Ava peamenüü

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE (inglise keeles: Alliance of Liberals and Democrats for Europe, hollandi keeles: Alliantie van Liberalen en Democraten voor Europa, saksa keeles: Allianz der Liberalen und Demokraten für Europa, prantsuse keeles: Alliance des Démocrates et des Libéraux pour l'Europe) oli Euroopa parlamendi fraktsioon 2004–2019, mis koosnes liberaalsest Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusest ja tsentristlikust Euroopa Demokraatlikust Parteist. ALDE loodi 13. juulil 2004. Juunis 2019 loodi ALDE asemel uus fraktsioon Renew Europe.

ALDE oli Euroopa Parlamendi suuruselt kolmas fraktsioon, millesse kuulus 85 liiget (732-st Euroopa Parlamendi kohast) 22st ELi liikmesriigist. Eestist kuulusid ALDE-sse Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond. ALDE liider oli Suurbritannia liberaaldemokraat Graham Watson.

ALDE oli esindatud ka Euroopa Liidu Regioonide Komitees, Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja NATO Parlamentaarses Assamblees.

Sisukord

ALDE Euroopa ParlamendisRedigeeri

LoomineRedigeeri

Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformipartei parlamendifraktsiooni koosolekul, mis toimus 13. juulil 2004. aastal Brüsselis, kiideti heaks soovitus ühineda uueks fraktsiooniks Euroopa Demokraatlikku Parteisse kuuluvate liikmetega. Euroopa Demokraatlik Partei on asutatud François Bayrou' Prantsuse Demokraatia Liidu, Leedu Tööpartei ja Itaalia Margherita baasil. Need kaks Euroopa poliitilist parteid on väljaspool Euroopa Parlamenti eraldi parteid. Fraktsiooni kuulus loomise ajal 88 liiget. ALDE-ADLE fraktsiooni loomise koosolekul, mis järgnes vahetult ELDRi koosolekule, valiti fraktsiooni juhiks Briti Liberaalsete Demokraatide Parteisse kuuluv Euroopa Parlamendi liige Graham Watson. Asutamiskoosolekul võeti vastu ka kümnepunktiline "Euroopa Programm".

ProgrammRedigeeri

ALDE pooldas avatud ja tulevikku suunatud lähenemisviisi Euroopa Liidu poliitikale, mis ühendas endas isikliku vabaduse, vaba ja dünaamilise ärikultuuri, majandusliku ja ühiskondliku solidaarsuse, mure keskkonna tuleviku pärast ning austuse ja sallivuse kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisuse suhtes. Nende ettekujutuses oli EL selline Euroopa, mis jõuab iga Euroopa riigini ning austab demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, järgib inimõigusi ja turumajanduse põhimõtteid. Nad töötasid püsiva majanduskasvu edendamiseks, mis annaks rohkem ja paremaid töökohti, suuremat valikut tarbijale ning pakuks suuremaid võimalusi äritegevuseks ja ettevõtluseks. Nad võitlesid kõikide Euroopa kodanike vabaduse, turvalisuse ja õigluse eest astudes välja inimõiguste kaitseks ja võitlesid kõikide diskrimineerimise vormide vastu, et edendada maailmas rahu, õiglust ja stabiilsust, vähendades sellega vaesust, tehes koostööd rahvusvaheliste institutsioonide kaudu. Nad toetasid ELi institutsioonide reformi, et Euroopa Liit oleks arusaadavam, läbipaistvam, reageerimisvõimelisem ja omaks kodanike ees suuremat aruandekohustust.

Kümnepunktiline „Euroopa Programm

  1. Rahu edendamine liidu kaudu föderaalsete traditsioonide vaimus.
  2. ELi globaalse rolli suurendamine majandusliku ja poliitilise mõõtme ühendajana.
  3. Euroopa Liidu lähendamine kodanikele ja selle demokratiseerimine.
  4. Kõikide Euroopa kodanike põhiõiguste tagamine.
  5. Hariduse edendamine igal tasandil.
  6. Majandusliku juhtimise tugevdamine pärast euro kasutusele võtmist.
  7. Pettuse ja tarbetu bürokraatia väljajuurimine.
  8. Euroopa muutmine juhtivaks keskkonnakaitsjaks maailmas.
  9. Globaliseerumise muutmine kõigi jaoks kasulikuks.
  10. Kõikide Euroopa regioonide rolli täielik tunnustamine ja tugevdamine.

VälislingidRedigeeri