Vikipeedia

Aaspere mõis

Aaspere mõis (saksa keeles Kattentack või Kattentaken) oli Virumaal Haljala kihelkonnas asunud rüütlimõis. Nüüdisajal jääb mõisasüda Lääne-Virumaale Haljala valda Aaspere külla.

Aaspere mõisa peahoone
Peahoone

Aaspere mõisa on kirjalikes allikates esmamainitud 1511. aastal. Mõis tekkis põlise küla kohale, mida nimega Katkantagus on mainitud juba 1241. aastal.[1]

Mõisa eestikeelne nimi on tulnud mõisaomanike Hastferite nimest. See suguvõsa pärineb Vestfaalist ja selle nimi viitab kohale Haversvörde, kus vörde tähendab koolet.[1]

Mõisaomanikud Redigeeri

1511. aastast kuulus mõis Hans Hastferile, kes sai selle Diedrich Treidenilt. Aastatel 1625–1641 kuulus mõis Berend Hastferi lesele Dorothea Asserienile ja alates 1649. aastast nende pojale Johann Hastferile (suri 1674. aastal), alates 1675. aastast viimase pojale Adam Bernhard Hastferile (suri 1676. aastal), seejärel tema vennale, maanõunik Wilhelm Heinrich Hastferile.

 
Mõisa tuuleveski[2]
 
Mõisa allee
 
Mõisa sõiduhobuste tall

1687. aastal eraldati Aaspere mõisast selle juurde kuulunud rannaküla Käsmu. Omanikuks sai Liivimaa maamarssal Georg Conrad von Ungern-Sternberg, kes pantis selle meeskohtunikule Fabian von Öhrtenile. Mõisa pärushärra Wilhelm Heinrich Hastfer pantis 1686. aastal Aaspere mõisa üheksaks aastaks Herman Cahlile ja pärast lepingu lõppemist 1695. aastal pikendas ta seda Tallinna kaupmehe Elias Meyeriga, kes oli Herman Cahli pärija. 1700. aastal pantis ta mõisa Tallinna bürgermeistrile Thomas von zur Mühlenile. 1729. aastal müüs Wilhelm Heinrich von Hastfer Aaspere pärusmõisa Arend Dietrich von der Pahlenile.

1740. aastal pantis Kihlevere mõisnik Hans von Rosen, poole Käsmu rannas asunud ja Kihlevere mõisale kuulunud, maanõunik von Roseni poolt ooberst Hastferile päruseks müüdud ja seniajani Hulja mõisal kasutuses olnud Käsmu rannakülast hinnaga 1000 rubla, parun Arend Dietrich von der Pahlenile 30 aastaks.

1760. aastal müüs Arend Dietrich von der Pahleni (suri 1753) lesk ja pärija Magdalena Elisabeth von der Pahlen (sündinud Derfelden) Aaspere mõisa ja terve Käsmu rannaküla oma poja Gustav Friedrich von der Pahleni nõusolekul Eestimaa maanõunik Georg Johann von Stackelbergile (1697–1766) hinnaga 30 000 rubla.

Georg (Jürgen) Johann von Stackelbergi surma järel oli mõisaomanik tema poeg Berend Gustav von Stackelberg (1727–1793). 1785. aastal müüs Berend Georg von Stackelberg mõisa koos Käsmu rannakülaga riiginõunik Georg Friedrich von Veldtenile, hinnaks 60 000 rubla.

Georg Friedrich von Veldteni omanduses oli mõis 1798. aastani, mil ta pantis selle 80 aastaks Liivimaa rüütelkonna maanõunik Friedrich Adolph von Dellingshausenile (1769−1839), 1807. aastal pandilepingu muudeti ostulepinguks ja Dellingshausenite järglaste kätte jäi mõis riigistamiseni 1919. aastal. Friedrich Adolph von Dellingshausen laiendas oma valdusi Mõisnike Krediitkassa krediitidega ja omandas kokku 14 mõisat.

1840. aastal päris Liivimaa maanõunik vabahärra Friedrich Adolph von Dellingshauseni ja tema abikaasa Karoline Elisabeth von Dellingshauseni (sünd Krusenstiern) surma järel Aaspere mõisa nende poeg vabahärra kindralleitnant Johann Eduard von Dellingshausen (1795–1845), kellele kinnistati peale Aaspere ka Loobu, Sauste, Hõbeda, Hulja, Undla, Essu, Räsna ja Vatku mõis koos Käsmu ja Liiguste külaga.

 
Aaspere mõisa aednikumaja[3]
 
Aaspere mõisa karjalaut[4]
 
Aaspere mõisa kuivati[5]
 
Aaspere mõisa tõllakuur

1856. aastal päris Johann Eduard von Dellingshauseni surma järel tema poeg Preobraženski kaardiväepolgu kaardiväelipnik Nikolai von Dellingshausen(1827–1896) Aaspere mõisa, Käsmu ja Liiguste küla, Sauste mõisa koos Sibi külaga, Läsna ja Loobu mõisa, Hõbeda koos Viitna ja Vatkuga ning majad Tallinnas. Sõjaväeteenistuse lõpetanud Nikolai von Dellingshausen õppis Tartu ülikoolis loodusteadust ja täiendas end Saksamaal ning 1854. aastast tegutses mõisa valitsemise ja majandamisega. 1856 Eestimaa talurahvaseaduse ja 1866. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmise järel toetas N. von Dellingshausen, koos Eestimaa rüütelkonna peameeste (1857–1862) krahv Alexander von Keyserlingi (1862–1868) ja Alexander von der Pahleniga talude päriseksostuga mitteaadlikest maavaldajate Eestimaa rüütelkonna Eestimaa Maapäeva liikmeteks lubamist, kuid ettepanek ei saanud teiste aadlike heakskiitu[6].

1895. aastal kinkis parun Nikolai von Dellingshausen Aaspere ja Sauste mõisa ning mõisamaatüki Kavastu-Kermo Haljala kihelkonnas oma pojale Eduard von Dellingshausenile, kes oli ka Eestimaa rüütelkonna viimane peamees ja viimane Aaspere mõisnik.[7]

1911. aastal oli mõisas käibel oma raha, millega maksti palka mõisateenijatele ning mis kehtisid kõrtsis ja poes.[8]

Mõisale kuulus 1914. aastal 2582,7 hektarit mõisamaad, 53 lahutatud üksust 1859,4 hektariga, 2 kõrvalmõisat, 3 küla ja üks villa.

Aaspere mõisale kuulusid Kärmu, Aru, Tõikvere ja Holsta mõis (Annenhof) ning Käsmu mõis (suvemõis).

1919. aastal mõis riigistati. 1920. aastatel rajati mõisa aladele Aaspere asundus ja 1921. aastal Eesti Punase Risti Aaspere lastekodu[9] mille juhataja oli Marta Bollmann. Mõisakompleksis tegutses aastatel 1921[10]-1977 Aaspere Lastekodu[1], mis siis kolis Rakverre. 1970. aastate algul ehitati peahoone paremale tiivale kolmekorruseline Aaspere koolimaja.[11] Kool suleti 2007. aastal.

Enne 2000. aastat oli mõisa omanikuks Rahvusvaheline Punane Rist. 2000. aastal ostis peahoone koos 39 hektari maaga Vello Sillam 100 000 krooni eest. Sillam alustas koos teiste lastekodus olnutega peahoone ümberehitamist hotelliks, ent kohalik muinsuskaitse peatas ehitamise vajalike projektide puudumise tõttu. Sillam vaidlustas edutult muinsuskaitse otsuse kohtus. 2003. aasta lõpus müüs Sillam mõisa 3,1 miljoni krooni eest ära.[12]

Mõisakompleks Redigeeri

Peahoone Redigeeri

Mõisa varaklassitsistlik kahekorruseline Aaspere mõisa peahoone valmis 1770.–1780. aastatel. Dellingshausenid lisasid ampiirstiilis portikuse ja eenduvad tiivad, mis mõlemas otsas pikendasid maja. Hoonet kaunistab fassaadi keskosas paiknev suursugune kuue dooria sambaga portaal. Portaalil on suur astmikviil, väiksemad astmikviilud kroonivad külgrisaliite. Tagafassaadi keskosa kaunistab nelja dooria sambaga kolmnurkviiluga portikus. Aaspere mõisa valitsejamaja varemed on kultuurimälestisena arvele võetud.[13][14]

1966. aastal mõisa peahoone põles, kuid taastati.

Peahoones on Eestis ainulaadne hiina stiilis tuba (1893. aastal valminud).[11]

Peahoones on korraldatud kunstinäitusi ning teisi kultuuriüritusi.[15]

Mõisasüdamikku viib Tallinna–Narva maanteelt 1,7 km lehiseallee.[16]

Kõrvalhooned Redigeeri

Peahoovi ümbritsevad Aaspere mõisa ait[17], Aaspere mõisa sõiduhobuste tall[18], Aaspere mõisa tall[19], Aaspere mõisa tõllakuur[20], Aaspere mõisa vankrikuur[21], Aaspere mõisa sepikoda[22], valitsejamaja ja tööliste maja, kuid neid on ehitatud ümber. Mõisakompleksi kuulusid ka Aaspere mõisa moonakatemajad[23][24].

Park Redigeeri

  Pikemalt artiklis Aaspere mõisa park

Pargi suurus on 24,1 ha. Pargis asub Aaspere mõisa pargirotundi vundament. Aaspere mõisa pargirotundi vundament, Aaspere mõisa pargi piirdemüürid, Aaspere mõisa Dellingshausenite mälestussammas on kultuurimälestisena arvele võetud.[25][26][27]

Aaspere raha Redigeeri

Dellinghauseni eesmärk oli 1911. aastal loodud Aaspere rahaga kohalik tarvitajate ühisus välja tõrjuda. Raha kujutas endast papitükke, kuhu oli mõisast tempel peale löödud ja nendega ei saanud ühisuse poodides maksta, küll aga mõisaomanikule sümpaatsetes kõrtsis ja kaupluses. Aaspere raha kõrvaldati käibelt siis, kui selgus, et üks karjapoiss on seda edukalt võltsima hakanud.[28]

Pildid Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti kohanimeraamat, lk. 23
  2. ↑ Aaspere mõisa tuuleveski kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  3. ↑ Aaspere mõisa aednikumaja kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  4. ↑ Aaspere mõisa karjalaut kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  5. ↑ Aaspere mõisa kuivati kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  6. ↑ Aaspere mõis ja Dellingshausenid, Punane Täht, 23.10.1971
  7. ↑ Kinnistute register. Aaspere mõis (Haljala khk)
  8. ↑ Omatehtud rahad. Rahvaleht, 16. mai 1931, nr 57, lk 4
  9. ↑ Perekond 300 lapsega., Virumaa Teataja (1925-1940), nr. 67, 12 juuni 1939
  10. ↑ Andres Pulver,Saja aasta eest alustas Aaspere mõisas tegevust lastekodu, Lääne-Virumaa uudised, 1. september 2021
  11. ↑ 11,0 11,1 "15626 Aaspere mõisa peahoone". Kultuurimälestiste register. Vaadatud 02.02.2021.
  12. ↑ "ENSV rikkad: fotolabori omanik Vello Sillam ilmutas kuni 1000 filmi päevas ja kasutas aeg-ajalt keelatud tööjõudu". Delfi (portaal. Ekspress Meedia. 14.06.2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2020.
  13. ↑ Aaspere mõisa valitsejamaja varemed kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  14. ↑ Aaspere mõisa peahoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  15. ↑ "Aaspere mõis. Kattentack in Kirchspiel Haljall, Wierland". Eesti mõisaportaal. Vaadatud 02.02.2021.
  16. ↑ Aaspere mõisa alleed kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  17. ↑ Aaspere mõisa ait kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  18. ↑ Aaspere mõisa sõiduhobuste tall kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  19. ↑ Aaspere mõisa tall kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  20. ↑ Aaspere mõisa tõllakuur kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  21. ↑ Aaspere mõisa vankrikuur kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  22. ↑ Aaspere mõisa sepikoda kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  23. ↑ Aaspere mõisa moonakatemaja 1 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  24. ↑ Aaspere mõisa moonakatemaja 2 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  25. ↑ Aaspere mõisa pargirotundi vundament kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  26. ↑ Aaspere mõisa pargirotundi vundament kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  27. ↑ Aaspere mõisa Dellingshausenite mälestussammas kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  28. ↑ Erilaid, Tõnis (18. mai 2020). "Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas karjapoiss Aaspere mõisa raha võltsis". Õhtuleht. Vaadatud 02.02.2021.
  29. ↑ Aaspere mõisa kasvuhoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
  30. ↑ Aaspere mõisa kaev kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)

Välislingid Redigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aaspere_mõis&oldid=6405921"