saab sageli ilu järgi võrrelda ja järjestada (teine banaalsus), ja on olemas minimaalne ilu, mis avaldub näiteks laua katmisel, toa koristamisel ja veebisaidi kujundamisel. Laud, tuba või veebisait peab õigesti välja nägema, ja sellel on sama tähtsus nagu ilul üldiselt: peale meeldiva väljanägemise on tähtis oluliste tähenduste ja väärtuste edasiandmine.

Ilu võrreldavus on väga tähtis arhitektuuris. Veneetsias on ilusatel hoonetel tagasihoidlikud naabrid, mis nendega ei võistle ega riku neid. Arhitektuuriesteetikas on üksikute hoonete ilu vähem tähtis kui hoonete harmooniline kokkusobivus. Ilu ja selle tähtsuse kohta meie elus öeldakse sageli asju, mis ignoreerivad pretensioonitu tänava, kena kingapaari või maitseka pakkimispaberi minimaalset ilu, just nagu need kuuluksid teise väärtusjärku kui suured kunstiteosed. Ent see minimaalne ilu on igapäevaelus palju tähtsam ja meie mõistuspärastes otsustes olulisem kui suured teosed, millega me tegeleme vabal ajal, kui meil veab. See kuulub meie elu konteksti ning meie harmooniaiha väljendub selles ja leiab selles kinnitust. Ka suured arhitektuuriteosed sõltuvad sageli ümbritsevate hoonete tagasihoidlikkusest. Longhena kirik kaotaks palju, kui ta oleks ümbritsetud betoonhoonetega nagu Saint Pauli katedraal.

Mõned järeldused muuda

Väärtusotsustuste võrreldavust tuleb võtta tõsiselt. Kui tehakse otsustusi asjade headuse ja ilu kohta, on asi sageli alternatiivide järjestamises, et nende vahel valida. Absoluutse ilu tagaajamine võib tähelepanu nendelt pakilistelt asjadelt (ümbruse korrastamiselt) kõrvale juhtida.

Ilu rõhutamine võib mõnikord olla ennasttühistav. Kui pöörata liiga palju tähelepanu iga üksiku asja ilule, kaotab tervikpildi ilu, mis tuleneb harmoonilisest kokkusobivusest, ja tekib esteetiline ülekoormus.

Peale ilu hinnatakse asjade juures ka näiteks elegantsi, väljenduslikkust, võluvust ja külgetõmbavust, ja sageli on otsustused nende omaduste üle kindlamad kui ilu üle. Ilust räägitakse kõhklusega, sest see jääb igapäevakaalutlustest kaugele. Need, kes ilust palju räägivad, tekitavad piinlikkust nagu need, kes kogu aeg eksponeerivad oma usklikkust. Inimesed tunnevad, et sellised asjad tuleb jätta erilisteks hetkedeks. Ollakse küll nõus, et kenadus, väljenduslikkus ja elegants on mingil määral ilu, kuid mitte selline, millest räägivad Platon, Plotinos ja Walter Pater. Seda ütleb esteetiline terve mõistus. Terve mõistus ütleb siiski ka, et sõnade kasutamisel on sageli efektsus tähtsam kui omadused, millest jutt on.

Kaks ilu mõistet muuda

Iluotsustus ei ole pelgalt eelistuse väljendus. See nõuab tähelepanuakti. Seda võib väljendada mitut moodi. Vähem tähtis kui lõplik otsus on katse näidata, mis on objektis õige, sobiv, vääriline, külgetõmbav või väljenduslik, st öelda, milline asja aspekt väärib tähelepanu. Katsetes maitset väljendada ja harmoniseerida ei pruugi sõna "ilu" üldse esineda. Nii et tuleb eristada iluotsustust maitse õigustusena ja ilu rõhutamist kui erilist viisi sellele otsustusele viitamiseks. Võrreldagu Béla Bartóki "Võlumandariini" ja Gabriel Fauré "Pavaani". Siin on kaks ilu mõistet: ühes tähenduses on see esteetiline õnnestumine, teises tähenduses üks esteetilise õnnestumise liik. Ühtesid kunstiteoseid (näiteks Sandro Botticelli "Venuse sünd", John Keatsi "Ode to a Nightingale", Susanna aiaaaria Wolfgang Amadeus Mozarti "Figaro pulmas") iseloomustab "hingemattev" ilu. Need nõuavad imetlust ja austust ning toovad häirimatut ja trööstivat rõõmu. Sõna "ilus" jäetakse sageli selliste teoste jaoks. Sama lugu on sõnatuks tegevate maastike ja inimestega. Neid asju nimetatakse lihtsalt ilusateks, just nagu poleks sõnu, et kirjeldada nende mõju. Võidakse isegi öelda mõnede kunstiteoste kohta, et need on liiga ilusad, sest nad haaravad kaasa, kuigi peaksid häirima, või uimastavad, kuigi tuleks väljendada meeleheidet. See kõik näitab, et tuleks olla ettevaatlik sõnadele (isegi sõnale "ilu") liiga suure tähelepanu pööramisega. Tähtis on eeskätt teatud kindlat liiki otsustus, mida tänapäeval nimetatakse esteetiliseks. Tuleb küll meeles pidada, et võib olla ülim esteetiline väärtus, mille jaoks sõna "ilu" tuleks jätta, kuid praegu on tähtsam mõista ilu üldises mõttes, esteetilise otsustuse ainena.

Vahendid, eesmärgid ja kontempleerimine muuda

On üks levinud vaade (mitte niivõrd banaalsus kui esimene samm teooria poole), mis eristab iluhuvi huvist asjad tehtud saada. Ilusaid asju ei hinnata mitte ainult nende kasulikkuse pärast, vaid ka selle pärast, mis nad iseenesest on, või õigemini selle pärast, mis nad paistavad iseenesest olevat. Friedrich Schilleri järgi on inimesel hea, tõese ja kasulikuga pelgalt tõsi taga, aga ilusaga ta mängib. Kui meid köidab miski sellisena, nagu ta tajus paistab, sõltumata kasulikkusest, siis hakkame rääkima ilust. 18. aastal hakati eristama kauneid kunste ja kasulikke kunste. Kasulikel kunstidel (näiteks arhitektuur, vaibakudumine, puusepakunst) on funktsioon, ja neid saab hinnata selle järgi, kui hästi nad seda täidavad. Hea funktsioonitäitmine ei tee veel asja ilusaks. Sellega tehti esimene samm tänapäevase arusaama poole kunstiteosest kui asjast, mille väärtus kätkeb temas endas, mitte tema otstarbes. Oscar Wilde'i sõnul on igasugune kunst päris kasutu (mitte et sel ei võiks suur mõju olla). Mida see tähendab, et kunstiteosest ollakse huvitatud tema enese pärast, seesmise väärtuse pärast, kui omaette eesmärgist? Igapäevaelu seisukohast pole see selge. Varasematel aegadel pole kunsti ja käsitöö vahel vahet tehtud. Sõna "poeesia" tuleb vanakreeka sõnast poiēsis, mis tähendab 'asjade tegemise osavus'. Ladina artes haarab kõiki praktilisi tegevusi. Kui teist banaalsust tõsiselt võtta, tekib skepsis mõtte suhtes, et ilusate asjade maailm on igapäevaelust eemal ja puutumata. Igatahes me saame aru, kui keegi ütleb mõne kunstiteose kohta, et ta võiks seda igavesti vaadata või kuulata.

Individuaalse soovimine muuda

Keegi võib soovida üht konkreetset virsikut. Siis ta ei soovi seda söömise pärast. Üks võimalus, et ta soovib seda selle ilu pärast. Ta ei jää ka rahule, kui on virsikut iga kandi pealt uurinud. Tema soovi ei saa iial ära rahuldada. Kui ta soovib virsikut ilu pärast, siis ta ei taha seda uurida, vaid kontempleerida, ja see on midagi enamat kui info otsimine ja isu väljendus. See on eesmärgita soov, sest miski ei saa seda soovi täita. Ükski asendaja ei saa tema huvi rahuldada, sest tal on huvi individuaalse asja enda vastu. Kui ta tahaks virsikut mingil muul otstarbel, siis see oleks asendatav.

Sarnase näite toob Ludwig Wittgenstein oma "Loengutes esteetikast". Ma hakkan kuulama üht Wolfgang Amadeus Mozarti kvartetti, aga sõber võtab selle välja ning paneb asemele Joseph Haydni kvarteti, sest see olevat sama hea. Aga Haydn ei saa minu Mozarti-huvi rahuldada, kuigi saab seda varjutada. Kui Mozart huvitaks mind kui teraapia, siis võiks Haydn olla sama hea ja Mozartit asendada, kuid mitte kui muusika. Sobiks ka vann või ratsutamine.

Üks hoiatus muuda

Kaunite ja kasulike kunstide eristuse liiga tõsiselt võtmine toob kaasa ühe ohu. Võib tunduda, et asja ilu üle otsustamise juures pole asja kasulikkusel mingit tähtsust. Ent otstarbe teadmine on vormi kogemuse hädavajalik eeldus. Kui pole teada, kas tegu on noaga, kabjaorgiga, skalpelliga, ornamendiga või millegi muuga, ning on tarvis öelda, kas see on ilus, siis on täiesti mõistlik öelda, et selle üle ei saa otsustada. Võib näiteks öelda, et see on päris ilus saapasulane, kuid vormitu ja kohmakas nuga.

Arhitekt Louis Sullivan väitis, et arhitektuuris tekib ilu siis, kui vorm järgib otstarvet. Ilu nähakse siis, kui nähakse, kuidas asja otstarve sünnitab asja vaadeldavad omadused ja väljendub neis. Sullivani järgi on ilu otstarbekuse kaasnähtus, mitte määrav eesmärk nagu kaunite kunstide puhul. Ent ilusa arhitektuuri puhul ka otstarve järgib vormi. Ilusate hoonete rakendust muudetakse, pelgalt otstarbekad hooned lammutatakse. Hagia Sophia ehitati kirikuks, sellest sai kasarm, seejärel tall, siis mošee ning siis muuseum. Lower Manhattani loftid olid algul laod, siis korterid, siis poed ja siis mõned jälle laod; nad jäid alles tänu ilule. Otstarbe teadmine on arhitektuuris küll ilu üle otsustamiseks oluline, kuid arhitektuuriline otstarve on esteetilise eesmärgiga tihedalt seotud: sammas on väärikuse lisamiseks, arhitraavi toetamiseks, hoone kõrgemale tõstmiseks, et ta tänaval silma jääks, jne. Kui ilu tõsiselt võtta, siis otstarve ei ole enam sõltumatu muutuja, ta neeldub esteetilisse eesmärki. Ilu tuleb näha eesmärgina, mis piirab mis tahes teisi otstarbeid.

Ilu ja meeled muuda

Ühe vana vaate järgi ei paku ilu mitte intellektuaalset, vaid meelelist naudingut ning ilu hindamisel peavad alati meeled mängus olema. Kui kunstifilosoofia sai 18. sajandi alguses eneseteadlikuks, hakkas ta end vanakreeka sõna aisthēsis 'aisting' järgi esteetikaks nimetama. Kui Kant kirjutas, et ilus on see, mis meeldib vahetult ja ilma mõisteteta, siis ta lisas sellele vaatele rikkaliselt filosoofilisi kaunistusi. Ka Aquino Thomas arvas vist nii, sest ta kirjutas "Teoloogia summa" I osas, et ilus on see, mis nähtuna meeldib. Teises osas ütleb ta, et ilu puudutab meeltest ainult nägemist ja kuulmist, mis on neist kõige tunnetuslikumad. Teda huvitas nähtavasti rohkem ilu intellektuaalne tähtsus kui meeleline mõju. Kas ilunauding on meeleline või intellektuaalne? Milles vahe üldse seisneb? Nauding soojast vannist on meeleline, nauding matemaatikaülesandest on intellektuaalne. On aga palju vahepealseid võimalusi, ja esteetika on vaeva näinud, et leida esteetilise naudingu koht sellel skaalal. John Ruskin eristas raamatus "Modern Painters" puhtmeelelist huvi (aesthesis) tõelisest kunstihuvist (theoria), milles meeltel on samuti oluline osa. Ilusa näo, lille, meloodia, värvuse puhul on meeleline nauding ilmne, aga kuidas siis jääb ilusa romaani, jutluse, teooria, tõestusega? Romaani kõla ju muutub tõlkes, huvi pakub lugu, kujuteldavasse maailma ukse paotamine, looga kaasnevad mõtisklused. Ja kui ilu liiga palju meeltega siduda, siis tekib küsimus, miks paljud filosoofid Platonist Georg Friedrich Wilhelm Hegelini jätsid maitsmise, kompimise ja haistmise ilukogemusest välja.

Scruton ütleb, et kuigi loo puhul huvitab meid rohkem sisu kui kõla, on ka kõla oluline, muidu me ei loeks oma lemmikkohti ikka ja jälle üle. Sündmuste järgnevus, põnevus, jutustuse ja dialoogi tasakaal ning tasakaal nende ja kommentaaride vahel on meelelised seigad, mis on esitatud vaimule. Näiteks Anton Tšehhovi juttudes on kujundid ja sündmused teatud järjekorras, nendest tuleb ridade vahelt lugeda, kuid need järgnevad üksteisele vaatluse loogika järgi. Scrutoni meelest on olnud õige jätta maitsed ja lõhnad ilu äärealale. Neid ei saa niimoodi korrastada, nagu helidest tehakse sõnad ja toonid. Neid saab küll nautida, kuid ainult meeleliselt, nii et kujutlusvõime ja mõtlemine jäävad suuresti puutumata. Nad ei ole nii intellektuaalsed, et tekiks iluhuvi. Scrutoni meelest ei tuleks rõhutada ilukogemuse vahetust, meelelisust või intuitiivsust, vaid rääkida sellest, kuidas objekt meile ilukogemuses esitub.

Huvitu huvi muuda

Võib teha esialgse järelduse, et ilusaks nimetatakse seda, millest saadakse naudingut, kontempleerides seda individuaalse objektina selle enda pärast kujul, milles see esineb. See kehtib ka koondava pilguga vaadeldavate maastike ja tänavate kohta.

Uusaja esteetikasse andis suure panuse lord Shaftesbury ("Characteristicks"), kes iseloomustas iluotsustust otsustuse tegija huvitu hoiaku kaudu: iluhuvi puhul jäetakse kõik huvid kõrvale ning pööratakse tähelepanu ainult asjale endale. Ka Immanuel Kant ("Otsustusjõu kriitika") lähtus huvituse ideest. Kui asju või inimesi kasutatakse enda huvides, siis on võetud "huvitatud" hoiak. Loomadel on alati niisugune hoiak. Inimesed aga eristavad oma mõtlemises vahendeid ja asju, mis on ka omaette eesmärgid. Mõnesse asja suhtutakse huvitu huviga, mis on asjale täiesti pühendunud. Näiteks emale on hällis olev laps omaette huviobjekt. Huvitu hoiaku üks märk on see, et selle objekti ei nähta ühena paljude võimalike asendajate seas.

Huvitu nauding muuda

Huvitus ei tähenda tingimata huvi puudumist, vaid teatud laadi huvitatust. Näiteks kui ligimesi aidatakse huvitult, siis pole peale nende aitamise muud huvi. See on huvitu huvi. Kanti järgi pole see võimalik, kui kõik huvid on määratud ihadega. Huvi, mis on määratud ainult mõistusega, on huvitu. Moraalne motiiv ei ole minu huvi, vaid minus oleva mõistuse huvi. See teeb mind erapooletuks otsusetegijaks. Ma lähtun kaalutlustest, millest saaks juhinduda iga mõistusega olend. See viib kategoorilise imperatiivini, mis käsib talitada ainult selle maksiimi järgi, mida me saame tahta seaduseks kõikidele mõistusega olenditele. Moraalimotiiv on huvitatud selles mõttes, et mõistuse huvi määrab ka minu tahte.

Iluotsustuse korral aga olen ma täiesti huvitu, abstraheerudes praktilistest kaalutlustest ning suunates tähelepanu objektile, jättes kõrvale ihad, huvid ja eesmärgid. See mõte näib ohustavat ilu ja naudingu vahelist seost. Kui kogemus mulle meeldib, siis mul on soov seda korrata, ja see on minu huvi. Kuidas siis saab nauding olla huvitu? Kuidas mõistusel saab olla nauding minus ja kelle nauding see ikkagi on? Ilusate asjade poole tõmbab meid tõesti nauding. Ilu ei ole huvitu naudingu allikas, vaid ilu- ja ilunaudingu huvi objekt. Huvitatud nauding tuleb mõne minu huvi rahuldamisest. Kui ma loen luuletust, siis minu nauding ei sõltu muust huvist kui huvist luuletuse enda vastu. Tõsi küll, kui ma luuletust eksami pärast lugesin, tunnen ma naudingut sellest, et ma olen seda lugenud, mis on jällegi huvitatud nauding. Nagu Malcolm Budd on öelnud, ei ole nauding ilust kunagi nauding faktist. Nauding ilust ei ole puhtmeeleline nagu nauding soojast vannist ega sarnane ka naudingule pärast kokaiini tarvitamist, mis ei ole nauding kokaiinist.

Huvitu nauding on nauding millestki, kuid see on oma objektile keskendunud ja mõtlemisest sõltuv, sellel on intentsionaalsus. Nauding soojast vannist ei ole intentsionaalne. Lucretia nauding embusest (intentsionaalne nauding) osutus eksituseks, kui osutus, et tegu pole abikaasa, vaid Tarquinusega. Intentsionaalsed naudingud on integreeritud vaimuellu. Neid saab argumendiga tühistada ja tähelepanuga võimendada. Ilunauding on sarnane, ent see pole üksnes intentsionaalne, vaid kontemplatiivne: see toitub objekti kujust ja uueneb sellest allikast. Minu nauding ilust on nagu kingitus objektile, mis omakorda on kingitus mulle. See on nagu inimeste nauding sõprade seltskonnas. Nagu sõpruse nauding, on nauding ilust uudishimulik: selle eesmärk on objektist aru saada ja leitavat väärtustada. Sellepärast see püüab enda kehtivuse üle otsustada. Nagu iga mõistuspärane otsustus, viitab see varjatult mõistusega olendite kogukonnale. Sellepärast ütleb Kant, et maitseotsustuse tegija kosib nõusolekut, väljendades oma otsustust mitte eraarvamusena, vaid siduva otsusena, millega nõustuksid kõik mõistusega olendid, kui nad oma huvid kõrvale jätavad.

Objektiivsus muuda

Kant ei väida mitte seda, et maitseotsustus on igaühele siduv, vaid et see esitatakse igaühele siduvana. See, kes ütleb, et miski on ilus, väidab midagi, ja see tundub tähendavat, et teised nõustuvad minuga, kui nad asju õigesti näevad. Peale selle, millegi nimetamine ilusaks on otsustus, millele on mõistlik õigustust küsida. Kui otsustuse tegija ei oska veenvalt põhjendada, siis on asi juba temas; keegi teine võib-olla oskab. On vaieldav, kas põhjendid, millest jutt on, on tõesti põhjendid. Kanti järgi on esteetilised otsustused üleüldised, kuid subjektiivsed: need põhinevad vahetul kogemusel, mitte ratsionaalsel argumendil. Ometi nende üle aina vaieldakse ja püütakse üksmeelele jõuda. Esteetilised lahkhelid ei ole mugavad, nii nagu lahkhelid toidu üle, mis on pigem erinevused kui lahkhelid. Näiteks arhitektuurikeskkonna puhul vaieldakse kohtus ja parlamendis.

Edasiliikumine muuda

Kantil on kindlasti õigus selles, et ilukogemus ja iluotsustused on ainult mõistusega olenditel.

2 Inimese ilu muuda

Kas ilukogemusel on mõistuspärane alus? Kas ta ütleb midagi maailma kohta? Kas ta kuulub inimese õnneliku elu juurde?

Evolutsioonipsühholoogia järgi tuleb uurida meie vaimuseisundite evolutsioonilist päritolu ning panust geenide paljunemisstrateegiatesse. Kuidas aitavad emotsioonid ilusatest asjadest geene edasi anda? Paljude jaoks on see ainus küsimus, mida ilutunde loomuse või väärtuse kohta küsida. Osa evolutsioonipsühholooge tunnistab rühmavalikut, osa mitte. Saab siis eristada evolutsiooniesteetikat, mis näitab esteetilise meele eelist rühmale, ja sellist, mis väidab, et esteetilise meelega isendid saavad paremini geene edasi anda. Esimest edendab Ellen Dissanayake ("Homo Aestheticus"), kes väidab, et kunst ja esteetiline huvi tulenevad inimeste vajadusest teha midagi eriliseks, seada neid kollektiivse tähelepanu keskpunkti. See eriliseks tegemine suurendab rühma kokkukuuluvust ning paneb inimesi omistama asjadele, mis on kogukonna ellujäämise seisukohast tähtsad, aura, mis kaitseb neid hooletu ignoreerimise ja emotsionaalse erosiooni eest. See on huvitav teooria ja selles on tõetera, kuid see teooria ei seleta, mis on esteetilisele eriomane. Ilu on erilist laadi eriline, mida ei tohi segi ajada rituaali, pidustuse ja tseremooniaga. Viimastest võib kasu olla ka ilma ilukogemuseta. Eriline aura antakse asjadele ka spordivõistluste ja religioossete rituaalidega.

Sarnase vastuväite võib esitada individualistlikumale teooriale, mida edendab Geoffrey Miller (The Mating Mind) toetab Steven Pinker (How the Mind Works). Selle järgi on ilumeel tekkinud seoses sugulise valikuga, nagu kirjutas juba Charles Darwin (The Descent of Man). Miller ütleb, et kui mees teeb end ilusaks, siis ta teeb sedasama, mida teeb paabulind oma saba näidates: ta annab märku oma paljunemiskohasusest, millele naine vastab (ebateadlikult) nagu emapaabulind, soovides teda tema geenide pärast. Mehed muidugi ei piirdu sulgede ja tätoveeringutega, vaid maalivad, luuletavad, laulavad. Kõik need asjad on jõu, leidlikkuse ja oskuste märgid ning on paljunemiskohase usaldusväärsuse näitajad. Naistes tekitab see aukartust, imetlust ja iha, nii et geenid, mis neid sõnumeid kannavad, pääsevad võidule. On aga selge, et mittekunstilised pingutused annavad samasuguse efekti. Nii et isegi kui see seletus on tõene, ei ütle see, mis on ilutundele eriomane. Isegi kui paabulinnu sabal ja "Fuugakunstil" on ühised esivanemad, on nende hindamine täiesti erinev. Ainult mõistusega olenditel on esteetilised huvid.

Üks loogiline argument muuda

Ilutunne on piisav, et naine valiks mehe paljunemiskohasena välja, kuid mitte tarvilik. Sellepärast ei ole suguline valik ilutunde lõplik seletus ega aita öelda, mida ilutunne tähendab. Kui me tahame selget pilti ilu ja sellele reageerimise kohast inimese evolutsioonist, tuleb esteetilise otsustuse spetsiifika kohta midagi lisada. See peab võtma tõsiselt seda, et mehed hindavad naiste ilu vähemalt sama palju kui naised meeste ilu, ka naised loovad ilu nii kunstis kui ka argielus, inimesed seostavad ilu oma kõrgeimate püüdlustega, neid häirib selle puudumine ja nad peavad teatud esteetilist üksmeelt ühiskonnas oluliseks. Ilu evolutsioonipsühholoogia ei arvesta ilu spetsiifilist intentsionaalsust ega esteetilise otsustuse erilist kohta mõistusega tegutseja elus. Siiski on mõistlik uskuda, et ilu ja seksuaalsuse vahel on seos. Võib-olla ei ole õige otsida ilu ja seksuaalsuse vahel põhjuslikku seost. Võib-olla see seos on lähedasem. Võib-olla ilutunne on seksuaalse iha üks keskne koostisosa, nagu Platon väitis. Seda peaks siis ka iluteooria arvestama. See paneks kahtluse alla vaate, et hoiak ilu suhtes on seesmiselt huvitu. Mis hoiak oleks huvitatum kui seksuaalne iha?

Ilu ja iha muuda

Platon ei kirjutanud seksuaalsusest ja sugudevahelisest erinevusest tänapäevases mõttes, vaid eerosest, tungist, mis on kõige olulisem samasooliste inimeste puhul, eriti vanemal mehel nooruki ilu puhul. Eerost pidasid kreeklased kosmiliseks jõuks. Sellepärast algab Platoni iluteooria "Phaidroses" ja "Pidusöögis" veel ühest, seitsmendast banaalsusest: inimese ilu tekitab iha. Platoni järgi on see iha küll reaalne, kuid ka omamoodi eksitus, mis küll ütleb inimese ja kosmose kohta midagi olulist. Mõned väidavad, et mitte ilu ei tekita iha, vaid iha tekitab ilu: seda, keda ihaldatakse, nähakse ilusana. See on üks viis, kuidas vaim laotab end esemetele, nagu ütleb David Hume. Aga seksuaalse külgetõmbe kogemus, on niisugune, et poisi või tüdruku ilu kütkestab, ja siis saab alguse iha. Tõsi küll, on teine, küpsem seksuaalse iha vorm, mis tuleb armastusest ja leiab ilu eluaegse kaaslase mitte enam noores kehas. Aga Platon ei pea silmas seda.

Seitsmes banaalsus tekitab igal juhul esteetikale probleemi. Kunsti vallas on ilu kontemplatsiooni, mitte iha objekt. Kas on siis kahesugune ilu, inimeste ilu ja kunstiilu? Või on inimese ilu nägemise äratatud iha eksitus?

Eeros ja platooniline armastus muuda

Platon eelistas teist vastust. Ta pidas eerost nii seksuaalse iha kui ka iluarmastuse lätteks. Eeros on oma objektiga ühineda ja sellest koopiaid teha püüdva armastuse vorm. Lisaks sellele erootilise armastuse madalale vormile on kõrgem vorm, mille puhul armastuse objekti ei omata, vaid kontempleeritakse, ja kopeerimine toimub abstraktsete ideede (eidoste) vallas. Ilu kontempleerides tõuseb hing puhtmeeleliste ja konkreetsete asjade vallast kõrgemasse valda, milles kontempleeritakse ilusa poisi asemel ilu ideed ennast, mis siseneb hinge nii, nagu ideed üldiselt reprodutseerivad end nende hinges, kes neist aru saavad. See kõrgem paljunemise vorm kuulub surematusepüüdluse juurde, mis on kõrgeim püüdlus selles maailmas. Aga seda takistab liiga suur kinniolek madalamat liiki paljunemises, mis on siin-ja-praegus vangis olemise vorm. Platoni järgi sisaldab tavaline seksuaalne iha soovi omada surelikku ja mööduvat ning seetõttu orjastatust hinge madalamast aspektist, mis on uppunud meelte vahenditusse ja selle maailma asjadesse. Iluarmastus on märguanne vabaneda meelelisest kiindumusest, et hing hakkaks ülenema ideedemaailma poole, kus ta saab osaleda jumalikus paljunemises, mis on igavestest tõdedest arusaamine ja nende üleandmine. See on tõeline erootiline armastus, mis ilmneb mehe ja poisi karskes kiindumuses, kus mees võtab õpetaja rolli, ületab oma iharad tunded ja näeb poisi ilu kontemplatsiooni objektina, igavese iluidee näitena siin ja praegu.

See joovastav viis, kuidas on kokku pandud homoerootiline armastus, õpetamine ja hinge armastus, on hiljem puudutanud paljude õpetajate südant. Ja Platoni müüdi heteroerootiline versioon on mõjutanud keskaja luulet ja kristlikku arusaama sellest, kuidas naisi tuleks näha. Aga Platoni arusaamas on rohkem soovmõtlemist kui tõtt. Kuidas saab üks ja seesama vaimuseisund olla seksuaalne armastus poisi vastu ja rõõmus abstraktse idee kontempleerimine? Samahästi võiks öelda, et iha loomaliha järele saab rahuldada lehma pildi vaatamine.

Kontemplatsioon ja iha muuda

Siiski saab nii esteetilise otsustuse kui ka seksuaalse iha eset nimetada ilusaks, kuigi need äratavad väga erinevat huvi. Vana mehe nägu, kus on huvitavad kortsud ja kurrud, rahulikud silmad ning tark ja lahke ilme, võib nimetada ilusaks. Aga kui nooruk nimetab tüdrukut ilusaks, siis tema iha ei seisne ainult soovis teda vaadata, vaid ka hoida ja suudelda. Suguühet nimetatakse sellise iha lõpuleviimiseks, kuigi ei kavatseta tingimata seda ja see ei tee ihale lõppu, nii nagu tass vett teeb veeihale lõpu. Ilusa vana mehe juhtumil ei ole iha ilusat objekti omada ega sellelt midagi saada. Tema nägu on meie jaoks täis tähendust, ja kui me otsime rahuldust, siis leiame selle kontempleeritavast asjast ja kontempleerimisest. See ei ole sama vaimuseisund mis noorukil, kes ihaldab tüdrukut. Kui seksuaalse iha puhul kaaslase ilu kontempleerima jäädakse, siis astutakse ihast tagasi, et süveneda teise, suuremasse ja vähem vahetult meelelisse eesmärki. See ongi erootilise pilgu metafüüsiline tähendus: kutse teisele inimesele paista meelelisel kujul ja teha end tuttavaks. Teiselt poolt, ilu äratab erutuse hetkel iha. Kas iha on suunatud teise ilule? Kas see on iha selle iluga midagi teha? Aga mida sellega teha saab? Rahuldatud armastajal on sama vähe võimalik armastatu ilu omada kui sellel, kes teda lootusetult kaugelt vaatab. See on üks mõtetest, mida Platoni teooria inspireerib. Seksuaalse külgetõmbe puhul ajendab meid miski, mida saab kontempleerida, kuid mitte omada. Iha saab lõpule viia ja ajutiselt kustutada, kuid mitte selle asja omamisega, mida ta inspireerib. See kuulub teisele ja ta ei saa seda jagada.

Üksikobjekt muuda

Platoni teooria toob meid tagasi ´üksiku asja sovimise idee juurde. Kui ma soovin klaasi vett, siis sobib mis tahes klaasi vett, ja ma soovin sellega üht kindlat asja teha, nimelt see ära juua. Ja siis on minu iha rahuldatud ning jääb minevikku. Meelelised ihad on määratlematud, suunatud konkreetsele tegevusele, millega need on rahuldatud ja neile on lõpp tehtud. Seksuaalse iha kohta see ei kehti: ta on suunatud konkreetsele inimesele (või mitmele), mitte liigi mis tahes esindajale. Mõnikord võib iha leevendada, armatsedes mõne teise inimesega, aga see ei tähenda, et teine inimene rahuldas iha esimese inimese vastu, samamoodi nagu ei saa rahuldada iha teada saada, kuidas romaan lõpeb, vaadates põnevusega mõnd filmi. Pole ka konkreetset asja, mida teha tahetakse ja millega tunde sisu ammendub. On küll suguühe, kuid võib olla iha ilma ihata teha seda, ja ühe ei rahulda iha ega vii seda lõpule nagu vee ärajoomine. Suguühtes ei ole ühte eesmärki, mida taotletakse ja saavutatakse, ega rahuldust, mis viib protsessi lõpuni: kõik eesmärgid on esialgsed ja ajutised ning jätavad asjad fundamentaalselt muutmata.

See toob meid tagasi mõiste "selle enese pärast" juurde. Klaasi vee iha on tavaliselt iha sellega midagi teha. Aga ühe inimese iha teise vastu on lihtsalt iha selle inimese vastu. See on iha selle üksiku isiku vastu, mis väljendub seksuaalses läheduses, mis aga ei täida ega tühista seda iha. Ja võib-olla sel on pistmist ilu kohaga seksuaalses ihas. Ilu kutsub keskenduma üksikule objektile, et nautida tema kohalolu. Ja see keskendumine üksikule täidab armastaja vaimu ja meeled. Sellepärast tunduski eeros Platonile nii erinev loomade paljunemistungidest, mis on isud nagu nälg ja janu. Seal toimib vajadus, mitte valik. Eeros aga on väljavalimine, pikk pilk minalt minale, mis ületab tungid, millest see välja kasvas, ning võtab koha sisse mõistuse projektide seas.

Erootiline huvi juurdub küll tungis, aga see tung on meie erootiliste seikluste aluseks umbes nii, nagu vajadus keha liigutusi koordineerida on aluseks huvile tantsu ja muusika vastu. Inimsus on otsekui pikk päästeoperatsioon, milles tungid ja vajadused võetakse välja ülekantavate isude vallast ning fokuseeritakse nii, et nende sihiks saavad vabad indiviidid, kes valitakse välja ja keda hinnatakse "omaette eesmärkidena".

Ilusad kehad muuda

Platon oli teadlik kiusatusest viia huvi inimeselt kehale, loobuda moraalselt nõudlikust püüdest omada teist kui vaba indiviidi ning kohelda teda pelgalt oma lokaliseeritud naudingu vahendina. Platon ei sõnastanud seda nii, kuid see on aluseks kõigile tema kirjutistele ilust ja ihast. Ta uskus, et on madal iha, mis on suunatud kehale, ja kõrge iha, mis on suunatud hingele ning selle kaudu igavesele vallale, kust mõistusega olendid pärinevad. Isegi kui seda metafüüsilist visiooni mitte omaks võtta, võib selles näha tõetera. Eristatakse huvi keha vastu ja huvi kehaga inimese vastu. Kui me räägime, ilusast inimkehast, siis peame silmas inimese ilusat kehastust, mitte keha kui niisugust. Suu ei ole meie jaoks ava, millest tekivad helid, vaid rääkiv asi, mis on järjepidev minaga, kelle hääl see on. Selle suu suudlemine ei ole ühe kehaosa panemine teise vastu, vaid teise inimese enda puudutamine. Sellepärast on suudlus käik ühelt minalt teise suunas ja teise kutsumine tema olemise piirile. Lauakombed aitavad säilitada suu tajumist ühena hinge akendest. Sellepärast püütakse mitte rääkida täis suuga ega lasta toidul suust taldrikule kukkuda. Sellepärast leiutati ka kahvlid ja hambaorgid, ja kätega söövad aafriklasedki toimetavad toidu suhu nii, et sellest jälgegi ei jää.

Meenutatagu iiveldustunnet, mis tekib iiveldustunnet, kui järsku nähakse kehaosa seal, kus äsja oli olnud kehaga inimene. Keha oleks siis otsekui läbipaistmatuks muutunud. Vaba olend on kadunud ja kehast on saanud ese, vahend. Kui see inimese varjutus kehaga on meelega esile kutsutud, siis räägime obstsöönsusest. Obstsöönne žest näitab keha puhta kehana ning lõhub kehastatuse kogemuse. Obstsöönsus on meile vastik samal põhjusel nagu Platonile kehaline himu.

Inimkeha eripärane ilu tuleneb selle kehastuslikkusest. See ei ole nuku ilu, mitte ainult kuju ja proportsiooni asi. Kui inimese ilu antakse edasi skulptuuris, siis antakse edasi individuaalse hingega ihu ilu, väljendades igas selle osas individuaalsust. Inimese ilu nähakse isiklikuna, nii kontemplatsiooni kui ka iha vaatepunktist. See on eriti näos, silmades, huultes, kätes, mis tõmbavad pilku isiklikes suhetes ja mille kaudu mina suhtleb minaga. Kuigi inimese ilul on moode ja eri kultuurid kaunistavad ilu erinevalt, on silmade, suu ja käte külgetõmme universaalne, sest nende kaudu teine paistab meie peale ja teeb end tuttavaks.

Ilusad hinged muuda

Hegeli "Vaimu fenomenoloogias" on üks osa pühendatud ilusale hingele. Ta puudutab Goethe, Friedrich Schilleri ja Friedrich Schlegeli loomingust tuntud teemasid. Kaunishing on kurjusest teadlik, kuid ta on sellest kaugel andestuse tõttu teistele ja endale. Ta kardab määrida oma puhtust liiga otsese tegelemisega reaalse tegelikkusega ning pigem mõtiskleb maailma kannatuste üle kui leevendab neid tegudega. Tänapäevalgi nimetatakse kaunishingeks seda, kelle voorus on rohkem kontemplatsiooni objekt kui reaalne jõud maailmas.

Ilu otsing puudutab inimese iga aspekti. Me võime kui tahes lühikeseks ajaks mis iganes motiivil astuda kõrvale temaga otsesest tegelemisest, vaadates seda kontemplatiivse pilguga. Kui teine inimene saab meile tähtsaks, nii et tunneme oma elus tema külgetõmmet, siis meid mingil määral hämmastab tema individuaalsus. Aeg-ajalt me peatume ning teadvustame arusaamatut tõsi asja, et ta on olemas. Ja kui me teda armastame ja usaldame ja meil on temaga hea, siis neil hetkedel on meil ilutunde sarnane tunne, puhas toetus teisele, kelle hing paistab tema näost ja liigutustest, nii nagu ilu paistab kunstiteosest. Sellepärast pole ime, et me nii sageli kasutame sõna "ilus" inimeste moraalse aspekti kohta. Nagu seksuaalse huvi puhulgi, on iluotsustusel taandumatult kontemplatiivne koostisosa. Ilusa hinge moraalne loomus on tajutav, tal on ka moraalne kohalolu, voorus, mis näitab end kontempleerivale pilgule. Me võime tunda niisugust hinge, kui näeme tema isetut hoolimist tegevuses, nagu ema Teresa puhul, või saades osa tema mõtetest. Sellistel juhtudel on moraalne hindamine ja ilutunne läbi põimunud, ja mõlemad on suunatud inimese individuaalsusele.

Ilu ja pühadus muuda

Mõistus, vabadus ja eneseteadvus tähistavad üht ja sedasama seisundit, mis on olendil, kes mitte ainult ei mõtle, tunne ja tegutse, vaid kellel on ka küsimused, mida mõelda, mida tunda ja mida teha. Me vaatame maailmale, millest me end leiame, selle äärelt, sealt, kus mina olen. Me oleme ühtaegu maailmas ja mitte maailmas ja me püüame seda asjaolu mõtestada piltidega hingest, psüühikast, minast ja transtsendentaalsest subjektist. Need pildid ei tule ainult filosoofiast, vaid elust, milles võime õigustada ja kritiseerida oma mõtteid, uskumusi ja tegusid on aluseks ühiskondlikule korrale, mis teeb meid nendeks, kes me oleme. Subjekti vaatekoht on inimeseksolemise olemuslik joon. Pinge selle vaatekoha ja objektide maailma vahel on kohal paljudes inimelule eriomaste aspektides, sealhulgas selles, kuidas me kogeme inimese ilu.

Ja samamoodi on see kohal pühaduse kogemuses. Inimesed on alati pühendanud aega ja energiat pühadele asjadele. Nagu ilusadki, saavad pühad olla igat laadi asjad. Pühad asjad on eraldi tavareaalsusest ja neid ei saa puudutada või lausuda ilma initsiatsiooniriituseta või religioosse ameti privileegita. Muidu ähvardab pühaduseteotus, pühade asjade määrimine, argisündmuste valda toomine.

Pühaduskogemustel on paralleelid ilumeele ja seksuaalse ihaga. Võib-olla eristab seksuaalsete elamuste seas inimest loomast kõige selgemini armukadedus. See on sügav eksistentsiaalne alandus ja mure. Armastatu on tema silmis määritud, muutunud kuidagi obstsöönseks.

Pühad asjad hoitakse eraldi ja on puutumatud või puudutavad ainult pärast puhastusriitusi. Neis on üleloomulik vägi. Nähes kohti, hooneid ja esemeid pühana, projitseerime materiaalsele maailmale kogemusi, mida me saame üksteiselt, kui kehastusest saab "reaalne kohalolu" ja me tajume teist inimest meile keelatuna ja puutumatuna. Inimese ilu asetab transtsendentaalse subjekti meie silme alla haardeulatusse. See mõjub meile nagu pühad asjad, miski, mida saab hõlpsamini profaneerida kui omada.

Lapsepõlv ja neitsilikkus muuda

Kui neid mõtteid tõsiselt võtta, siis tuleb tunnistada, et seitsmes banaalsus, et inimese ilu äratab iha, põrkub moraalsele takistusele. Täiusliku kujuga lapse ilu liigutab küllap iga inimest. Ent enamikku inimesi kohutab mõte, et see ilu peaks äratama muud iha kui nunnutamise ja lohutamise soovi. Ometi on see ilu samalaadne nagu ihaldatava täiskasvanu ilu ja hoopis teistsugune kui vana näo ilu. See keelutunne ei laiene ainult lastele, see on küpsele seksuaalsele tundele omane. Sellel põhineb sügav austus neitsilikkuse vastu religioonis. Kõige rohkem austavad inimese ilu neitsi Maarja keskaegsed kujutised: see on naine, kelle seksuaalset küpsust väljendab emadus ja kes sellegipoolest jääb puutumatuks, austuse objektina vaevalt erinevaks lapsest tema käte vahel. Maarja on kehaga inimeste vahelise idealiseeritud armastuse, ühtaegu inimliku ja jumaliku armastuse sümbol. Maarja ilu on puhtuse sümbol, sellepärast hoitakse teda seksuaalse isu vallast eraldi. Platoni järgi ongi ilu kutse ihale, kuid ka kutse ihast loobuda.

Seitsmes banaalsus tuleks ümber sõnastada nii: see, et inimese ilu äratab iha, on üks inimese elu mitteaktsidentaalne joon. See tõde on täiesti ühitatav tähelepanekuga, et iha ise on seesmiselt keeldudega piiratud. Inimese ilu kogemus avab keeldudele toetudes uue, jumaliku, kuid mitte vähem inimliku valla, kus ilu on lunastuse sümbolina ihast kõrgemal.

Ilu ja võlu muuda

Aphrodite või Apolloni sarnane inimlik ilu võib esile kutsuda epiteete, mis tavaliselt kuulub jumalatele. Kõige külgetõmbavamad inimesed on vähem ilusad, ja neid nimetatakse kenadeks, nägusateks, veetlevateks, kütkestavateks, veetlevateks, võluvateks, sarmikateks ja armsateks. Need sõnad kirjeldavad pigem reaktsiooni kui omadusi. Meie reaktsioon inimese ilule on mitmesugune ja sageli päris sõbralik, mitte metsik.

Huvitu huvi muuda

Kas siis on kahte liiki ilu ja iluotsustus on kahemõtteline? Scrutoni esialgne vastus on eitav. Ka seksuaalse iha kontekstis keskendub iluotsustus sellele, kuidas asi end kontempleerivale vaimule esitab. See, et ilu tekitab iha, ei ole ime, sest ilu on indiviidi esituses, ja iha igatseb indiviidi ja rõõmustab teise indiviidi esitatud kuju üle. Aga ilu ei ole selle iha objekt, mida ta tekitab. Pealegi, meie hoiak ilusate indiviidide suhtes eristab seda tavalistest soovidest ja huvidest, nii nagu ka pühad asjad on eraldi. Võibki oletada, et ilus ja püha on meie emotsioonides seotud ning mõlema algupära on kehaga oleku kogemus, mis on kõige intensiivsem seksuaalse iha puhul. Jõuame jälle mõtteni, et seksuaalne huvi, ilumeel ja pühaduse austus on lähedased vaimuseisundid, mis toetavad üksteist ja millel on ühine juur. Ja kui oleks olemas tõeline evolutsioonipsühholoogia, siis peaks see mõte olema üks selle eeldusi. Sellele järeldusele jõudes me ei taandanud inimest loomaks.

Peatükk 3: looduse ilu muuda

Kui 18. sajandil hakkasid filosoofid ja kirjanikud ilule tähelepanu pöörama, siis nad mõtlesid peamiselt loodusele ja mastikule. Mingil määral peegeldas see uusi poliitilisi olusid, paranenud reisimisvahendeid ja kasvavat teadlikkust maaelust. Literaadid igatsesid lihtsamat ja nende arvates süütumat suhet loodusega. Looduse kontempleerimine pakkus lohutust inimestele, kellele religioon jäi üha võõramaks.

Universaalsus muuda

Huvil looduse ilu vastu oli ka filosoofilisem põhjus. Et ilu või selle taotlemine saaks kuuluda filosoofia ainesse, peab see olema inimlik universaal. Immanuel Kant oletas lord Shaftesbury eeskujul, et maitse on kõigil inimestel ning õigesti elatud elus on maitsel üks keskne koht. Ent paistab, et paljud inimesed täidavad oma päevad kasukalkulatsioonides, tundmata puudust kõrgemast elust. Kant eitab seda, öeldes, et kunstide hindamine on esteetilise huvi puhul teisene. Esmane on looduse hindamine. Sellega me tegeleme kõik võrdselt, isegi kui meie otsustused on erinevad. Loodusel ei ole ajalugu ja selle ilu on kättesaadav igale kultuurile igal ajal. Looduse ilu hindamine saab sellepärast olla ühine kõigile inimestele.

Looduse kaks aspekti muuda

Enamik Kanti näiteid looduse ilust on organismid, kelle täiuslik vorm ja detailide harmoonia räägivad korrast, mis on sügaval meie sees. Ent Joseph Addisonil ja Francis Hutchesonil, kes tegid looduse ilu esteetika keskseks aineks oli kesksem koht maastikel ja vaadetel. Neid asju Kant vaevalt mainib. Tegu on üsna erinevate kogemustega. Kantil on iluotsustus singulaarne, esitab oma eset eraldi igasugusest huvist. See paistab eeldavat, et ilu kuulub indiviididele, keda saab eraldi tajuda. Aga maastikel ja vaadetel pole selgeid piire ega kindlaid identsuskriteeriume. Isegi kui saaks neile kõrgete äärtega raami ümber panna, ei oleks nad esteetilise nakkuse eest kaitstud. Kõige ilusamagi maastiku võib varjutada tehas või maantee. Aga organismidel on loomulikud piirid ja loomulik individuaalsus. Organismid on esteetiliselt puutumatud nagu maalid, millel on raamid ümber. Nende täius näib kiirgavat neist endist otsekui sisemisest valgusest. Seevastu maastike puhul ei ole külgetõmbav mitte sümmeetria, ühtsus ja vorm, vaid avatus ja suurus, milles meie sisaldume.

Looduse avastamine muuda

Nii looduse valdama õppimine, selle muutmine turvaliseks ühiseks koduks, kui ka soov kaitsta kahanevat metsikut loodust tekitas soovi näha maailma kontemplatsiooni objektina. Ent 18. sajandi looduse ilu filosoofia ei saavutanud veel seda universaalsust, mille poole see püüdis. See oli ajastu nähtus. Teistel aegadel ja teistes kultuurides ei osatud looduse kontemplatsiooniga midagi peale hakata. Loodus oli karm, sellega tuli võidelda, et ära elada, see ei pakkunud jahedale vaatlejale lohutust.

Esteetika ja ideoloogia muuda

Mõned marksistid ütlevad, et kui lord Shaftesbury järgijad esitasid oma huvitu huvi teooria, siis nad ei kirjeldanud inimuniversaali, vaid esitasid filosoofilises keeles kodanlikku ideoloogiat. See huvitu huvi on võimalik ainult teatud ajaloolistes olukordades, sest ta on seal funktsionaalne. Looduse, esemete, inimeste ja nendevaheliste suhete huvitu taju annab neile ajaooülese iseloomu. See teeb need püsivaks, vältimatuks, asjade igavese korra osaks. Niisugune mõtlemine kirjutab kodanlikud ühiskondlikud suhted loodusesse sisse, nii et neid on võimatu muuta. Nähes midagi omaette eesmärgina, teen ma selle surematuks, tõstan selle praktiliste huvide maailmast välja, müstifitseerin selle seost ühiskonnaga ning tootmise ja tarbimisega, millest inimese elu sõltub. Esteetilisuse idee üldse julgustab uskuma, et kui esemed kasutamisest eraldada ning puhastada majanduslikest tingimustest, millest need pärinevad või mis need inimese huvidega sidus, me kuidagi näeme, mis need päriselt on või mida need päriselt tähendavad. Nii me pöörame tähelepanu majanduslikult reaalsuselt ära ning aktsepteerime vältimatu ja muutumatuna seda, mida tuleks poliitiliselt organiseeritult muuta. Nautides fiktsiooni, et inimesi ja asju väärtustatakse omaette eesmärkidena, kohtleb kapitalistlik majandus kõike kõiki vahenditena. Ideoloogiline vale hõlbustab materiaalset ekspluateerimist, luues väärteadvuse, mis teeb meid ühiskondlikule tõele pimedaks.

Vastus muuda

Oleks naiivne läheneda esteetikale ainele nii, nagu marksismil poleks olnud rolli selle defineerimisel. Marksistlik lähenemine ilmneb näiteks György Lukácsil, Gilbert Deleuze'il, Pierre Bourdieul ja Terry Eagletonil ning see on humanitaarteadustes endiselt mõjukas. Kui esteetilise mõistet saab õigustada ainult ideoloogiana, siis esteetilisel otsustusel ei ole filosoofilist alust.

Vastuseks tuleb tõestuse koorem jätta marksistidele. Looduse nägemine kontemplatsiooni objektina ei ole eriomane mingile kohale ja ajale. See, kelle väitel esteetilise huvi mõiste kuulub kodanlikku ideoloogiasse, peab kirjeldama mittekodanlikku alternatiivi, kus esteetiline hoiak on liigne ja kus inimestel ei ole enam tarvis loodusest lohutust otsida.

Looduse ilu universaalne tähtsus muuda

Immanuel Kant leidis, et esteetiline huvi on olemuslikult kontemplatiivne, ja pidas loomulikult selle iseloomulikuks objektiks midagi leitut, mitte tehtut. Ta eristas loodusesemete "vaba" ilu, mis ei eelda meilt mõisteid, ja kunstiteose "sõltuvat" ilu, mis sõltub eseme mõistestamisest. Ainult looduse suhtes võime olla pikemat aega huvitud, kui meie eesmärgid, sealhulgas intellektuaalsed eesmärgid, muutuvad kontemplatsiooni seisukohast ebaoluliseks. Selles idees, et looduse kontempleerimine on omane ainult inimesele, sõltumatult ühiskondlikest ja majanduslikest oludes, ning ka mõttes, et see täidab meid imetlusega ning ajendab otsima tähendust ja väärtust kosmosest, on midagi usutavat. Kunst on otsinud väärtust loodusmaailmast. Looduse ilu kogemine ei ole tunne "kui kena!" või "kui meeldiv!". See sisaldab kinnitust, et maailm on õige ja sobiv koht, kus olla, kodu, kus leiavad kinnitust inimese võimed ja väljavaated. Kohas, kus on ruumi hingematva ilu jaoks, on ruumi minu jaoks. Loodusmaailm, mida ma teadvustan, õigustab iseennast ja mind. Sel kogemusel on metafüüsiline resonants. Teadvus leiab oma olemasolu õigustuse selles, et ta muudab välismaailma sisemiseks, mällu jäävaks. Rainer Maria Rilke leiab "Duino eleegiates", et ka maa täitub selles teisenemises ning leiab teadvuses lahustununa, seesmuse, mis lunastab nii tema enda kui ka inimese, kes teda vaatab. Seda ei tee mitte looduse teadmine, vaid looduse kogemine. Ilukogemuses tuleb maailm meile koju ja meie maailma. Mitte kasutamise kaudu.

Loodus ja kunst muuda

Kuidas me kogemuses ja mõtlemises eristame looduse ja inimese teoseid? Maastikud on paljuski inimese kujundatud. Maastiku ilu on sageli seotud selle inimliku tähendusega, ta kannab kultuuri nähtavat pitserit. Kant väldib seda raskust, võttes algmaterjaliks taimed ja loomad. Aga needki võivad olla inimese kavandatud. Mõned väidavad vastu, et me omistame looduse asjadele ilu ainult analoogia põhjal, vaadates looduse teoseid nii, nagu need oleksid kunstiteoseid. Aga see ei ole usutav. Kunstiteosed huvitavad meid osalt sellepärast, et nad kujutavad asju, jutustavad nendest lugusid, väljendavad ideid ja emotsioone, annavad edasi tähendusi ja on teadlikult tehtud. Looduse esemetele samade ootustega lähenemine tähendaks nende vääriti mõistmist. Siis me ei tabaks ära nende ilu tõelist allikat, mis on nende sõltumatus, eraldiolek, võime näidata, et maailm sisaldab teisi asju peale meie, mis on sama huvitavad nagu meie. Allen Carlson, Malcolm Budd jt on väitnud, et looduslik ilu on esemel ainult juhul, kui seda tajutakse looduslikuna, ja ainult juhul, kui selle välimus ei ole inimese kavandatud, sest muidu pole alust arvata, et on olemas looduslik ilu, millel on oma koht seesmiste väärtuste seas. See ei tähenda, nagu inimtegevus tuleks loodusekontseptsioonist välja jätta. Ometi ei nähta maastikku kavandatuna välja nägema nii, ta välja näeb, olgugi et nii mõneski tegevuses oli esteetiline kavatsus juures. Ja maastikule ei läheneta nende piirangute ja ootustega mis kunstiteostele. Neid nähakse looduse vaba kujundusena, milles inimesed esinevad sellepärast, et nemadki on looduslikud, jättes tahtmatult maha jälje oma kohalolekust, oma muredest ja rõõmudest. Allen Carlson on öelnud ka, et looduse nägemine loodusena kohustab võtme loodust sellisena, nagu ta on, loodusuurija kombel. Esteetiline huvi linnu kuju, lendamise ja laulu vastu näiteks avab ukse ornitoloogiasse. Esteetiline huvi maastiku värvide ja vormide vastu viib keskkonnateaduse ja põllumajandusteaduse juurde. Siiski ei tohi unustada, et esteetiline huvi looduse vastu on huvi väljanägemise vastu. Oscar Wilde on öelnud, et ainult pinnapealne inimene ei otsusta väljanägemise järgi. Väljanägemine on tähenduse kandja ja sellele keskenduvad emotsionaalsed mured. Kui ma näen inimese näo ilu, siis ma ei mõtle kõõlustele, närvidele ja luudele, mis seda seletavad. Muidu ma näeksin kehaga inimese asemel keha ega näeks näo ilu. Sama käib sageli looduse ilu kohta. Ornitoloog näeb musträsta laulus territoriaalset markerit, mis on tähtis sugulises valikus, meie kuuleme seda meloodiana, kuigi meloodial pole kohta ei musträsta kogemuses ega teaduses tema käitumisest.

Esteetilise kogemuse fenomenoloogia muuda

Looduse ilu kogemus ei kuulu mitte teaduslikku, vaid "intentsionaalsesse" arusaamisse: see keskendub loodusele sellisena, nagu see on esindatud meie kogemuses, mitte looduses sellisena, nagu ta on. Et looduse ilust aru saada, kuidas looduse asjad esteetilise pilgu all paistavad. See sõltub kategooriatest, mida me rakendame. Kui me vaatame maailma peale huvitult, siis me mitte lihtsalt ei ava end sellele, kuidas nad paistavad, vaid astume nendega suhtesse, katsetame eneseteadvuse loodud mõisteid, kategooriaid ja ideid. Nicolas Poussini, Camille Corot', Henri Harpignies' ja Caspar David Friedrichi maalidel on sarnased mäed, väljad ja puud, kuid tajule paneb jäljendmatu pitseri kunstniku hing. Loodust enda ees nähes pole tarvis lahti mõtestada, mida meile öeldakse. Isegi kui inimestel on oma osa maastiku kujundamises, ei ole maastikel täpset kunstilist kavatsust. Looduse kohalolu võimaldab meil end sinna kaotada, näha seda erinevatest vaatepunktidest. Kunstiteoseid esitatakse kontemplatsiooniobjektidena. Nende muutmine kunstniku loata on fundamentaalse esteetilise omandi rikkumine. Kunstiteosed on intensiivsete sõnumite igavesed mahutid. Ja sageli on nende tähendusele täiesti avatud ainult asjatundja. Loodus on helde, rahuldub sellega, et tähendab ainult iseennast, on ohjeldamatu, välise raamita, päevast päeva muutuv. Skeptik ei usu, et looduse ilu kogeb igaüks, ka harimatu ja halastamatult praktiline inimene, kui seda kogemust kirjeldatakse nii entusiastlikult ja filosoofiliselt. Aga see vastus ei võta arvesse, et fenomenoloogia püüab edasi anda, kuidas asjad paistavad, isegi inimestele, kes ise pole seda kunagi proovinud. Kõige tavalisemad inimesedki armuvad, aga vähesed oskavad kirjeldada selle emotsiooni intentsionaalsust ja leida mõisteid, et kirjeldada, kuidas armunud maailma kogevad. Nii ka enamik tavalisi inimesi kogeb looduse ilu, kuigi vähesed, kui üldse keegi, oskavad kirjeldada, mida nad tajuvad, kui maailm järsku muutub asjast, mida kasutatakse, asjaks, mille tunnistajaks olla.

Ülev ja ilus muuda

Sõna "ilus" kasutatakse nii üldise sõnana esteetiliseks kiituseks kui ka kitsamalt teatud köitva veetluse ja võlu kohta. Esteetilises kontekstis kipuvad sõnad libisema ja käituvad rohkem metafooridena kui sõnasõnaliste kirjeldustena. Esteetilises otsustuses me lihtsalt ei kirjelda midagi, vaid väljendame subjekti ja objekti kohtumist, milles subjekti reaktsioon on sama tähtis kui objekti omadused. Ilust arusaamiseks tuleb saada aimu erinevatest reaktsioonidest asjadele. Seda on taibatud vähemalt alates Edmund Burke'i traktaadist "On the Sublime and Beautiful". Burke eristas kahte reaktsiooni ilule üldse ja looduse ilule eriti: üks tuleb armastusest, teine hirmust. Kui meid köidab looduse harmoonia, kord ja rõõmsameelsus, nii et me tunneme end kodus ja saame lohutust, siis räägime looduse ilust.