Vikipeedia

Abhaasia ajalugu

Abhaasia ajalugu on ülevaade Abhaasia alade ajaloost.

Lühikokkuvõte muuda

Abhaasia kuulus 9.–6. sajandil eKr Kolchise riigi alla, mis 63 aastal eKr liideti Egrisi riigi alla. 107 eKr läks ta Pontose ja 63 eKr Rooma riigi koosseisu. 780. aastatel moodustati Abhaasia kuningriik dünastiate liitmisega saadud Egrise riigist, mis oma tippajal hõivas Ida-Gruusia, sealhulgas Thbilisi. 11. sajandiks läks Abhaasia Gruusia ühendatud kuningriigi koosseisu. 1570. aastatel sai Abhaasiast Osmanite riigiga lõdvalt seotud piirkond. 1810. aastal protektoraadina, alates 1864. aastast inkorporeeritult sai maast Venemaa keisririigi osa. Nõukogude võimu ajal kuulutati Abhaasia autonoomseks 1919, 1921. aastal sai sellest nõukogude vabariik, 1931. aastal sai sellest Gruusia NSV koosseisus olev autonoomne vabariik. 1989–1991 leidsid aset kokkupõrked abhaaside ja grusiinide vahel. Aastal 1992 kuulutas Abhaasia välja iseseisvuse. Puhkes sõda Gruusia keskvalitsusega, mille tagajärjel enamik grusiine põgenes Abhaasiast. 1994. aasta relvarahuga jäi Abhaasiale faktiline kontroll suurema osa üle oma territooriumist, augustis 2008 hõivati ka ülejäänud osa (Kodori oru piirkond). Venemaa ja mõned teised riigid tunnustasid seejärel Abhaasia Vabariigi iseseisvust.

Esiaeg muuda

Esimesed teadaolevad asulad Abhaasia territooriumil on vanema paleoliitikumi küttide-korilaste laagrid. Kõige vanemad leiud pärinevad Iašhthvast (Iaštuhhist), Gumistast, Kelasurist ja Otšamtširest.

Nooremas paleoliitikumis elati põhiliselt mere ääres.

Mesoliitikumis ja neoliitikumis ilmusid suuremad püsiasulad ning said alguse maaharimine, loomakasvatus ja keraamika. 4. aastatuhandel eKr olid arenenud maaharimine ja karjakasvatus, kangakudumine, keraamika, kivi, vase ja pronksi töötlemine. Arenes vahetus.

 
Üks Ešera dolmenitest. Suhhumi Muuseum

Varaseimad megaliitide leiud pärinevad 3. aastatuhande algusest eKr ning jätkuvad pronksiajal (2. aastatuhandel eKr) nn Abhaasia dolmenitena, mis tavaliselt koosnevad neljast püstkivist ja ühest kattekivist, millest mõned kaaluvad 50 tonni. Kõige uuritum seda tüüpi dolmen pärineb Ešera leiukohast. Arvatakse, et umbes sel ajal asendas patriarhaat matriarhaadi ja majandus hakkas põhinema maaharimisel.

Nooremal pronksiajal ilmusid arenenumad pronksist tööriistad.

Rauaajast pärinevad Kolchise kultuuri leiud.

1. aastatuhandel eKr hakkasid tekkima klassiühiskonna alged. Musta mere idarannikul tekkisid esimesed linnalised asulad.

Antiikaeg muuda

9.–6. sajandil eKr kuulus Abhaasia ala Kolchise riigi koosseisu. Kolchisele kuulus suur osa svanide ja sanide alasid.

Piirkonna kirjapandud ajalugu algab Mileetose kreeklaste saabumisega Kolchise rannikule 6.–5. sajandil eKr. Nad rajasid sadamakolooniaid Musta mere idarannikule, mille seast Dioskurias kohal sai ümberkaudsete hõimudega kauplemise, sealhulgas orjakaubanduse tähtsaks keskuseks. Seda dioskuuride järgi nimetatud linna peetakse Suhhumi eellaseks. Teised tähtsad kolooniad olid Gyenos, Triglitis ja hiljem Pityus vastavalt praeguste rannikulinnade Otšamtšire, Gagra ja Pitsunda lähedal.

Strabon kirjutas oma "Geograafias": "Lakoonlased asusid elama Heniohhiasse; viimaste eestvedajad olid Krekassos ja Amphistratos, dioskuuride vankrijuhid; nähtavasti nende järgi saidki heniohhid nime." See nimi on tuletatud kreeka sõnast, mis tähendab vankrijuhti.

Juba 6. sajandil eKr sattusid kreeklaste kontrolli alla ka mäekurud, mille kaudu veeti Ioonia importesemeid (Tsebelda, Tkuartšal). 5.–4. sajandil jõudsid neid teid mööda Põhja-Kaukaasiasse pronkskiivrid ning muud esemed ja materjalid. Samal ajal tulid Abhaasia alal tarvitusele ka esimesed hõbemündid; neid vermiti mereäärsetes kreeka linnades.

Samast ajast pärinevad kreeka linnade territooriumilt ja ümbrusest leitud ratsamatused ratsmekomplektidega, mis on iseloomulikud Kubanimaa sküüdi kultuurile. Otšamtšira ja Ešera asulate väljakaevamised on näidanud, et kreeklased elasid seal algselt palkmajades, mille kuju oli laenatud kohalikelt elanikelt. Peale sisseveetud nõude kasutasid hellenid olmes laialdaselt ka kohalikke voolitud ja pottsepanõusid, mille tõid endaga kaasa naised, keda kreeklased meeleldi võtsid kohalike rahvaste seast.

Abhaasia kreeka kolooniate õitseaeg oli 3.–1. sajandil eKr. Dioskuriases töötas laevatehas, vermiti münte.

Alates 653. aastast eKr pidid Kolchis ja Ibeeria tagasi lööma Pärsia vallutuskatseid. Aleksander Suur Abhaasia ala ei vallutanud. Hellenismi mõjul sai ametlikuks keeleks kreeka keel.

Piirkonna rahvaid nimetatakse klassikalistes allikates märkimisväärselt paljudeks ja erinevateks. Herodotos, Strabon ja Plinius Vanem ütlevad, et Dioskuriases ja teistes linnades kõneldi paljusid keeli. Mäed lahutasid ja eraldasid rahvaid ning soodustasid keelte ja murrete mitmekesisust ning etnilist kirevust. Kõige informeeritumadki kaasaegsed allikad annavad piirkonna rahvaste nimedest ja elupaikadest segase pildi ning räägivad vähe sisemaa geograafiast ja rahvastikust. Mõned antiikaegsed rahvanimetused olid koondnimed. Arvatakse, et tol ajal leidsid Abhaasia alal ja selle ümbruses aset ulatuslikud rahvaste rändamised. On tehtud mitu katset ära tunda mõnd rahvast, keda antiikallikad kirjeldavad. Plinius Vanema Apsilae 1. sajandil pKr ja Arrianose Abasgoi 2. sajandil eKr on samastatud vastavalt abhaaside ja abasiinide esivanematega, teiste uurijate arvates aga on tegu kartvelite hõimude nimedega. Sama vaidlusalused on teiste antiikallikates mainitud rahvaste (sealhulgas Heniochi ja Sanigae) identiteet ja päritolu. Arheoloogial on harva õnnestunud leida materiaalsete kultuuride ning ebaselgete rahvanimede vahelist seost.

"Kharthlis Tshovreba" järgi olid Abhaasia ala ja kogu Lääne-Gruusia algasukad Arian-Kharthlist tulnud Toogarma (Jaafeti, Noa poja pojapoja) poja Egrose järglased.

2. ja 1. sajandi vahetusel rajas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator, kes oli Rooma-vastases liidus Suur-Armeeniaga, Dioskuriasesse oma tugipunkti. Ta vallutas 107 eKr (või umbes 110 eKr) koos ülejäänud Kolchisega Abhaasia ala. Aastal 65 eKr võitis Pontose Rooma riik. See kaotus tõi kaasa linnaelu languse Abhaasia alal ja ümbritseva ala tühjenemise.

 
Väike-Aasia 1. sajandi alguses, Anatoolia koos Rooma vasallriigi Väike-Armeeniaga

Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku (sceptuchus) Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47. aastani eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riigi ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Egiptusse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.

Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Kapadookiasse.

Ajaarvamise vahetusest saadik kindlustusid roomlased Abhaasia rannikualadel. Dioskuriasesse rajasid nad kindluse. Aastal 65 sai Dioskurias nimeks Sebastopolis.

Kuigi kõik suuremad mereäärsed kindlused olid roomlaste käes, oli Rooma võim piirkonna üle nõrk. Aastal 69 toimus Kolchises ja Pontoses Anicetuse juhtimisel ülestõus, mis suruti maha. Tasandikku ja rannikut laastasid sageli mägirahvad, kelle seas kõige vägevamad olid soanes (svanid) ja heniochi. Nad allusid nominaalselt Roomale, kuid rajasid oma riigid ning neil oli suur iseseisvus.

2. sajandil asus Rooma garnison Pityusesse (praegu Pitsunda).

Lazicas jätkus helleniseerumine. Hoolimata Rooma riigi võitlusest Partiasse säilis Lazicas suhteline rahu, kuigi partlased korduvalt ida poolt ründasid.

Kristlus hakkas piirkonnas levima 1. sajandil. Pärimuse järgi tegutsesid Kolchises apostlid Andreas ja Siimon Kananaios, kes suri Suaniri lähedal mägedes märtrisurma. Hellenistlik usund, mitraism ja kohalikud usundid olid siiski levinud vähemalt 4. sajandini.

Rooma riigi nõrgenedes said kohalikud hõimud rohkem omavalitsusõigust: nad said ise nimetada oma valitsejaid, kuid Rooma pidi nad heaks kiitma. 130. aastatel koosnes Kolchis lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. Abhaasia rahvaste (apsiilide, abasgide, misimiaanide ja saniigide) vürstiriigid (need hõimuliidud hakkasid kujunema ajaarvamise vahetuse paiku) olid läänest itta Saniigia (Väike-Abhaasia piirkonnas, pealinn Tsandrõpš, Tsanba dünastia), Abazgia (pealinn Anakopia (Ahhali Athoni), Anosiidide dünastia), Apsiilia (pealinn Sebastopolis (Suhhumi), Julianiidide dünastia), Misiminia (pealinn Tsahhare)[1].

Apsiile mainib esimesena Plinius Vanem 1. sajandil pKr. Põhjalikud andmed on Arrianosel, kes külastas Sebastopolist 137. Siis valitses apsiile Julianus, kes oli saanud valitsemisõiguse kinnituse 98 Trajanuselt. 1.–2. sajandil asusid apsiilid suures osas Lääne-Kolchisest Rioni jõest põhja poole Sebastopoliseni. Kõige selgemad andmed selle kohta on Prokopiosel, kelle järgi apsiilid 6. sajandil elasid Musta mere ääres sellest kohast, kus rannik teeb järsu pöörde läände (tänapäeva Otšamtširest kagus), kuni abasgide kindluse Tracheiani (tänapäeva Ahhali Athoni), ja mägedes olid nende naabriks alaanid alates Suur-Kaukasuse kurudest.

Apsiilidel kujunes võrdlemisi varakult poliitiline ja kultuuriline Rooma-orientatsioon, mis teostus eeskätt mereäärse Sebastopolise kaudu. Pole juhuslik, et Apsiilide peamised keskused koondusid Tsebelda orgu[2], teel Kluhhori kuruteeni, mis huvitas roomlasi sest ajast saadik, kui nad rannikule saabusid.

3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim lazoi (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. Prokopiose järgi olid isegi abasgoi pealikud allutatud lazoi kuningatele.

Krimmis elanud goodid (Krimmi goodid) tegid 253 röövretke Kolchisesse, kuid Pityuse Rooma garnison lõi nad tagasi. Rooma okupatsioon kestis 4. sajandini.

Bütsantsi periood muuda

Pärast Rooma riigi jagamist oli Abhaasia Bütsantsi huvisfääris. Seal toimus võimuvõitlus Bütsantsi ning Sassaniidide Pärsia vahel, mis kulmineerus Lazi sõjaga 542–562. Sõda tõi kaasa Lazica allakäigu. Sügaval metsades elavad abasgoi saavutasid teatud autonoomia Bütsantsi võimu all. Nende maa, mida Bütsantsis tunti Abazgia nime all, oli tähtis eunuhhide allikas. Kuigi Nikaia kirikukogul 325 viibis kohal ka Pityuse metropoliit, kristianiseeriti Abhaasia rahvas osaliselt alles 6. sajandiks, mil keiser Justinianus I saatis sinna misjonärid[3].

 
Anakopia kindluse varemed

Bütsants rajas kaitsekindlustused, mille jäänus võib-olla tänini säilinud Kelasuri müür[4].

Sedamööda, kuidas abasgoi tugevnesid, hakati Abazgia all mõistma suuremat piirkonda, kus elasid ka megrelid ja svanid.

7. sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, mille vürstid (kreeka keeles archōn, gruusia keeles eristavi) määras Bütsants. Vürstide residents oli Anakopia (Ahhali Athoni). Arvatakse, et need vürstid vahendasid Bütsantsi poliitilist ja kultuurilist mõju Lääne-Kaukaasias.

Araablased jõudsid piirkonda 730. aastatel, kuid neil ei õnnestunud seda vallutada. Sel ajal jõudis Gruusia annaalidesse esimest korda nimi Abhazethi ('abhaaside maa'), millest pärineb Abhaasia nimi enamikus keeltes.

Abhaasia kuningriik muuda

Dünastiliste abieludega ning liitudega teiste Gruusia vürstidega omandas Abazgia valitsev dünastia suurema osa Lazicast. 780. aastatel kuulutas Leon II end abhaaside kuningaks. Kasaaride abiga õnnestus kuningas Leonil Bütsantsi ülemvõimust vabaneda. Nii rajas kuningas Leon II iseseisva Abhaasia kuningriigi[5].

Kasaaride abiga[6] laiendas kuningas Leon riiki tunduvalt, hõivates muu hulgas Imerethi, misjärel pealinn viidi üle Khuthaisisse.

 
Abhaasia kuningriik 900. a m.a.j

Enamik ajaloolasi on nõus, võttes aluseks Gruusia ajaloolaste arvamuse, et Abhaasia kuningad olid kuningriigi hilisemal perioodil juba gruusiakeelsed ja kuningriigis domineeris kartvelirahvuste kultuur. Et teha lõpp Bütsantsi kiriklikule mõjule, allutati kohalik piiskopkond Gruusia kiriku Mtsheta katolikaadile.[7][8]

Seda riiki nimetatakse uuemas ajalookirjutuses sageli Egrisi-Abhaasia riigiks, sest keskaegsed allikad pidasid uut kuningriiki Egrisi (Lazica) järeltulijaks ning kasutasid vaheldumisi mõlemat nime.

Abhaasia kuningriigi hiilgeaeg oli ajavahemikus 850–950, kui ta valitses kogu Lääne-Gruusiat ning pretendeeris ka Ida-Gruusiale.

Nimesid "Abhaasia" ja "abhaasid" kasutati tol ajal kogu kuningriigi ja selle elanike kohta hoolimata etnilisest kuuluvusest.[9]

Ühendatud Gruusia koosseisus muuda

 
Bagrat III. Seinamaal Gelathi kloostris

Aastal 989 tuli Abhaasias võimule Bagrat III Bagratiidide dünastiast, kes oli Abhaasia pärinud oma emalt. Aastal 1008 päris ta oma isalt ka Gruusia (Kharthli) ning ühendas Abhaasia kuningriigi ja Gruusia kuningriigi ühtseks Gruusia feodaalriigiks[3], mille hiilgeaeg oli kuninganna Thamari ajal [1184–1213]. Seega toimus Gruusia ja Abhaasia ühinemine ühtseks Gruusia kuningriigiks dünastilise abielu teel.

 
Abhaasia suhteline sõltumatus Gruusia kuningriigi koosseisus keskvalitsusest on fikseeritud 1025. aasta kaardil

Kaasaegsed Gruusia kuningad mainivad sageli rahvast nimega apsar, kelle keelest olevat võetud Thamari poja prints Georgi lisanimi Laša, mis tähendab 'valgustus'. Seda nime on mõned keeleteadlased võrrelnud abhaasi sõnadega a-laša 'selge' ja a-lašara 'valgus' ning oletanud, et tegu oli abhaaside esivanematega.

Gruusia kroonikate järgi andis Thamar osa Abhaasiast valitseda Šervašidze (abhaasipäraselt Tšatšba, hiljem Tšatšibaia) vürstisuguvõsale. Pärimuse järgi oli tegu Shīrwān Shāh'ide järeltulijatega, mis seletab ka gruusiakeelset nime. Šervašidze dünastia valitses Abhaasiat kuni Venemaa võimu alla minekuni 1860. aastatel.

Abhaasia säilitas ühendatud Gruusia riigis laialdase autonoomia[10].

Genova riik rajas 14. sajandil Abhaasia rannikule kaubandusfaktooriaid, kuid need jäid püsima üksnes lühikeseks ajaks.

Mongolite riigi ja Timuri vallutuste ajal piirkond palju kannatada ei saanud, kuid need tegid Gruusia kuldajale lõpu. Kuningriik lagunes 15. sajandi lõpuks mitmeks iseseisvaks või suure autonoomiaga vürstiriigiks.

Imerethi ülemvõimu all ja iseseisva vürstiriigina muuda

Aastal 1463 sai Abhaasia vürstiriik Gruusia kuningriigist sõltumatuks, kuigi ta jäi Imerethi ülemvõimu alla, olles viimase vasall. Aastal 1491 kadus Abhaasia vürstiriigil, Gurial, Samegrelol ja Svanethil formaalne sõltuvus Imerethist, mis oli nõrgenenud.[6]

Abhaasia vürstid pidasid mõnda aega lakkamatut sõda oma nominaalsete süseräänide megreli vürstidega, mistõttu riigi piirid pidevalt muutusid. Aastast 1491 kuni 16. sajandi keskpaigani oli Abhaasia vürstiriik periooditi, sõltuvalt vastastikuste sõjaretkede tulemustest, teatud määral sõltuvuses megreli Dadiani vürstidest.[11] XVII sajandi lõpul õnnestus Abhaasia vürstiriigil paika panna kagupiir Inguri jõel, mis on tänini Abhaasia lõunapiir.

Mõned vanema aja ajaloolased, sealhulgas Vahhušti, ning mõned uuema aja ajaloolased väidavad, et Kelasuri müüri rajas Samegrelo vürst Levan II Dadiani kaitseks abhaaside vastu[12].

Osmanite riigi ülemvõimu all muuda

Osmanite riigi sõjalaevastik okupeeris 1451 ajutiselt Tshumi (praegune Suhhumi) fordi. 1570ndatel vallutati linn püsivamalt ning muudeti Türgi tugipunktiks nimega Suhum-Kale (sellest Suhhumi nimi).

1555. aastal jagati Gruusia ning ülejäänud Lõuna-Kaukaasia Osmanite riigi ja Safaviidide Pärsia riigi vahel. Abhaasia koos ülejäänud Lääne-Gruusiaga läks Osmanite riigi võimkonda. Abhaasia vürstiriik oli Osmanite riigist vasallsõltuvuses ja pidi türklastele tribuuti maksma. Et paikneti impeeriumi äärealadel ja tegemist oli äsja liidetud piirkonnaga, oli sõltuvus Türgi sultanist esialgu suhteliselt väike[13].

 
Abhaasia vürstiriik Ottomani türklaste suurriigi vasallina 1683. aastal

Nii sattus Abhaasia islami ning türgi kultuuri mõju alla, mistõttu aja jooksul nõrgenesid tema kultuurilised ja kiriklikud sidemeid Gruusiaga. Alates 17. sajandist läksid paljud abhaasid islamiusku. Nõukogude ajaloolaste väitel püüdis Türgi pärast vallutust hävitada abhaasi rahva materiaalset ja vaimset kultuuri ning pöörata elanikkonda vägivaldselt islamiusku, mis viis relvastatud ülestõusudeni (sealhulgas 1725, 1728, 1733, 1771, 1806)[14].

17. sajandi lõpupoole killunes Abhaasia mitmeks läänivalduseks nii, et suur ala jäi ilma keskvõimuta[15]. Piirkonnas õitses orjakaubandus ja piraatlus.

Mitme Gruusia ajaloolase sõnul muutus piirkonna rahvastik sel ajal tunduvalt, sest põhjakaukaasia hõimud, sealhulgas adõgeed ja tšerkessid rändasid teiselt poolt Suur-Kaukasust sisse ning segunesid peamiselt grusiinidest koosneva kohaliku rahvaga[viide?]; nii olevatki tekkinud abhaasi rahvas[viide?]. Selline teooria abhaaside väljakujunemisest on teravas vastuolus Abhaasia ajaloolaste teaduslike uuringute ja arvamusega.[16][17][18]

18. sajandi keskel tõstsid abhaasid Osmanite riigi vastu mässu ning vallutasid Suhhumi. Türklased võtsid siiski varsti linna tagasi ning panid seda valitsema ühe lojaalse vürsti Šervašidze (Tšatšba) suguvõsast.

Abhaasias ei ole kunagi tuntud pärisorjust selle traditsioonilises mõistes. Feodaalkord sellisel kujul, nagu seda tunti Euroopas, sealhulgas Venemaal ja Gruusias, Abhaasiasse ei levinud. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt puudus Abhaasias sunnismaisus ning maaomandus ja elanikkonna enamiku moodustasid eri taipidesse (klannidesse) koondunud isiklikult vabad kogukondlased (anhaju). Taibijuhi, ülikkonna ja ülejäänud taibiliikmete suhted põhinesid vastastikusel austusel ja aktsepteerimisel. Oma ühiskonnakorralduselt olid abhaasid tunduvalt lähemal Loode-Kaukaasia isiklikult vabadest kogukondlastest koosnevale ubõhhi-tšerkessi maailmale kui Gruusias 13.–14. sajandil kehtestatud feodaalkorrale. Abhaasia ühiskonna alus oli maapiirkonna kogukond (akõt). Selline ühiskonnakorraldus ühendas kõik elanikkonnakihid. Peale selle oli tegemist "sugulusega" ülikute ja lihtrahva vahel, mis oli "immutatud emapiimaga" (atalõga). Vürstid ja ülikud andsid oma lapsi kasvatamiseks vabade kogukondlaste peredesse; laste üleskasvatajaid loeti lähedasteks sugulasteks. Niinimetatud "mägifeodalismis" olid tugevalt juurdunud sugulus- ja hõimusuhted. Vürsti ja ülikute võim toetus vabadest kogukondlastest sõjameestele (džigittidele) ja kirikule. Algselt oli põllumaa ühiskasutuses. Kuid põllumajanduse arenedes ja intensiivistudes, ei olnud põllumaa enam ühiskasutuses, vaid kuulus kindlale perele või talule. Kõigile ühiseks kasutamiseks jäid endiselt karja- ja metsamaad ning veekogud.[19] [11]

Abhaaside ühiskond koosnes seega nn "demokraatlikest" vabadest (mägilaste) kogukondadest. Kuivõrd ka abhaaside madalamad elanikkonnakihid olid maaomanikud, ei olnud nad otseses sõltuvuses ülikkonnast ja rikkamast elanikkonnakihist. Vastastikune majanduslik abi ja toetus soodustas heaolu atmosfääri ning välistas võimaliku puuduse tekke. Abhaaside hulgas sisuliselt puudusid vaesed, mis kõneleb sellest, et nende ühiskond oli üles ehitatud suhtelisele õiglusele. Mis puudutab aga abhaaside majandust, siis omas see naturaalmajanduslikku iseloomu. Abhaasid tegelesid metallide, naha ja puidu töötlemisega, keraamika – ja sadulsepatoodete valmistamisega, kudumisega ning püssirohu valmistamisega. Kuid tegemist oli kodutöönduslike toodetega ja seda käsitööd ei müüdud vaid vahetati. Abhaasidele olid vastumeelsed igasugused kaup – raha suhete ilmingud. Kaubandusega linnades tegelesid välismaalastest türklased, armeenlased, kreeklased ja megrelid, kes maksid selle eest Abhaasia valitsejale ja teistele feodaalidele makse.[20] Kuni aastani 1866 püsis kirjeldatud ühiskonnakorraldus vaid väheste muutustega.

Abhaasia vürstiriik Venemaa keisririigi protektoraadina muuda

 
Abhaasia vürstiriik Venemaa protektoraadina 1843. aastal

Kui Venemaa oli 18. sajandil Türgit sõjaliselt võitnud ning liidendanud Krimmi khaaniriigi, kasvas tema mõju piirkonnas. Kaukaasia rahvaste ja venelaste vahel puhkesid väikesed, kuid pidevad konfliktid. See viis lõpuks Kaukaasia sõjani, milles Venemaa vallutas Põhja- ja Lääne-Kaukaasia. Kaks suuremat Gruusia kuningriiki liidendati 1801–1810, mis kergendas Venemaa tungimist sügavamale Kaukaasiasse. Enamik teisi vürstiriike inkorporeeriti järk-järgult aastaks 1864.

18. sajandi lõpul püüdis Türgi Abhaasia üle täielikku kontrolli kehtestada ning osa abhaaside ülikuid palus Abhaasia sisemise verise võimuvõitluse käigus abi Venemaa keisrilt[10]. Vene-Türgi sõja (1806–1812) ajal vallutasid venelased 1810 Suhhumi. Pärast seda asus Türki ümber esimene abhaasidest põgenike laine 19. sajandil (5000 inimest). Valitsema seati Venemaa kaitsealune Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba), kes nõustus Abhaasia saamisega Venemaa vasallriigiks. 1810. aastal kuulutas Aleksander I Abhaasia Venemaa protektoraadiks[21]. Pärast seda pöördus Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba) islamist kristlusse ning võttis endale nimeks Giorgi.

Venemaa ülemvõim ei ulatunud esialgu palju kaugemale Suhhumi ja Bzõbi ümbrusest ning ülejäänud osa jäi türgisõbralike islamiusuliste aadlike kätte, mistõttu ei muudetud kohalikku elukorraldust ja kuulumine Venemaa koosseisu Abhaasia aadlit ega kogukondlasi ei häirinud. Nii jäi Abhaasiale ka sel perioodil küllalt suur autonoomia. Abhaasia vürst oli oma valduste seesmistes küsimuste otsustamisel sõltumatu ja allus eranditult Venemaa keisrile, mitte Venemaa võimude määratud Kaukaasia asevalitsejale.[22]

 
Kaukaasia 1856. aastal. Kaart: von J. Grassl, 1856

Osmanite riigi ja põhjakaukaasia hõimude vaheliste konfliktide taustal õnnestus venelastel 1829–1842 järk-järgult saada oma kontrolli alla kogu Abhaasia.

Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze (Tšatšba) dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule[23]. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi 1864. aastal alistas kogu Põhja-Kaukaasia.[10] Viimast vastupanu Venemaa vägedele Kaukaasias osutasid abhaasi-adõgee keeli kõnelevad sadzide mägikogukonnad, Mzõmta jõe ülemjooksul (Medoveide hõimuliitu kuulunud ahtšipsoud või ahtšipsid Kbaadas) ning Pshu (Bzõbi ülemjooksul) ja Aibga (Psou ja Bzõbi jõe vahelisel alal, Hašupse jõe ülemjooksul) piirkondades. Viimaste Abhaasia mägilaste vastupanukollete mahasurumisel mängisid olulist rolli grusiinide, suurriigi ustavate teenrite, väed. Koos Venemaa vägedega võtsid nad osa pidulikust võiduparaadist Kbaadas, (Krasnaja Poljanas, Punase Lagedal) 21. mail 1864.[22]

Abhaasiat kui senist puhverriiki Venemaa ja Türgi vahel polnud enam vaja ning Šervašidze (Tšatšba) dünastia pidi oma võimu täielikult Venemaa keisrile üle andma.[10] Viimane Abhaasia vürst Mihhail Šervašidze (Tšatšba) vangistati 1864. aastal. Seejärel viidi ta juba raskelt haigena Venemaale, kuhu sunniti jääma pagendusse (Stavropol, Rostov, Voronež). M. Šervašidze (Tšatšba) suri Voronežis 1866. aastal.[22] Nii püsistus Venemaa võim alles 1866.

Venemaa keisririigi võimu all muuda

1864. aastal tühistas keiser Abhaasiale antud laialdase autonoomia ja eristaatuse Venemaa keisririigis. Abhaaside ülestõus 1866. aastal elanikkonna maksustamise ja solvamise tõttu (Abhaasia vabadele kogukondlastele esitati uute Venemaa võimurite poolt üleskutse vabaneda makstava maksu eest oma senistest juhtidest. Nii vabad kogukondlased kui ka Abhaasia ülikkond käsitlesid sellist ettepanekut räige solvanguna, kuna oli tegemist vabade üksteisest lugupidavate kogukondlastega, mitte orjapidajate ja orjadega. Ühtlasi solvas abhaase hingepõhjani Venemaa võimurite kõrk, üleolev ja neile ülalt alla suunatud suhtlushoiak ning robustne esinemisstiil, kuivõrd omavahel, ka eri seisusest abhaaside vahel, toimis ilma eranditeta vastastikune lugupidamine) suruti veriselt maha ja suur hulk abhaase põgenes Türki[19][21]. Maha suruti ka teine ülestõus 1877, mis oli seotud Türgi vägede maabumisega ja abhaaside asumisega järjekordses Vene-Türgi sõjas türklaste poolele.

Ülestõusude mahasurumine tõi kaasa suure muutuse rahvastikus. Venelaste karmide repressioonide tõttu emigreerus või sunniti emigreeruma aastatel 1864–1878 Türki suur osa islamiusulisi abhaase, kes moodustasid abhaasi rahvastikust väidetavalt 60% ehk umbes 200 000 inimest (kaasaegsed rahvaloendusandmed ei ole päris usaldatavad) koos teiste Kaukaasia muslimitega (neid väljasaadetuid nimetatakse muhaadžiriteks).

Kujunenud situatsioonis arutas Gruusia intelligents entusiasmiga tühjaks jäänud maade koloniseerimist. Thbilisi intelligents veenis Venemaa juhtkonda Abhaasia ainult megrelitega koloniseerimise kasulikkuses ja edukuses. Selle eesmärgi saavutamiseks väljendas Gruusia intelligents Venemaa Keisririigi ametnikele igal sammul oma lojaalsust, üritades nii saada erandlikku õigust Abhaasiale. Näiteks kirjutas kuulus Gruusia publitsist Jakob Kogebašvili oma programmilises artiklis 1877. aastal: "Ümberasumine on, ilma igasuguse kahtluseta, mitte ajutine vaid alatiseks. Abhaasia ei näe enam kunagi oma poegi", märkides veel,"...kitsikus ja maa puudujääk Megreelias... teevad paljude megrelite asumise Abhaasiasse eriti nende poolt soovitavaks". Muuhulgas toodi artiklis ära, et "...megrelid peavad esimesena asuma väljasaadetud abhaaside asemele...".[24] Ka teised allikad märgivad, et Abhaasia asustamine Megreelia elanikega oli edukas.[25] Megrelid mängisid Abhaasias sama rolli mis kasakad Venemaa keisririigi Põhja-Kaukaasia piirkonnas, olles saavutanud privilegeeritud positsiooni tänu osalusele Venemaa keisririigi poolel sõjas Kaukaasia rahvaste, sealhulgas abhaaside vastu (1817–1864). Tahtmine hallata "verest tühjaks jooksvat" Abhaasiat oli sedavõrd suur, et J. Kogebašvili sõnade kohaselt oli Abhaasia tühjaks jäänud regioonide asustamine megrelitega lausa riikliku tähtsusega ülesanne. Tulemuseks oli megrelite massiline asumine Abhaasiasse. 1879. aastal asutati Abhaasia keskosas Merkheuli küla, 1881. aastal Besletka, 1882. aastal Akapa, 1883. aastal Kelasuri ja Pshapi küla jne.[26] Kartveli kolonisatsioon Abhaasias oli sedavõrd tormiline, et tekitas ärevust Venemaa Tsaaririigi võimudes. Venemaa huvid põrkusid otseselt grusiinide huvidega. Aastal 1881 hinnati abhaaside arvuks Venemaa keisririigis 20 000. Need abhaasid, kes jäid paigale ega pöördunud kristlusse, kuulutati jooksikuteks ning neilt võeti õigus elada rannikupiirkonnas ja linnades. Kolmkümmend aastat ehk 1877–1907 loeti Venemaa Keisririigis abhaase "süüdiolevaks rahvuseks". "Süüdioleva rahvuse" staatus võeti maha Venemaa Keisririigi valitsusjuhi Pjotr Stolõpini ettepanekul 1907. aastal seoses sellega, et abhaasid ei osalenud 1905. aastal revolutsioonilises tegevuses, mida ei saa öelda grusiinide kohta.[21]

Pärast 1877. aasta abhaaside ülestõusu "verre uputamist" Venemaa ja Megreelia ühendväe poolt (megrelid ärgitasid abhaase megrelite alustatud ülestõusuga liituma, kuid jõudude vahekorra muutudes, ülestõusu keskfaasis, vahetasid poolt ja asusid tegutsema koos Venemaa vägedega abhaaside vastu[27]), suunasid Venemaa Keisririigi võimud piirkonda immigrantide tulva, mille käigus rajati muuhulgas Kaukaasia Musta mere ranniku lähedusse või eelmäestikku, sh Abhaasiasse Suhhumi ümbrusse ja Psou jõe lähedale, viis eestlaste küla. 20. sajandi alul parandasid tervist ning puhkasid Kaukaasia mägedes ja Musta mere ääres sealhulgas Abhaasias kohalike eestlaste külalisena Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare[28],[29].

1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid abhaasid 60–65% Suhhumi maakonna rahvastikust ning ülejäänud olid peamiselt grusiinid. Suhhumi maakonnas oli umbes 100 000 elanikku ning selle territoorium kattus enam-vähem praeguse Abhaasia omaga.[30] 1904. aasta hinnangul oli aga abhaase Venemaa territooriumil veel ainult 25 000 – 30 000[31] ning 1911. aasta hinnangul elas Suhhumi maakonnas (see oli siis praegusest Abhaasiast väiksem, sest osa territooriumist oli Khuthaisi kubermangust üle viidud Kubani kubermangu) 43 000 inimest, kellest kaks kolmandikku olid megrelid ja üks kolmandik abhaasid.[32]

Tänapäeva Abhaasia ajaloolased väidavad, et suured alad jäid inimtühjaks ning, et kristlastest grusiinid, armeenlased ja venelased asusid sinna elama alles hiljem. Gali piirkonnas (Samurzakan) on megrelitel õnnestunud varem seal enamuses elanud abhaasid "gruusiastada". Veel 20. sajandi alul seal elanud abhaasid on pidevalt Inguri jõe teiselt kaldalt Samegrelost sisse rännanud megrelite poolt assimileeritud.[33],[34]

Kodori orgu (Tsebelda ja/või Dali-Tsabali piirkond) asustas 19. sajandi keskel abhaasihõim tsabaldid. Pärast peaaegu 100%-list muslimitest tsabaldide, kes olid Venemaa võimudele meeleheitlikku vastupanu osutanud, Türki küüditamist aastatel 1865–1878[35] sai võimalikuks Svanethist svanide[36] asumine Kodori orgu.

Eeltoodu vaidlustavad gruusia ajaloolased, kes väidavad, et kohalikud gruusia hõimud megrelid ja svanid olid piirkonnas pidevalt elanud Kolchise riigi eksisteerimisest alates.

Nõukogude võimu all muuda

 
Taga-Kaukaasia SFNV 1922. aastal

1919. aastal kuulutati Abhaasia autonoomseks piirkonnaks, 4. märtsil 1921 Abhaasi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Abhaasi NSV-ks). Detsembris 1922 kirjutasid Abhaasi NSV ja Gruusia NSV kui rahvusvahelise õiguse subjektid alla erilisele Liidulepingule, mille järgi toimus ühinemine Gruusia NSV-ga föderatiivsetel lepingulistel alustel. Gruusia NSV kaudu kuulus Abhaasi NSV Taga-Kaukaasia Sotsialistlikku Föderatiivsesse Nõukogude Vabariiki (Taga-Kaukaasia SFNV), milles vastavalt lepingule omas Abhaasi NSV 1/3 Gruusia NSV kohtadest.[37] Vastavalt sõlmitud Liidulepingule astuti vastastikku sõjalisse, poliitilisse ja finants-majanduslikku liitu. Abhaasi NSV ja Gruusia NSV riiklik-õiguslikud suhted olid seega lepingulisel alusel, mille kohaselt säilis lepingupoolte võrdõiguslik staatus. Vaatamata sellele, et rea volitusi andis Abhaasi NSV üle Gruusia NSV-le, säilis Abhaasi NSV suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Abhaasi NSV põhiseaduses oli rõhutatud Abhaasi NSV unikaalset staatust NSV Liidus.

1931. aastal taandas NSV Liidu grusiinist diktaator Jossif Stalin Abhaasia unikaalse staatuse ja tühistas Gruusia NSV-ga sõlmitud erilise liidulepingu ning kuni 1991.[38] aastani oli piirkond Abhaasi ANSV-na Gruusia NSV koosseisus. Kuni aastani 1931 õnnestus abhaasidel suures osas Abhaasias ise püsida vabariigi juhtorganites ja kohalikku elu juhtida, kuid siis muutus olukord selles osas drastiliselt. Tegemist oli Josif Stalini meelevaldse otsusega, mille juures abhaaside arvamust ei küsitud.

ANSV staatusse taandatud Abhaasias asusid Gruusia võimud abhaase taga kiusama eesmärgiga abhaasid assimileerida ja liita Abhaasia lõplikult ning ilma autonoomiata Gruusia põhiterritooriumiga. Pärast Abhaasia selle ajajärgu poliitilise liidri Nestor Lakoba mürgitamist Thbilisis Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretäri Lavrenti Beria poolt 1936. aastal[39][40] algas grusiinide senisest veelgi massilisem asumine Abhaasia aladele.[41] Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oligi Abhaasia päritolu megrel Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse.[10]

Mõningate eranditega tõrjuti abhaasid peaaegu täielikult Abhaasia autonoomse piirkonna ja kohaliku elu juhtimisest kõrvale ning abhaasid muudeti järjest kahanevaks vähemuseks oma ajaloolisel asualal. Olulist rolli hakkasid etendama Abhaasia juhtimisel, poliitilises nomenklatuuris ja teistel võimupositsioonidel eelkõige massiliselt sisserännanud megrelid.

Abhaasia tähestik viidi üle ladina tähestikult gruusia tähestikule, jättes arvestamata, et gruusia tähestiku alusel ei olnud võimalik paljusid abhaasikeelseid sõnu grammatiliselt õigesti kirjutada. Koolides hakkas õpetus toimuma gruusia keeles, abhaasi keelt kuni 1950. aastani eraldi õppeainena ei õpetatud, sihikindlalt teostati assimilatsiooni, abhaaside gruusiastamise ja "uusümberasunike poliitikat". Massiliselt nimetati ümber koha- ja tänavanimesid, asendades abhaasiapärased nimed gruusiapärastega, jne. Aastatel 1937–1953 asustati Gruusia siserajoonidest Abhaasiasse ümber kümneid tuhandeid grusiine, mis suurendas oluliselt grusiinide osakaalu Abhaasia elanikkonnas. Nn demograafiline ekspansioon kestis edasi ka Stalini-järgsel perioodil. Lõpptulemus oli, et kui 1886. a grusiinid moodustasid Abhaasia elanikkonnast vaid 6%, siis 1989 oli neid juba 45,7%. Grusiinidest asustuskolonistide ümberasumist korraldati juba alates 1937. aastast, vaatamata sellele, et vaba maad Abhaasias praktiliselt enam ei olnud. Ümberasumise korraldajad olid jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2/3 Abhaasiast hõlmasid mäed.[42] Abhaaside gruusiastamisvastased meeleavaldused aastatel 1957, 1967 ja 1978 reaalseid soovitavaid tulemusi abhaasidele ei toonud.

Pärast diktaator Jossif Stalini surma 1953. aastal olukord abhaaside jaoks mõnevõrra leevendus. Järgnevatel aastatel muutis Moskva oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt abhaasid, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9% Abhaasia rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40% Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid end selgelt diskrimineerituna. Mihhail Gorbatšovi algatatud ja 17. märtsi 1991 referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6% hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Abhaasid hääletasid Nõukogude Liidu säilitamise poolt, kuna neil oli tekkinud põhjendatud kartus, et iseseisev Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda[10].

Alates 1988. aasta lõpust toimus Gruusias P. Ingorokva ideede reanimeerimine, mis oma ühemõttelisuse ja kergesti kättesaadavuse tõttu on ka praegu laialt Gruusia elanikkonna, intelligentsi aga eriti mittespetsialistide hulgas levinud. 14. novembril 1990 tuli Gruusias populistliku loosungi "Gruusia grusiinide jaoks" harjal võimule uus megrelist liider Zviad Gamsahhurdia. Paljud Gruusia poliitikud käsitlesid eeltoodud loosungit kui üleskutset rahvusringkondade likvideerimiseks. "Aitab minevikust rääkimisest, et oleme vennad, jne. Vaja on kõnelda tulevikust, sellest, et need on meie vaenlased – abhaasid, osseedid, ja meil on vaja palju mõistust ja tarkust, et mitte kaotada lahingut", – kirjutas 1989 akadeemik A. Bakradze, üks tuntud Gruusia intelligentsi esindajatest. Võttes aluseks P. Ingorokva räigeid võltsinguid, hakkasid Gruusia liidrid Z. Gamsahhurdia, M. Kostava, A. Bakradze jt, miitingutel Thbilisis, Suhhumis, Gagras ning perioodiliselt ajakirjanduses avalikult esinema ja sisendama kartvelitest elanikkonnale, et Abhaasia – see on grusiinide maa, aga abhaasid, need on grusiinid. Eriti püüdsid eristuda paljud Gruusia kirjanikud. Igapäevaselt Gruusia ajakirjandus, raadio ja televisioon provotseeris abhaase, öeldes, et nad on nn "tänamatud külalised" grusiinide maal, et nad on "apsuid" ning nende autonoomia tuleb tühistada.[43],[44],[45] Need "haritud grusiinid" ei häbenenud 1989. aastal trükkida Gruusia Kirjanike Liidu ajakirja kaanele provokatsioonilise üleskutse: "Ärge sundige meid, et peaksime ühel ilusal päeval kätte võtma relva ja, kuivõrd teil ei ole olemas õiglustunnet, siis näitama teile, kui külalistele, teed sinna, kust te paar sajandit tagasi saabusite". Tundes arvulist ülekaalu, teatasid grusiinid, et see on nende maa, aga abhaasid need on "tulnukad mägedest", ja üldse, see ei ole rahvus, kuna neid on nii "vähe".

Perestroika ajal tundsid abhaasid, et Gruusia püüab abhaaside positsioone veelgi murendada. Märtsis 1989 toimus Lõhnõs Abhaasia rahvuslaste konverents, millel esitati nõudmised taastada aastatel 1921–1931 kehtinud Abhaasia põhiseadus. Nõuti, et taastataks Abhaasia NSV ja selle unikaalne lepinguline staatus võrdõiguslikus liidus Gruusia NSV-ga. Nõudmised esitas Suhhumi Ülikooli abhaasi rahvusest rektor ajalooteaduste professor Stanislav Lakoba. Abhaaside nõudmised jäeti tähelepanuta. 1989. aastal pärast Lõhnõ konverentsi toimunud rahutustes hukkus paarkümmend inimest. Zviad Gamsahhurdia võimupäevil kuulutati kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks gruusia keel. Abhaasi keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ühtlasi lõpetati Thbilisist saadud korralduse alusel abhaasi keeles kõrghariduse andmine ainsas abhaasia töökeelega kõrgkoolis – Suhhumi Ülikoolis, mis muudeti Thbilisi Ülikooli filiaaliks.

1988. aastast alustati Gruusias grusiine senisest veelgi enam soosiva rahvuspoliitika ellurakendamist, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. 1990. aastal oli parlamendis vähemuste esindatus üliväike ning riigis valitses arusaam, et etnilised vähemused ei tohi omada grusiinidega sama staatust, samuti oli 1990. aastal vastu võetud kodakondsusseadus rahvusvähemuste suhtes selgelt diskrimineeriv[46].

Juulis 1989 abhaaside ja grusiinide vahel toimunud verine konflikt ei olnud tingitud etnilistest erinevustest eri rahvuste vahel. Konflikti põhjused olid "ideoloogiline vastasseis" ja poliitiline võitlus. Akadeemik Andrei Sahharov nimetas Gruusiat "väikeseks impeeriumiks". Ta toetas abhaase, nimetades ära, et "erilise tähelepanuga tuleb suhtuda väikerahvuste probleemidesse ning et suurrahvuste vabadusi ja õigusi tuleb rakendada väikerahvuste huve kahjustamata".[43],[44],[45],[47] Abhaaside iseseisvuspüüdlusi toetas alati ka Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik Linnart Mäll[48].

Viited muuda

  1. ↑ Abhaasihõimude paiknemine VI sajandil m.a.j.: saniigid, abasgid, apsiilid ja misimiaanid
  2. ↑ Воронов Ю.Н. Тайна Цебельдинской долины, M.: Наука 1975.
  3. ↑ 3,0 3,1 Oxford Dictionary of Byzantium, 1991, lk 3
  4. ↑ Richard J. A. Talbert. Barrington atlas of the Greek and Roman world map-by-map directory, 2000, ISBN 0691049459
  5. ↑ "Abhaasia kuningriik 800. a m.a.j." Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2013. Vaadatud 23. septembril 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 Абхазское царство, Abhaasia Vabariigi presidendi ametlik sait
  7. ↑ Rapp, Jr., Stephen H. (1. oktoober 2000). "Sumbat Davitis-dze and the Vocabulary of Political Authority in the Era of Georgian Unification". Journal of the American Oriental Society. 120 (4 (Oct. – Dec., 2000)): 570–576. DOI:10.2307/606617.
  8. ↑ Toumanoff C., "Chronology of the Kings of Abasgia and other Problems". Le Museon 69 (1956), pp. 73–90.
  9. ↑ Bütsantsi ajaloolased nimetasid 12. sajandil mõnikord isegi ühendatud Gruusia kuningriiki Abasgiaks.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Mart Helme: Abhaasia – pika viha kibedad viljad, Maailma Vaade, 2008, nr 6
  11. ↑ 11,0 11,1 Абхазское княжество, Abhaasia Vabariigi presidendi ametlik sait
  12. ↑ Ю. Н. Воронов. Келасурская стена. – Советская археология 1973, nr 3.
  13. ↑ "Abhaasia vürstiriik 1800. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2013. Vaadatud 23. septembril 2018.
  14. ↑ ""Suur nõukogude entsüklopeedia"". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2011. Vaadatud 23. septembril 2018.
  15. ↑ Abhaasia vürstiriik 1780. aastal
  16. ↑ Abkhazia Today. The International Crisis Group. Europe Report N°176 – 15 September 2006, page 4. Retrieved on 21 April 2007. Free registration needed to view full report
  17. ↑ Causes and Visions of Conflict in Abkhazia. Ghia Nodia, 1997, page 27. Retrieved on 5 August 2007.
  18. ↑ "Lääne – Kaukasuse hõimud 1780. a (Artur Tsutsiev`i järgi)". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuli 2014. Vaadatud 23. septembril 2018.
  19. ↑ 19,0 19,1 "Странное" восстание 1866 года и князь Георгий, Abhaasia ajalugu saidi www.adygi.ru põhjal
  20. ↑ Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З.ЛИК АБХАЗСКОЙ ЖИЗНИ – Социальные особенности и свободный человек ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 Абхазия и Россия, Abhaasia Vabariigi presidendi ametlik sait
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З. УПРАЗДНЕНИЕ АБХАЗСКОГО КНЯЖЕСТВА ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  23. ↑ Abhaasia vürstiriik 1860. a
  24. ↑ Я. Гогебашвили, «Кем заселить Абхазию?», «Тифлисский вестник», , № 209, 27.09.1877
  25. ↑ И. Чичинадзе, «Шрома», Тифлис, № 15, 1882 г.
  26. ↑ George Hewitt Stanislav Lak`oba. History: 18th century – 1917. p 84, 85 The Abkhazians, St. Martin`s Press`, 1998
  27. ↑ Marika Mikkor: "Fa ism, fa ism, fa ism. Mustad ja valged Musta mere rannikul" TSIVILISATSIOON NAGU TÕMBLEV SEENENIIDISTIK: Marika Mikkori seletuskiri rahvuslikest konfliktidest Abhaasias eestlastest kolonistide silme läbi. KESKUS 12/2004
  28. ↑ Marika Mikkor. Eestlased Musta mere rannikul. Tartu, 1998, 260 lk
  29. ↑ "Эстонская община Абхазии" Eestlaste kogukond Abhaasias saidi www.apsny.ru põhjal
  30. ↑ "Demographic changes in Abkhazia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2010. Vaadatud 23. septembril 2018.
  31. ↑ Nordisk familjebok
  32. ↑ Britannica
  33. ↑ § 3. Этнические процессы в Самурзакане (Гальском районе) Abaza-Apsua Adgilra §3 NURi BAGAPŞ, Ankara 2004.
  34. ↑ Ачугба,Т.А. О проблемах национального самосознания населения Юго-Восточной Абхазии[alaline kõdulink] Историческая страница
  35. ↑ Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З. «СТРАННОЕ» ВОССТАНИЕ 1866 ГОДА ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  36. ↑ Этнокавказ Этносостав Абхазии в 1886–2003 гг
  37. ↑ История Советской Конституции в документах, 1917–1956. М., 1957. С. 339.
  38. ↑ "Regions and territories: Abkhazia" BBC News(London: BBC), 08.02.2011
  39. ↑ "JRL Research & Analytical Supplement ~ JRL 8226, Issue No. 24 • May 2004. Special Issue; The Georgian-Abkhaz Conflict: Past, Present, Future" Cdi.org. http://www.cdi.org/russia/johnson/8226.cfm. 22.06.2010
  40. ↑ Film
  41. ↑ Историческая страница Абхазия, saidi www.apsny.ru põhjal
  42. ↑ George Hewitt Stanislav Lak`oba. History: 1917–1989 The Abkhazians, St. Martin`s Press, 1998
  43. ↑ 43,0 43,1 Советский период Abhaasia Vabariigi presidendi ametlik sait
  44. ↑ 44,0 44,1 Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З.ИЗ ИСТОРИИ НАЦИОНАЛЬНО-ОСВОБОДИТЕЛЬНОЙ БОРЬБЫ АБХАЗСКОГО НАРОДА ЗА НЕЗАВИСИМОСТЬ ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в советское и постсоветское время, Сухум 2007.
  45. ↑ 45,0 45,1 Червонная, Светлана ОТ "ТБИЛИССКОГО СИНДРОМА" СОВЕТСКОЙ ИМПЕРИИ ДО "АБХАЗСКОЙ ВАНДЕИ".ПЕРВЫЕ РЕПЕТИЦИИ КРУПНОМАСШТАБНОЙ ПРОВОКАЦИИ. ГОД 1989–й АБХАЗИЯ – 1992: ПОСТКОММУНИСТИЧЕСКАЯ ВАНДЕЯ, Москва 1993.
  46. ↑ Jones, Stephen, F. (1993), Georgia: a failed democratic transition, Bremmer, Ian; Taras, Ray (Eds.), Nations and Politics in the Soviet sucessor states, Cambridge University Press, lk 294 – 295
  47. ↑ Выступление Сахарова 1989 г. (2/3) Akadeemik Andrei Sahharovi esinemine NSVL rahvasaadikute esimesel kongressil 09.06.1989.a
  48. ↑ Linnart Mäll; Lord Ennals; Margery Farrar, Alvaro Pinto Scholtbach, Michael van Walt van Praag History of the conflict in Abkhazia REPORT OF A UNPO MISSION TO ABKHAZIA, GEORGIA AND THE NORTHERN CAUCASUS, 11.1992
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Abhaasia_ajalugu&oldid=6620902"