Ava peamenüü

Küsitlus on andmekogumise meetod, mille puhul vajaliku info saamiseks pöördutakse mingist valikupõhimõttest lähtuvalt teatava hulga inimeste ehk vastajate (respondentide) poole, kes kuuluvad valimisse, ning fikseeritakse nende vastused uurijate poolt eelnevalt väljatöötatud küsimustele. Küsitlus on andmekogumismeetod, mis kasutab küsimustikke (ankeete) või intervjueerimist ning mille abil saab koguda nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid andmeid. Küsitlust kasutatakse, et teada saada vastajate hoiakuid, hinnanguid, kirjeldusi, arvamusi, põhjus-tagajärg suhteid. Tänapäeval on küsitlus üks levinumaid uurimismeetodeid sotsioloogias. Tavapärases küsitlusel põhinevas uuringus moodustab uurija valimi ning laseb sinna kuuluvatel inimestel (standardiseeritud) küsimustiku täita.[1]

Küsitlus on väga vana uurimismeetod. Rahvaloendusi võib pidada esimesteks küsitlustel põhinevateks statistikatöödeks inimkonna ajaloos. Tänapäeva arusaamadele vastava küsitluse töötas aastal 1838 välja Londoni Statistikaühing (Statistical Society of London).[2] Küsitlust kui meetodit hakati Lääne-Euroopa tööstusriikides kasutama 19. sajandi teisel poolel selleks, et teadlased ja valitsusasutused saaksid informatsiooni eri ühiskonnaklasside elutingimuste kohta [3]. Üheks esimeseks küsitlusmeetodi kasutamise näiteks on Frédéric Le Play uurimus eri Euroopa paigus elavate töölisperede majanduslike olude kohta[3].

George Gallupit peetakse ankeetküsitlust kasutava avaliku arvamuse uurimuse väljatöötajaks. Gallup uuris 20. sajandi esimesel poolel USAs inimeste poliitilisi hoiakuid ja eelistusi ning püüdis nii ennustada presidendivalimiste tulemusi. Gallup viis oma uurimust läbi juhuvalimi meetodil.

Meetodi arengu ja 20. sajandil üha kasvanud populaarsuse põhjuseks võib pidada vajadust teadvustada sotsiaalseid reforme ja püüet kujundada sotsiaalpoliitikat, mis on teaduslikult põhjendatud[3].

Küsitluste liigidRedigeeri

  • Ankeetküsitlus – samade küsimuste (küsimustiku ankeedi) esitamine suurele hulgale inimestele (respondentidele). Ankeet võib olla kas elektroonilisel kujul (nt saadetakse küsimustik e-postiga, pannakse üles veebilehtedele, jagatakse sotsiaalmeedias vms) või paberkandjal (postiküsitlus, uurija toimetab ankeedi respondendini isiklikult vms). Üheks ankeetküsitluse variandiks on postiküsitlus.
    • Postiküsitlus – varem oli postiküsitlus üks põhilisi küsitlusviise, tänapäeval sobib eelkõige spetsiifiliste sihtrühmade uurimiseks (nt vanemaealised). Postiküsitlus seisneb seletuskirjaga varustatud küsimustiku ja ärasaatmisvalmis (margistatud või märkega, et postikulu tasub saaja) tagastamisümbrikuga vastaja kätte toimetamises. Respondentidelt oodatakse küsimustiku täitmist ning seejärel selle uuringu läbiviijatele posti teel tagastamist. Kogu protsess peaks olema vastaja jaoks võimalikult lihtsaks tehtud. Probleeme võib tekkida anonüümsusega, sest kuidagi peab jälgima tagastamist (nt individuaalsed koodid) ning sellega, et vastanute registripõhised aadressid ei pruugi kattuda tegelike aadressidega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Samuti võib vastamismäär olla madal, sest respondendid ei tagasta täidetud küsitlusi. Ankeetküsitlusi võib läbi viia ka veebipõhiselt.
    • Internetiküsitlused ehk veebipõhised küsitlused on kiired ja odavad, andmebaas tekib automaatselt ning andmeid saab vajadusel juba jooksvalt analüüsima/kontrollima hakata. Veebipõhistel küsitlustel on eri programmides välja mõeldud mitmeid viise küsimuste esitamiseks, mis teevad respondendile küsitlusele vastamise huvitavaks ja lihtsaks. Probleemkohaks võib pidada seda, et veebipõhine küsitlus eeldab vastanul Interneti kasutamise võimalust, mis võib välistada mingite kindlate sihtrühmade või isikute küsitlemise.
    • Kontrollitud küsitlus – kontrollitud küsitlus võib olla kas informeeritud või isiklikult kontrollitud küsitlus. Isiklikult kontrollitud küsitluse puhul saadetakse ankeet posti teel ning seejärel tuleb uurija sellele kokkulepitud ajal järele [4]. Sellisel viisil saab uurija kontrollida ankeetide täitmist ning vajadusel vastata uurimusega seotud küsimustele. Informeeritud küsitluse puhul viib uurija ankeedi isiklikult respondendile ning selgitab uurimuse eesmärki, täpsustab nõudeid ja vastab küsimustele. Informeeritud küsitluse puhul tagastavad vastajad ankeedi posti teel või viivad mõnda kokkulepitud kohta.[4]
  • Intervjuu – Intervjuu käigus esitab intervjueerija(d) vastaja(te)le suuliselt küsimusi ning need kas märgitakse üles või intervjuu lindistatakse. Intervjuu võib olla nii kvantitatiivne kui ka kvalitatiivne. Kvantitatiivse intervjuu puhul on intervjueerija roll olla küsimustiku/ankeedi vahendaja vastajale; küsimustik on standardiseeritud; ei arvestata ebastandardsete vastuste võimalusega; analüüs peamiselt kvantitatiivne. Kvalitatiivne intervjuu viiakse üldjuhul läbi vähemate inimestega ning silmast silma meetodil ehk uuritavaga ollakse vahetus keelelises interaktsioonis (ka läbi interneti, nt Skype'i või telefoni teel). Intervjuud võivad jaguneda nt fookusgrupiintervjuudeks või individuaalintervjuudeks. Kvalitatiivsete intervjuude plussiks on võimaliku täiendava info saamine. Intervjuu analüüs on eelkõige kvalitatiivne. Intervjuud kui meetodit käsitletakse ka küsitlusest eraldi, iseseisva meetodina.
  • Telefoniküsitlus – küsitlus viiakse läbi telefoni teel. Probleeme võib tekkida valimi koostamisel ning vastuste saamisel. Kasutatakse pigem lihtsaid küsimusi lihtsate skaaladega.
  • Kombineeritud küsitlused – küsitluses on kombineeritud mitut küsitluse vormi/meetodit.

Küsitluse eelisedRedigeeri

  • Saab koguda suure andmestiku – saab hõlmata suurt inimhulka ning esitada neile palju küsimusi;
  • säästab uurija aega ja vaeva – kui ankeeti hoolikalt koostada, on võimalik andmeid kiirelt talletada ja analüüsida (seda eriti kui kasutada veebipõhist küsitlust);
  • ajakava ja kulutusi on võimalik suhteliselt täpselt ette planeerida;
  • andmete analüüsimiseks palju võimalusi[4].

Küsitluse puudusedRedigeeri

  • Ei saa kontrollida, kui tõsiselt respondendid vastamisse suhtuvad;
  • võib esineda küsimuste valesti tõlgendamist ning seda on raske avastada;
  • ei tea, kui õnnestunuks respondent küsimustikus olevaid vastusevariante peab;
  • ei tea, kui palju on vastajad uuritava teemaga kursis;
  • hea ankeedi koostamine nõuab uurijalt aega, teadmisi ja oskusi;
  • vastamata küsimuste hulk võib kujuneda suureks[4].
  • Kogutav teave jääb fragmentaarseks ehk killustatuks – vastused saadakse üksikutele küsimustele[3].

Küsimuste liigidRedigeeri

  • Avatud küsimused – vastaja saab oma sõnadega vastata; võivad olla kas täielikult või osaliselt avatud küsimused, lausete lõpetamised jne. Avatud küsimusi kasutatakse peamiselt intervjuudes aga ka ankeetküsitlustes. Avatud küsimuste vastuseid analüüsitakse peamiselt kvalitatiivsete analüüsimeetoditega. Avatud küsimused võivad olla kas täielikult avatud (küsimus ja tühi koht, kus saab vastaja ise kirjutada) või osaliselt avatud (valikvastused ja üks valik, kuhu saab ise sobiva vastuse kirjutada kui teised variandid ei sobinud).[4]
  • Suletud küsimused – küsimusele vastates on ette antud vastuste variandid, mille seast peab valima. Suletud küsimustega vastuseid analüüsitakse peamiselt kvantitatiivsete analüüsimeetoditega. Tihti koondatakse ruumi kokkuhoidmiseks küsimusi plokkidesse. Suletud küsimused võivad põhineda astmestikel ehk skaaladel, kus esitatakse väited erineva tugevusastmega. Skaalad on üldiselt 5- või 7-pallised ning nad on esitatud selliselt, et väidete tugevus kas kahaneb või kasvab.[4]

Küsimuste sisuRedigeeri

Küsitluste abil on võimalik koguda andmeid inimeste käitumise, tegevuse, väärtuste, suhtumiste, uskumuste, arusaamade, arvamuste ja faktide kohta. Samuti võib ankeetides paluda erinevaid seisukohti, tegevusi või veendumusi näiteks põhjendada või hinnata.[4] Enamasti hõlmavad ankeedid küsimusi ka vastanu tausta kohta ehk sotsiaaldemograafiliste tegurite kohta (sugu, vanus, perekonnaseis, amet jne) selleks, et võrrelda eri inimgruppe ning seletada erinevusi vastustes.[3]

Ankeedi koostamineRedigeeri

  • Küsimused peaksid olema selged, nii, et kõik respondendid mõistavad neid ühtmoodi. Välitma peaks ebamäärasust. Vältima peaks mitmetähenduslikke sõnu nagu nt "sageli", "tavaliselt", "üldiselt" ja "paljud";
  • piiritletud küsimused on paremad kui üldised. Näiteks selle asemel, et lasta vastajal loetleda erinevaid nähtusi (nt ajalehti, ajakirju, mida eile luges), võiks ette anda kindla nimekirja ning lasta nende seast sobivad ära märkida (nt nimekiri ajalehtedest ja ajakirjadest);
  • eelistama peaks lühikesi küsimusi pikkadele;
  • küsimus peaks olema esitatud nii, et küsitakse vaid ühte asja korraga;
  • vastusevariantide hulgas võiks olla ka valikuvariant "ei oska öelda";
  • kasutada võiks rohkem vastusevariante kui kaks (nõustun / ei nõustu);
  • ankeedi alguses võiksid olla üldisemad ja lihtsamad küsimused, lõpus spetsiifilisemad;
  • kaaluma peaks ka seda, kuidas küsitakse isikuandmeid (nt kas küsida täpset vanust või vanusevahemikku, kuidas küsida sissetuleku kohta jne);
  • küsimuste koostamisel tuleb kontrollida sõnakasutust – vältida spetsiifilisi mõisteid, abstraktseid sõnu ning vältima peaks ka suunavaid küsimusi, mis juhivad vastaja juba mingi vastuse suunas[4].

Küsitluse läbiviimismeetodidRedigeeri

  • Silmast silma – uurija on respondendi juures, küsib ise küsimusi ning saab vajadusel selgitada või abistada.
  • Kirja/posti teel – ankeet saabub vastajani paberkandjal ning respondent täidab ankeeti vastavalt juhistele.
  • Veebipõhine – ankeet on Internetis ning vastanu täidab ankeeti veebipõhises vormis.
  • Telefoniküsitlus – uurija/küsitleja helistab uuritavale ja küsib temalt küsimusi ning märgib need ise üles.

Enne uuringu läbiviimist võib teha ka eeluuringu (pilootuuringu), mis annab võimaluse kontrollida ja katsetada, kas ankeet ja uurimuse läbiviimismeetod sobib. Eeluuring annab võimaluse küsimusi ja meetodit enne tegelikku uurimust kohendada.[4]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Noelle-Neumann, E. (1967). Sotsioloogilised küsitlused. Tallinn: Eesti NSV Ajakirjanike Liit.
  2. Gault, R. H. (1907). A history of the questionnaire method of research in psychology. Research in Psychology. 14 (3): 366-383.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid: sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Hirsjärvi, S., Remes, P. ja Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.