Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tänasest erakonnast; 1990. aastatel tegutsenud erakonna kohta vaata Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990).

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lühend EKRE) on Eesti erakond.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Conservative People's Party of Estonia
EKRE logo.png
Eesti erakond
Esimees Mart Helme
Asutamine 29. septembril 1994 (EME)
24. märtsil 2012 (EKRE)
Ideoloogia paremäärmuslus
rahvuslus
populism
Koalitsioon koalitsioonis
Kohti Riigikogus 19
Liikmete arv 8670 (23.02.2019)
Koduleht ekre.ee

EKRE kasvas välja Eestimaa Rahvaliidust, kui sellega ühinesid 2012. aastal Eesti Rahvusliku Liikumise liikmed. Algse partei esimehe Margo Miljandi vahetas 2013. aastal välja Mart Helme. 2019. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 17,8% häältest ja sai parlamenti 19 kohta.

Akadeemilises kirjanduses klassifitseeritakse EKRE-t tavaliselt kui paremäärmuslikku erakonda, mille ideoloogia põhielemendid on rahvuslus, populism, immigratsiooni-, islami-, Venemaa-, venelaste-, liberalismi- ja LGBT õiguste vastasus, traditsiooniliste pereväärstuste ja soorollide tähtsustamine ning euroskeptitsism. Oma seisukohtade mõtestamiseks kasutab EKRE sageli vandenõuteooriaid. Partei ise eelistab end kirjeldada rahvuslik-konservatiivsena.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Maarahva Erakond ja RahvaliitRedigeeri

 
Arnold Rüütel, Maarahva Erakonna esimees, hilisem Rahvaliidu ja EKRE auesimees
  Pikemalt artiklis Eesti Maarahva Erakond
  Pikemalt artiklis Eestimaa Rahvaliit

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelkäija, Eesti Maarahva Erakond (EME), asutati 29.septembril 1994. aastal[1] ja kujunes erakonnaks, kes väitis end kaitsvat ebavõrdses seisundis olevate maainimeste huve.[2][3] 1999. aastal muudeti nimi Eestimaa Rahvaliiduks (ERL). 2000. aastal ühinesid Rahvaliiduga Eesti Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, 2003. aastal Erakond Uus Eesti. Partei esimees oli alates 1994. aastast Arnold Rüütel, 2000. aastal valiti uueks juhiks Villu Reiljan.[1]

Parlamendivalimistel saadi piisavalt head tulemused Riigikokku pääsemiseks:[1]

Valitsuses osaleti aastatel 1995–1999 ja 2003–2007.[3]

2006.–2007. aastal parteijuhile Villu Reiljanile esitatud korruptsioonisüüdistused ja Rahvaliidu peamise valijagrupi – maapiirkondade elanike – elatustaseme tõus kahandasid aga erakonna atraktiivsust ja 2010. aastaks oli selle liikmeskond ja populaarsus drastiliselt vähenenud.[3][4] 2007. aastal tagasi astunud Reiljani järel olid kuni 2011. aastani järgemööda Rahvaliidu esimeesteks (või esimehe kohusetäitjateks) Ester Tuiksoo, Jaanus Marrandi, Karel Rüütli, Mai Treial, Arvo Sirendi, Juhan Aare ja Andrus Blok. 2009. aastal tegi Eesti Keskerakond Rahvaliidule ühinemisettepaneku, kuid partei volikogu otsustas piirkonnaorganisatsioonide soovil üksi jätkata.[1] 2010. aastal hääletati erakonna kongressil maha ettepanek liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga,[5] millele järgnes hulga prominentsete rahvaliitlaste parteist väljaastumine, kes liitusid peamiselt sotsiaaldemokraatidega.[6][7] 2011. aasta Riigikogu valimistel saadi 2,1% häältest ja mitte ühtegi kohta parlamenti.[1]

Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eestimaa Rahvaliidu liitumineRedigeeri

2011. aasta mais valiti uueks esimeheks Margo Miljand,[8] kes teatas, et tema plaan on luua uus partei, "Rahvaliidu jätkuerakond, uue nime, plaanide ja haardega", kuna regionaalpartei kuvand enam ei toimivat.[9] Rahvaliidu juhtimise üle võtnud rahvuslaste tiib hakkas ühise tuleviku osas pidama läbirääkimisi euroskeptilise ja natsionalistliku Eesti Rahvusliku Liikumisega.[3][10] Septembris avaldas Rahvaliidu volikogu liitumise kavandamisele toetust. Miljandi sõnul jõuti arusaamisele, et neil on olemas kõige tähtsam ühisnimetaja – rahvuslik-konservatiivne maailmavaade[11]

Veebruaris 2012 kiitis Eesti Rahvusliku Liikumise üldkoosolek heaks organisatsiooni ühinemise Rahvaliiduga.[12] 24. märtsil 2012 kiitis ühinemise heaks ka Rahvaliidu kongress ja otsustas võtta erakonna uueks nimeks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ning valida selle esimeheks tagasi Margo Miljandi, aseesimeheks aga Rahvusliku Liikumise senise juhi Aivar Koitla.[13] Ühtlasi kinnitati uus programm, mis kirjeldas erakonda rahvuslik-konservatiivsena.[14] 1990. aastate alguses tegutsenud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed saatsid kongressile kirja, kus teatasid, et mõistavad hukka ajaloolise erakonnanime taaskasutamise.[15]

Kuna Eesti Rahvuslik Liikumine oli mittetulundusühing, millel seadus ei võimalda erakondadega ühineda, siis seisnes liitumine selles, et Rahvusliku Liikumise liikmed pidid üksikisikutena parteisse astuma. Eesti Rahvusliku Liikumise juhi Aivar Koitla sõnul oli kongressi toimumise ajaks nende 267 liikmest Rahvaliitu astunud umbes 20 inimest, kuid avaldas lootust, et edaspidi teevad seda enamus neist.[16][16][17] Tõnis Saartsi hinnangul oli nõnda loodud sisuliselt uus erakond, kuna EKRE ideoloogia, juhid ja peamised aktivistid on väga erinevad Rahvaliidu omadest.[6]

Erakonna idee eestvedajad ja asutajad olid tollal Martin Helme, Ruuben Kaalep, Sten-Hans Vihmar, Henn Põlluaas, Mart Helme, Aivar Koitla ja Margo Miljand.[18]

Eesti Konservatiivne RahvaerakondRedigeeri

Parlamendiväline partei (2012–2015)Redigeeri

2012. aasta kongressil võeti vastu EKRE esimene poliitiline avaldus, mis ütles: "[Riigikogus] puudub erakond, kes esindaks eesti rahvast, meie rahvuslikke huve ja traditsioonilisi püsiväärtusi. Klassikalises poliitikas mõistetav rahvuslik-konservatiivne tiib on tühi. Riigikogus ja valitsuses on esindatud parem- ja vasakliberaalsed, samuti sotsialistlikud ideed, mille kohaselt kodanik on vaid statistiline ühik või maksumaksja, parimal juhul teenuse tarbija. Ühiskond pole mitte kiivas paremale või vasakule, vaid ultraliberalismi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab valijale, kes on tüdinud sundvalikust Ansipi ja Savisaare, ida ja lääne, vasaku ja parema vahel, väljapääsu sellest võltsvalikust."[19]

Erakonda astus 2012. aasta juunis Saue linnapea Henn Põlluaas.[20] Samal aastal oli EKRE suurim liikmeid kaotanud erakond Eestis,[21] mille põhjuseks oli peamiselt uue programmiga rahulolematute endiste rahvaliitlaste väljaastumine.[22]

30. augustil 2012 korraldas EKRE Toompeal meeleavalduse Euroopa Stabiilsusmehhanismi ratifitseerimise vastu.[23] Politoloogide Andres Kasekampi ja Daunis Auersi hinnangul püüdsid nad kasu lõigata laialt levinud rahulolematuselt, et vaesed Eesti maksumaksjad peavad abistama raiskavalt käituvaid ja jõukamaid eurotsooni liikmeid, ja nõndaviisi korrata Põlissoomlaste 2011. aasta edulugu.[24]

 
Mart Helme, EKRE esimees alates 2013. aastast

2013. aastal sai partei esimeheks Mart Helme.[25]

2013. aasta kohalikel valimistel said erakonna nimekirjad üleriigiliselt kokku 1,3% häältest, sh 2,7% Tallinnas, kuhu nad olid keskendanud oma kampaania põhiraskuse. Edukaim tulemus tehti Tudulinna vallas, kus populaarseima nimekirjana saadi 43% häältest.[26] Valimiskampaania ajal aitas EKRE-t Keskerakond, andes näiteks eetriaega munitsipaaltelevisioonis. Selle taga on nähtud Keskerakonna õigeks osutunud kaalutlust, et EKRE võtab hääli ära nende suurematelt rahvuslikelt konkurentidelt ja aitab sel moel Keskerakonnal Tallinnas võimule jääda.[24]

Oktoobris 2014 asutati erakonna Soome osakond, mida juhtis Mare Liiger.[27][28] 9. detsembril 2017 valiti juhiks endine juhatuse liige Valver Kõrgemäe.[29]

2015. aasta jaanuaris lahkus EKRE endine esimees Margo Miljand korruptsioonisüüdistuste tõttu erakonnast.[30]

Parlamendipartei (2015–)Redigeeri

2015. aasta Riigikogu valimiste kampaania ajal ennustas Mart Helme erakonnale edukaid valimisi: "Edu tagab meile asjaolu, et me oleme mitmes väga olulises küsimuses ainus erakond, kes asub rahva poolel, samas kui kõik ülejäänud erakonnad kas on rahva arvamusega vastuolus või jätavad seisukoha võtmata. Nii olime me ainsad, kes olid üheselt vastu kooseluseadusele, ainsad, kes olid kategooriliselt vastu Eesti-Vene piirileppele, ainsad, kes reservatsioonideta olid vastu Kreeka võlgade maksmisele, neid teemasid on teisigi. On ütlematagi selge, et me oleme ainus riigikogu väline erakond, kelle on võimekus murda seekord riigikogusse, et segada kartellierakondade mängu."[31] Ajaloolane Aro Velmet on analüütikutele, ajakirjanikele ja EKRE konkurentidele ette heitnud, et nad lõid enne valimisi EKRE-st pildi kui lihtsalt ühest uuest värskest tulijast ega näidanud valijatele, et partei "valimiskampaania põhines vastandumisel ja erinevate inimgruppide demoniseerimisel nahavärvi, rahvuse ja seksuaalse orientatsiooni alusel" ning et selle "liikmed flirdivad fašistliku sümboolikaga häirivalt sageli (st sagedamini kui mitte kunagi) ja nähtavasti karistamatult".[32]

Valimistel kogus erakond 8,1% häältest ja sai Riigikogusse 7 kohta.[33] Andres Kasekamp on EKRE parlamenti pääsemist seletanud nelja teguriga: parempopulistlikule erakonnale vajalike karismaatiliste juhtide olemasolu Mart ja Martin Helme näol; Rahvaliidust päritud organisatoorne baas, mis teistel populistlikel liikumistel on puudunud; Eesti poliitikamaastikul seniajani rahvuslikku nišši täitnud IRLi nõrkus; ühiskondliku ootuse õnnestunud tabamine (vastuseis eliidile ja vanadele erakondadele ning Kooseluseadusele).[34]

2016. aasta presidendivalimisteks esitas EKRE kongress omapoolseks kandidaadiks Mart Helme.[35] Ta kogus Valimiskogus kandideerimiseks minimaalselt vajalikud 21 valijamehe toetusallkirjad, kuid teatas, et on "absoluutselt kindel", et sealsel salajasel hääletusel toetab teda palju rohkem inimesi, kuna valijamehed ei julge repressioonide kartuses oma eelistust avalikult välja öelda.[36][37] Valimiskogu esimeses voorus sai Mart Helme siiski 16 häält 334 võimalikust ja teise vooru ei pääsenud.[38]

2017. aasta märtsis visati erakonnast juhatuse otsusega välja EKRE juhatuse liige ja Saaremaa piirkonna juht Maria Kaljuste koos Viimsi osakonna juhi Jüri Derkuniga. Mart helme sõnul tehti seda "seoses süstemaatilise mainekahju tekitamisega erakonnale ja terve rea põhikirja punktide vastu eksimisega". Varem erakonna aukohtus õigeks mõistetud Kaljuste ise süüdistustega ei nõustunud ja ütles, et erakonna suurim probleem autoritaarne juhtimisstiil ja väärtuslike liikmete tõrjumine.[39][40][41]

2017. aastal võttis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress vastu avalduse, milles kutsus üles korraldama süveneva eurointegratsiooni tõttu Eesti Euroopa Liidu liikmesuse küsimuses uut rahvahääletust.[42][43][44] Üleskutsele reageerinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikud teatasid, et EKRE astub sellega rahva enamuse vastu (viimse küsitluse järgi toetas EL-i kuulumist 77% inimestest)[45] ning et Euroopa Liitu kuulumine on Eesti rahvuslikes ja majandusjulgeoleku huvides.[46]

2017. aasta kohalikel valimistel said EKRE nimekirjad üleriigiliselt 6,7% häältest.[47]

2018. aasta augustis teatas Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik EKRE ridades Riigikokku kandideerimisest.[48], kuid hiljem loobus sellest oma laste vastuseisu tõttu.[49] 2018. aasta septembris teatas laulja Siiri Sisask, et kavatseb EKRE-ga liituda ja valimistel kandideerida.[50] Hiljem loobus ta Riigikokku kandideerimise plaanist, selgitades, et tema toetus samasooliste peredele tekitas paljudes partei liikmetes pahameelt, aga ta ei taha oma seisukohast loobuda.[51][52] 2018. aasta oktoobris teatas Saaremaa vallavolikogu liige Mart Saarso, et loobus EKRE nimekirjas Riigikokku kandideerimast ja astub parteist välja,[53] osutades vastuoludele Helle-Moonika Helme ja Mart Helmega.[54]

2019. aasta Riigikogu valimistel sai EKRE 17,8% häältest ja 19 kohta Riigikokku.[55]

 
Henn Põlluaas, Riigikogu esimees alates 2019. aastast

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 12,7% häältest ja 1 koht (Jaak Madison) Euroopa Parlamenti.[56]

2019. aasta mais heideti juhatuse otsusega, mis viitas erakonna põhikirja jämedale rikkumisele, parteist välja EKRE Tartu ringkonna juht ja linnavolikogu liige Indrek Särg. Särje enda sõnul oli otsuse põhjus hoopis see, et ta oli iseseisvalt mõtleva poliitikuna Mart ja Martin Helmele ebamugavaks muutunud.[57][58][59][60]

OrganisatsioonRedigeeri

Politoloog Vassilis Petsinise hinnangul iseloomustab EKRE organisatsiooni tsentraliseeritus ja vertikaalne hierarhia ning selle juhtimine meenutab oligarhilist mudelit, kus otsustamine toimub Mart Helme, tema poja ja partei aseesimehe Martin Helme ja nende lähedaste liitlaste ringis.[61]

Esimees, aseesimehed ja juhatusRedigeeri

EKRE põhikirja järgi esindab partei esimees erakonda igapäevases asjaajamises ning suhtluses avalikkusega, partei igapäevategevust juhib ja seda esindab juhatus.[62]

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress valis 9. juunil 2019 esimeheks Mart Helme ning aseesimeesteks Martin Helme, Henn Põlluaasa ja Jaak Madisoni. Juhatusse valiti Anti Poolamets, Siim Pohlak, Merry Aart, Tiit Kala, Eve Miljand, Rene Kokk, Kert Kingo, Kairet Remmak-Grassmann, Peeter Ernits, Rein Suurkask, Helle Kullerkupp, juhatuse liikmed on ühtlasi ka esimees ja aseesimehed.[63]

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 9. aprillil 2017 valitud juhatuses on 15 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Jaak Madison (aseesimees), Henn Põlluaas (aseesimees), Merry Aart, Urmas Espenberg, Ruuben Kaalep, Rene Kokk, Helle Kullerkupp, Eve Miljand, Siim Pohlak, Anti Poolamets, Ülle Rosin, Arno Sild ja Rein Suurkask.[64] 

Erakonna auesimees on Arnold Rüütel.[65][66][67]

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 12. juunil 2016 valitud juhatuses oli 15 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Jaak Madison (aseesimees), Merry Aart (aseesimees), Henn Põlluaas, Malle Pärn, Anti Poolamets, Siim Pohlak, Arno Sild, Helle Kullerkupp, Maria Kaljuste, Olev Teder, Rein Tölp, Raivo Põldaru, Urmas Espenberg.[64]

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 6. aprillil 2014 valitud juhatuses oli 14 liiget: Mart Helme (esimees), Martin Helme (aseesimees), Raivo Põldaru (aseesimees), Alar Ehala, Urmas Espenberg, Ruuben Kaalep, Helle Kullerkupp, Jaak Madison, Heldur Paulson, Paul Puustusmaa, Henn Põlluaas, Arno Sild, Kai Tennosaar ja Rein Tölp.[68]

Sinine ÄratusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sinine Äratus

EKRE noorteühendus loodi novembris 2012 Tartus ja kannab nime Sinine Äratus. Sealsed aktivistid on korraldanud proteste Eesti-Venemaa piirilepingu vastu ja teevad koostööd Läti ning Leedu noorte rahvuslastega.

Alates 2014. aastast korraldab Sinine Äratus Eesti Vabariigi aastapäeval Tallinna kesklinnas tõrvikurongkäiku Eesti iseseisvuse ja vabadusvõitluse auks. EKRE teatel on rongkäigu eesmärk "anda märku, et Eestis on endiselt palju noori, kellele on tähtsad rahvuslikud aated".[69]

Ideoloogia, retoorika ja seisukohadRedigeeri

Akadeemilises kirjanduses klassifitseeritakse EKRE-t tavaliselt kui paremäärmuslikku,[24][70][71][72][73][74][75], kohati ka kui populistlikku paremäärmuslikku,[76][77][78][79] natsionalistlikku,[80][81] rahvuskonservatiivset,[82] parempopulistlikku[83] või paremäärmusluse ja parempopulismi vahepeale jääva ideoloogiaga parteid.[3] EKRE juhid ise kirjeldavad erakonda (rahvus)konservatiivse, patriootliku ja globaliseerumisvastasena ning on vastu selle paremäärmuslikuna määratlemisele.[71][84][85]

RahvuslusRedigeeri

EKRE teatel on erakonna eesmärk tagada suveräänse Eesti Vabariigi püsimine ja areng rahvusriigina, kus oleks tagatud eesti keele ja kultuuri säilimine. Väidetakse, et hetkel on see ohus ning kodanikel on vaja nende põhimõtete kaitseks aktiivselt tegutseda nii välis- kui sisevaenlase vastu.[61][74] Kuna madalat sündimust ja väljarännet nähakse rahvuse püsimajäämist ohustavana, siis lubatakse parandada vanemahüvitise süsteemi ning tõsta laste- ja peretoetusi.[86][87] Nõutakse etniliste eestlaste eelistamist Eesti poliitikas ja ühiskonnas.[80]

Partei ideoloogiat on kirjeldatud etnilise rahvuslusena,[81][88] etnotsentristlikuna,[89] ksenofoobsena[79] ja multikultuursuse vastu olevana[90] ning selle rahvusluse vormi eriti sallimatuna.[79] Mitmed autorid peavad EKRE väljaütlemisi (nt Martin Helme: "kui on must, näita ust" ja "ma tahan, et Eesti oleks valge riik")[91] ka rassistlikeks.[71][72][92] EKRE ja selle noorteorganisatsiooni Facebooki lehed hoiavad küll suhteliselt poliitiliselt korrektset tooni ning väga tihti selgelt rassistlikke ja ksenofoobseid sõnumeid ei jaga, kuid mõned parteiliikmed kuuluvad ka radikaalsetesse Facebooki gruppidesse.[93]

PopulismRedigeeri

EKRE retoorika on süsteemselt populistlik ja eliidivastane.[79][94][95][96][97] Partei väidab, et seni on toimunud "ühekülgne, ühe osa ühiskonna huvide eelistamise poliitika".[95][98] Vanu erakondi süüdistatakse tihti oportunismis ja korruptsioonis. Populistlike lubaduste abil valijate poolehoiu saavutamisele[99] on politoloog Vassilis Petsinise arvates kaasa aidanud muutlike lojaalsustega Eesti parteisüsteem, kus näiteks teatud küsimustes vastuoluliste seisukohtadega Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ühise koalitsioonivalitsuse moodustamise nimel oma erimeelsustest mööda vaadanud, ja mitmete tipp-poliitikute (nt Edgar Savisaare) vastu esitatud korruptsioonisüüdistused. Petsinise meelest on EKRE loodud kuvandit endast kui "ainsast tõeliselt süsteemivastasest parteist Eestis" aidanud säilitada ja potentsiaalselt tugevdada ka sotsiaaldemokraatide eestvõttel toimunud EKRE võimukõnelustest välistamine teiste parteide poolt 2016. aasta valitsuskoalitsiooni moodustamise ja presidendivalimiste ajal.[95] Praxise poolt 2015. aastal arvamusliidrite hulgas läbi viidud uuringu kohaselt kasutas EKRE Riigikogu valimistel enim populistlikke lubadusi.[100] Andres Kasekamp, Mari-Liis Madisson ja Louis Wierenga leiavad oma uurimuses, et tänu eliidivastasele retoorikale, mis pakub kergestimõistetavaid selgitusi keerulistele ühiskondlikele arengutele nagu globaliseerumine, terrorism, soorollide muutumine jm, suudab EKRE sotsiaalmeedia sisu tõmmata ligi suhteliselt laia hulka inimesi.[93]

VandenõuteooriadRedigeeri

EKRE poolt sotsiaalmeedias levitatavaid vandenõuteooriad analüüsinud Andres Kasekampi, Mari-Liis Madissoni ja Louis Wierenga hinnangul funktsioneerivad need kui lahtimõtestav üld-raam, mis annab põhjusliku seose ja selgituse pealtnäha ühitamatutele alateemadele nagu väidetavalt kallutatud peavoolumeedia, mis olevat eriti kriitiline rahvuskonservatiivsete jõudude vastu, feminismi kasvav tähtsus, seksuaalvähemuste laialdane aktsepteerimine ühiskonnas, immigrantide olemuslik ohtlikkus, Venemaa/vene mõjudega seotud ohud jne. EKRE levitatud vandenõuteooriate järgi on olemas salajane ja väga võimas eliit, kelle eesmärk on kahjustada rahvusriike, valget rassi, traditsioonilist peremudelit jm eesmärgiga tekitada segatud vere ja ebakindla väärtusorientatsiooniga vormitu üleilmne mass, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ega eliidile vastu seista. Sellised kõikehõlmavad vandenõuteooriad on atraktiivsed, kuna nad pakuvad lihtsaid ja enam-vähem sidusaid seletusi väga keerulistele situatsioonidele, võimaldavad end kujutada pahatahtlike jõudude manipulatsioonide ohvrina ja näha end salasepitsuste paljastaja rollis. Nii on vandenõuteooriatel oluline osa paremäärmuslike vaadete populariseerimisel ja legitimiseerimisel.[93]

Immigratsioon ja islamRedigeeri

EKRE-t iseloomustab tugevalt immigratsiooni ja immigrantide vastane hoiak,[72][74][79][90][101][102] mille lähtekohaks on peetud etnopluralismi ideoloogiat. 2013. aastal teatas Martin Helme, et Eesti immigratsiooni reegel peaks olema "kui on must, näita ust".[93] Alates 2015. aastal alanud Euroopa pagulaskriisist ja mitmetest islamiäärmuslaste korraldatud terroriaktidest avaldub immigratsioonivastasus ennekõike häälekas vastuseisus Euroopa Liidu (EL-i) pagulaste ümberjagamise kvootidele ja toetuses sisserändevastastele poliitikatele vaatamata sellele, et Eesti on tegelikult vastu võtnud vähe põgenikke.[93][103] Martin Helme väitis, et enamik asüülitaotlejatest on ebaseaduslikud sotsiaaltoetusi tahtvad põgenikud, kelle EKRE pärast võimule saamist riigist välja võib saata. Pagulaste vastuvõtu küsimuses organiseeris EKRE allkirjade kogumise kampaania rahvahääletuse korraldamiseks.[104]

Kuigi EKRE programmis islamofoobiat, paremäärmuslaste seas levinud hoiakut, ei ilmne,[102] siis immigratsioonivastases retoorikas on vastuseis islamile ja moslemitele kesksel kohal. Sarnaselt teistele Kesk- ja Ida-Euroopa populistlikele ja äärmuslikele paremparteidele hoiatatakse "läheneva islamiseerumisohu eest" ja on korraldatud "Euroopa islamiseerimise" vastu protestiaktsioone vaatamata asjaolule, et neis maades moslemitest sõjapõgenikud puuduvad või on minimaalselt esindatud. Sotsiaalmeedias levitatakse väidet, et põlisrahvad on muutumas omal maal vähemusteks ja varem või hiljem kehtestatakse šariaat.[93][103]

Moslemitest sisserändajaid, kelle hulgas olevat palju terroriste, kujutatakse olemuslikult vägivaldsetena, mistõttu ootavat ees järsk kuritegevuse kasv. Tüüpilised teemad, mille kaudu moslemeid vägivaldsetena kujutatakse, on lood vägistamisest, laste seksuaalsest kuritarvitamisest, au väärtustava kultuuri põhjustatud vägivallategudest, vägivallast korraldatud abieludes, ähvardustest avalikkuses tuntud isikute vastu ja füüsilisest vägivallast mitte-moslemite vastu. Pärast terrorirünnakuid rõhutatakse tavaliselt, et toimunu eest vastutavad Euroopa liberaalsed poliitikud ja EKRE oli neid sündmusi ette näinud. EKRE kombineerib äärmusislamile vastandumist kohati ka valge rassi identiteedipoliitikaga, kuid erakonna ametlik diskursus on siiski ettevaatlikult sõnastatud ja levitab enamasti narratiivi, et islamit on keeruline ühiskonda sulandada.[93]

Oma pagulaskvootide vastast kampaaniat tehti euroskeptitsismi ja eliidivastase retoorika raames. Ühelt poolt väljendati seisukohta, et EL surub Eestile direktiive peale moel, mis eirab ja on vastuolus enamuse tahtega. Teisalt süüdistati Eesti valitsust "rahva tahte" ignoreerimises, "avalikkusele valetamises"[105] ja Eesti huvide kaitse asemel püüetes vanadele EL-i liikmesriikidele meeldida.[93]

Väidetavat Euroopa islamiseerumist seletatakse sotsiaalmeedias sageli vandenõuteooriate abil, mis ühtlasi ühendavad omavahel pea kõiki paremäärmusliku diskursuse teemasid. EKRE on korduvalt teatanud, et peavoolu poliitilised jõud on teadlikult kaasa aidanud rändekriisile ja terrorismile eesmärgiga Euroopa islamiseerida ja rahvusriigid hävitada. Vasakpoolseid jõude, liberaale, feministe ja seksuaalvähemusi kujutatakse selle juures moslemite liitlastena. On väidetud, et Eesti peavoolu meedia levitab islamipropagandat ja "lillaroosade aktivistide sõnum on lihtne: me peame hakkama harjuma, me peame hakkama sallima. Pagulaste, võõrtööjõu, islami, madala iibe, rahvusriikide kadumisega."[93]

Vassilis Petsinise hinnangul on EKRE pagulaste vastuvõtmise vastasel tegevusel oluline sotsiaalpsühholoogiline mõõde: kasutatakse ära kollektiivseid mälestusi "kolonisatsioonist" Nõukogude võimu all ja kollektiivseid kartusi uuesti "koloniseeritud" saada tulevikus. Vihjed Nõukogude perioodile ja venestamisele põimuvad EKRE retoorikas viidetega ohule, mida immigratsioon väidetavalt rahvuse ellujäämisele tekitab. Nii näib Petsinisele, et identiteedi- ja mälupoliitika ning nende selektiivne kasutamine on saanud suurema tähtsuse kui väga väiksese arvu sõjapagulaste kohalolek Eestis ja on arenenud üheks EKRE poliitilise tegevuse põhikomponendiks. Petsinis juhib tähelepanu asjaolule, et EKRE toetus hüppas pärast Brüsseli pommirünnakuid 13%-lt 19%-le, mis tema sõnul näitab, et partei tegevus pagulaste küsimuses suutis puudutada sihtgruppi.[106]

Venemaa ja venelasedRedigeeri

EKRE on end positsioneerinud nii Venemaa kui Eestis elavate etniliste venelaste vastu.[72][82][90][93][107] Oma Venemaa-vastasusega erinetakse paljudest teistest Euroopa paremäärmuslastest, kes on Venemaa suhtes sõbralikult meelestatud ja näevad seda ideoloogilise eeskujuna,[93][108] kuid etnilise vähemuse politiseerimise poolest on EKRE sarnane Kesk- ja Ida-Euroopa populistlikele paremäärmuslastele.[92][93] Sellise hoiaku taga on Petsinise arvates geopoliitika sidumine mälu- ja identiteedipoliitikaga, mida mõjutab kunagise Nõukogude võimu perioodi ajaloopärand. Näiteks vihjab EKRE oma väljaütlemistes sageli Nõukogude ajal toimunud venestamisele.[109]

Venemaad näeb EKRE immanentse julgeolekuohuna. Rõhutatakse Venemaa ettearvamatut käitumist, kremlimeelset propagandat Eestis[93] ja vajadust säilitada Eesti-Venemaa piiri kindlustatus.[84] On oldud vastu piirileppe sõlmimisele, kirjeldades seda territooriumi "loovutamisena".[24][92] Eesti venelaste seas on nähtud Venemaa-meelse viienda kolonni olemasolu, venelastes ja vene keeles ohtu Eestile ning on tahetud piirata vene keele kasutamist.[93] Samas on Euroopa rändekriisi valguses nähtud ka võimalusi koostööks kohalike venelastega,[93] keda EKRE on valmis erakonda vastu võtma, kui nad jagavad erakonna väärtusi.[110] Ruuben Kaalepi sõnul mõistavad "valged rahvused", seistes vastamisi "mittevalgete rahvustega", et parem on omavahel koostööd teha.[93]

Eesti suuremaid ajalehti, peavooluerakondi ja Kaitsepolitseid on EKRE sotsiaalmeedias kujutatud Venemaa propaganda agentidena või "kasulike idiootidena", kes levitavad teadlikult valeinfot ja kirjeldavad EKRE-t natsimeelse või äärmusliku jõuna. Nii peegel-projitseerib EKRE enda vastu suunatud süüdistusi Kremli huve teenivate kasulike idiootidena toimimises tagasi nende süüdistajate endi vastu, nõnda ühtlasi nende autoriteeti õõnestades. Näiteks kui meedia Mart Helme väite Eesti-vastase 5000-liikmelise kohalike venelaste paramilitaarse rühmituse olemasolu kohta ümber lükkas, tõlgendasid parteile lojaalsed rohujuuretasandi kanalid seda kui tõendit, et nende oponendid on Kremli agendid või "kasulikud idioodid".[93]

Euroopa Liit ja NATORedigeeri

EKRE on euroskeptiline erakond,[24][74][79][82][111][112][113] mis küll otseselt ei agiteeri Eesti Euroopa Liidust lahkumise poolt ning rõhutab majandus-, kultuuri- ja julgeolekusidemete tähtsust, kuid selle suhtes ollakse väga kriitilised.[114][115] Arvatakse, et Euroopa integratsioon on läinud liiga kaugele, EL on föderaliseerumas ja Brüsselile ei tohiks enam võimu juurde anda.[93][99] Probleemidena on nimetatud majanduslikku seisakut EL-is ja Euroopa Komisjoni ebademokraatlikku käitumist. Rahandus- ja maksupoliitika üle otsustamine tahetakse jätta liikmesriikidele.[115] Räägitakse anekdootlikke lugusid Brüsseli bürokraatide pealesurutud absurdsetest eeskirjadest. Kasekamp, Madisson ja Wierenga paigutavad EKRE tingimusliku euroskeptitsismi kategooriasse, st et Euroopa institutsioonidega tahetakse teha koostööd tingimusel, et need ei kompromiteeri riigi suveräänsust.[93]

Geopoliitika osas väidab EKRE, et EL-i tuumikriigid alahindavad Venemaa poolt lähtuvat ohtu ja EL-i kuulumine pole Eesti julgeolekut suurendanud.[111] Majanduse vallas on taunitud Eesti osalemist raskustesse sattunud jõukamate eurotsooni liikmete (Kreeka) väljaostus.[24][93][116] Sotsiaalkultuurilises mõõtmes seisab EKRE häälekalt vastu EL-i põgenikekvootide plaanile[93][95] ja väidetavale Brüsseli-poolsele LGBT õiguste propageerimisele.[95] EL-i rünnatakse, kuna selles nähakse liberaalsete väärtuste kehastust. Mart Helme on kritiseerinud Euroopa liberaalset eliiti radikaalsete poliitikute (nt Marine Le Peni) vaigistamise eest ja võrrelnud nende olukorda Nõukogude Liidu dissidentidega.[79]

EKRE sõnumites leidub ka aspekte, mis on lähedal täielikule EL-i liikmelisusest lahtiütlemisele. Pärast Brexitit kutsus EKRE üles Eestis uut EL-i referendumit korraldama.[93] Selle põhjenduseks tuuakse, et EL on aja jooksul nii palju muutunud, et on vaja uut rahva mandaati.[115] Mart Helme sõnul on Euroopa riikidel valik olla "provints" "viletsa majanduse ja lõputute kriisidega ebademokraatlikus ja tsentraliseeritud monstrumis või lahkuda". EL-i alternatiivina on välja pakutud Intermariumi projekti, mis koondab Baltikumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslasi Lääne "ultra-liberalismi" ja Venemaa "Ida despotismi" vastu. Selle projekti eesmärk on säilitada EL-i rahvusriikide vabatahtliku koostöö ühendusena ja see näeb tuleviku Euroopat parempoolse, sotsiaalselt konservatiivsema ja natsionalistlikumana.[93]

Politoloog Viljar Veebeli hinnangul on tekkinud olukord, kus EKRE kritiseerib Eesti EL-i liikmelisust, EL-i meelsed Eesti poliitilised jõud peavad samal ajal aga selliseid debatte vastutustundetuteks ja ebavajalikeks ning keelduvad neis osalemast. Nii on EKRE juhtidel suhteliselt tugev mõju avalikkuse EL-i puudutavale mõtteviisile. Veebel on arvamusel, et kuigi EKRE väidete tõsiseltvõetavus on kahanemas, kuna nad on põhimõtteliselt kõikide valitsuse poliitikate ja initsiatiivide vastu ilma mõistlikke alternatiive pakkumata, siis ei saa alahinnata nende potentsiaali tekitamaks ulatuslikku EL-i vastast meeleolu tulevikus, kui tingimused Euroopas muutuvad.[115]

EKRE on toetanud Eesti NATO-liikmelisust,[82] kuid selle Artikkel 5 osas on väljendatud skeptilisust.[107]

Pereväärtused ja soorollidRedigeeri

EKRE on seisukohal, et konservatiivseid pereväärtusi ja traditsioonilisi soorolle, mille kaitsjana end esitletakse, ohustavad teatud moraalselt mandunud jõud, kellena nimetatakse liberaale, "radikaalseid feministe", "kultuurimarksiste", "homoideolooge" ja "homoaktiviste".[79][93] Need õhutavat vaenu rahvuskonservatiivide vastu ja levitavat valesid, mis kahjustavad traditsioonilisi soorolle ja pereväärtusi. Nõnda kasutab EKRE Kasekampi, Madissoni ja Wierenga hinnangul ka selle teema juures tähendusloome strateegiat "Teisestamine Teise poolt", mis kujutab enamusgruppi vähemusgruppide poolt ohustatu ja allasurutuna. Mitmed EKRE tekstid on vandenõuteoreetilised ja tihti kutsutakse lugejaid üles oma silmi avama ja märkama võimsate vandenõulaste kavalaid manipulatsioone.[93]

Olulisel kohal on EKRE jaoks olnud LGBT õigustele, Kooseluseadusele ja samasooliste abielule vastu seismine.[24][82][86][90][93][117] Üks põhilisi kasutatavaid argumente on "argumentum ad antiquitatem", mille kohaselt "soorollid on eksisteerinud inimkonna alguasegadest peale ning need ei ole välja mõeldud või disainitud, need on nii kujunenud põhjusega". Tihti väidetakse, et LGBT aktivistid on peale surunud diskursuse, mis on perversne ja ühiskonnale ohtlik. Traditsiooniliste soorollide ülimuslikkust õigustatakse ka heteroseksuaalsete suhete bioloogilise determinismiga.[93]

EKRE oli vastu Euroopa Nõukogu naistevastast vägivalda keelustavale Istanbuli Konventsioonile põhjendusega, et "konventsioonis esinevate õigete ja vajalike põhimõtete vahele on sokutatud täiesti pöörased ja radikaalsed feministliku ideoloogia eesmärgid, mis on kõige otsesem rünnak traditsioonilise perekonna, soorollide ja inimeste loomuliku identiteedi vastu." Ka Istanbuli Konventsiooniga seoses esitati mitmeid vandenõuteooriaid. Näiteks Urmas Espenberg kirjutas "liberaalsotsialistide ja feministide" vandenõust, mis õõnestab traditsioonilisi soorolle, propageerib lastetust ja põhjustab üldise moraalse mandumise. Seetõttu ei suutvat ühiskond ka vastu seista ohtudele, mis tulenevad Putini Venemaalt, massiimmigratsioonist ja mujalt.[93]

Liberalism ja demokraatiaRedigeeri

EKRE on vastu liberalismile.[73][79] Wierenga, Kasekamp ja Madisson on leidnud, et erinevalt mitmetest teistest populistlikest paremäärmuslikest parteidest EKRE demokraatiavastast retoorikat ei kasuta[77] ja demokraatiale otseseks ohuks pole.[93] Politoloog Tõnis Saartsi hinnangu järgi on partei juhtkonnas demokraatia ja liberaaldemokraatia osas mõisteline segadus, aga Mart Helme sõnavõttudest võib aru saada, et ollakse liberaalse demokraatia vastu, kuna see on "liiga liberaalne ja salliv, võimaldades vähemustele liialt palju õigusi ja sellega justkui surutakse alla konservatiivse vaikiva enamuse tahet". EKRE arusaam demokraatiast paistab olevat selline, et rahva võimul ei tohiks olla mingeid õiguslikke ja institutsionaalseid piiranguid ning näiteks referendumi otsustega võib vähemustelt õigusi ära võtta. Kuigi ühest küljest näib, et EKRE pole rünnanud liberaalse demokraatia põhiinstitutsioone nagu sõna- ja arvamusvabadus, õigusriik ning võimude lahususe printsiip, siis samas on Martin Helme seoses kooseluseadusega ka teatanud, et "kohtunike pead peavad lendama", mis Saartsi meelest osutab, et EKRE juhitud Eestis poleks võimude lahusust ja kohtunikud peavad järgima võimupartei suuniseid.[92]

EKRE on näidanud üles sümpaatiat Visegradi riikide äärmuslike ja anti-demokraatlike parteide ning riigijuhtide (Viktor Orbán Ungaris, Jaroslaw Kaczynski Poolas) suhtes, kes on uhked oma mitteliberaalse arusaama üle demokraatiast ja piiranud õigusriiki.[75][118] Saartsi arvates võib sellest välja lugeda, et võimule saades proovib EKRE nende eeskujul "kehtestada midagi pooldemokraatia taolist, kus võimude lahususel ja universaalsetel kodanikuõigustel ei ole enam kohta või siis rakendatakse neid valikuliselt (vastavalt inimese soole, rassile, rahvusele ja seksuaalsele sättumusele)".[92] Tõnis Saarts ega Andres Kasekamp siiski ei usu, et Eestis võiks toimuda samasugused arengud nagu Poolas ja Ungaris, kuna erinevalt neist riikidest pole Eestis ühel erakonnal absoluutset enamust oma poliitika läbisurumiseks ning põhivoolu erakonnad ei lähe EKRE agendaga kaasa kartuses, et lääneliitlased hülgavad Eesti ja annavad Venemaale ära, kui otsustatakse läänelikele liberaalsetele väärtustele selg pöörata.[75][92]

MajandusRedigeeri

Viljar Veebeli hinnangul toetab EKRE parempoolset majandus- ja sotsiaalpoliitikat ning on sisepoliitikas etatismi vastu. Samas aga pooldatakse mitteliberaalseid või äärmuskonservatiivseid vaateid, mis on olemuselt mittevabakaubanduslikud. EL-iga seotud majandusküsimustes järgib EKRE positsioon Suurbritannia Iseseisvuspartei mudelit.[118] Ero Liivik kirjeldab EKRE majanduslikke ideid populistlike ja isegi omavahel vastuolus olevaid vasak- ja parempoolseid ideoloogiaid sisaldavatena – nt soovitakse samaaegselt luua riiklik kommertspank ja alandada radikaalselt makse.[102] Kuigi EKRE programm lubab tõsta miinimumpalka ja inimväärset elu tagavat riiklikku pensioni, väidetakse samas, et inimeste heaolu peab toetuma üldisele majandusarengule, mitte sotsiaaltoetustele.[87] Petsinise arvates võib seega öelda, et EKRE ei vaidlusta drastiliselt üle kogu Eesti parteide spektri ulatuvat neoliberaalset konsensust. Üldiselt on majandusteema EKRE diskursuses aga regionaalse geopoliitika, julgeoleku ja identiteedipoliitika küsimuste kõrval teisejärgulise tähtsusega.[119]

EKRE programmis on rahanduslik protektsionism ja majanduslik rahvuslus ühte põimitud nativismiga. Nõutakse välisriikide kodanike ja ettevõtete Eestis maa ostmise keeldu ning seni maksuvaba väliskapitali maksustamist. Kutsutakse üles suurendama riigi sekkumist majandusse ja Eesti sõltuvuse vähendamist imporditud energiast. Laiema finantsilise protekstionismi raames kutsutakse üles kaitsma oma põllumajandustootjaid ja prioritiseerima turul nende toodangut. Lubatakse pakkuda stiimuleid uute töökohtade loomiseks Eesti äärealadel ja tugevdada kohalike omavalitsuste otsustusvõimekust. EKRE on ka öelnud, et EL-i subsiidiumid Eesti põllumajandusele pole piisavad. Häälekalt toetatakse maakeskkonna säilimist ja avaldatakse muret EL-i rahastatud taristuprojektide (Rail Baltic) osas, millel võib olla kahjulik mõju looduskeskkonnale. Petsinise arvates on nende põhimõtete eesmärk kindlustada EKRE ligitõmbavust maaelektoraadi seas, kes varem oli valinud Rahvaliitu. 2015. aasta valimised näitasid, et EKRE saavutaski edu läänerannikul ja Lõuna-Eesti valimisringkondades.[119]

Poliitiline kommunikatsioonRedigeeri

Ajakirjanik Anvar Samost avaldas slaidi väidetavalt Urmas Espenbergi koostatud kommunikatsiooni- ja turundusstrateegia esitlusest, mis toob välja 9 punkti, mida EKRE peab meedias edukalt pildil püsimiseks tegema:

  • Jõulised, selged, lühikesed, arusaadavad sõnumid;
  • Kriitiline toon võimulolijate suunas;
  • Toodame meediakajastust oma tegevuste ja sündmuste kaudu – palju üritusi ja aktsioone;
  • Väited ja "kõllid", millele peavool lihtsalt peab reageerima ("anname tuld", "kohtunike pead veerevad");
  • Kõikide aukude ärakasutamine suures meedias, järjepidev pressing peavoolule;
  • Oma meedia rajamine ja kontroll oma sõnumite üle (Konservatiivide Vaba Sõna, Uued Uudised, raadiosaade "Räägime asjast");
  • Kõige aktiivsem erakond sotsiaalmeedias;
  • Tuumikvalijate ja toetajate hoidmine virtuaalkogukondades, mis läbi erinevate ürituste kujunevad ka päriskogukondadeks;
  • Pigem sihtturundus, kui massturundus.[120][121][122]

Teemat kommenteerinud Jaak Madison ei eitanud, et erakond kasutab muuhulgas ka Samosti avalikustatud õpetusi, ja ütles, et vahel on vaja jõulist sõnumit, et mõne teema tegelik sisu üldse jõuaks avalikkuseni. Strateegilise kommunikatsiooni ekspert Ilmar Raag arvas, et jäljendatakse oma mõttekaaslasi välismaal, kes on EKRE-le Eestis võimalused ette näidanud. Raagi meelest toimub omamoodi sõnade võidurelvastumine, kus "iga järgnev peab üle trumpama eelmise, et see ületaks uudisekünnise", ja nii on oht, et millalgi võivad massid, kellele sõnumid on suunatud, kontrolli alt väljuda.[120]

 
Ruuben Kaalep, partei noorteühenduse juht

Riigikogulase ametivande andmisel Ruuben Kaalepi ja ministriks saades Mart ja Martin Helme poolt mitmetähendusliku (nii head tuju kui valge rassi ülemvõimu sümboliseeriva) OK-käemärgi näitamist kommenteerides rääkis Tallinna Ülikooli meedia ja innovatsiooni professor Indrek Ibrus, et tegu on EKRE liidrite teadliku ja tänapäeva paremäärmusluslaste seas levinud trollimise taktikaga. Paremäärmuslikud liikumised, ennekõike ingliskeelses maailmas, omistavad tuntud süütutele märkidele oma tähendusi ja kasutavad siis neid samaaegselt nii omavaheliseks kommunikeerimiseks kui teiste inimeste provotseerimiseks. Irbuse meelest näitasid Kaalepit imiteerinud Helmed omadele, et ollakse võimestatud ja tehakse käemärki teades, mida see tähendab, samal ajal ülejäänud avalikkusele öeldes, et oleme täiesti süütud, see on ju OK (hea tuju) märk.[123] Ka Mihkel Kunnus kirjeldas konteksti ja Kaalepi tausta arvestades toimunut trolliva meediaoperatsioonina, kus OK-märk tähendas "Sinise Äratuse kambajõmmidele" iroonilist viidet valgete ülemvõimu tunnistamisele, enamikule inimestele, kes seda spetsiifilist koodi ei tea, aga lihtsalt "kõik on korras". Kui siis koodiga kursis olevad "natsikütid" lärmi tõstavad, saab Kaalep neile ette heita tavalise OK-žesti natsimärgina tõlgendamist ning enamik inimesi nõustubki Kaalepiga ja isegi kaitsevad teda.[124][125]

SotsiaalmeediaRedigeeri

EKRE vastandub tugevalt peavoolumeediale ja poliitilisele korrektsusele, seetõttu sisaldab nende sotsiaalmeedia diskursus sageli solvavat ja väljendusrikast sõnavara, mis tõmbab ligi lisatähelepanu. Selle tähelepanupüüdvat efekti võimendab mõnikord peavoolumeedia, kajastades mõningaid provokatiivseid postitusi ka omalt poolt.[93]

Andres Kasekampi, Mari-Liis Madissoni ja Louis Wierenga hinnangul kasutab EKRE sotsiaalmeedias antiteeside ja "Teisestamine Teise poolt" (Othered by the Other) strateegiaid. Antiteesid põhinevad identiteedi määratlemise väljasulgeval loogikal ja peegel-projektsioonil – vaenlasekuju luuakse kui sümmeetriline, ent negatiivne peegelpilt iseendast. See strateegia võimaldab vastata potentsiaalsetele enda pihta suunatud süüdistustele juba enne nende väljaütlemist, sest oma vastaseid on juba diskrediteeritud, omistades neile tunnused, millega tavaliselt kirjeldatakse paremäärmuslasi. Nii näiteks kujutab EKRE suuremaid ajalehti, peavooluerakondi ja Kaitsepolitseid Venemaa propaganda agentidena või "kasulike idiootidena". "Teisestamine Teise poolt" on tänapäeva paremäärmuslastele tüüpiline identiteedi-raam, mis kirjeldab enamusgruppi ohustatuna agressiivsete ja võimukate vähemusgruppide poolt.[93]

EKRE liikmed ärgitavad sotsiaalmeedia (Facebooki grupi "EKRE Sõprade Klubi") kaudu partei fänne teleküsitlustes ja muudes gallupites EKRE jaoks soodsalt hääletama, aidates nii kaasa muljele, et EKRE vaadete ja enamike inimeste soovid kattuvad. Sel moel manipuleeritud tulemust on omakorda võimendanud EKRE meediakanalid (Uued Uudised ja EKRE ametlik Facebooki lehekülg), kus taolisi gallupeid esitletakse usaldusväärsematena kui Turu-uuringute ja Kantar Emori sotsiaalteaduslikke meetodeid arvestavad küsitlused. Semiootik Andreas Ventsel ei usu, et selline ringlus "EKRE Sõprade Klubi" ja Uute Uudiste vahel oleks otseselt kooskõlastatud "infooperatsioon", kuid mõlema käitumist eraldiseisvana võib nimetada teadlikuks avaliku arvamuse mõjutamiseks.[126]

Mitmed EKRE noorteühenduse Sinine Äratus liikmed, sealhulgas Ruuben Kaalep, on tegelenud sotsiaalmeedias varikontode alt postitamisega, neil õnnestus avaldada Eesti Päevalehe ja Delfi ühises arvamusveebis ka kaks arvamusartiklit. Andreas Ventseli sõnul on sellise tegevuse eesmärk enamasti võimendada negatiivset arvamust oponentide ja nende ideede kohta ning näidata, et sellisel suhtumisel on tegelikkusest laiem kõlapind. Samuti võimendatakse sel moel positiivset kõlapinda endale sobilike arvamuste kohta. Meediaekspert Indrek Ibruse hinnangul süvendab anonüümselt libaarvamuste avalikkusele levitamine usaldamatust ühiskonnas ning ähvardab muuta poliitikat läbipaistmatuks. Pärast varikontode kasutamise avalikuks tulemist ütlesid nii Kaalep kui EKRE esimees Mart Helme, et nad ei näe sellises tegevuses probleemi. Helme teatel on need vajalikud "vastukaaluks peavoolumeedia infooperatsioonile", Kaalepi väitel on neil sotsiaalmeedia aktsioonideks tegelikult veel suurem strateegia.[127][128][129][130][131] Järgmisel päeval teatas aga Jaak Madison, et Kaalep tegutses erakonnana teadmata, partei tema tegevust heaks ei kiida ja Kaalep olevat lubanud edaspidi sõna võtta oma nime all.[132]

Ele Loonde analüüsis 2017. aasta kohalike valimiste kampaania raames EKRE poolt levitatud 3 internetimeemi: etnofuturismi ja sotsialismi vastandav meem koos kumbagi poolt iseloomustavate märksõnadega; lendorava meem; ajalooline foto Itaalia 1934. aasta valimiskampaaniast, kus rahval oli võimalus valida vaid fašistliku partei nimekirja, mis sai peaaegu 100% häältest. Benito Mussolini kujutis on meemis asendatud Mart Helmega. Loonde hinnangul olid need meemid ühest küljest suunatud spetsiifilisele publikule, kes tundsid internetimeemide kultuuri ja kaasaegset etnofuturismi ideoloogiat. Lisaks teatud sõnumite edastamisele on sellise suhtluse eesmärk hoida kogukondlikke sidemeid. Kuigi laiema auditooriumi jaoks olid internetimeemid segadusttekitavad ja inimestel oli raske tuvastada, kas nende näol on tegu siira väljenduse või irooniaga (Poe' seadus), siis Loonde hinnangul oligi küsimusi tekitavate meemide kasutamise teine ja peamine eesmärk valimiseelsel ajal nõnda endale tähelepanu tõmmata ja reaktsioone esile kutsuda.[133]

Enne 2019. aasta parlamendivalimsi EKRE kasuks meemikampaaniat korraldanud isiku (varjunimega Jaak Kivi) väitel on kaugem eesmärk tuua EKRE võimule, lühiajalisem eesmärk aga suurendada erakonna menu noorte seas. Kommunikatsiooniekspert Aive Hiiepuu sõnul on meemid sotsiaalmeedias ja just noorte seas populaarsed, kuid kas ja mil viisil meemikampaania noorte valimisotsuseid mõjutab, ei osanud ta hinnata. Jaak Kivi ütles, et meemikampaania idee on absurdihuumoriga neutraliseerida vastumeelsust EKRE vastu. Esialgu olevat erakonnas endas arvatud, et need on sotside naljad, ent kui selgus, et trollijad on omad (suur osa on Sinise Äratuse liikmed), siis anti nende tegevusele roheline tuli. Oma eeskujuks on Kivi ja tema seltskond võtnud Valdur Mikita ning Itaalia 20. sajandi alguse futurismi – nad kutsuvad seda etnofuturismiks. Jaak kivi sõnul ülistavad nad noorust, kiirust ja vägivalda.[134]

ValijaskondRedigeeri

2015. aasta valimisedRedigeeri

Sotsioloog Juhan Kivirähk on Turu-uuringute küsitluste põhjal hinnanud EKRE 2015. aasta parlamendivalimiste valijaskonda suhteliselt sarnaseks IRL-i omale: nende seas oli keskmisest enam mehi, kesk- ja vanemaealisi ning maaelanikke. EKRE valijaskonda iseloomustas ka keskmisest kõrgem huvi poliitika vastu (väga huvitatuid 37%, mõningal määral huvitatuid 49%).[135]

Politoloog Siim Trumm analüüsis 2015. aastal EKRE-le antud hääli nii Saar Polli poolt valijate seas läbi viidud küsitluse kui kandidaatite küsitluse põhjal. Ta leidis, et erakonda toetati enam valimisringkondades, kus EKRE kandidaatide kampaaniategevus oli intensiivsem (kampaaniale kulutati rohkem raha). Parteile andsid keskmisest märgatavamalt sagedamini oma hääle valijad, kes olid meessoost, sotsiaalselt konservatiivsed, ei usaldanud poliitikuid, töötasid osalise tööajaga ja identifitseerisid end eestlasena. Haridustaseme, vanusegrupi, euroskeptitsismi ja immigratsioonivastasuse määra osas nii ebaühtlast jaotumist Trumm ei tuvastanud.[83]

EKRE poolt hääletamise tõenäosused Siim Trummi järgi:[83]

Häälte %
Mehed 14,6
Naised 8,7
Eestlased 8,7
Mitte-eestlased 0,3
Konservatiivsete vaadetega 10,9
Liberaalsete vaadetega 2,6
Poliitikuid täielikult usaldavad 3,2
Ükskõiksed 6,9
Poliitikuid üldse mitte usaldavad 14,1
Täisajaga töötajad 8,7
1 kuni 19 tundi nädalas töötajad 27,4
Kampaaniakulu 0 € kandidaadi kohta 5,8
Kampaaniakulu 1000 € kandidaadi kohta 9,6
Kampaaniakulu 2000 € kandidaadi kohta 15,4

Arvamusküsitlused 2018–2019Redigeeri

Toetus EKRE-le erinevates demograafilistes rühmades Turu-uuringute AS-i ja Kantar Emori küsitluste järgi:

Antropoloogiline uuring (2019)Redigeeri

Helelyn Tammsaar, Katre Koppel ja Jaanika Jaanits Rakendusliku Antropoloogia Keskusest tegid 2019. aasta jaanuaris 40 süvaintervjuud rahvuskonservatiivselt meelestatud erineva taustaga inimestega, sealhulgas EKRE valijatega. Uurijad jõudsid järeldusele, et erakonna valijaskond on mitmekesisem kui meedia vahendusel ja EKRE juhtfiguuride provokatiivsete sõnavõttude mõjul loodud kuvand vihasest, mässavast ja tagurlikust inimesest. Intervjuude põhjal võib öelda, et majandusliku toimetuleku küsimuse kõrval iseloomustab partei valijaid vajadus kuuluda kogukonda, hirm jääda abituks ja üksi, vajadus kohaneda muutuva maailmaga, mure jääda kõrvale, jääda maha, jääda vähemusse, soov saada tunnustust oma panuse eest ja austust elukogemuse vastu. Esiplaanil on aga tahe näha eesti keelt ja kultuuri elujõulisena ning riiki tugevana, tunda uhkust Eesti edulugude üle.[136]

SkandaalidRedigeeri

Tartu linnapeakandidaadi Henn Kääriku KGB-süüdistusRedigeeri

2013. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel taandas EKRE oma kandidaadi Tartu linnapea kohale, valimisnimekirja esinumbri Henn Kääriku, ajakirjanduses esile kerkinud paljastuste tõttu, mille kohaselt olevat Käärik teinud Nõukogude okupatsiooni ajal (alates 1984. aastast) ENSV Etnograafiamuuseumi teadusdirektorina töötades koostööd riikliku julgeolekuasutuse KGB-ga, kasutades agendinime Schliemann. Käärik eitas süüdistusi.[137][138]

Meediaskandaal Jaak Madisoni sõnavõttude teemalRedigeeri

 
Jaak Madison, EKRE aseesimees ja 2019. aastal valitud Euroopa Parlamendi liige

3. märtsil 2015 avaldas Rahvusringhäälingu ajakirjanik Rain Kooli artikli, kus kirjutas, et EKRE nimekirjas Riigikokku pääsenud Jaak Madison on oma kolme aasta taguses blogipostituses kiitnud fašismi ja natsismi ning tõi sealt näidetena välja kolm tsitaati: "...pole paraku olemas täiuslikku valitsemisvormi (mida pole kindlasti ka demokraatia), kuid minu silmis on fašismi näol tegemist ideoloogiaga, mis koosneb üsna paljudest positiivsetest ning rahvusriigi säilimiseks vajalikest nüanssidest." /---/ "On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge kuid samas selline nn "range" kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärgul sõjatööstuse arengule, viis see siiski riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks." /---/ "Ei taha küll õigustada nüüd selle tekstiga natsikuritegusid ja massimõrvu (kuigi sealgi on hukkunute arvud väga vastuolulised), kuid ei saa vaadata asja vaid ühe mätta otsast, vaid peaks nägema ka positiivseid pooli, mis kaasnesid tolleaegse korraldusega."[139]

EKRE esimees Mart Helme teatas Madisoni blogipostitust kommenteerides: "See, et üks inimene on arutlenud teemal, kas fašismis oli ka midagi positiivset või mittepositiivset, ei tee seda inimest natsiks ja ei tee meie parteid natsiparteiks." Helme oma erakonnas "nähtavat sümpaatiat Hitleri režiimi vastu" polevat märganud.[140] Madison ise ütles, et igal riigikorral on üksikuid häid külgi ja selle väljatoomisest "mingisuguse korra ülistamist või kellegi heroiseerimist" leida "on jaburus ja rumalus."[141] Hiljem andis EKRE teada, et "erakonna aatele on vastuvõetamatud kõik totalitarismi vormid, nii kommunism, natsism kui fašism", ning lisati: "Peame pressis ja sotsiaalmeedias levitatud hüsteeriat teadlikuks ja küüniliseks katseks seostada rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi kandvat erakonda õõvastavate ajaloosündmustega ning selle läbi lülitada äsja parlamenti valitud uus jõud poliitilisest diskussioonist välja."[142]

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser reageeris Madisoni teemale avaldusega, et "sotsiaaldemokraadid ei näe võimalust valitsuskoostööks EKRE-ga, kelle sõnumid on üles ehitatud vaenu õhutamisele. Seda kinnitab veelkord EKRE esimehe Mart Helme soovimatus mõista üheselt hukka oma erakonna uue parlamendiliikme Jaak Madisoni natsismi õigustav mõtteavaldus."[143] Reformierakonna esimees ja peaminister Taavi Rõivas sõnas, et "on kurvastav, et noor poliitik käsitleb nii paljudele inimestele kannatusi toonud natsismikuritegusid õigustavalt ja labaseid väljendeid kasutades" ning küsis, kas "fašismi õigeks rääkimine ja inimsusevastaste kuritegude naeruvääristamine on erakonna üldine seisukoht". Reformierakonna peasekretäri Martin Kuke arvates peaks EKRE Madisoni väljaütlemised hukka mõistma,[144] hiljem andis ta teada koalitsioonikõneluste välistamisest EKRE-ga.[145] IRL-i peasekretär Tiit Riisalo teatas, et "kuritegelike ideoloogiate ja režiimide õigustamine riigikogu liikme poolt ei ole sobilik ega vastuvõetav."[146] Järgmisel päeval ütles Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa, et "blogipostitus, mis näis justkui õigustavat sunnitöölaagreid, on meie oludes täiesti lubamatu." Ta kutsus Jaak Madisoni üles kaaluma oma sobivust Riigikokku ja EKRE-t väljendama oma seisukohta selgemalt.[147]

Samal ajal pälvis tähelepanu ka Madisoni sõnavõtt Facebookis 2014. aasta kevadel, kus ta teatas: "Paraku on tõsiasi, millest alles nüüd hakatakse ka laiemalt aru saama ning tunnistama, et on vaja rahvuslikku puhastust, mis looks eelduse, et ülekaalu saavutaksid venelaste hulgas just need eestimeelsed :)"[148]

4. märtsil antud intervjuus ütles Jaak Madison, et "tegemist on klapperjahi ja lauspropagandaga minu ja EKRE vastu, et leida mingisugunegi fabritseeritud ettekääne võimuparteidele, miks meid mitte kutsuda koalitsiooniläbirääkimistele." Ta rõhutas, et on oma blogipostitustes hukka mõistnud kõik kuritegelikud tegevused nagu koonduslaagrid ja massimõrvad.[149] Ka EKRE auesimees Arnold Rüütel pidas kriitikat Madisoni suhtes alusetuks: "See on kunstlikult esile toodud probleem, sest ei ole teada, et ta oleks oma sõnavõttudes propageerinud fašismi. See tuleneb poliitilisest võitlusest erinevate jõudude vahel."[150] Tema avaldust kommenteerides arvas politoloog Andres Kasekamp, et "Rüütel võib-olla päriselt ei taju, millises seltskonnas ta on."[151]

Samal päeval tegi EKRE esimees Mart Helme uue omapoolse avalduse ja teatas seekord, et erakond ei jaga Madisoni toonaseid seisukohti ega leia neile õigustusi. Ka Madison ise mõistvat oma toonase blogipostituse kohatust ja kahetsevat seda. Madisoni Riigikogust lahkumiseks ega suureks skandaaliks Helme põhjust siiski ei näinud.[152]

Madisoni sõnavõttudega seoses juhtis ajakirjandus tähelepanu ka teistele juhtumitele. Ajaloolase Aro Velmeti väitel poseeris erakonna juhatuse liige Ruuben Kaalep EKRE kodulehel 20. Eesti SS Vabatahtlike Diviisi sümboolikaga ning oli andnud intervjuu Suurbritannia raadiojaamale Renegade Broadcasting, mida on seostatud valge rassi ülemvõimu toetamisega.[32]

EKRE väitel oli taas tegu nende erakonna vastase propagandarünnakuga, mille käigus olevat avaldatud kahe kuu jooksul ligi 60 alusetut ja laimavat artiklit. Päevalehe juhtkirja "Vihaõhutajad riigikogus" järel lubas EKRE kaevata laimajad kohtusse.[153]

TsitaatRedigeeri

Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima rahvaste vahel, tuleb valida oma rahvas, austades teiste rahvaste samasuguseid õigusi.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond[154]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Erakonnad.info
  2. Tõnis Saarts. Persistence and decline of political parties: the case of Estonia. East European Politics, 2015, Vol. 31, No. 2. Lk 214, 217, 224
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Vassilis Petsinis. Identity politics and right-wing populism in Estonia: The case of EKRE. 2018. Lk 6
  4. Saarts 2015, lk 217–219
  5. Rahvaliit jätkab iseseisva erakonnana. Virumaa Teataja, 23. mai 2010
  6. 6,0 6,1 Saarts 2015, lk 214
  7. SDE juhatus võtab vastu sadakond Rahvaliidu taustaga liiget. Postimees, 4. juuni 2010
  8. Rahvaliidu uus esimees on Margo Miljand. Postimees, 28. mai 2011
  9. Rahvaliit plaanib luua jätkuerakonna. Postimees, 09.08.2011
  10. Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine alustasid koostöökõnelusi. Delfi, 14. august 2011
  11. Rahvaliidu volikogu toetas liitumist Rahvusliku Liikumisega. Postimees, 18. september 2011
  12. Delfi: Rahvuslik liikumine paneb Rahvaliiduga leivad ühte kappi
  13. Rahvaliit muutub Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks. Postimees, 24. märts 2012
  14. Konservatiivne programm. EKRE kodulehekülg
  15. Karin Koppel. Rahvaliidu uus nimi pahandab kunagisi konservatiive. ERR, 26.03.2012
  16. 16,0 16,1 Koitla: EKREga on ühinenud paarkümmend ERLi liiget. Postimees, 24. märts 2012
  17. Rahvaliit muutis erakonna nime. ERR, 24.03.2012
  18. EKRE peab Viljandimaal suvepäevi, kohale sõitis pikk autorivi. Sakala, 30.07.2017
  19. 24.märts 2012 16:35, Delfi: Uue nime saanud Rahvaliit: parlamendierakonnad tegelevad manduva ja kõlbeliselt hukutava euroliidu väärtuste propageerimisega
  20. Saue linnapea liitus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Baltic News Service, 8. juuni 2012.
  21. Aastaga sai enim liikmeid juurde Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Postimees, 02.01.2013
  22. Delfi: 131 EKRE Jõgeva piirkonna liiget astub parteist välja
  23. Delfi: ESM-i vastane meeleavaldus
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 24,6 Daunis Auers, Andres Kasekamp (2015). "The impact of the radical right in the Baltic States". Kogumikus Transforming the Transformation? The Radical Right in the Political Process in East Central Europe. London: Routledge
  25. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). erakonnad.info
  26. Kohalikud valimised 2013, Vabariigi Valimiskomisjon
  27. Konservatiivne Rahvaerakond asutas Soomes oma osakonna. Delfi, 21. oktoober 2014
  28. Konservatiivne Rahvaerakond asutas Soome osakonna
  29. EKRE Soome osakond pidas aastakoosolekut ja valis uue juhatuse, EKRE, 9. detsember 2017
  30. EKRE endine esimees lahkus korruptsioonisüüdistuste tõttu erakonnast. Postimees, 07.01.2015
  31. Vahur Koorits "NIMEKIRI: EKRE valimisnimekirja juhivad kaks Helmet" Delfi, 4. jaanuar 2015
  32. 32,0 32,1 Aro Velmet "EKRE tõelisest loomusest on mööda vaadanud nii ajakirjandus, analüütikud kui ka Taavi Rõivas" ERR, 6.03.2015.
  33. Tulemused
  34. Andres Kasekamp, kas hüvastijätt Eestiga?, intervjuu Andres Kasekampiga. Postimees, 15. aprill 2017
  35. DELFI FOTOD: EKRE esitas presidendikandidaadiks Mart Helme. Delfi, 12. juuni 2017
  36. EKRE viis Mart Helme toetusallkirjad valimiskomisjoni - nimed, fotod, video. Eesti Rahvusringhääling, 21. september 2016
  37. Mart Helme esitab vabariigi valimiskomisjonile valimiskogu liikmete toetusallkirjad. Eesti Rahvusringhääling, 20. september 2016
  38. Vabariigi Presidendi valimine 2016. aastal, Vabariigi Valimiskomisjon
  39. EKRE käärib: väljavisatud Maria Kaljuste süüdistab Mart Helmet valetamises. Õhtuleht, 02.04.2017
  40. Kaljuste süüdistab EKRE juhte väärtuslike liikmete tõrjumises. Postimees, 05.04.2017
  41. EKRE juhatus arvas erakonnast välja Maria Kaljuste ja Jüri Derkuni. Postimees, 31.03.2017
  42. EKRE avaldust korraldada referendum kannustas hirm Brüsseli võimujanu ees. Postimees, 11. aprill 2017
  43. EKRE kongressi avaldus: Eesti liikmelisus Euroopa Liidus vajab uut rahvahääletust, EKRE, 10.04.2017
  44. Madisoni vastulause Pilvrele: naeruväärne on lugeda arvamuspuhanguid, kus sotsid räägivad rahva enamuse tahtest. Eesti Päevaleht, 11. aprill 2017
  45. Barbi Pilvre: EKRE eksib, sest enamus Eesti rahvast pooldab Euroopa Liitu. Postimees, 10. aprill 2017
  46. Oviiri vastulause Madisonile: kas EKRE võtab Euroopa Liidu järel sihikule NATO?. Eesti Päevaleht, 12. aprill 2017
  47. Valimistulemus 2017
  48. Endine Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik kandideerib EKRE ridades Riigikokku. Õhtuleht, 04.08.2018
  49. Jaan Männik loobus ootamatult EKREst: lapsed ütlesid, et peavad kuulma jutte "Su isa on rassist!". Eesti Ekspress, 12.09.2018
  50. FOTOD | EKRE liikmed kogunesid täna volikogu istungile, muusik Siiri Sisask teatas, et kandideerib valimistel erakonna nimekirjas. Delfi, 29.09.2018
  51. EKRE toetajate raevukas reaktsioon Sisaski seisukohtadele samasooliste asjus peletas ta erakonnast. Delfi, 01.10.2018
  52. Siiri Sisask loobub samasooliste perede tõttu EKRE valimisnimekirjas riigikokku kandideerimast. Delfi, 01.10.2018
  53. Saarso loobus EKRE nimekirjas riigikokku kandideerimisest. ERR, 29.11.2018
  54. Saarso viitas EKRE-st lahkumise põhjusena vastuoludele Helmetega. ERR, 07.12.2018
  55. Hääletamis- ja valimistulemus, Riigikogu 2019
  56. Hääletamis- ja valimistulemus, Euroopa Parlament 2019
  57. Kriis EKRE Tartu ringkonnas: senine juht Indrek Särg võeti maha. Delfi, 29.05.2019
  58. EKRE kaheks? Indrek Särje väljaviskamise taga on erakonna liikme hinnangul Kaalep ja Helmed. Delfi, 29.05.2019
  59. EKRE arvas oma ridadest välja Tartu piirkonna juhi Indrek Särje. ERR, 29.05.2019
  60. Tüli EKREs: Tartu piirkonnajuht visati tagaselja erakonnast välja. Tartu Postimees, 29.05.2019
  61. 61,0 61,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 7
  62. EKRE põhikiri
  63. Jõhvi kontserdimajas kogunenud EKRE kongress valis uue juhtkonna
  64. 64,0 64,1 Juhatus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna koduleht. (Vaadatud 19. juunil 2016)
  65. Lisaks on volikogus põhikirja p 11.2 järgi auesimees, saadikud ringkondadest ja ühendustest ning erakonna Riigikogu fraktsioonist: Arnold Rüütel (Auesimees)
  66. "EKRE auesimees Rüütel: Madisoni ümber tekitati probleem kunstlikult" ERR, 04.03,2015
  67. 25.september 2001 00:00, Toomas Kümmel, Kui punane oli Arnold Rüütli punaminevik, delfi.ee
  68. Juhatus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna koduleht. (Vaadatud 19. jaanuaril 2015)
  69. EKRE: Muljeid tõrvikurongkäigust
  70. Inglise keeles far right, radical right, extreme right
  71. 71,0 71,1 71,2 Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (2018). Groupuscular identity­-creation in online­ communication of Estonian extreme right. Semiotica: Journal of the International Association for Semiotic Studies, 222, 25−46
  72. 72,0 72,1 72,2 72,3 Tõnis Saarts. Persistence and decline of political parties: the case of Estonia. East European Politics, 2015, Vol. 31, No. 2. Lk 224
  73. 73,0 73,1 Martin Mölder (2016). Estonia. European Journal of Political Research Political Data Yearbook, 55 (1), lk 86
  74. 74,0 74,1 74,2 74,3 Anna Tiido (2015). The Russian minority issue in Estonia: host state policies and the attitudes of the population. Polish Journal of Political Science, Volume 1, Issue 4. Lk 60
  75. 75,0 75,1 75,2 Andres Kasekamp. Andres Kasekamp: kas EKRE on paremäärmuslik? Pole kahtlustki. Eesti Päevaleht, 10.04.2019
  76. inglise keeles populist radical right, radical right populist
  77. 77,0 77,1 Louis Wierenga (2017). Russians, Refugees and Europeans: What shapes the Discourse of the Conservative People's Party of Estonia? Humanities and Social Sciences Latvia , 25 (1), lk 6
  78. Daunis Auers (2018). Populism and Political Party Institutionalisation in the Three Baltic States of Estonia, Latvia and Lithuania. Fudan Journal of the Humanities and Social Sciences, september 2018, 11-3, lk 343
  79. 79,0 79,1 79,2 79,3 79,4 79,5 79,6 79,7 79,8 Kristi Raik (2018). The rise of Estonia’s radical right: to engage or not to engage?
  80. 80,0 80,1 Viljar Veebel (2017). Opposing the European Union or Looking for More Reforms: Different Facets of Euroscepticism in Estonia. Romanian Journal of European Affairs, 17 (2), lk 101
  81. 81,0 81,1 Louis Wierenga 2017, lk 15
  82. 82,0 82,1 82,2 82,3 82,4 Péteris Timofejevs Henriksson (2015). Election The 2015 Parliamentary Elections in Estonia. Rewarding the squirrels
  83. 83,0 83,1 83,2 Siim Trumm (2018). The ‘new’ wave of populist right-wing parties in Central and Eastern Europe: Explaining electoral support for the Conservative People’s Party of Estonia. Representation. Journal of Representative Democracy. Vol 54, Issue 4, lk 331–347
  84. 84,0 84,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 5
  85. EKRE põhikri, vaadatud 11.02.2019
  86. 86,0 86,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 8
  87. 87,0 87,1 Konservatiivne programm. EKRE
  88. Allan Sikk (2017). Political parties and party organisations. Kogumikus: Adam Fagan, Petr Kopecký (toimetajad). The Routledge Handbook of East European Politics. Routledge. Lk 100−112
  89. Michael Minkenberg (2017). The Rise of the Radical Right in Eastern Europe: Between Mainstreaming and Radicalization. Georgetown Journal of International Affairs, Volume 18, Number 1, talv/kevad, lk 29
  90. 90,0 90,1 90,2 90,3 Allan Sikk (2015). Estonia’s 2015 election result ensures the Reform Party will continue to dominate the country’s politics
  91. Martin Helme soovitus immigratsioonipoliitikaks: kui on must, näita ust, Postimees, 29. mai 2013
  92. 92,0 92,1 92,2 92,3 92,4 92,5 Tõnis Saarts (2017). EKRE lääneuroopalik vorm ja idaeuroopalik süda. Sirp, 24.11.2017
  93. 93,00 93,01 93,02 93,03 93,04 93,05 93,06 93,07 93,08 93,09 93,10 93,11 93,12 93,13 93,14 93,15 93,16 93,17 93,18 93,19 93,20 93,21 93,22 93,23 93,24 93,25 93,26 93,27 93,28 93,29 93,30 Andres Kasekamp, Mari-Liis Madisson, Louis Wierenga (2019). Discursive Opportunities for the Estonian Populist Radical Right in a Digital Society. Problems of Post-Communism. Lk 2
  94. Martin Mölder (2016). Blood-Letting in Estonian Politics
  95. 95,0 95,1 95,2 95,3 95,4 Vassilis Petsinis 2018, lk 10
  96. Ero Liivik (2015). Right-Wing Extremism and its Possible Impact to the Internal Security of the Republic of Estonia. Kogumikus: Proceedings of the Estonian Academy of Security Sciences, XIV, 83−116. lk 97–99
  97. Zsolt Enyedi, Martin Mölder (2018). Populisms in Europe. Leftist, rightist, centrist and paternalist–nationalist challengers. Kogumikus: Lise Esther Herman, James Muldoon (toimetajad). Trumping the Mainstream. The Conquest of Democratic Politics by the Populist Radical Right, lk 68−108. London: Routledge
  98. Konservatiivne manifest, EKRE
  99. 99,0 99,1 Ero Liivik 2015, lk 99
  100. Alar Kilp, Populismi demokraatlikud funktsioonid, 2015
  101. Vassilis Petsinis 2018, lk 10–13
  102. 102,0 102,1 102,2 Ero Liivik 2015, lk 98
  103. 103,0 103,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 10–12
  104. Vassilis Petsinis 2018, lk 11
  105. Vassilis Petsinis 2018, lk 12
  106. Vassilis Petsinis 2018, lk 12–13
  107. 107,0 107,1 Andrey Makarychev (2018). National conservative parties in Baltic-Nordic Europe. No countries for Putin’s men. Kogumikus: Thomas Hoffmann, Andrey Makarychev (toimetajad. Russia and the EU. Spaces of Interaction. Routledge
  108. Louis Wierenga 2017, lk 8–9
  109. Vassilis Petsinis 2018, lk 5, 14
  110. Louis Wierenga 2017, lk 13–16
  111. 111,0 111,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 9
  112. "The Baltic Sea Region: A Comprehensive Guide: History, Politics, Culture and Economy of a European Role Model". (2017) BWV Berliner Wissenschafts-Verlag. ISBN BWV Berliner 9783830517481 lk 328
  113. Emanuele, Vincenzo; Maggini, Nicola; Marino, Bruno. "Gaining votes in Europe against Europe? How National Contexts Shaped the Results of Eurosceptic Parties in the 2014 European Parliament Elections". Journal of Contemporary European Research. Volume 12, Issue 3 (2016). lk 699
  114. Louis Wierenga 2017, lk 7–8
  115. 115,0 115,1 115,2 115,3 Viljar Veebel 2017, lk 98
  116. Vassilis Petsinis 2018, lk 9–10
  117. LGBT inimeste olukord, Inimõigused Eestis 2016-2017. Eesti Inimõiguste Keskus
  118. 118,0 118,1 Viljar Veebel 2017, lk 100
  119. 119,0 119,1 Vassilis Petsinis 2018, lk 8–9
  120. 120,0 120,1 EKRE hoiab meediat läbimõeldud plaani abil pantvangis. Postimees, 23.05.2019
  121. "Suud puhtaks" arutles sõna- ja ajakirjandusvabaduse üle. ERR, 21.05.2019
  122. Twitter, Anvar Samost
  123. Professor: EKRE liikmed trollivad teadlikult. ERR, 16.05.2019
  124. Mihkel Kunnus.Mihkel Kunnus: mis on Ruuben Kaalepi tehtud käemärgi tegelik tähendus?. Eesti Päevaleht, 05.04.2019
  125. Ruuben Kaalep rassistlikuks peetavast käemärgist: see on hea tuju märk. Postimees, 04.04.2019
  126. Kuidas EKRE fännid avalikku arvamust kujundavad. Postimees, 07.06.2019
  127. Trollid manipuleerisid ka päevalehe arvamusrubriigis. Postimees, 16.01.2019
  128. Sinise Äratuse esimees Ruuben Kaalep tunnistab sotsiaalmeedias trollimist: mina olengi Bert Valter. Postimees, 16.01.2019
  129. EKRE noortekogu juht kirjutas Eesti Päevalehe veebis valenime all. Eesti Päevaleht, 17.01.2019
  130. EKRE juhtum on lakmuspaber: kas Eesti ühiskond talub salajast mõjutustööd. Eesti Päevaleht, 18.01.2019
  131. Leo Kunnas anonüümsest trollimisest: see on rumalus. ERR, 18.01.2019
  132. Jaak Madison: Ruuben Kaalep tegutses ilma erakonna teadmise ja heakskiiduta. Delfi, 18.01.2019
  133. Ele Loonde (2018). Internetimeemid EKRE poliitilises kommunikatsioonis ’’Acta Semiotica Estica’’ XV, Eesti Semiootika Selts 2018, lk 64-88
  134. Tõeline valimiskampaania käib Facebookis, anonüümselt, odavalt ja meemidega. Eesti Päevaleht, 19.02.2019
  135. Juhan Kivirähk: noored ja edukad, haritud linlased või poliitikakirega maamehed – ülevaade riigikokku pääsenud erakondade valijatest. ERR, 27.03.2015
  136. Antropoloogid: kõik EKRE valijad ei ole vihased, mässavad ja tagurlikud. ERR, 24.04.2019
  137. "Konservatiivne Rahvaerakond taandas esinumbri Tartus" Postimees, 17. oktoober 2013
  138. Madis Jürgen "KGB agent Schliemann jahib tartlaste hääli" Eesti Ekspress, 17. oktoober 2013
  139. Rain Kooli "Riigikokku valitud Jaak Madison: natsismis ja fašismis on palju positiivset" ERR, 03.03.2015
  140. "Mart Helme: Madisoni tekst on üksikisiku arvamusvabadust austav seisukoht" ERR, 3.03.2015.
  141. "Madison: leida minu blogipostitusest natsismi ülistamist on jaburus" ERR, 3.03.2015.
  142. "Eesti Konservatiivne Rahvaerakond mõistis hukka "natsiteemalise hüsteeria"" ERR, 3.03.2015.
  143. "Mikser välistas valitsuskoostöö EKRE-ga" ERR, 3.03.2015.
  144. "Reformierakond: EKRE peaks Madisoni väljaütlemised hukka mõistma" ERR, 3.03.2015.
  145. Reformierakond välistas EKRE-ga valitsuskoostöö. ERR, 4. märts 2015
  146. "IRL: kuritegelike ideoloogiate õigustamine ei ole vastuvõetav" ERR, 3.03.2015.
  147. Eesmaa Madisonist: Eesti ei vaja parlamenti äärmuslasi, ERR, 4. märts 2017
  148. "Sotsiaalmeedias levib veel üks EKRE poliitiku vastakaid arvamusi tekitav postitus" ERR, 3.03.2015.
  149. Madison: ükski riigikord, ajastu ega ideloogia pole täiesti must või valge. ERR, 4. märts 2015
  150. EKRE auesimees Arnold Rüütel tunneb väikeerakondade edu üle heameelt. Postimees, 4. märts 2015
  151. Kasekamp: president Rüütel võib-olla päriselt ei taju, millises seltskonnas ta on. ERR, 5. märts 2015
  152. Helme muutis meelt ja otsustas Madisoni avaldust kahetsusväärseks nimetada. ERR, 4. märts 2015
  153. "EKRE kavatseb Eesti Päevalehe kohtusse kaevata" ERR, 05.03.2015
  154. EKRE koduleht, vaadatud 18.06.2017

VälislingidRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Olev Remsu. Mida tahab EKRE? – Kogumikus Aja Kirju, Petroneprint, 2016.