Vikipeedia

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised Eestis

Europarlamendi valimised Eestis 2019
Eestist valitud saadikud (häälte arvu järjekorras ülevalt alla): Marina Kaljurand (SDE), Andrus Ansip (RE), Urmas Paet (RE), Yana Toom (KE), Jaak Madison (EKRE), Riho Terras (I), Sven Mikser (SDE)

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimusid 26. mail 2019, eelhääletamine 16.–19. mail ja elektrooniline hääletamine 16.–22. mail. Need olid neljandad Euroopa Parlamendi valimised Eestis.[1] Enim hääli anti Reformierakonna nimekirjale, kust pääses parlamenti 2 saadikut. Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai samuti 2 mandaati, Keskerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond kumbki 1 mandaadi. Pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust anti Eestile lisaks seitsmes saadikukoht, mille sai Isamaa nimekiri.

Taust muuda

Eesti majanduslikud tulevikuväljavaated olid valimiste ajal üldiselt positiivsed. Küsitluste kohaselt oli Eesti elanike suhtumine Euroopa Liitu (EL-i) oli üldiselt pooldav. Näiteks sama aasta küsitluses nõustus 74% vastajatest, et Eesti liikmelisus EL-is on hea. Ka erakondades olid euroskeptitsistlikud ilmingud marginaalsed, märgatavaks erandiks oli vaid hiljuti esile tõusnud Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Vähem kui 3 kuud enne Euroopa Parlamendi valimisi olid toimunud Riigikogu valimised, mis koos järgnenud ootamatu ja vastuolulise Keskerakonna-EKRE-Isamaa valitsuskoalitsiooni moodustamise ning sellega seotud skandaalidega jättis jälje ka Euroopa Parlamendi valimistele.[2][3]

Valimissüsteem muuda

Kogu Eesti oli üks valimisringkond, kust valiti Euroopa Parlamenti algselt 6 saadikut, kellele pärast Brexitit lisandus veel seitsmes saadik. Valimispäev oli 26. mai, aga hääle sai anda ka eelhääletusel, posti või interneti teel. Valida said vähemalt 18-aastased Eesti kodanikud ja alaliselt Eestis elavad teiste EL-i riikide kodanikud. Saadikukohtade jaotus määrati avatud nimekirju ja D'Hondti meetodit kasutava proportsionaalse esindatuse põhimõttel. Valimiskünnis puudus.[4][5]

Kandidaadid muuda

Valimistel võisid osaleda nii parteide nimekirjad kui üksikkandidaadid.[6][7] 2018. aasta detsembris muudeti Eesti Euroopa Parlamendi valimise seadust nii, et seadusest kaotati valitavate kohtade täpne arv ja kandidaatide nimekirja senine maksimaalne pikkus (12 kandidaati). Kohtade arvu suhtes viitab seadus ELi õigusaktidele, nimekirja maksimumpikkuseks sai Eestist valitavate liikmete arv pluss kaks (ehk seekordsetel valimistel 7+2=9).[6][8] 2019. aastal kasutati valimistel avatud nimekirju, nagu tehti ka 2014. aastal, erinevalt 2009. aasta valimistest, kus osalesid suletud nimekirjad. Seega osutus valituks taas mitte nimekirja eesotsas olev, vaid enim hääli kogunud kandidaat.[9] Kandideerimiseks pidi olema vähemalt 21-aastane. Iga kandidaadi eest tuli tasuda 2700 euro suurune kautsjon, mis tagastati neile erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes said üleriiklikult vähemalt 5% häältest.[6]

Kandidaatide esitamine algas 27. märtsil ja lõppes 6. aprillil 2019. Vabariigi Valimiskomisjon registreeris nõuetekohaselt esitatud kandidaadid 16. aprillil. Aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mil poliitiline välireklaam on keelatud, algas 17. aprillil.[1] Sellist keeldu on põhjendatud sooviga hoida kampaaniakulusid kontrolli all ja vähendada raha rolli poliitikas.[6]

Euroopa Parlamenti kandideeris üheksa erakonda ja viis üksikkandidaati, kokku 66 kandidaati:[10]

Kandidaatide

arv

Esinumber Euroopa parlamendi

fraktsioon

Erakond Eesti 200 9 Lauri Hussar
Erakond Eestimaa Rohelised 3 Evelin Ilves GREENS/EFA[11]
Sotsiaaldemokraatlik Erakond 9 Marina Kaljurand S&D[12]
Isamaa Erakond 9 Riho Terras EPP[13]
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei 1 Julia Sommer
Elurikkuse Erakond 3 Artur Talvik
Eesti Reformierakond 9 Andrus Ansip ALDE[14]
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 9 Mart Helme MENF[15]
Eesti Keskerakond 9 Yana Toom ALDE[16]
Erik Orgu
Harry Raudvere
Raimond Kaljulaid
Argo Mõttus
Maria Kaljuste

Kampaania muuda

Politoloogid Piret Ehin, Liisa Talving, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson on kirjeldanud valimiskampaaniat loiuna. Äsja toimunud Riigikogu valimiste kampaania oli nende arvates tekitanud nii valijaskonnas kui poliitikutes väsimuse valimistest ja kahandanud parteide finantsilist võimekust uue suure kampaania korraldamiseks.[17][18] Ehini, Saartsi ja Jakobsoni hinnangul oli 9-st osalevast parteist 7 Euroopa Liitu pooldaval seisukohal, 1 (Isamaa) mõnevõrra euroskeptiline ja 1 (EKRE) tugevalt euroskeptiline.[19]

Ehin, Saarts ja Jakobson identifitseerisid 4 erinevat erakondade poolt kasutatud kampaaniastrateegiat: isikukeskne, parteikeskne, teisejärgulisuse ja välismaise toetuse strateegia.[20] Politoloog Daunis Auers peab Eesti (ja teiste Baltimaade) Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaid ennekõike just isikutekeskseteks. Ta näeb sellel kolme peamist põhjust: avatud nimekirjad julgustavad isikliku kampaania korraldamist; Euroopa Parlamendi liikme tasu on märksa suurem kui kohaliku parlamendi liikmel või täitevvõimu esindajal, mis meelitab osalema ka kõrge positsiooniga inimesi; kuna üks olulisi kampaania arutlusteemasid on valitud saadikute reaalne ja potentsiaalne mõjukus ning tõhusus Euroopa Parlamendi töös, siis rõhutavad juba olemasolevate saadikutega erakonnad nende saadikute juba eksisteerivat mõjukust, teised parteid peavad aga esitama kõrge profiiliga kandidaate, kelle puhul tundub usutav, et nad suudavad oma saadikutöös mõjukad olla.[21] Ehin, Saarts ja Jakobson toovad isikukesksuseni viivate teguritena välja ühe üleriikliku valimisringkonna, jaotatavate mandaatide väikse arvu ja avatud nimekirjadega proportsionaalse valimissüsteemi. Nende arvates kasutasid seda strateegiat Sotsiaaldemokraatlik Erakond (kampaania keskendus endisele diplomaadile Marina Kaljurannale, Reformierakond (endine peaminister ja Euroopa Komisjoni volinik Andrus Ansip) ja Keskerakond (europarlamendi liige Yana Toom). Need kampaaniad olid valdavalt Euroopa Liitu pooldavad, rõhutades avatuse ja koostöö väärtuslikkust ja esitades seisukohta, et EL-i liikmena on Eesti suurem ja mõjukam kui eales varem.[20] Daunis Auers toob välja, et mitmete parteide (Reformierakonna, Keskerakonna, aga ka Isamaa) kampaaniad tõid eriti esile just kandidaatide kogemust ja mõjukust.[22] Sellele lähenemisele vastandus vähese kohaliku ja puuduva Euroopa tasandi poliitilise kogemusega Eesti 200, kes seevastu tõstis esile oma loovust ja uudsust ning püüdlemist innovatiivsete muutuste poole.[23]

Parteikesksema ja ideoloogilisema kampaania viisid Ehini, Saartsi ja Jakobsoni hinnangul läbi konservatiivsed erakonnad – Isamaa ja EKRE. Isamaa kasutas keskse argumendina oma kuulumist Euroopa Rahvaparteisse, väites, et europarlamendi suurimasse ja mõjukaimasse fraktsiooni kuuludes saavad nad Eesti huve edukamalt kaitsta kui väiksematesse fraktsioonidesse kuuluvad konkurendid. Mõlema partei kampaaniad sisaldasid seejuures märgatavat euroskeptilist osist. Kuigi Isamaad on üldiselt peetud EL-i pooldavaks erakonnaks, siis 2019. aasta valimisprogrammid olid selle suhtes mõneti ettevaatlikumalt meelestatud ja tõid välja ka EL-iga seotud ohte, näiteks toodi välja vajadust kaitsta iseseisvate rahvusriikide Euroopat. Ehin, Saarts ja Jakobson paigutavad seetõttu Isamaa pehme euroskeptilisuse (inglise keeles soft Euroscepticism) kategooriasse. EKRE kampaanias domineerisid rahvuskonservatiivsed vaated ja samuti rõhutati soovi rahvusriikide Euroopat kaitsta. Välja toodi teisigi euroskeptilisi seisukohti: näiteks üleskutse tühistada Lissaboni lepe, vastuseis ühisele rände- ja asüülipoliitikale, EL-i autoriõiguste direktiivile, ühisele kaitsepoliitikale, liikmesriikide erinevale kohtlemisele. Tehti ettepanek, et liikmesriikidel oleks europarlamendis võrdne esindatus. Sellest lähtuvalt paigutavad Ehin, Saarts ja Jakobson EKRE tugeva euroskeptilisuse (hard Euroscepticism) kategooriasse. Nende hinnangul oli partei kampaania aluseks narratiiv, et EL on vasakpoolse ja liberaalse eliidi projekt, ning kampaania keskmes immigratsiooni ja ülereguleerimise teemad.[24] Daunis Auersi meelest õnnestus EKRE-l seejuures oma euroskeptiliste seisukohtade esitamisega debatte domineerida, andes nii taolistele vaadetele Eestis pretsedenditult suure kajastatuse.[25] Isamaa ja EKRE parteikeskne kampaania võis Ehini, Saartsi ja Jakobsoni arvates osalt tuleneda ka asjaolust, et neil puudusid sobivad staarpoliitikud. Isamaa esinumber Riho Terras oli poliitikas uustulnuk ja tema toetusreiting tagasihoidlik. EKRE esinumbrid Mart ja Martin Helme kandideerisid "peibutuspartidena", kel polnudki plaani Euroopa Parlamenti minna, ja erakonna tegelik esikandidaat Jaak Madison oli võrdlemisi vähetuntud.[26]

Kohati, eriti valimisdebattides, pöörasid erakonnad tähelepanu EL-i tasandi küsimuste asemel riigisisestele probleemidele. Ehini, Saartsi ja Jakobsoni arvates tegi seda kõige enam Reformierakond, kes kujutas Eestit seismas teelahkmel, kus oli valida kas tollase valitsusega eesootav "mandumine" koos välispoliitilisse isolatsiooni jäämise ja riigi julgeoleku ohustamisega või Reformierakonna pakutav "parem tulevik". Valijaid kutsuti üles hääletama "valega sündinud valitsuse vastu" (vihjates Keskerakonna valimiseelsele lubadusele EKRE-ga koostööd mitte teha).[27]

Välismaa poliitikud, kes avaldasid toetust Eesti kandidaatidele: (ülevalt vasakult alla paremale): Anders Fogh Rasmussen, Matti Vanhanen, Matteo Salvini, Nigel Farage

Eesti jaoks suhteliselt uue fenomenina kasutasid mitmed erakonnad ja poliitikud oma kampaanias välismaiste poliitikute toetusavaldusi. Näiteks Reformierakonna kandidaat Taavi Rõivas levitas teda iseloomustavaid Anders Fogh Rasmusseni (endine NATO peasekretär), Matti Vanhaneni (endine Soome peaminister), Joseph Muscati (endine Malta peaminister) ja Antonis Samarase (endine Kreeka peaminister) videoid oma rahvusvahelise positsiooni ja tähtsuse demonstreerimiseks. EKRE rõhutas oma oodatavaid liidusuhteid välismaa euroskeptiliste erakondadega. Nii võõrustati Tallinnas Prantsusmaa Rahvusliidu juhti Marine Le Peni ja Soome Põlissoomlaste partei liikmeid ning avaldati videopöördumine Itaalia Põhja Liiga juhilt Matteo Salvinilt. Keskerakonna kandidaat Igor Gräzin avaldas oma intervjuu Nigel Faragega.[28]

Peamiste kampaaniateemadena identifitseeris Daunis Auers majandusarengu, rände (ja demograafia) ning rahvusvahelise julgeoleku. Majandusteemadest tõusis Eestis esile Euroopa Liidu digitaalne agenda, mis kõikide erakondade meelest peaks tulevastes arengustrateegiates olema kesksel kohal. Rändeteemas räägiti Euroopa Liidu välispiiridest ja kolmandatest riikidest lähtuvast (eriti islamiusuliste inimeste) sisserändest. Enamus parteisid oli seisukohal, et piirivalvet tuleks tugevdada, välispiiri kaitset rohkem finantseerida ja rändevoogu piirata nii, et see vastaks tööturu vajadusele. Rahvusvahelise julgeoleku teemas oli küsimuseks ennekõike suhted Venemaaga. Lisaks neile "Euroopa" tasandi teemadele mängis olulist rolli ka uue valitsuskoalitsiooni küsimus ning koalitsioonipartnerite Keskerakonna ja EKRE teineteist proovile panev suhe.[29]

Valimiskompass muuda

Euroopa Ülikooli Instituut Firenzes koostöös Luzerni Ülikooliga lõi valimiskompassi (euandi2019), kus valijatel oli võimalus 22 väitele hinnangu andmisega võrrelda oma seisukohtade kattuvust nii Eesti kui teiste Euroopa Liidu liikmesriikide parteidega. Politoloog Mihkel Solvaku sõnul kajastasid valitud väited nii Euroopa dimensiooni kui ka hetkel liikmesriikides käimasolnud sarnaseid debatte immigratsiooni, majanduse ja väärtuste osas. Eesti erakondade positsioonide määramine ja neid tõendavate allikate otsimine oli tehtud Euroopa Ülikooli Instituudis õppivate Eesti noorte sotsiaalteadlaste poolt.[30]

Arvamusküsitlused muuda

Erakonnad ja üksikkandidaadid muuda

Tabelis toodud arv näitab protsenti vastajatest, kes seda erakonda või kandidaati vastava küsitluse järgi toetas. Sulgudes on toodud, mitu saadikukohta see toetus Euroopa Parlamendis annaks. Tärniga (1*) on tähistatud lisakoht juhul, kui Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust.

Kuupäev Küsitleja Valim Reform Kesk Isamaa SDE Tarand EKRE Rohelised E 200 ERE Kaljulaid Muud
26. mai 2019 VALIMISTULEMUS 26,2 (2) 14,4 (1) 10,3 (1*) 23,3 (2) – 12,7 (1) 1,8 3,2 0,9 6,2 1,0
20.–23. mai 2019 Kantar Emor 1390 22,8 (2) 16,8 (1) 9,4 (1*) 20,6 (2) – 11,8 (1) 2,7 5,0 – 8,7 –
29. aprill – 22. mai 2019 Norstat 4000 21,2 (2) 19,5 (1+1*) 9,0 21,9 (2) – 11,9 (1) 2,7 4,1 1,2 6,4 2,2
2.–15. mai 2019 Turu-uuringute AS 2037 20 (2) 19 (1+1*) 9 (1*) 23 (2) – 11 (1) 3 6 1 6,4 –
19. aprill – 15. mai 2019 Norstat 4000 21,3 (2) 19,2 (1+1*) 8,9 22,5 (2) – 12,3 (1) 3,0 4,0 1,6 5,7 1,9
7.–9. mai 2019 Kantar Emor 1271 27,5 (3) 17,8 (1) 8,2 18,2 (1+1*) – 11,3 (1) 1,3 7,0 – 6,9 1,8
3.–9. mai 2019 Norstat 1000 21,3 (2) 18,3 (1+1*) 7,8 24,7 (2) – 12,8 (1) 2,7 4,0 0,5 – 7,2
29. aprill – 2. mai 2019 Norstat 1000 22,6 (2) 18,9 (1) 10,0 (1*) 21,3 (2) – 11,2 (1) 3,3 3,9 0,9 – 7,7
22.–25. aprill 2019 Norstat 1000 21,1 (2) 21,3 (2) 9,1 19,8 (1+1*) – 12,3 (1) 2,9 3,8 1,9 – 7,6
12.–17. aprill 2019 Norstat 1000 22,3 (2) 20,3 (1+1*) 10,7 (1) 16,9 (1) – 13,6 (1) 2,8 4,5 1,9 4 –
10.–15. aprill 2019 Kantar Emor 1211 22,9 (2) 18,0 (1) 9,4 (1*) 15,5 (1) – 11,1 (1) 2,8 4,3 3,4 10,1 (1) –
2.–15. aprill 2019 Turu-uuringute AS[31] 1000 32 (3) 24 (2) 9 (1*) 7 – 15 (1) – 7 – – –
5.–10. aprill 2019 Norstat[32] 1000 24 (2) 23 (2) 10 (1*) 19 (1) – 13 (1) 4 5 1 – –
5.–18. märts 2019 Turu-uuringute AS 1004 30 (2+1*) 22 (2) 11 (1) 8 – 18 (1) – 4 – – 7
7.–20. veebruar 2019 Turu-uuringute AS 1000 28 (2+1*) 28 (2+1*) 7 7 – 15 (1) – 6 – – 9
15.–28. jaanuar 2019 Turu-uuringute AS 1000 26 (2+1*) 32 (3) 5 6 – 13 (1) – 6 – – 15
22.–27. november 2018 Kantar Emor >1000 25 (2+1*) 22 (2) 5 6 – 17 (2) 3 9 – – 13
24. mai 2014 Valimistulemus 24,3 (2) 22,4 (1) 13,9 (1) 13,6 (1) 13,2 (1) 4,0 0,3 – – – 8,4

Kandidaadid muuda

Tabelis toodud arv näitab protsenti vastajatest, kes seda kandidaati vastava küsitluse järgi toetas. Paksus kirjas on toodud kandidaadid, kes saaksid koha Euroopa Parlamendis. Tärniga (*) on tähistatud Euroopa Parlamenti pääseja juhul, kui Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust.

Kuupäev Küsitleja Kaljurand (SDE) Ansip (RE) Toom (KE) Terras (I) Helme (EKRE) Kaljulaid Kallas (E200) Paet (RE) Gräzin (KE) Madison (EKRE) Talvik (ERE) Rõivas (RE) Tarand (SDE) Mikser (SDE) Muud Ei oska öelda
26. mai 2019 VALIMISTULEMUS 19,7 12,3 8,1 6,5* 2,5 6,2 1,4 9,0 3,1 6,9 0,6 2,3 0,9 0,9
20.–23. mai 2019 Kantar Emor 17 10 8 5* – 9 – 9 4 7 – – – – – –
29. aprill – 22. mai 2019 Norstat 18,6 10,4 9,9 4,3 – 6,4 – 6,2 4,4* 4,0 – – – – – –
2.–15. mai 2019 Turu-uuringute AS 18 8 10 3* 3 6,4 2,1 6 3,7* 3,5 0,7 1,5 1,1 – – –
19. aprill – 15. mai 2019 Norstat 19,2 10,7 9,4 4,2 – 5,7 – 6,0 4,6* 4,0 – – – – – –
7.–9. mai 2019 Kantar Emor 14,8 13,7 9,4 3,8 2,8 6,9 3,9 7,8 3,7 3,9 – 2,3 – – – –
12. aprill – 9. mai 2019 Norstat 17,4 10,9 9,9 4,0 4,0 5,6 – 5,9 4,6* – – – 0,9 – – –
12. aprill – 2. mai 2019 Norstat 16,2 10,8 10,3 3,9* 4,3 5,4 – 6,1 4,7 3,9 – – – – – –
12.–17. aprill 2019 Norstat 11 9 8 – – 4 – 4 –* 4 – – – – – –
10.–15. aprill 2019 Kantar Emor 12,5 10,9 9,9 3,3* 3,5 10,1 – 7,7 3,6 4,1 3,0 – – – – –
5.–10. aprill 2019 Norstat 11 10 9 4* 4 – 4 5 4 – – – – – – –
Avaldatud 5. aprillil 2019 Norstat (SDE tellimusel) 15 13 9 8 6 5 3 – – – – – – – 9 32

Tulemused muuda

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste tulemused Eestis
Nimekiri Häälte arv % +/- Mandaate +/-
  Eesti Reformierakond 87 160 26,2% +1,9% 2 —
  Sotsiaaldemokraatlik Erakond 77 375 23,3% +9,7% 2 +1
  Eesti Keskerakond 47 799 14,4% –8,0% 1 —
  Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 42 265 12,7% +8,7% 1 +1
  Isamaa Erakond 34 188 10,3% –3,6% 1 —
  Raimond Kaljulaid 20 640 6,2% uus 0 —
  Erakond Eesti 200 10 700 3,2% uus 0 —
  Erakond Eestimaa Rohelised 5824 1,8% +1,5% 0 —
  Elurikkuse Erakond 2951 0,9% uus 0 —
  Erik Orgu 1442 0,4% uus 0 —
  Harry Raudvere 880 0,3% uus 0 —
  Maria Kaljuste 604 0,2% uus 0 —
  Eestimaa Ühendatud Vasakpartei 221 0,1% 0,0% 0 —
  Argo Mõttus 55 0,0% uus 0 —
Kokku 332 104 100,0% 7
 
Populaarsemad erakonnad maakondades ja suuremates linnades. Ülemisel kaardil võitnud ja alumisel kaardil teiseks tulnud erakond

885 417 valijast käis hääletamas 332 859 inimest ehk 37,6%. Kehtetuid sedeleid oli 755.[33] E-hääletas 17,6%[34] ehk sel moel anti 46,7% kõigist häältest. See oli kõige suurem e-häälte osakaal senistel valimistel Eestis ja ilmselt ka kogu maailmas. Valimisaktiivsus oli 1,1% võrra suurem kui eelmisel korral, kuid jäi väiksemaks Euroopa Liidu keskmisest (50,7%). Valimisaktiivsus oli suurim Tallinnas, Tartus ja Harjumaal (umbes 42%) ning madalaim Ida-Virumaal (24,3%). Mitte-eestlaste madala valimisaktiivsuse põhjuseks on pakutud nende võõrandumist Keskerakonnast (nende traditsioonilisest häältemagnetist) – seda seoses partei otsusega minna koalitsiooni rahvuslust rõhutava ja venekeelse vähemuse vastu suunatud retoorikaga Konservatiivse Rahvaerakonnaga ning seoses partei keskkontori ja Ida-Viru kohalike allorganisatsiooni vaheliste probleemidega.[35][36]

Kaks kohta Euroopa Parlamenti said Reformierakond (Andrus Ansip ja Urmas Paet) ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Marina Kaljurand ja Sven Mikser), ühe koha said Keskerakond (Yana Toom) ja EKRE (Jaak Madison). Pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust 31. jaanuaril 2020. aastal anti Eestile lisaks seitsmes saadikukoht, mille sai Isamaa nimekiri (Riho Terras).[37][38] Isiklikult said enim hääli Marina Kaljurand (65 549), Andrus Ansip (41 017), Urmas Paet (30 014), Yana Toom (26 990), Jaak Madison (22 819), Riho Terras (21 477) ja Raimond Kaljulaid (20 640).[33] Euroopa Parlamendis ühinesid Eestist valitud saadikutest Andrus Ansip, Urmas Paet ja Yana Toom Uueneva Euroopa (Renew Europe) fraktsiooniga, Marina Kaljurand ja Sven Mikser Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide (S&D) fraktsiooniga, Jaak Madison Identiteedi ja Demokraatia (ID) fraktsiooniga ning Riho Terras Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsiooniga.[39][40]

Politoloog Tõnis Saarts arvas enne valimisi, et kõige enam on motiveeritud välja tulema Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valijad, kes on pettunud pärast Riigikogu valimisi aset leidnud arengutes ning moodustatud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonivalitsuses.[41] Piret Ehini ja Liisa Talvingu pärast valimisi antud hinnangu kohaselt mõjutas tugevalt inimeste valimisotsust nende suhtumine Riigikogu valimiste järel toimunusse: Keskerakonna otsusesse Riigikogu valimised võitnud Reformierakonna asemel Isamaa ja populistlik paremäärmuslik EKRE valitsusse kutsuda. Samuti oli uue valitsuskoalitsiooni võimu algusperiood olnud väga konarlik ja skandaaliderohke. Keskerakonna nõrga tulemuse taga näevad nad partei mitte-eestlastest tuumikvalijate rahulolematust erakonna taolise sammuga. Seda selgitust kinnitab nende arvates ka üksikkandidaat Raimond Kaljulaidi häältesaak (6,2%), kes just sel põhjusel oli Keskerakonnast välja astunud.[17][42] Seejuures sai Keskerakond isegi oma kesise häältesaagi tänu "siseopositsioonile" – üle poole parteile antud häältest läksid Yana Toomile, venekeelse vähemuse eestkõnelejale, kes oli EKRE-ga liitu astumise vastu sõna võtnud.[43]

Valitsuskoalitsiooni parteid said kokku 14,9% võrra vähem hääli (nüüd kokku 37,4%) kui eelnenud Riigikogu valimistel. Valitsuserakonnad on samamoodi toetust kaotanud ka varasematel Euroopa Parlamendi valimistel. Ehini, Saartsi, Jakobsoni ja Talvingu hinnangul kinnitab see hüpoteesi, et valijad kasutavad Euroopa Parlamendi valimisi valitsusparteide karistamiseks.[44][40] Kuna see toimus niivõrd ruttu pärast valitsuse moodustamist, siis näevad nad selle taga just valijate rahulolematust valitsuse koosseisuga.[40] Ka Daunis Auersi meelest paistab Keskerakonna ja Isamaa suhteliselt nõrk valimistulemus peegeldavat nende valijate skeptilist hoiakut Keskerakonna-EKRE-Isamaa valitsuskoalitsiooni.[45]

Üldpildis peab Auers valimiste võitjaiks vanu euroopameelseid erakondi, mis sellega kinnitab ka tugevat avalikkuse toetust Euroopa Liidule.[45] Ka Ehini, Saartsi ja Jakobsoni hinnangul näitasid Euroopa Palrlamendi valimised kokkuvõttes valijaskonna ülekaalukat toetust Euroopa Liidule ja seda pooldavatele erakondadele. Samas toovad välja, et euroskeptikud saavutasid märksa parema tulemuse kui eelmistel valimistel – EKRE ja Igor Gräzin kokku 15% häältest ja ühe koha Euroopa Parlamendis. Siiski sai EKRE vähem hääli kui Riigikogu valimistel ja pole selge, kui oluline nende valijate jaoks euroskeptitism on võrreldes partei muude seisukohtadega. Ehin, Saarts ja Jakobson peavad märkimisväärseks valimistega kaasnenud muutuseks Eesti euroskeptikute tihenenud sidemeid välismaa mõttekaaslastega. Jaak Madisoni ühinemine Identiteedi ja Demokraatia parlamendifraktsiooniga võib nende arvates kaasa tuua nii võimalusi kui ohte. Ühest küljest annab see võimaluse poliitiliselt õppida, arendada edasi ja konsolideerida Euroopa integratsiooni teemalisi ideid, suurendada Eesti-sisese euroskeptitsismi legitiimsust ja tugevust. Teisest küljest kuulub EKRE parlamendirühma, mille silmapaistvad liikmeid nähakse Vladimir Putini Venemaa sõpradena ja kus näiteks võib tekkida probleem, kas Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamise küsimuses hääletada koos fraktsiooniga või minna üle vastaspoolele. Kui Eestis hakatakse Euroopa euroskeptikuid seostama Venemaa-sõbraliku orientatsiooniga, siis kahjustaks see ka Eesti euroskeptikuid ja EKRE-t.[46]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Vabariigi Valimiskomisjon. "Valimistoimingud ja tähtajad 2019. a Euroopa Parlamendi valimistel". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. märts 2019. Vaadatud 13. veebruar 2019.
  2. ↑ Daunis Auers (2019). The 2019 European Parliament elections in the Baltic states. Friedrich Ebert Stiftun. Lk 3–4
  3. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts, Mari-Liis Jakobson (2020). Estonia. Peatükk kogumikus: Vít Hloušek, Petr Kaniok (toimetajad). The European Parliament Election of 2019 in East-Central Europe: Second-Order Euroscepticism (83−105). London: Palgrave MacMillan. Lk 85–93
  4. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 83–85
  5. ↑ Daunis Auers 2019, lk 3
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 84
  7. ↑ Daunis Auers 2019, lk 4
  8. ↑ Eestist seitsmendana EP-sse pääseva kandidaadi saatus oleneb Brexitist ERR, 12.03.2019 (vaadatud 12.03.2019)
  9. ↑ Karin Kangro. Euroopa Parlamenti tahab kandideerida kümneid inimesi. Postimees 11. veebruar 2014
  10. ↑ Vabariigi Valimiskomisjon registreeris Euroopa Parlamendi valimiste kandidaadid. 16. aprill 2019
  11. ↑ Joonas Laks. Rohelised esitasid ka kolmanda kandidaadi Euroopa Parlamendi valimistele. 08.04.2019
  12. ↑ FOTOD | Sotside esinumber europarlamendi valimistel on Marina Kaljurand. Delfi, 05.04.2019
  13. ↑ FOTOD ja VIDEO | Isamaa nimekirja europarlamendi valimistel juhib Riho Terras. Delfi, 23.03.2019
  14. ↑ Verhofstadt plaanib ALDE baasil luua uue poliitühenduse. ERR, 06.05.2019
  15. ↑ Euroopa rahvuslike erakondade valimiskampaania jõuab Tallinnasse. 11.05.2019
  16. ↑ VIDEO | Kadri Simson: Keskerakond jääb ALDE-sse. Delfi, 23.05.2019
  17. ↑ 17,0 17,1 Piret Ehin, Liisa Talving (2019). Estonia: A scene set by the preceding national election, kogumikus: Lorenzo de Sio; Mark Franklin; Luana Russo (toimetajad). The European Parliament Elections of 2019 (128−133). Rome: Luiss University Press – Pola Srl
  18. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 93
  19. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 93–94
  20. ↑ 20,0 20,1 Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 94
  21. ↑ Daunis Auers 2019, lk 5–6
  22. ↑ Daunis Auers 2019, lk 6–7
  23. ↑ Daunis Auers 2019, lk 8–9
  24. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 95–96
  25. ↑ Daunis Auers 2019, lk 11–12
  26. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 96–97
  27. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 97
  28. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 97–98
  29. ↑ Daunis Auers 2019, lk 9–10
  30. ↑ Europarlamendi Valijakompass, ERR, 06.05.2019
  31. ↑ Uuriti toetust ainult erakonnale, mitte konkreetsetele kandidaatidele.
  32. ↑ Küsiti eelistatud kandidaati 4. aprilliks teada olnud kandidaatide nimekirjast. Erakonna tulemus on saadud kandidaatide häälte kokkuliitmisel.
  33. ↑ 33,0 33,1 Detailne hääletamistulemus
  34. ↑ Hääletamisest osavõtu statistika
  35. ↑ Piret Ehin, Liisa Talving. Viimatistest Euroopa Parlamendi valimistest Euroopas ja Eestis. Riigikogu Toimetised, nr 41, 2020, lk 86–87
  36. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 98
  37. ↑ Hääletamis- ja valimistulemus
  38. ↑ Valimiskomisjon kinnitas Euroopa Parlamendi liikmeks Riho Terrase. ERR, 30.01.2020.
  39. ↑ Marion Reigo. Euroopa Parlament – tagasihoidlik, kuid järjekindel visionäär. Riigikogu toimetised, nr. 41, juuni 2020, lk 112
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 99
  41. ↑ Saarts: europarlamendi valimised võivad Eestis kujuneda protestivalimisteks. ERR, 26.04.2019
  42. ↑ Piret Ehin, Liisa Talving 2020, lk 88–89
  43. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 98–99
  44. ↑ Piret Ehin, Liisa Talving 2020, lk 90
  45. ↑ 45,0 45,1 Daunis Auers 2019, lk 13
  46. ↑ Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 99–100

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=2019._aasta_Euroopa_Parlamendi_valimised_Eestis&oldid=6375230"