Mart Helme

poliitik ja endine diplomaat

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti poliitik ja endine diplomaat (suursaadik), XIV Riigikogu liige.

Mart Helme
Mart Helme
XIV Riigikogu liige
Ametiaeg
4. aprill 2019 - 29. aprill
10. november 2020 – ...
Eesti siseminister
Ametiaeg
29. aprill 2019 – 9. november 2020
Eelnev Katri Raik
Järgnev Alar Laneman
XIII Riigikogu liige
Ametiaeg
2015–2019
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
Ametiaeg
13. aprill 2013 – 4. juuli 2020
Eelnev Margo Miljand
Järgnev Martin Helme
Eesti Vabariigi suursaadik Venemaa Föderatsioonis
Ametiaeg
1995–1999
Isikuandmed
Sünniaeg 31. oktoober 1949 (72-aastane)
Sünnikoht Pärnu, Eesti
Erakond Eestimaa Rahvaliit (2003-2004)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (2012-)
Abikaasa Sirje Helme (lahutatud)
Helle-Moonika Helme
Lapsed 6 last, teiste seas Martin Helme ja Maarja Vaino
Sugulased Rein Helme (vend)
Enn Auksmann (õepoeg)
Alma mater Tartu Riiklik Ülikool (1973, ajalugu)

Mart Helme oli alates 13. aprillist 2013 kuni 4. juulini 2020 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees. Alates 29. aprillist 2019 kuni 9. novembrini 2020 oli ta siseminister Jüri Ratase teises valitsuses.

Lapsepõlv ja hariduskäikRedigeeri

Mart Helme sündis Pärnus kellassepa perekonnas. Lapsepõlvekodu asus Rannapargi serval. 1968. aastal lõpetas ta Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. Tema erihuviks olid idamaad ja nende kultuur.[1]

TöökäikRedigeeri

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Mart Helme aastatel 1973–1975 kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas toimetajana, seejärel aastatel 1976–1976 ajalehe Harju Elu korrespondendina ning aastatel 1977–1986 ajakirja Pioneer kirjandusosakonna vanemtoimetajana. 1986. aastast tegeles ettevõtlusega, nii põllumajanduses kui ka kirjastamisäris, kust suundus 1990. aastal Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektoriks, kellena töötas kuni 1993. aastani.

1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. 1995. aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Pärast volituste lõppemist 1999. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning oli aastatel 1999–2000 välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Aastatel 2000–2002 oli ta kirjastuse Kunst direktor. Aastatel 20032004 oli ta põllumajandusministri nõunikuna.[2] Aastatel 20052009 oli ta Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami nõunik.

Poliitiline tegevusRedigeeri

 
Mart Helme kõnet pidamas Sinise Äratuse tõrvikurongkäigul 24. veebruaril 2015

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi. 4. augustil 2002 ühines see Põllumeeste Koguga. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu (RKP-PK) ja erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas RKP-PK erakorraline suurkogu liituda Eesti Iseseisvusparteiga, et koos minna 2003. aasta Riigikogu valimistele. Uue partei nimeks pidi saama Rahvuslik Konservatiivne Iseseisvuspartei – Põllumeeste Kogu (RKIP-PK). Ühinemisprotsess katkes, kuna Aleksander Einselni vastased hoidsid ära Konservatiivide Klubiga seotud juriidilised toimingud. Uue erakonna teke jäi notariaalselt registreerimata, Mart Helme ja konservatiivid heideti erakonnast välja, esimehe kohusetäitjaks määrati Lembit Blauhut. Riigikogu valimistest jäädi kõrvale.

2002. aastal lahkus Mart Helme erakonnast Res Publica, süüdistades erakonda petmises ja bürokraatias.[3]

Aastatel 2003–2004 kuulus Mart Helme Eestimaa Rahvaliitu.

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas valimisringkonnas nr 5 (Hiiu maakond, Lääne maakond ja Saare maakond). Ta kogus 493 häält ega osutunud valituks.[4]

2004. aastal heideti Mart Helme pärast Lihula ausambaskandaali (ta pooldas ausammast) Rahvaliidust välja tollase juhatuse otsusega, milles teda süüdistati erakonna maine kahjustamises.[5]

2011. aasta Riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 2467 häält ehk 4,7% valimisringkonnas nr 1 antud häältest. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks. Ta oli üks ühinenud üksikkandidaatidest.

 
Pildil EKRE eestvedajad: (vasakult): Mart Helme, Alar Ehala, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Sten-Hans Vihmar ja Martin Helme

2012. aastast kuulub ta Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise järglase, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridadesse ja on selle erakonna juhatuse liige. 13. aprillil 2013 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil valiti Helme 253 poolthäälega erakonna esimeheks.[6] 4. juulil 2020 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil ta enam esimeheks ei kandideerinud kuid valiti aseesimeheks.

2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tallinna linnavolikogusse. Ta kogus valimisringkonnas nr 2 (Kesklinna linnaosa) 1027 häält, kuid ei osutunud valituks.[7]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnas nimekirjas ja kogus 2830 häält.[8]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Ta kogus 6714 häält ja valiti Riigikokku.[9]

Mart Helme osales 2016. aasta presidendivalimistel. Ta sai 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 16 häält ja teise vooru edasi ei pääsenud.

2019. aasta Riigikogu valimistel valiti ta 9170 häälega Riigikogu liikmeks[10] ning enne ministriametisse asumist oli ta XIV Riigikogu liige. Alates 29. aprillist 2019 oli kuni 9. novembrini 2020 oli ta Jüri Ratase teine valitsuses siseminister. Ta astus ministriametist tagasi Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste võitja Joe Bideni solvamise tõttu. Alates 10. novembrist 2020 on ta XIV Riigikogu liige ja Riigikogu maaelukomisjoni liige.

Tegevus muusiku ja kirjanikunaRedigeeri

Mart Helme oli ansambli Fix üks asutajatest ning esimene vokalist ja basskitarrist aastatel 1968–1972 (tema välja mõeldud on ka bändi nimi). Aastani 1986 osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid[11], viimases ka laulusolistina. Ta on kirjutanud lauludele sõnu, tuntum neist Madis Salumi viisil ja tema enda lauldud "Võõra linna tuled". Ta on avaldanud luulekogu ja mitu lasteraamatut.

TeosedRedigeeri

  • India Ašoka ajal : auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
  • Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond. Tallinn, 1977.
  • Kolm korvi. Tallinn, 1979. (luulekogu)
  • Pesakast. Tallinn, 1984. (lasteraamat)
  • Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990. (lasteraamat)
  • Langevarjurid. Tallinn, 1991. (lasteraamat)
  • Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4
  • Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7
  • Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0
  • Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1
  • Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3

IsiklikkuRedigeeri

 
Mart Helme Suure-Lähtru mõisas, 2008

Mart Helme emapoolse vanaisa Ludvig Hendriksmanni ema oli Tatjana Hendriksmann, kelle vanemad olid omakorda Jekaterina Zimarjev ja isa Sergei Zimarjev.[12]

Mart Helme vend oli sõjaajaloolane Rein Helme, tema õde oli raamatukogundustegelane Reet Auksmann ja õepoeg on luterlik vaimulik Enn Auksmann. Rein Helme poeg on Peeter Helme.

Mart Helme oli abielus Sirje Helmega (sündinud Reitel). Neil sündisid[2] tütar Triin Pappel[13][14] ning kaksikud Martin Helme ja Maarja Vaino.

Tema praegune abikaasa on Helle-Moonika Helme (sündinud Rauba). Neil on kaks ühist last: 13. oktoobril 2004 sündinud tütar Anna Martina ja 11. aprillil 2000 sündinud poeg Mark Alexander. Peres on ka Moonika poeg Aap naise eelmisest abielust.[15]

Mart Helmele kuulub kunagise Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.[16]

Helme on nooruses harrastanud jalgpalli.[17]

Mart Helme on valimistel ja intervjuudes ajakirjanikele oma päritolu kohta väitnud, nagu saanuks tema isapoolne vanaisa Jüri Perman Vabadussõjas sooritatud sõjaliste teenete eest Vabadusristi ja asundustalu. Ajaloolased tõendasid 2016. aastal, et tegelikult suri Helme vanaisa 25. detsembril 1918. aastal 39 aasta vanuselt vähki ning Vabadussõjas suure tõenäosusega ei osalenud. Kindlalt on tõestatud see, et Helme vanaisa Vabadusristi saajate hulgas ei olnud ning sõjaliste teenete eest talle talu antud pole.[18]

ViitedRedigeeri

  1. "Jutupaunik". Eesti Raamat 1986
  2. 2,0 2,1 EP kandidaadid 2004. Eestimaa Rahvaliit, viimati külastatud 3. veebruar, 2009.
  3. "Mart Helme süüdistab Res Publicat petmises". Meie Maa. 16.05.2002.
  4. http://www.vvk.ee/varasemad/?v=r03
  5. "Rahvaliit viskas Mart Helme välja".
  6. ERR: Konservatiivne Rahvaerakond valis Mart Helme esimeheks
  7. http://kov2013.vvk.ee/district_0784_2.html
  8. http://ep2014.vvk.ee/detailed.html
  9. http://rk2015.vvk.ee/detailed-12.html
  10. https://rk2019.valimised.ee/et/election-result/acquired-mandates.html
  11. Mart Helme on olnud muusik, ajakirjanik, põllumees, diplomaat ja mõisnik, Pärnu Postimees, 22. oktoober 2005
  12. Kuidas kommenteerib Martin Helme fakti, et tema esivanemad on venelased?, Postimees, 15. aprill 2016
  13. valimised.err.ee
  14. Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuri Instituut
  15. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 452
  16. http://www.suurelahtrumois.ee/index.php?page=68
  17. Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves
  18. Tiina Jõgeda "Mart Helme tegi surnud vanaisast libakavaleri." Eesti Ekspress 4. veebruar 2020.

VälislingidRedigeeri

Mart Helme artiklidRedigeeri

Artiklid Mart Helme kohtaRedigeeri

Eelnev
Katri Raik
Eesti siseminister
2019-2020
Järgnev
Alar Laneman