Tuumarelvade leviku tõkestamise leping

Tuumarelvade leviku tõkestamise leping on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on hoida ära tuumarelvade ja tuumarelvade valmistamise tehnoloogia levikut, edendada tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise alast koostööd ning soodustada desarmeerimist.

Tuumarelvade leviku tõkestamise leping
Riikide osalemine lepingus ██ Tuumarelvi omavad riigid, lepingu ratifitseerijad ██ Ülejäänud ratifitseerijad ██ Välja astunud (Põhja-Korea) ██ Lepingust kinnipidav tunnustamata riik (Taiwan) ██ Tuumarelvi omavad riigid, liitujad ██ Ülejäänud liitujad või nende õigusjärglased ██ Pole alla kirjutanud (India, Iisrael, Pakistan, Lõuna-Sudaan)
Vastu võetud	1. juuli 1968
Jõustunud	5. märts 1970
Jõustumis­tingimused	ratifitseerimine Nõukogude Liidu, Suurbritannia, USA ja veel 40 riigi poolt
Osapooled	190 Lepingus mitteosalevad riigid: India, Iisrael, Põhja-Korea, Pakistan ja Lõuna-Sudaan
Depositaarid	Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit
Keeled	inglise, vene, prantsuse, hispaania ja hiina keel

Leping avati allakirjutamiseks 1. juulil 1968. Pärast allakirjutamist pidid riigid lepingu ratifitseerima ja saatma ratifitseerimiskirjad vähemalt ühte kolmest keskusest, mis neid kirju säilitab: Londonisse, Moskvasse või Washingtoni. Leping jõustus päeval, mil 40 riiki olid oma ratifitseerimiskirjad esitanud. See juhtus 5. märtsil 1970. Riigid, kes selleks ajaks polnud lepingut alla kirjutanud, ei saanud enam seda ratifitseerida, küll aga võisid lepinguga liituda.

Eesti esitas oma liitumiskirjad 7. jaanuaril 1992 Londonisse ja 31. jaanuaril 1992 Washingtoni. Moskvasse ei ole Eesti oma liitumiskirja esitanud.

Ajalugu

Tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu ajendas mure ohutuse pärast maailmas, kus on palju tuumariike. Külmas sõjas põhines rahu NSV Liidu ja USA vastastikusel heidutusel, aga olukorras, kus tuumariikide arv järjest suurenes, muutus rahu järjest hapramaks. Suurenes valearvestuste, õnnetuste, relvade volitamata kasutamise ja pingete eskaleerimise oht – need kõik võisid viia tuumasõjani. Peale selle sai selgeks, et riigid võivad kasutada oma tuumatehnoloogiat relvastuse arendamiseks ja tuumarelvade väljatöötamiseks. Nii sai aruteludes tuumatehnoloogia rahumeelse kasutamise üle keskseks teemaks sellise käitumise vältimine.

Juba 1946 algasid jõupingutused rahvusvahelise süsteemi loomiseks, mis võimaldaksid kõigile riikidele juurdepääsu tuumatehnoloogiale üksnes rangetel tingimustel. Need läbirääkimised katkesid 1949. aastal tulemusteni jõudmata suurte poliitiliste erimeelsuste tõttu suurriikide vahel. Selleks ajaks oli nii USA-l kui NSV Liidul juba tuumarelv ja mõlemad alustasid tuumarelvade masstootmist.

USA president Dwight Eisenhower esitas 1953. aasta detsembris ÜRO peaassamblee 8. istungil ettepaneku "Aatomid rahu heaks". Selles kutsus ta üles looma rahvusvahelist organisatsiooni, mis levitaks rahumeelset tuumatehnoloogiat ja valvaks ühtlasi tuumarelvade väljatöötamise võimekuse üle nendes riikides, kus seda veel pole. Tema ettepanek viis Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri loomiseni 1957. aastal just nende ülesannetega. Agentuur alustas tööd 1958. 1961 alustas tööd esialgne järelevalvesüsteem väikeste tuumareaktorite üle, mis laienes 1964 suurtelegi tuumareaktoritele ja paari järgmise aasta jooksul ülejäänud tuumarajatistelegi. Tänapäeval kehtiva järelevalvesüsteemi võttis agentuuri nõukogu vastu 1997. aasta mais.

Tuumarelvade mittelevitamise põhimõttest hakati ÜRO-s rääkima 1957. aastal. Iirimaa välisminister Frank Aiken hakkas tuumarelvade leviku tõkestamise lepingut koostama 1958. 1960-ndate keskpaigaks oli valitsuste seas tuumarelvade mittelevitamise põhimõte juba üldlevinud ja vastav leping avati allakirjutamiseks 1. juulil 1968. Lepinguosalised lubasid vältida tuumarelvade levikut, soodustada tuumatehnoloogia rahumeelset kasutamist ja seadsid kaugemaks eesmärgiks tuumarelvade likvideerimise. Esimesena esitas oma ratifitseerimiskirjad Iirimaa: Washingtoni selsamal 1. juulil, Moskvasse 2. juulil ja Londonisse 4. juulil.

Mõned riigid ei soovinud lepinguga ühineda Külma sõja tõttu. Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiim ja tuumaprogramm takistasid mitme Lõuna-Aafrika riigi liitumist. Kuid pärast Külma sõja ja LAV-i apartheidirežiimi lõppu muutus lepinguga ühinemine maailmas üldiseks.

Viimasena ratifitseeris lepingu Kuveit, kes oli selle alla kirjutanud juba 1968, aga esitas ratifitseerimiskirjad alles 1989.

Suurtest tuumariikidest ratifitseeris Suurbritannia lepingu 1968, NSV Liit ja USA 1970. Hiina ja Prantsusmaa ühinesid lepinguga 1992.

Lepingu järgi sõlmiti see esialgu 25 aastaks. Pärast selle tähtaja möödumist pidid lepinguosalised otsustama, kas pikendada seda mingiks tähtajaks või tähtajatult. 1995. aastal, kui 25 aastat lepingu jõustumisest möödus, otsustasid liikmesriigid ilma hääletuseta pikendada lepingut tähtajatult.

Sajandivahetuseks olid peaaegu kõik maailma riigid lepinguga juba ühinenud. Tuumarelva mitteomavatest riikidest ühinesid sellega viimastena Brasiilia 1998 ja Kuuba 2002. Pärast seda on lepinguga ühinenud veel üksnes 21. sajandil iseseisvunud Ida-Timor 2003 ja Montenegro 2006.

Lepinguga ei ole kunagi ühinenud India, Iisrael, Lõuna-Sudaan ja Pakistan.

Välislingid

• Tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu eesti- ja ingliskeelne tekst Riigi Teatajas