The Symbolic Species

"The Symbolic Species: The co-evolution of language and the human brain" on Terrence Deaconi raamat 1997. aastast (W.W. Norton & Co; ISBN 0-393-03838-6).

Deacon uurib selles keele evolutsiooni ja püüab näidata, mille poolest inimkeel on ainulaadne. Samuti uurib ta, kuidas inimestel tekkis sümboliline mõtlemine. Sümboliline mõtlemine ja keel on teineteise eelduseks. Seetõttu pidid nad Deaconi järgi kujunema koevolutsioonis.

Kokkuvõte

Eessõna

Deacon rääkis lastele, et ainult inimesel on keel, ja temalt küsiti, kas mitte loomadel pole lihtsalt lihtsad keeled (lihtsate sõnade ja lausetega). Deacon eitas seda, ja teine laps küsis, miks siis loomadel keelt ei ole. Vastust ei olnud. Teadlased pole selle küsimusega tegelnud. Võib-olla sellepärast, et nad on olnud ametis küsimusega, miks meil on suur aju, või neile meeldib rääkida metafoorselt loomade keelest. Või nad on seda sellepärast alaealiselt vältinud, et sellele tõsiselt vastamine tekitaks palju kahtlusi teistes asjades, mida on ammu selgeks peetud. Raamat algabki selle küsimusega. Seda ei saa seletada inimese intellekti ülimusega ega väikelaste fenomenaalse keelevõimega.

Esimene peatükk: inimese paradoks

Üks evolutsiooni anomaalia

Inimese defineeriv omadus on enneolematu tunnetusvõime. Ainult ühel liigil on võime küsida oma koha kohta maailmas. Ainult meie elame maailmas, mis on täis abstraktsioone, võimatusi ja paradokse, mõtleme sellest, mida pole olnud, ja mis oleks, kui oleks olnud teisiti, mis tunne on mitte olla, muretseme selle pärast, et me ei mäleta, mis oli enne meid, ega saa teada, mis tuleb pärast meid, räägime tõestisündinud lugusid ja mõtleme välja kujutletavaid lugusid ning korraldame nende järgi oma elu, elamegi ühises virtuaalses maailmas.

Miks me nii kindlad oleme, et teistel liikidel selliseid mõtteid pole, kui me ei saa nendelt küsida? Aga just keele evolutsioon on seda virtuaalset maailma võimaldanud, sest keel on ka ebahariliku mõtlemisviisi, sümbolilise representatsiooni väline väljendus. Ilma sümboliseerimiseta on virtuaalne maailm mõistetamatu. Sümboliline mõtlemine ei ole sisse ehitatud, vaid areneb keele aluseks oleva sümbolilise protsessi internaliseerimise teel. Kui liigil pole sümbolilise kommunikatsiooni võimet, siis tal pole ka sümbolilise mõtlemise võimet.

Keel representeerib objekte, sündmusi ja suhteid unikaalselt enneolematult ökonoomselt. See võimaldab luua lõputult mitmekesiseid uusi representatsioone ning enneolematu järeldamisaparaadi abil ennustada sündmusi, korrastada mälu ja kavandada käitumist. Raske on öelda, milliseid inimese intellekti aspekte pole see kujundanud ega õgvendanud. Selle erinevuse seletamine ning selleni viinud evolutsiooniliste asjaolude kirjeldamine on inimese algupära uurimise suurimad väljakutsed. Kõige huvitavam pole mitte see, kes olid meie esivanemad, kuidas nad hakkasid püsti käima ja kuidas nad õppisid kivist tööriistu kasutama, vaid see, kust tuleb inimese vaim. Mis eraldab meid teistest liikidest? Teadmine, kuidas miski alguse sai, aitab sageli kõige paremini mõista, kuidas see töötab. Inimese vaim sai alguse kindlal ajal ja konkreetses evolutsioonilises kontekstis. Kui me saaks teada erinevused ökoloogias, käitumises ja anatoomias, eriti neuroanatoomias, siis võib-olla leiaksime kriitilise muutuse. Seletada tuleb just vaimu uue vormi päritolu, sest bioloogiliselt me oleme järjekordsed ahvid, vaimselt aga uus hõimkond.

Paljude teadlaste väitel me oleme lähedal selle mõistatuse lahendusele. Ent meil puudub aju globaalsete funktsioonide teooria, sealhulgas keele neuraalse baasi teooria. Enamik neuroteadlasi loodab selleni jõuda tükkhaaval. Uued probleemid tekivad loomade kommunikatsiooni ja keele võrdlemisel, mida enam me saame teada teiste liikide keerulistest võimetest ja meie võimete paradoksidest. Kõige kriitilisem puuduv lüli on fossiilsete inimlaste aju mikroarhitektuur. Me ei saa teada, missugune oli esimene keelevõimeline aju.

Tundub, nagu oleks lootusetu otsida võtit inimese vaimu loomuse mõistmiseks keele algupärast. Aga keel on ainulaadne anomaalia. Sageli saadakse kõige paremad vihjed looduse kavandi alusloogika kohta, kui leitakse, et kahe valla ainulaadsed või äärmuslikud tunnused (näiteks ülijuhtivus ja äärmine külm, suured kosmilised kaugused ja tähevalguse suurenev punasus, liikide massilised väljasuremised ja taevakehade kokkupõrked Maaga) on korrelatsioonis. Seletused neile viisid üldisemate printsiipide juurde. Inimese keel on üks erilaadsemaid käitumuslikke kohastumusi. See on ainult ühel liigil ja on väga erinev teistest looduslikest kommunikatsiooniviisidest. Sel on anatoomilised mõjud: inimestel on anomaalselt suur aju ja omapärane hääletrakt. Nähtavasti on nende korrelatsioonide aluseks olevad struktuurilised ja funktsionaalsed suhted vastupidavad ja ainult meile omased. Nii et keele algupära probleem võib olla üks paljutõotavamaid lähtekohti tunnetusfunktsioone ja aju organisatsiooni siduva loogika leidmiseks. Siin võib olla selge näide, kuidas loodus kujutab tunnetuse erinevused aju ehituse erinevused. Seda saab uurida tänapäeva liikide peal.

Deaconi meelest ei tule keele algupära küsimuse raskus mitte selles, mis pole teada, vaid selles, mida me arvame teadvat. Me arvame teadvat, et keel on haruldane oma keerukuse pärast ja sellepärast, et seda on väga raske õppida ja meeles pidada, ning et keel sai võimalikuks, kui need takistused kadusid mingi eelneva muutuse tõttu ajus. Eeldatakse erinevaid eelnevaid kohastumusi vastavalt sellele, milliseid keele aspekte peetakse kõige keerukamateks. Võib-olla oli tarvis kõrgemat intelligentsust, häälitsemis- ja kuulmisvõimete tõhustamist, ajupoolte funktsioonide lahutamist või sisseehitatud grammatika evolutsiooni. Deaconi meelest ei saa üheski neist asjadest kindel olla ning tegu on fundamentaalsema ja intuitsioonivastasema probleemiga.

Kõigil neil seletustel on mõned ühised eeldused, mis Deaconi meelest tekitavad ühe sügavama probleemi. Sarnased argumendid tulevad mängu, kui jutt on looduse ja kasvatuse mõjust. Kas keel pannakse väljastpoolt peale või keel peegeldab seda, mis on juba sees? Psühholoogias ja bioloogias on näidatud, kui keerukad ja teineteisest sõltuvad võivad olla bioloogia ja keskkonna panus arengusse, kuid neid nähtusi on siiski raske mõista ilma niisuguse dihhotoomiata. Iga põlvkond on leiutanud needsamad vastused uues kuues. Ühes äärmuses on eeldus, et keele arhitektuur pärineb täielikult väljastpoolt (lihtne assotsiatsionism), teises äärmuses eeldus, et see pärineb täielikult seestpoolt (mõttekeel). Kas võib olla alternatiive, mis ei jää nende äärmuste vahele? Ja kui neid pole, kas siis vastus sellele küsimusele ei peaks ka osutama keele algupära küsimuse lahendamisele? Kui me saame teada, millised keeleteadmise aspektid tulenevad loodusest, millised kasvatusest, siis peaks saama öelda, mis meis pidi muutuma, et keele omandamine saaks võimalikuks. Kui vastus on lähemal assotsiatsionismile, siis pidi asi olema väga võimsas õppimises ja mälus. Kui vastus on lähemal mõttekeelele, siis pidi asi olema keerukas instinktiivses keeleteadmises.

(Ühe arusaama järgi luuakse sõna tähendus siis, kui öeldud sõna kõla tajumus assotsieerub objektiga, mida tajutakse ja mis talletub mällu mentaalse kujundina. Sõnade rittapanek lauses paneb kuulaja kujundid mõttes kokku panema. Teise arusaama järgi õpitakse sõna tähendus ja omandatakse keele ehituse teadmine siis, kui internaliseeritakse sõnu omavahel ja objektidega seostavate assotsiatsioonitõenäosuste mustrid. Selle vaate tuntuim pooldaja oli Burrhus Frederic Skinner, kuid seda ideed on edasi arendatud, tuginedes paralleelse ja hajusa õppimise uurimisel saadud ideedele. Keeleteadmine on analoogne hajusate seostusmustritega närvivõrgus. Kolmanda vaate järgi on grammatika teadmine sisse ehitatud enne keelekogemust nagu püsivara lauaarvutisse. Sõnade järjenditele pannakse peale keele ehitus (sõnadel oleks tähendus ka ilma selleta, kuid neist oleks vähem kasu). Selle vaate sõnastas Noam Chomsky. Neljanda vaate järgi on keeleteadmine aju mõttekeele väline peegeldus. Keele oskamine on oskus tõlkida mõttekeelt sõnade järjenditeks ja ümberpöördult. Mõttekeel on lastel juba enne keele omandamist. Ükski neist vaadetest ei seleta rahuldavalt selles peatükis uuritavat paradoksi.)

Deaconi meelest need argumendid pigem ähmastavad looduse ja kasvatuse probleemi ning küsimus, kust keeleteadmine arengus alguse saab, on teisejärguline. Kuigi väikelapse peaaegu imepärane keelevõimete areng on müsteerium, tuleb keele algupära põhjust Deaconi meelest otsida mujalt ja hoopis teistsuguseid uurimisküsimusi esitades. Fundamentaalsem küsimus on see, mis laadi asi on keeleteadmine.

Tehnilised raskused ja lootusrikkad koletised

Keele evolutsiooni peetakse tavaliselt evolutsiooni vältimatuks tagajärjeks, mis tulenes selle suunaks. Me näeme staadiumide järgnevust, mis viib liigini, mis suudab mõelda oma koha üle teiste liikide seas. Tundub enesestmõistetav, et artikuleeritum, täpsem, paindlikum kommunikatsioonivahend peaks teiste tingimuste võrdsuse korral alati olema eelis. Parem võime anda teada kaugest või peidetud toidust, korraldada jahti või ohu eest hoiatada annaks sotsiaalsele rühmale eelise. Parem kommunikatsioonioskus võimaldab ka edukamat sotsiaalset manipuleerimist ja petmist.

Teine peatükk: "A Loss for Words"

Ajude gümnastika

Inimesed on kohmakad, sest neil puuduvad paljud kohastumused, mis mõnel teisel liigil olemas on, nii et nad ei saa paljusid ülesandeid ilma abivahenditeta täita. Seda kohmakust nimetab Deacon analoogia põhjal preadaptatsiooniga, mille puhul olemasolev konstitutsioon osutub juhuslikuks sobivaks uuele kohastumusväljakutsele, premaladaptatsiooniks.

Aju predispositsioonid toovad kaasa vaimse (kognitiivse) premaladaptatsiooni, mis seisneb teatavate sisuliselt lihtsate ülesannete täitmise raskuses (on tarvis leida "ebastandardne lähenemine"), kalduvuse käituda ebakohaselt või tähelepanu pööramise valedele asjadele. Õppimise puhul tuleb taibata, mis on oluline ja kuidas olulised muutujad omavahel seotud on. Juba õpitut tuleb korrastada ja mõnikord ümber kodeerida. Õppimist segavad tähelepanu hajutavad tegurid, mis võivad tuleneda ka varasemast kogemusest. Harjumused võivad muuta uute lahendusteni jõudmise võimatuks. Ülesande raskus sõltub seega peale keerukuse ka õppija tähelepanu hoiakutest.

Õppimine ei ole ühtne protsess: õppimise kiirus sõltub loomaliigist (kohastumuste iseloomust) ja ülesandest. Omadused, mis soodustavad õppimist üht laadi ülesannete puhul, on teist laadi ülesannete puhul takistuseks. "Nii nagu meie minevikukogemused ja kogunenud teadmised võivad mõnel juhul uudse ülesande lahendamist takistada, võib liigi evolutsiooniline pärand panna ta saama mõne kognitiivse ülesandega hästi hakkama, teisega halvasti." Kaasasündinud kalduvus pöörata mõne ülesande puhul tähelepanu ebaolulistele üksikasjadele ning mitte märgata olulisi seiku on premaladaptatsioon.

Kas keele õppimise ülesanne kätkeb midagi, milles teised liigid peale inimese on kohmakad? Kas sümboliline osutamine on neile intuitsioonivastane? Tõenäoliselt nõuab keele õppimine erilist orientatsiooni. Enamikule liikidele valmistab ületamatuid raskusi isegi maksimaalselt lihtsa keele õppimine. Nähtavasti nõuab keele õppimine midagi, mis on vastuolus tavalisemate õppimisstrateegiatega. Arusaamiseks, mis tähendab, et märk (sõna) esindab midagi sümboliseerides, on nende aju premaladapteerunud.

Teiste sõnadega

"Kuidas saab midagi nii lihtsat nagu sõna tähendus olla intuitsioonivastane ja teistele liikidele kohmakalt haaratav? (...) Me oskame kasutada sõna, et ta midagi tähendaks ja millelegi osutaks. Me oskame vermida uusi sõnu ja tehiskeeli. (...) Ometi me ei tea, kuidas me seda oskame ega mida me seda tehes teeme." Me ei tunne oma tegevuse aluseks olevaid vaimseid ega närviprotsesse. "Tõsiasi, et nii fundamentaalne mõisteline probleem on nii paljude põlvkondade jooksul jäänud lahendamata, osutab sellele, et meie arusaamist tõkestab midagi enamat kui lihtsalt tehniline raskus. See ei ole lihtsalt keerukas nuputamisülesanne; paistab, et see mõiste on meile samavõrd intuitsioonivastane, kuivõrd lihtne on selle kasutamine."

Sõna ja tähenduse vahekorra uurijad ei pööra tähelepanu asjaolule, et ainult üks liik kasutab sümbolilist osutamist, olgugi et ka teiste imetajate ning lindude aju on väga võimas arvutusseade. Nad ei pööra tähelepanu põhimõttelisele erinevusele viisis, kuidas inimene ja näiteks koer sõnadest "aru saavad". Erinevus loomade kommunikatsiooni ja keele vahel on ähmane. Üks põhjus on see, et me ei oska rääkida kommunikatsioonist ilma keelele iseloomulike mõisteteta. Ent keeleline kommunikatsioon on "väga äsjane ja väga idiosünkraatiline hälve" iidsest kommunikatsiooniviisist, mistõttu ta ei saa olla kohaseks näidiseks teiste kommunikatsioonivormide hindamisel. "Keel on tuletatud tunnus ning seetõttu tuleb teda analüüsida üldisema reegli erandiks, mitte ümberpöördult." Ei ole mõtet vaadelda loomade kommunikatsiooni puuduliku (grammatikata, süntaksita, semantikata), mandunud keelena. Samuti ei ole mõtet vaadelda keele evolutsiooni varajasi staadiume sarnastena Broca afaasiaga inimeste või väikelaste kõnega, nagu on välja pakutud. Niisugune lähenemine muudab tänapäeva keele evolutsiooni eeldatavaks lõppfaasiks, nagu on kohane lapse keeleõppimise ja ajukahjustusega patsiendi rehabilitatsiooni puhul.

Loomade mittekeeleline kommunikatsioon on eneseküllane. See kehtib ka näiteks inimese nutu ja naeratuse puhul. Seevastu keele õppimisel on mitmesugune (suurelt jaolt kaasasündinud) mittekeeleline kommunikatsioon täiesti möödapääsmatu. Ka igapäevane keeleline suhtlemine ei saa läbi mitteverbaalse kommunikatsiooni ulatusliku abita suuliste teadete täpsustamiseks. Alles kirja leiutamisega on keel sellest toest osaliselt vabanenud. "Ülejäänud kommunikatsiooni kontekstis on keel seega väga veidrate omadustega sõltuv kasulaps." Kui mittekeeleline hääleline kommunikatsioon on sadu miljoneid aastaid edukas olnud ning keel ei saa praegugi ilma selleta läbi, siis ei maksaks teisi kommunikatsioonivorme keelega mõõta. Keel ei ole neid välja vahetanud, vaid evolutsioneerunud häälitsuste ja žestidega rööbiti, tõenäoliselt koevolutsioonis nendega. Nende komplementaarsusest keelega ja nende erinevusest keelest annab tunnistust asjaolu, et nendega on seotud hoopis teised ajupiirkonnad kui kõnega ja keele mõistmisega. Inimeste kaasasündinud häälitsused ja žestid (naeratus, grimassid, naer, nutt, kallistused jne), on parim intuitsiooniallikas selle erinevuse adumiseks.

Arusaam, et teiste loomade häälitsused ja žestid on nagu sõnad ja laused, tuleneb peamiselt osutamise vääritimõistmisest. Mõned etoloogid on väitnud, et häälitsused ja žestid on lihtsalt sisemiste seisundite välised korrelaadid ning neil puudub väline osutus; mõned kognitiivsed etoloogid seevastu on väitnud, et paljusid loomade häälitsusi ja žeste tuleb vaadelda sõnade ekvivalentidena, mis osutavad teatud objektidele. Robert Seyfarthi ja Dorothy Cheney järgi on rohepärdikutel iga kiskjate rühma (näiteks kotkas, leopard, madu) jaoks eraldi alarmhäälitsus, mis toimib otsekui selle kiskjaterühma nimetusena. Vastavat hüüet kuuldes käituvad teised karjaliikmed erinevalt: vastavalt hüppavad puudelt maha, ronivad puu otsa või tõusevad püsti, et tähelepanelikult ümbrust jälgida. Sellest tehti järeldus, et tegemist ei ole lihtsalt hüüdja (hirmu)seisundi väljendusega. Seyfarth ja Cheney võrdlesid selliseid hüüdeid sõnadega inimeste ühesõnalistes hüüatustes, näiteks "Tuli!". Deacon viitab selle seletamiseks lõhestavale valikule, mis on soosinud alarmhäälitsuste eristumist ka teistel liikidel: oskus eristada eri tüüpi hüüdeid aitab ellujäämisele kaasa ning oskus produtseerida erinevaid hüüdeid aitab kaasa sugulaste ellujäämisele. Ta küsib, kas rohke niisuguste spetsiifilistele objektidele vastavate hüüete repertuaar moodustab eelkeele (protokeele). Kas tegu on sõnavaraga? Sellisel juhul oleks hüüete piisava rohkuse ja mitmekesisuse ning kombinatsioonide arvu puhul võinud lõpuks tekkida grammatika ja süntaks, nagu oletavad Derek Bickerton raamatus "Language and Species" (1990) ja Philip Lieberman raamatus "Uniquely Human" (1991). See aga põhineb eeldusel, et osutamine loomade hüüete puhul on samaväärne osutamisega sõnade puhul, ja seda Deacon eitab.

Alarmhäälitsuste ja sõnade vaheline erinevus ei seisne ei selles, et ühed ei osuta ja teised osutavad, ega selles et ühed osutavad sisemistele seisunditele, teised välistele asjadele. Erinevus seisneb osutamise viisis. Selle viisierinevuse loomuses tuleb selgusele jõuda.

Osutamine ei ole keelele eriomane, vaid on loomade kommunikatsioonis üldine. Isegi sümptom võib osutada millelegi muule peale iseenda ning organismi sisemise seisundi. Näiteks inimese naer on suure lõbususe sümptom. See on kaasasündinud häälitsus, mida pole tarvis tahtlikult esile kutsuda ja mis puhkeb spontaanselt. Ent naer osutab sellele, mille üle naerdakse, ning kirjeldab ka selle omadusi (näiteks pole see kurb asi). Ometi teeb ta seda teisiti kui ütlus: "Ma kuulsin just head nalja." Alarmhäälitsused sarnanevad naeruga, mitte nende sõnadega. Mõned olulised tunnused, mis eristavad automaatseid (tahtmatuid) kommunikatsioonivorme tahtlikest, on omased ka naerule. Naer on nakkav, isegi kui on teada, et see pole päris naer. Sama käib nutu, grimasside, naeratuse jne kohta, kuid tavalise keelelise kommunikatsiooni korral säärane efekt puudub. Teise inimese kõne jälgimine ja kõnelemine vestluses nõuab alati teatud teadlikku pingutust ning tahtlikult juhitavat analüüsi. Nii inimese naer kui ka rohepärdiku alarmhäälitsused on aga tahtmatud ja nakkavad. Mõlemal juhul jätkuvad häälitsused ka siis, kui nad enam uut informatsiooni ei anna.

Osutamise probleem

Tavaliselt arvatakse, et sõna tähenduse puhul on asi lihtsalt tähistaja (sõna) ja tähistatava (asi) vahelises vastavuses ning osutamise eri vormid tulenevad sellest, kuidas see vastavus tekitatakse. Nimelt peetakse sõnadele iseloomulikuks selle seose arbitraarsust ja konventsionaalsust. Ometi aga me ei ütleks, et papagoi, kes oskab küsida küpsist sõnadega "Tahan küpsist", teab, mis need sõnad tähendavad.

Loomade häälitsuste ja näiteks häälitsuste kohta oleks imelik öelda, et neil on tähendus selles mõttes, nagu sõnadel on tähendus. Naer küll näitab midagi naerja ning konteksti kohta, kuid ei tähenda midagi.

Gottlob Frege eristas väljendi tähendust ja osutust. Ühe tõlgenduse järgi kasutatakse tähendust osutuse määramiseks. Tähendus on siis "idee", mida võiks samastada näiteks mentaalsete kujunditega, stiimulitevaheliste assotsiatsioonidega, sõnaseletusega sõnaraamatus, entsüklopeediaartikliga, või objektide omaduste komplektidega. Aga kuidas ja kas selline "idee" (tähendus) määrab välise objekti (osutuse), jääb probleemiks. Mitmed hilisemad filosoofid on näidanud, et paljudel juhtudel on osutus tähendusest sõltumatu (otsene osutus kausaalse ahela kaudu Saul Kripke ja Hilary Putnami versioonis). "On aga huvitav, et selle loogika peenem versioon võib tõenäoliselt seletada seost alarmhäälitsuste ja kiskjate ning naeru ja huumorikogemuste vahel bioloogilise evolutsiooniajaloo kaudu. See näitab, et osutus üldse ei nõua oma määramiseks mingit teadlikku mõistet ega tähendust." Erinevalt naeratusest kätkevad sõnad nähtavasti mõlemat tüüpi osutamist, nii et tekib osutamise või hierarhia. "Viis, kuidas me nii sageli vajame selleks, et taibata asjade tähendust või selgitada, mida me silmas peame, mitteverbaalseid žeste, on veel üks peegeldus sellest sõna osutamise sõltuvusest fundamentaalsematest osutamise vormidest."

"Me vajame termineid, mis tabaksid allapoole sõna osutamist ning millest sõnalise osutamise saaks tuletada erijuhuna, sest nõnda on ta evolutsiooni käigus kujunenud ja nõnda ta igaühel meist välja areneb." Sõnadele annab võime osutada teistele asjadele tõlgendamise protsess, mis olulises osas (kuigi mitte tervenisti) toimub "peas". Osutamine ei ole sõna vms seesmine omadus. Selle loob tõlgendustegevuse protsess. Tõlgendusvastuste erinevus tekitab nii (sama märgi) osutuste erinevuse kui ka osutuse määramise erinevuse. Need tõlgendusvastused on Charles Sanders Peirce'i terminoloogias tõlgendid. Tõlgend on see, mis võimaldab järeldada märgist või märkidest ning nende kontekstist osutust. Peirce'i järgi ei ole tõlgenditel mitte üksnes erinev keerukusaste, vaid nad võivad olla ka kategoriaalselt eri liiki. Tõlgend ei pea olema "peas", vaid võib olla mis tahes protsess. Probleem on selles, kuidas tõlgendite erinevus tekitab eri liiki osutamise ning mis on eriomane tõlgenditele, mida nõuab keel.

Üks sõna võimalikest tõlgenditest on mentaalne kujutis. "Sõna võib tuua pähe ka midagi sõnaseletuse taolist või teise sõna, millel on lähedane tähendus, või panna meid mingil moel käituma või kutsuda esile ähmase kõhutunde, mis on korrelatsioonis minevikukogemustega selle kohta, millele osutatakse." Tõlgendi liik määrab osutamissuhte loomuse. Tõlgend on vahendaja, mis toob märgi kokku tema osutusega.

Mentaalne kujund ei ole sümbolilisele osutamisele eriomane tõlgend, sest ta on tõlgendiks ka paljude mittesümboliliste osutamisprotsesside puhul. Sõnatähenduse sümbolilist baasi vahendab ka teiste sõnade esilekutsumine (erineva teadlikkuseastmega). Osutamise erinevus papagoi ja inimese sõnade puhul tuleneb tõlgendite erinevusest. Pole iseenesest tähtis, kuidas tõlgendid on õpitud. "Nii et selleks et eristada osutamise vorme, tuleb mõista õppimisprotsesse, mis tekitavad pädevuse tõlgendada asju erinevalt."

Tõenäoliselt on võimalik dresseerida peaaegu iga arukat imetajat kasutama keerukat arbitraarset märgisüsteemi: selleks tuleb lihtsalt dresseerida isendeid teatud stiimulite puhul teatud viisil käituma ning vastama teistelt isenditelt saadud samasugustele signaalidele teatud käitumistega jne. Enam-vähem sellisena nägi keele õppimise retsepti Burrhus Frederic Skinner, ja kuigi on osutatud sellele, et siin puudub grammatika ja süntaksi õppimise retsept, mõistavad paljud sõna osutamist implitsiitselt ikka veel niimoodi. Richard Hernstein sidus omavahel tuvide puurid nii, et nad said üksteisele elektroonilisi signaale saata; tekkis käitumine, mis sarnaneb suhtlemisega õpitud arbitraarsete märkide abil. Selline katse näitab säärase osutamisevormi lihtsust ja mehaanilisust. Õpitud assotsiatsioonidest, arbitraarsusest, osutamisest ja info ülekandmisest ühelt isendilt teisele ei piisa sümbolilise osutamise defineerimiseks. Võib-olla on suur osa paljude väga sotsiaalsete loomade kommunikatsioonist osaliselt või täielikult sõltuv säärasest märgitarvitusest. Pole tähtis, kas need märgid on õpitud ja arbitraarsed või kaasasündinud ning mõne erutatusseisundiga füüsiliselt seotud. Säärane süsteem ei ole ilma süntaksita sõnad. Kaasasündinud häälitsustes on nagu päheõpitud käitumisteski midagi mehaanilist. Me ei saa aru, mida me teeme.

Sama lugu on sõnadega, mille tähendusest me aru ei saa. Me võime õppida teatud fraase teatud hulgas kontekstides kasutama, aga kui me saame tähendusest aru, vahetub kognitiivne strateegia radikaalselt. Sõnalise osutamise paindlikkuse võtit on nähtud arbitraarsuses. Võidakse väita, et alarmhäälitsus ja naer ei ole arbitraarsed, sest erinevalt õpitud häälitsustest ja liigutustest, mida saab vabalt assotsieerida erinevate välisstiimulitega, on neil konstitutsiooniline seos teatud emotsionaalse seisundiga. Ent ka alarmhäälitsuse seos oma osutusega ei ole paratamatu, vaid on kujunenud evolutsiooni käigus. Tegemist on üksnes astmeerinevusega. Mõlemad on sündmuste väliste korrelatsioonide internalisatsioonid, üks enne sündi, teine pärast sündi.

Ent ühes suhtes on mittekeeleliste näidete puhul tegu paratamatu assotsiatsiooniga: kui suhteliselt stabiilne korrelatsioon osutusega kaob, kaovad ka assotsiatsioonid. Sõnadega on teine lugu. "Kui meie sõnatarvitus ei oleks ülejäänud maailmaga kuidagi vastavuses, siis oleks sõnadest vähe kasu." Kuid vastavuse säilimiseks ei ole tarvis füüsilist korrelatsiooni. "Et sellest erinevusest aru saada, peame seega suutma kirjeldada erinevust tõlgendusvastuste vahel, mis suudavad sõna ja tema osutuse vahelisi assotsiatsioone alal hoida sõltumata nende korreleeritusest kogemuses ning nendest päheõpitud assotsiatsioonide vahel, mis kinnistuvad ja hajuvad kogemuse diktaadi all. Tõlgendades sõna või lause tähendust ja osutust, tekitame midagi enamat sellest, mida papagoi tekitab küpsist küsides või koer käsklust tõlgendades. See "midagi enamat" moodustabki meie sümbolipädevuse."

Neljas peatükk: "Väljaspool aju"

Chomsky kätelseis

Tundub, et keeleteadlased on jõudnud konsensusele, et keel on kaasasündinud võime ning võimet keelt ära õppida seletab ainult kaasasündinud teadmise oluline panus. Inimestel, erinevalt teistest liikidest, on tõepoolest võime keelt ära õppida, nii et inimaju on selleks spetsiaalselt varustatud. Aga paljud keeleteadlased ja filosoofid tõlgendavad seda nii, et emakeel omandatakse tänu kaasasündinud „keelepädevusele“. Tavaliselt omandatakse pädevus õppimise teel. Nii et kaasasündinud keelepädevus on võime täita teatud keeleülesandeid nii, nagu oleks see varem ära õpitud. Kui see on olemas, siis on keeleteadmine ajus olemas juba enne keelest kogemuse saamist. Kas see on nii? Inimajus on küll, midagi, mis võimaldab meil teha midagi, mida loomad mingil määral suudavad suure pingutusega ja väga taibuka koolitusega. Me suudame keerulise grammatika ja rikka sõnavaraga keele ära õppida ajal, mil arvutama õppida on väga raske. Grammatikateooriatel on raske adekvaatselt seletada nelja-aastase implitsiitset teadmist. Sellepärast ongi paljud keeleteadlased öelnud, et see on võimatu ning grammatikateadmine pidi ajus kohe olemas olema. Aga kuidas, ja kust see sinna sai? See jäetakse evolutsioonibioloogia ja neuroteaduse vastata. Kas see vastus on bioloogiliselt usutav ja kas pole alternatiive?

Seda, et universaalne grammatika on ainus viis keelevõimeid seletada, väitis esimesena Noam Chomsky. Esiteks näitas ta, et grammatika loogiline ehitus on keerukam ja raskemini kindlakstehtav, kui varem aimati, ning tavalised kõnelejad paistavad implitsiitselt teadvat tohutu palju keerukaid grammatikareegleid ning rakendusi. Teiseks väitis ta, et hoolimata keelte uskumatust mitmekesisusest pindstruktuuris on neil ühine süvaloogika (süvastruktuur), millest saab konkreetsed reeglid dedutseerida. See teeb aga reeglite avastamise veelgi raskemaks, sest keele õppija puutub kokku ainult reeglite rakendamise pindmiste järelmitega. Kolmandaks väitis ta, et nii peene ja keeruka loogilise süsteemi äraõppimine nõuaks ulatuslikku kogemust katsest ja eksitusest eksplitsiitse tagasisidega, aga seda keelt õppivatel lastel ei ole. Viimast punkti on edasi arendatud: isegi palju ulatuslikum selline kogemus ei oleks piisav loomuliku keele abstraktsete reeglite avastamiseks. Keelt ei saaks õppida samamoodi nagu näiteks presidentide nimesid, sest grammatika on liiga keeruline ja tuleb kõnenäidetest ainult kaudselt välja. On väidetud, et isegi teadlane ei avastaks grammatikat tekstide järgi induktiivselt, kui ta juba ei tunneks mõnd grammatikat. Teadlastelgi pole üksmeelt, kuidas grammatikat formaalselt kirjeldada, kuidas siis lapsed, kelle analüütilised võimed on palju väiksemad, saavad grammatika nii ruttu ära õppida?

Nii et peavad olema kaasasündinud reeglid, mida tuleb ainult saadava sisendiga võrrelda. Võetakse omaks kogetava keele ehitust ennustavad reeglid ning ülejäänut eiratakse. Aga see vastus on hullem kui probleem. Selle eeldused aju ja evolutsiooni kohta ei ole vähem ebausutavad kui väide, et lapsed on üliarukad õppijad. Universaalse grammatika kriitikud ründavad arusaama, et õppimine taandub induktsioonile, ning väidet, et keelekogemus ei anna tagasisidet. Laste keelekogemus on rikkas ja tihedas sotsiaalses kontekstis, mis võimaldab mitmeti sotsiaalset tagasisidet saada. Täiskasvanud sageli lihtsustavad keelt, et reeglid paremini ilmneksid. Kriitikute meelest paradoksi pole, piisab üldisest õppimisteooriast. Väide, et keele omandamise võimet seletab ainult õppimine, tekitab samasuguse ringi nagu kaasasündinud teadmise teooria. Ei saa eirata, et laste sooritus on tunduvalt üle teiste liikide ja keeruliste induktiivse õppimise algoritmide omast. Ja muud õppida on lastel raske. Nii et mingi varasem ettevalmistus keele jaoks peab olema. Kindlasti peab vastama küsimusele, mis ja kus see on.

Autor leiab, et Chomsky ja tema järgijad ajavad põhjuse ja tagajärje segi. Nad väidavad, et eelnev tugi keele omandamisele peab tulema aju seest, aga on alternatiiv, et see tuleb keelest enesest. Personaalarvutite tulekuga võis hakata kasutamisõpetuste tudeerimise asemel õppima katse ja eksituse meetodil keskkonnas, kus intuitiivsed äraarvamised ongi tõenäoliselt õiged. Arvutioperatsioonid on rohkem kohandatud inimesele, nii et inimestel on vähem tarvis arvutitega kohaneda. Kaasasündinud grammatilise teadmise kaitsjad kujutavad ette, et laps on nagu algaja arvutimees, kellel tuleb end keele kasutamisõpetustest läbi närida. Kui keel oleks lihtsalt leiutatud, siis oleks õigustatud arvata, et see pole kuigi kasutajasõbralik, nii et tarvis oleks paksu tarvitamisõpetust. Aga asi on vastupidi. Keeled on evolutsioneerunud arvestades aju, mitte suvalisi printsiipe ega konstruktsioonipiiranguid. Oodata võib intuitiivset ja kasutajasõbralikku interfeissi, millega pole tarvis kuigi palju kohaneda. Chomsky väidab, et laps ei õpi suurt osa grammatikast ja süntaksist nagu sõnu. See ongi nii: ta avastab need, kuid mitte ajust, vaid nad lihtsalt arvavad selle spontaanselt ära. Keele reeglid omandatakse katse ja eksituse meetodil, aga õigete äraarvamiste osatähtsus on väga suur. Asi on selles, et laste valikud on väga kallutatud just sel moel, et need on enamasti õiged. Kuidas see saab juhtuda, kui mitte sellepärast, et lapsed teavad ette, mis on tõenäoliselt õige? Alternatiiv on see, et asjad on korraldatud nii, et intuitiivne äraarvamine töötab paremini. Näiteks kasiino saaks nii tööle panna, et mängija, kel on kalduvus valida numbrit 5 sisaldavaid arve, võidaks. Ja delfiine dresseeritakse tegema trikke, mis meenutavad nende loomupärast käitumist. Õppimine õnnestub paremini, kui see, mida on tarvis õppida, on kasutajasõbralik, st niiviisi korrastatud, nagu õppijal on eelsoodumus mõelda ja töötada. Lastele võiks pakkuda keele, mille ehitus ennetab tema spontaanseid äraarvamisi. Sellise keele õppimine oleks nagu parajate riiete selgapanemine, selle asemel et riietesse mahtumiseks kõhnuda. Aga me ei oska sellist keelt luua, sest me ei taipa hästi, kuidas meie vaim töötab (kui mitte arvestada lastekeelt). Me ei kavanda keelt, keele ehitus kujuneb ise. Keeled muutuvad põlvkondade jooksul spontaanselt. Kuidas see „ettemääratud harmoonia“ keele ja laste vahel sai tekkida? Kas see pole mitte sama imepärane juhus kui keeleteadmisega aju? Keeled evolutsioneeruvad. Neil on tugev valikusurve olla kohased laste tõenäolistele äraarvamistele, sest laste kaudu keeled reprodutseeruvad. Keeled pidid kohastuma laste spontaansetele eeldustele suhtlemise, õppimise, sotsiaalse interaktsiooni ja isegi sümbolilise osutuse kohta. Tuleb välja, et keeled vajavad lapsi rohkem kui lapsed keeli.

Keskendudes ühe inimese elueale ja kiiretele muutustele keele õppimise ajal, peame seda paindlikuks ja keelt konstantseks. Aga evolutsiooni seisukohast on bioloogiline muutus palju aeglasem ja paindumatum kui keele muutumine. Aju evolutsioon toimub geoloogilisel ajaskaalal. Väikestegi muutuste lai levimine liigis võtab tõenäoliselt sadu tuhandeid aastaid ning aju ehituse põhijooned on selgroogsete ilmumise ajast säilinud. Keeled aga muutuvad mõne tuhande aastaga tundmatuseni. Keel evolutsioneerub tõenäoliselt tuhandeid kordi kiiremini kui aju.

Teine evolutsioon

Kui mõelda keeltest nii, nagu nad oleksid reeglite ja sümbolite leiutatud süsteemid, mis on meelega kokku pandud, et moodustada loogilisi süsteeme, siis me kaldume kas omistama kasulikkust ja otstarvet seal, kus seda pole, või tõlgendama idiosünkraatilise või ebaelegantsena seda, mille juures me ei näe kavaprintsiipi. Aga keeled sarnanevad rohkem organismide kui tõestustega. Nende konstruktsiooni põhiprintsiip ei ole kasu suhtlemiseks, vaid nende ja meie reprodutseerumine. Nii et keele ehituse analüüsimiseks ei ole vast kõige parem mitte uurida, kuidas neid kõige paremini modelleerida aksiomaatiliste reeglite süsteemidena, vaid uurida neid nagu organisme evolutsiooni seisukohast. Keeled peavad olema lapsesõbralikud. Lapsed ei pea olema eriti taibukad ja vanemad ei pea olema eriti andekad õpetajad. Kui keeleteadlastele tundub keele struktuur ebaloogiline, siis sellepärast, et nad võrdlevad seda ebakohaste mudelitega ning otsustavad nende konstruktsiooni üle funktsionaalsete kriteeriumide järgi, mis ei ole nii olulised, kui me arvame. Keele ehitus ei pea vastama kujuteldavale suhtlusvõimsuse ja tõhususe ideaalile ega järgima arvatavatest kaasasündinud mentaalsetest printsiipidest tuletatud valemeid, vaid lihtsalt peegeldavad valikusurveid, mis kujundasid nende reprodutseerumise. Keelt võib kujutada sõltumatu eluvormina, mis koloniseerib aju ja paratiseerib sellel, kasutades seda reprodutseerumiseks. Sarnaseid vaateid on avaldanud paljud mõtlejad. Autorile kõige lähemad vaated on tõenäoliselt Morton Christiansenil, kes samuti räägib keele ja peremehe koevolutsioonist. Kui mõelda keelest kui parasiidist, siis võib mõista reprodutseerumishuvide võimalikku vastuolu ning võimalust, et paljudel keele joontel on rohkem pistmist uude põlvkonda ülekandumisega kui info edastamisega.

Keeled on muidugi inimesest täielikult sõltuvad ega ole omaette füüsilised organismid, ent ometi on neil organismidega sügavad sarnasused. Nad on pigem nagu viirused. Keeled on elutud artefaktid, mis pookuvad ajusse, mis replitseerib nende osi, paneb neid süsteemiks kokku ja annab neid edasi. See, et keel ei organiseeru elusolendiks, ei sega sel olemast terviklik kohastumisühik, mis evolutsioneerub inimestest peremeeste keskkonnas.

Parasiidimudel on peaaegu kindlasti liiga äärmuslik, sest keele ja inimese vahel on sümbioos.

Üheteistkümnes peatükk: Ja sõna sai lihaks

Aju, mis ei evolutsioneerunud

See lause Johannese evangeeliumist (1:14) peegeldab müstilist arusaama, et teatud sõnadel on maagiline vägi luua või hävitada. Deacon võrdleb seda imepärase evolutsioonilise protsessiga, mille saaduseks on inimaju. Asi pole ainult selles, et lihast ja verest arvuti tekitab inimvaimu, vaid selles, et tegu on sõnade tarvitamise otsese järelmiga. Sümbolilise osutamise tarvituselevõtt meie esivanemate poolt muutis viisi, kuidas looduslik valik oli hominiidide aju seni mõjutanud.

Deacon võtab inimaju evolutsiooni seletamisel abiks Baldwini efekti ning Conrad Hal Waddingtoni poolt välja töötatud geneetilise assimilatsiooni kontseptsiooni. Waddington väitis, et looduslikul valikul on kalduvus asendada paindlikke adaptatsioonireaktsioone jätkuvatele keskkonnapiirangutele geneetiliste predispositsioonidega. Ta nimetas seda adaptatsioonireaktsioonide kanaliseerumiseks. See teeb reaktsiooni tõhusamaks ja riskivabamaks võrreldes välissignaalide poolt vallandatud reaktsioonidega. Kanaliseerumine on geenide rohkem või vähem kallutatud või piiratud mõju organismi struktuuride ja käitumise arengule. Geneetiline assimilatsioon ei ole õpitud adaptatsioonide üksühene asendumine instinktidega, vaid evolutsiooniline tendents arengupiirangute suurenemisele.

"Kõikidest kohastumise vormidest saab paindlikkus õppida uusi käitumisreaktsioone oma eluajal tuua kaasa kõige kiiremaid ja radikaalsemaid evolutsioonilisi tagajärgi. Võime õppida ja seega pärandada omandatud käitumisi võib koguni olla üks võimsamaid evolutsioonilise muutuse allikaid. Ta annab organismile ligipääsu potentsiaalsete adaptatsioonide repertuaarile ning võimendab ja laiendab nõnda nende käitumuslike predispositsioonide ulatust selle hinna arvel, mille see organismile kaasa toob." Hind seisneb õppimiseks kuluvas ajas, riskis, et õppimine ebaõnnestub, ning lihtsalt ebatõhususes. Kiiremad ja paremad õppijad ning õpitud käitumise tõhusamad ellurakendajad saavad reproduktiivsed eelised. Mis tahes predispositsioon, mis usaldatavama ja tõhusama vastusreaktsiooni tekitamisele vähegi kaasa aitab, langeb positiivse valiku alla. Seega ei kujune välja varasema fakultatiivse käitumisvastuse kaasasündinud vaste, vaid paljude omavahel kaudselt seotud kaasaaitavate mõjude ja kalduvuste konstellatsioon.

Inimaju muutis just säärane evolutsiooniprotsess. Küsimus on ainult selles, kui spetsiifilised ja ulatuslikud need muutused olid. Kas need viisid grammatika kaasasündinud tundmiseni, mida postuleerivad Noam Chomsky jt? Idee, et kaasasündinud universaalne grammatika arenes välja loodusliku valiku ja Baldwini efekti toimel, on kõige selgemalt esitatud Steven Pinkeri raamatus "The Language Instinct". Pinker mõtleb instinkti all käitumuslikku predispositsiooni, mis on preformeeritud ja valmis toimima enne igasugust kogemust. See vastab Chomsky kaasasündinud pädevuse või oskuse mõistele.

Keele omandamist lastel on paljuski võimalik seletada, kui võtta arvesse, et keeli on kujundanud loodusliku valiku kultuuriline ekvivalent, nimelt on laste õppimispredispositsioonid keelt kujundanud nii, et ta neile sobiks. Samuti on keele nõudmised kujundanud aju neile sobivaks. Selles peatükis on uurimise all, millised evolutsiooniprotsessid need suured muutused esile kutsusid. Esimene küsimus on, millised aju ja käitumise omadused sellele protsessile allusid. Kas ei võinud evolutsioon internaliseerida universaalse grammatika fundamentaalset loogikat?

Nii Pinker kui ka Deacon väidavad, et väga lihtne eelkeel võis varasel hominiidist eellasel kujuneda ka ilma spetsiifiliste kohastumisteta ajus, ning edasi võisid keele struktuuri teatud tunnused hakata valiku toimel internaliseeruma, et keel muutuks tõhusamaks ja kergemini omandatavaks. Erinevad seisukohad on neil selles, mis nimelt niimoodi internaliseerus ja mis üldse põhimõtteliselt sai internaliseeruda. Deacon väidab, et kuigi kaasasündinud grammatikatundmine aitaks keelt omandada ning seletaks, kuidas lastel õnnestub grammatikareeglid ära õppida, ning seletaks kõigile keeltele ühiseid jooni (keeleuniversaalid) ja keele struktuuri idiosünkraasiaid ning kuigi inimese ajul ja sensomotoorsetel võimetel on palju kohastumusi, mida kokku võiks nimetada keeleinstinktiks, ei kuulu nende hulka grammatikatundmine.

Mil määral võib Baldwini efekt seletada kaasasündinud keelevõimete neuroloogilist baasi? Baldwini efekti puhul on vajalikud valiku intensiivsus, nende tingimuste stabiilsus, millega adapteerutakse, ning adaptatsioonilise vastusreaktsiooni invariantsed omadused. Selleks et uus tunnus võiks saada liigi regulaarseks omaduseks, "peavad keskkonna poolt pealesunnitud adaptatsiooninõuded jääma muutumatuks sadadeks või isegi tuhandeteks põlvkondadeks. Küsimus on selles, kas keele evolutsiooniga on seotud säärased püsivad ja mittevastuolulised valikusurved." Selleks et mõni keele omadus mõjutaks aju evolutsiooni sel määral, et see kanduks liigi kõigile isenditele, peab ta jääma muutumatuks "isegi kõige drastilisema võimaliku keelemuutuse korral." See järeldub vältimatult aju evolutsiooni ja keele muutumise kiiruste erinevusest. Viimane on tõenäoliselt geneetilisest muutumisest suurusjärkude võrra kiirem. Sellepärast on vähe võimalust, et inimesel oleks geneetiline kohastumus konkreetse süntaksistruktuuriga. Ent keelel on palju omadusi, mis on ühised kõigile loomulikele keeltele, sealhulgas sõnade ja lausete olemasolu ning nimisõnaosa ja tegusõnaosa eristus. Keeleuniversaalid on võinud kõigis keeltes sadu tuhandeid aastaid säilida. Ent selleks, et leiaks aset geneetiline assimilatsioon, peab keele püsiv omadus ka esitama närviprotsessidele mittekooskõlalisi invariantseid nõudeid. Sellele kriteeriumile on keelestruktuuridel raskem vastata. Grammatika "süvastruktuur" piirab pindstruktuure väga vähe. Geneetiline assimilatsioon võib kõne alla tulla ainult juhul, kui süvastruktuurid korreleeruvad invariantsete neuraalsete arvutusprotsessidega. "Hoolimata asjaolust, et nimisõna on nimisõna ja muutus grammatilises ajas on muutus grammatilises ajas hoolimata sõnadest ja süntaksimanipulatsioonidest, mis neid funktsioone kodeerivad, ei saa evolutsiooniprotsessid nende funktsiooni assimileerida, kui neid funktsionaalseid erinevusi ei töödelda kõikides ajudes kõikidel tingimustel alati samamoodi." Geneetiline assimilatsioon nõuab, et adaptatsioonil oleksid mingid invariantsed sensomotoorsed omadused või invariantsed mälu omadused. Rohepärdikute alarmhäälitsuste puhul on see nõue täidetud.

"Geneetiline assimilatsioon on siin mitmeti analoogne assotsiatiivse õppimisega. Ka assotsiatiivne õppimine sõltub kinnitavatest vastusreaktsioonidest, mis antitsipeerivad teatud invariantseid seoseid ümbritseva keskkonna sündmuste vahel. Aga erinevused on kriitilised. Tingimisvahekorrad stiimuliparameetrite vahel geneetilise assimilatsiooni kestel peavad jääma sadadeks põlvkondadeks mittevastuolulisteks ja eri isendid peavad need assotsiatsioonid identsel moel internaliseerima. Sellepärast on need vahekordade tüübid, mida evolutsioon saab tõlkida närviarhitektuuri, ning detailsuse aste, millega need saavad olla sünnipäraselt ette kirjeldatud, karmilt piiratud. See paralleel õppimise ja evolutsiooni vahel on eriti asjakohane keele puhul, ja piirangud on isegi kriitilisemad. Probleem on selles: katkevus stiimuliassotsiatsioonide ja sümbolilise osutamise assotsiatsioonide vahel, mis on nende toimimise alus ja mis teeb sümbolilised assotsiatsioonid nii raskesti õpitavateks, teeb ka nende geneetilise assimilatsiooni võimatuks."

Keel ei saa evolutsioneeruda sel kombel nagu näiteks rohepärdikute indeksilised alarmhäälitsused, sest sõnade ja osutuste vaheline korrelatsioon on minimaalne ning grammatilised operatsioonid on maailma asjadega veel vähem vastavuses. Sellepärast ei ole keeleline osutamine kaasasündinud. Kas ehk ajus on invariantsed närviprotsessid, mis vastavad grammatika universaalsetele süvastruktuuridele? Need võiksid olla kujunenud Baldwini efekti ja geneetilise evolutsiooni kaudu. Närviarvutuslik invariantsus ei nõua keele omandamiseks vajalike struktuuride lokaliseeritust ajus. Ent vähemalt viis, kuidas nad on ajustruktuuride vahel jaotunud, peab olema invariantne. Ent selline invariantsus puudub: see jaotus oleneb pindstruktuuridest. Keelestruktuuri kõige universaalsemad omadused on pinnatasemel kõige mitmekesisemalt realiseeritud, mistõttu on just nende puhul kõige väiksem võimalus, et neil oleks evolutsiooniliselt kujunenud neuraalne tugi.

Noam Chomskyl on Deaconi järgi õigus, et kaasasündinud keelevõime ei ole darwinliku evolutsiooniga seletatav. Aga mis siis üle jääb?

Keelekohastumused

Üleminek sümbolilisele kommunikatsioonile nõuab teatud neuraalseid arvutusi, mis toimuvad prefrontaalses ajukoores. "Seega nõudis igasugune keelelaadne käitumine vältimatult sümbolite omandamisega seotud närviarvutusi; need esitasid ühele võrdlemisi alaarenenud kognitiivsele protsessile suure nõudmise; need olid invariantsed suurel sensomotoorsete rakenduste skaalal; ja need sõltusid konkreetsest ühisest neuraalsest substraadist kõigis ajudes. See on võimsa baldwinliku valikuprotsessi retsept."

Kas selline protsess nõudis keele olemasolu? Kas see võis toimuda enne keele teket mõne teise sotsiaalse või ökoloogilise nõudmise pinnalt? Teatud juhtudel on tõesti tarvis hoida tähelepanu millelgi lühimälus oleval, et teha midagi vastupidist või täiendavat. Need aga on loomade jaoks peaaegu kindlasti erandlikud olukorrad. Mida on tarvis seletada ja mis on ebaharilik, on siiski radikaalne nihe, mis suurendas selliste protsesside tähtsust. Deacon leiab, et "sümboliline osutamine ise on ainumõeldav valikusurve säärasele ulatuslikule ja muidu kontraproduktiivsele nihkele õppimise rõhuasetuses."

Peale sümbolilise tunnetuse on ka teisi keelekohastumisi. Geneetilisele assimilatsioonile on saanud alluda protsessid, mis on keele puhul seotud pindstruktuuridega, näiteks häälikujadade seostamine sümboliliste suhetega, loogilised operatsioonid sümbolitega ning info kättesaamine sümbolitest reaalajas. Suur osa kõne mõistmiseks ja kõnelemiseks vajalikest protseduurideks peab olema automatiseeritud. "(...) tõhusa kõneanalüüsi ja -tekitamise nõuetel on kõik omadused, et nad üha enam internaliseeruks närviarhitektuuri mustritesse. On isegi mõeldav, et mõningal määral on [aset leidnud] spetsiifiliste, väga regulariseeritud foneemieristusmehhanismide geneetiline assimilatsioon."

Keele kasutamine esitab vältimatuid nõudeid ka neuraalsete süsteemidele, mis ei osale otseselt kõne tekitamises ja tajus. Informatsiooni hulk ja selle töötlemise kiirus esitavad nõudeid lühimälule ja tähelepanule. "Näiteks paistab eksisteerivat naabrusenõue reeglite rakendamisele sõnade vahel ja fraasisuhete markeerimisele, mis tõenäoliselt peegeldab invariantseid mälunõudeid kõne töötlemisele. (...) Enamasti tuleneb lausete hierarhiline struktuur kõrgema järgu ühikute konstrueerimisest naaberosadest. Siin me saame võib-olla välja tuua sisend-väljundsüsteemi ühe invariantse omaduse; aga huvitaval kombel on see universaal just niisugune, millel võib olla rohkem pistmist valikusurvega, mida sensoorse analüüsi ja mälu protsessid avaldavad keele evolutsioonile, mitte ümberpöördult." Kuigi naabrus ütleb teatud määral ette, millised elemendid tuleb analüüsida suurema grammatilise üksuse osadeks, ei näita ta seda üheselt. Võib-olla sellepärast tekibki keeltes vältimatult väike kinnine markersõnade klass fraasipiiride näitamiseks.

"Veel üks keele õppimise aspekt, mida me kipume pidama enesestmõistetavaks, on võime ja predispositsioon jäljendada teiste kõnehäälikuid. (...) Erinevalt spetsialiseeritud modulaarsete võimete (...) evolutsioonist on õppimispredispositsioonide evolutsioon Baldwini efekti peenem ja kaudsem tulemus. Predispositsioon õppida mingit kindlat assotsiatsioonide klassi või pöörata rohkem tähelepanu stiimulite teatud omadustele või lihtsalt motivatsiooni kallutatus teatud õppimisvaldkondade poole võivad kõik olla evolutsiooni poolt valiku kaudu soositud." Õppimise erinevused ei ole tõenäoliselt nii kergesti lokaliseeritavad kui konkreetsed taju- ja käitumismustrid, sest õppimine põhineb neuraalsete süsteemide vahelistel sidemetel. Ent kui nõuded õppimise teatud aspektidele on püsivad ja osalevad närviringid on isenditi invariantsed, võib õppimisdispositsioon ikkagi tuleneda geneetilisest assimilatsioonist. Tuleb püüda mõista, kuidas konkreetsed õppimise kallutatused võivad ajus esindatud olla.

Õppimisvõime ei ole üldine funktsioon, mis oleks kõigile stiimulitele võrdselt rakendatav.

[----]

Evolutsiooniline anomaalia

Inimest määratlev atribuut on tunnetusvõime. Me mõtleme teistmoodi kui teised olendid Maa peal ning vahetame mõtteid palju paremini. Muus suhtes sarnaneme sadade ja tuhandete liikidega. Paistab, et ükski teine liik ei ela jagatud virtuaalses maailmas. Deacon omistab selle eripära keelele. "Ukse sellesse virtuaalsesse maailma avas meile üksnes keele evolutsioon, sest keel ei ole ainult kommunikatsiooniviis; ta on ka mõttelis-sümbolilise representatsiooni ühe ebahariliku viisi väline väljendus." Sümboliline mõtlemine ei ole kaasa sündinud, vaid areneb keele aluseks oleva sümbolilise protsessi internaliseerudes. Liikidel, millel pole sümbolilise kommunikatsiooni võimet, ei saa olla ka sümbolilise mõtlemise võimet.

Keel osutab ainulaadse ökonoomiaga. Ta võimaldab moodustada lõputult uusi representatsioone ning teha enneolematul moel järeldusi sündmuste ennustamiseks, mälu korrastamiseks ja käitumise kavandamiseks. Kõik inimese intellekti aspektid tunduvad olevat keele kujundatud ja lihvitud. Inimese päritolu uurimiseks on tarvis seletada seda inimese eripära ning kirjeldada evolutsiooniprotsesse, mis selle esile kutsusid.

Huvi inimese päritolu vastu motiveerib eelkõige küsimus, kust pärineb inimeste vaim. Me teame, et inimese teadvusel on algus, mis ei ole kaugemal kui kaks miljonit aastat tagasi. "Kui me saaksime kindlaks teha, mis oli teistmoodi kummalgi pool seda veelahet – erinevused ökoloogias, käitumises, anatoomias, eriti neuroanatoomias – siis me võib-olla leiaksime üles selle kriitilise muutuse, mis katapulteeris meid sellesse pretsedenditusse maailma, mis on täis abstraktsioone, lugusid ja võimatusi, mida me nimetame inimlikuks."

Osutuse hierarhiline loomus

Ferdinand de Saussure eksplitseeris eelduse, et tähenduse ja osutamise alus on sõnade ja objektide vaheline üksühene vastavus. Sõna tähendust modelleeris Saussure oma semioloogias tähistajate (sõnade) plaani ja tähistatavate (ideede, objektide ja sündmuste, millele sõnad osutavad) plaani elementide vahelise vastavusena. Rohepärdikute alarmhäälitsusi võib vaadelda tähistaja ning tähistatava vaheliste suhetena. Ent kui adekvaatne on see mudel sõna osutamise puhul? Sõnade vastavus objektide, kujutluste ja mõistetega ei ava sõna tähenduse sügavamaid aspekte. Selle kaudu ei avane erinevus viisis, kuidas koer ja inimene sõnade tähendusest aru saavad. Sõnade vastavus osutustega ei seleta sõna tähendust ka sellepärast, et kummagi plaani elemendid korreleeruvad tegelikult harva. Deaconi arvates on sõnade ja objektide seos sekundaarne ning allub hoopis teistsuguste assotsiatiivsete seoste võrgule, mis võimaldab osutada isegi võimatutele asjadele.

Filosoofid ja semiootikud on eristanud osutamisseose eri vorme. Charles Sanders Peirce eristas ikooni, indeksit ja sümbol. Need erinevad märgikandja ning tähistatava objekti tunnuste formaalse seose loomuse poolest: ikoone vahendab märgi ja objekti sarnasus, indekseid märgi ja objekti vaheline füüsiline või ajaline seos ning sümboleid formaalne või kokkulepitud seos, mis ei sõltu märgi ega objekti tunnustest. Siin peegelduvad kolm assotsiatsioonide võimalikku viisi: 1) sarnasus, 2) naabrus või korrelatsioon ning 3) seadus, põhjuslikkus või konventsioon. John Locke, David Hume, Georg Wilhelm Friedrich Hegel jt on väitnud, et tegu on kolme fundamentaalse vormiga, kuidas ideed assotsieeruvad. Peirce lähtus siin kommunikatsioonist, väites, et kõik mõtlemise vormid on kommunikatsioon (märkide ülekanne), mille loogika (mida ta nimetas semiotic (semiootika)) ei ole fundamentaalselt erinev ajus ja väljaspool aju. Nõnda saab mõtlemise loogikat uurida avatumas kommunikatsioonis toimuva märkide tekitamise ja tõlgendamise kaudu.

Konkreetsed objektid ei ole iseenesest ikoonid, indeksid ega sümbolid. Nende niisugune tõlgendus sõltub vastusreaktsioonist. Ikooniliste, indeksiliste ja sümboliliste suhete erinevus tuleb sellest, et asju vaadeldakse kas vormi suhtes, korrelatsioonide suhtes teiste asjadega või kaasatuse suhtes konventsionaalsete suhete süsteemi.

Kui me nimetame konkreetset skulptuuri ikooniks, spidomeetrit indeksiks või vappi sümboliks, siis me peame tavaliselt silmas, et nad mõeldud selleks, et neid nii tõlgendataks, või et on väga tõenäoline, et neid nii tõlgendatakse. Silmatorkav sarnasus ei tee veel üht asja teise ikooniks. Ikooniline suhe on olemas ainult juhul, kui ühe tunnused tuletavad selle sarnasuse tõttu meelde teise omad. See on sarnasuse äratundmisel põhinev järeldamisprotsess. Et sarnasus jääb ebamääraseks, saab peaaegu iga asja vaadelda peaaegu iga asja ikoonina. Sama lugu on indeksite ja sümbolitega. On näiteks vaieldud selle üle, kas ameerika viipekeele viiped on ikoonilised või sümbolilised. Osa uurijaid leidis, et need viiped, mis otseselt kujutavad objekti, on puhtikoonilise tähendusega ega ole sõnataolised. Ent asjaolu, et mingeid märke saab tõlgendada ikooniliselt või indeksiliselt, ei tähenda, nagu neid ei saaks tõlgendada ka sümboliliselt. Samad märgid võivad olla ikoonid, indeksid või sümbolid olenevalt tõlgendusest. Ent ikoonid, indeksid ja sümbolid pole omavahel seotud üksnes alternatiivsete tõlgenduste kaudu, vaid neil on ka oma olemuslikud omavahelised seosed.

Eri tõlgendajad võivad osata tõlgendada samu märke erineval määral. Oletame, et arheoloog leiab savitahvli märkidega. Ta oletab, et neid märke kasutati sümbolitena, võib-olla kirjana, kuid ta ei oska neid sümboliliselt tõlgendada. Ta lihtsalt järeldab, et neid võidi sümboliliselt tõlgendada, sest nad meenutavad teises mujal nähtud sümboleid. Seega ta tõlgendab neid ikooniliselt. Mõned kirjasüsteemid mõtestati lahti kontekstides, kus nende tähenduse kohta oli vihjeid. Väikesed saviesemed märgistati korduvate märkidega ning pitseeriti anumatesse, mis olid kaasas teele saadetud kaupadega. Naabrus teiste esemetega andis arheoloogidele indeksilise tõendi nende tõlgendamiseks. Erinevad märgid tähendasid nähtavasti saadetavate ühikute arvu, mille järgi saaja sai veenduda, et kõik ühikud on kohal. Nüüd sai neid tõlgendada mitte üksnes ikooniliselt, vaid ka indeksiliselt ning hüpoteetiliselt ka sümboliliselt.

Järgmises näites on tegu tõlgendusvõime alaneva hierarhiaga. Naer näitab midagi selle kohta, mis laadi sündmus sellele eelnes. Sümptomina inimese vastusreaktsioonist teatud stiimulitele ütleb ta palju nii naeru kohta kui ka naeru aine kohta, nimelt et selles oli midagi naljakat. Ent naer üksinda ei võimalda täpselt taastada, milles nali seisnes. Ka šimpansitel on häälitsus, mis ebamääraselt meenutab naeru mõnes mänguolukorras, näiteks kõditamisel. Seega nad võib-olla ka tunnevad inimese naeru ära sotsiaalse konteksti teatud aspekte (mänglev, mitteähvardav, mitte pinget tekitav), kuid osutust huumorile nad vist ei märkaks. Deacon kahtlustab, et huumori mõistes kätkeb sümbolilisus, vastuolu või paradoksi äratundmise nõue, kuid keskmine šimpans seda ära ei tunne. Kodukass ja -koer ei taba inimese naerust tõenäoliselt niigi palju. Neil puudub evolutsiooni tagajärjel tekkinud kalduvus naerda teatud sotsiaalsetes olukordades, mistõttu nad pole mentaalselt valmis tõlgendama naeru isegi sotsiaalse signaalina. Võib-olla on neil kogemuse tagajärjel kujunenud võime kasutada naeru tõendina, et inimene on juures ja tõenäoliselt mitteähvardav. Seegi sõltub teatud tõlgendamispädevusest, mille võib-olla annab mälu varasematest olukordadest, kui mõni inimene on naernud. Ja on arvutult loomaliike, kes ei oskaks niigi palju reageerida ja tõlgendaksid naeru lihtsalt õhu- või veevõnkumisena. Nende liikide pädevuse kahanemine vastab tõlgenduse spetsiifilisuse vähenemisele ja konkreetsuse suurenemisele. Ent ka päris all on võimalik mingi minimaalne osutamine.

See demonstreerib Peirce'i ideed, et erinevust osutamise viisides võib käsitada tõlgendustasandite kaudu. See laseb näha, kui erinevad on sõnad ja loomade hääitsused. Asi pole ainult inimese võimes sama märki mitmeti tõlgendada; tähtsam on et eri tõlgendused saab panna kasvavasse järjekorda, mis peegeldab varasemat pädevust ära tunda kõrgema tasandi assotsiatiivseid suhteid. Osutamine ise on hierarhilise struktuuriga; keerukamad osutamise vormid ehitatakse üles lihtsamatest. Hierarhiline ülesehitus laseb mõista eri osutamisviiside vahelisi suhteid. Kui ma ei mõista märgi sümbolilist osutust, võin ikkagi tõlgendada teda indeksina, ja kui ma ka indeksilisi vastavusi ei mõista, võin ma teda tõlgendada ikoonina.

Indeksiline osutamine sõltub ikoonilisest ja sümboliline indeksilisest. Pädevus tõlgendada midagi sümboliliselt sõltub eelnevast pädevusest tõlgendada paljusid teisi alluvaid suhteid indeksiliselt, jne. Pädevuse moodustab võime tekitada tõlgendavat vastusreaktsiooni, mis annab vajaliku infrastruktuuri fundamentaalsemate indeksiliste ja ikooniliste tõlgenduste näol. Et seletada sümbolilise kommunikatsiooni alust, peame kirjeldama, milles seisneb sümboliline tõlgend, kuid selleks tuleb kõigepealt seletada ikooniliste ja indeksiliste tõlgendite tekitamist ning seejärel, kuidas neid ümber kodeeritakse kõrgema järgu vormide tekitamiseks.

Ikoone seletatakse tavaliselt mingi aspekti kaudu, milles kaks asja on sarnased. Ent see sarnasus ei tekita ikoonilisust. Alles siis, kui oleme ikoonilise suhte ära tundnud, saame täpselt öelda, mida ühist me nägime, ja mõnikord ka siis mitte. Tõlgendussamm, mis paneb aluse ikoonilisele suhtele, on sellele olemuslikult eelnev, ja see on midagi olemuslikult negatiivset, midagi, mida me ei tee. See on nii-öelda mitteeristamise akt.

Koil on varjevärvus, tema tiivad meenutavad, kuigi mitte täiuslikult, selle puukoore tekstuuri ja värvi, millel ta istub. Kui lind on tähelepanematu ja tõlgendab koi tiibu puukoorena, siis koi jääb söömata. Kui koi oleks taustaga vähem sarnanenud või liigutanud või kui lind oleks olnud tähelepanelikum, oleksid need lisaerinevused teinud nähtavaks koi ja puu vahelised erinevused, mis oleks linnule näidanud, et on veel midagi peale puu. Kui lind oleks olnud mõtlikus meeleolus, siis ta oleks võib-olla mõelnud tiivamustri ja puukoore kerge sarnasuse üle, vähemalt murdosa sekundist enne koi allakugistamist. "Mõned koi tiivade tunnusjooned olid ikoonilised puukoore kohta, sõltumata nende sarnasusastmest, lihtsalt sellepärast, et mõne tõlgenduse korral (tähelepanematu lind) tiibu ei eristatud puukoorest."

Koi tiivad teeb ikooniliseks linnust lähtuv protsess, mitte midagi tiibade juures. "Lind võttis nende värvust ikoonina millegi tõttu, mida ta ei teinud." Ta rakendas koile sama tajuprotsessi mis puukoorele. Ta ei teinud neil vahet. See tekitas ikoonilise suhte koi ja puukoore vahele. Ikooniline osutamine on vaikimisi.

Isegi kui kujutleda, et lind mõtiskleb hetkeks tiibade ja puukoore kerge sarnasuse üle, teeb nende suhte ikooniliseks see osa tema reaktsioonist, mis ei tee tiibadel ja puukoorel vahet. "Ikooniline sarnasus ei põhine mingil eelneval füüsilise sarnasuse alusel, vaid tõlgendusprotsessi sellel aspektil, mis ei erine mõnest teisest tõlgendusprotsessil." Kuigi aspekt, milles kaks asja on sarnased, võib mõjutada viisi, kuidas nad kalduvad olema ikoonilises seoses, ei määra see nende ikoonilisust. Teatud punktis uute tõlgendite tekitamine peatud, olgu siis sellepärast, et võime erinevaid reaktsioone tekitada on piiratud, või sellepärast, et lihtsalt ei püüta enam neid tekitada. Kas siis tüdimuse või minimaalse närvisüsteemi piiratuse tõttu on mõnikord kõik ikooniline kõige kohta.

Minu tõlgendava äratundmise protsess, mis joonistuse ja näo puhul on sama, teebki joonistuse ikooniks. Joonistus, mida kunagi ei nähta, on kõigest paber ja süsi. Seda saaks tõlgendada ka kohviplekina ja kohviplekki näo kujutisena. Peirce'i järgi on ikoon miski, mis lähemal vaatlemisel võib objekti omaduste kohta uut infot anda. Ühe vaatamine on mingis aspektis nagu teise vaatamine. "Lihtsustus diagrammis või liialdus šaržis kasutab meie spontaanset lõtvust vahetegemisel ära selleks, et meelitada meid looma uusi assotsiatsioone." Šarž meenutab nalja, piltmõistatust, ja diagramm võib olla avastuste allikas.

Ikoonilist osutamist tekitav tõlgendus on äratundmine (enamasti tajuline, kuid mitte tingimata). Ikoonilised suhted on kõigi teiste representatsioonivormide alus, tõlgendushierarhia põhi. "Märki tõlgendatakse, ja seega nähakse, et ta on representatsioon, taandades (st analüüsides komponentrepresentatsioonideks) ta punkti, kus ta pole edasi taandatav (pädevus- või ajapiirangute või pragmaatiliste kitsenduste tõttu), ning tõlgitakse seega lõpuks ikoonilisteks suheteks." See ei pea olema pingutav. Paljudel juhtudel tõlgenduspingutus lõpeb seal. Seal võib olla lihtsalt uue pingutuse lõpp, teadvuse piir, kus kogemus tuhmub liiasuseks.

Füüsiline naabrus (lähedus või seotus) või ennustatav koosesinemine on aluseks ühe asja tõlgendamisel teise indeksina, kuid need füüsilised seigad ei ole indeksisuhte põhjus. Peaaegu iga asi võib iga muu asjaga seotud olla, kui ruumilise või ajalise läheduse kogemust laiendada. Ühe asja teeb teise indeksiks tõlgendusreaktsioon, mille tõttu üks paistab teise peale näitavat. Erinevalt ikoonilistest tõlgendustest, mida saab sageli omistada tõlgenduslikule ebapädevusele või uute tõlgendite loomise lakkamisele, nõuavad indeksiaalsed tõlgendused millegi lisamist. Ikoonid tekivad sellepärast, et ei looda kriitilisi indekseid asjade eristamiseks.

Kui ma kohtan sümptomit, näiteks tunnen suitsu lõhna, siis ma kahtlustan, et midagi põleb. Võime võtta suitsu lõhna tule indeksina tekkis mul tõenäoliselt õppimise teel, sest mul on olnud kogemusi, kus selline lõhn tuleb põlevatelt asjadelt. Kordumisel sai sellest tuttav assotsiatsioon. Indeksipädevus on konstrueeritud ikoonidevaheliste suhete hulgast, ja indeksiaalne tõlgendus leiab aset, kui seda ikooniliste suhete kombinatsiooni hakatakse kasutama uute stiimulite hindamisel. Suitsu lõhn representeerib ikooniliselt varasemaid sarnaseid kogemusi. Varasemad kogemused meenuvad nende omavahelise sarnasuse tõttu ning sarnasuse tõttu praeguse sündmusega. Paljudel neist kogemustest on ka teisi sarnasusi. "Paljudel neist puhkudest ma täheldasin ka midagi põlevat, mis oli suitsu allikas, ja niiviisi olid need kogemused üksteise ikoonid."

Korduv korrelatsioon suitsu lõhna ja tule vahel annab iga kord panuse kolmanda, kõrgema tasandi ikoonilisusse. Selle tõttu ma tunnen ära kogu praeguse olukorra üldisema sarnasuse varasematega, ja see toob meelde puuduva elemendi käesoleval juhtumil – tõenäolisuse, et midagi põleb. Reaktsioonid, mis meil kujunevad igapäevase assotsiatiivse õppimise tulemusena, on aluseks kõigile indeksiaalsetele tõlgendustele, ja see tuleb erilisest suhtest, mis kujunen ikooniliste tõlgendusprotsesside vahel. Eelnevad ikoonilised suhted on indeksiaalseks osutamiseks vajalikud, kuid eelnevad indeksiaalsed suhted ei ole ikoonilise osutamise jaoks samal viisil vajalikud.

Ikoonid ja indeksid ei ole lihtsalt tajutavad ja õpitud assotsiatsioonid. Jutt on neis närviprotsessides implitsiitselt kätkevatest järeldus- ehk ennustusvõimetest. Jutt on nende mehhanismide potentsiaalsest suhtest möödunud, tulevaste, kaugete või kujutletavate asjadega. Neid teisi asju ei representeerita füüsiliselt, vaid ainult virtuaalselt, tekitades tajumuslikke ja õpituid reaktsioone, mis sarnanevad nendega, mida tekitataks, kui nad kohal oleksid. Mentaalsed protsessid ei ole vähem representatsioonilised kui välised kommunikatsiooniprotsessid, ja kommunikatsiooniprotsessid ei ole selles suhtes vähem mentaalsed. Mentaalne representatsioon taandub sisekommunikatsioonile.

Sama hierarhiline loogika kehtib ka sümbolite puhul. Sümboleid konstitueerivad suhted indeksite vahel (ja seetõttu ka ikoonide vahel). Kuid lisanduv suhe ei oe lihtsalt korrelatsioon, mis teeb selle ülemineku raskeks.

Sümbolilävi

Terve mõistuse järgi kujuneb sümboliline assotsiatsioon siis, kui me õpime seostama sõna mingi muu asjaga maailmas. Kuid seda laadi assotsiatsioon on Peirce'i terminites indeksiline. "Sõna (mis ikooniliselt assotsieerub sarnaste lausungite varasemate esinemistega) ja objekt (mis ikooniliselt assotsieerub sarnaste objektidega varasematest kogemustest) ja nende varasemad korrelatsioonid võimaldavad sõnal objekti meelde tuua." Selle vaate järgi on tegu olemuslikult sama laadi assotsiatsiooniga, mis tekib loomal Skinneri kastikatsetes. Rott võib õppima ära tundma korrelatsiooni sõna "toit" kuulmise ja toidu kandikule kukkumise vahel. Tingitud stiimul hakkab looma jaoks representeerima midagi kasti seisundi kohta. Ta on toidu kättesaadavuse indeks, kasti seisundi sümptom. Sõnad võivad olla ka indeksid, ja mõnikord neid kasutataksegi peaaegu ainult indeksitena, minimaalse sümbolilise sisuga ("seal", "Ahhaa", isegi pärisnimed), nii et nad osutavad fikseeritud seose kaudu konkreetsete kontekstide, objektide, puhkude, inimeste, kohtadega jne.

Uue sõna tähendusest arusaamise üks tunnus on see, kas seda saab kasutada uues lauses või uues kontekstis. See võime on küll hea tõend sümbolilisest arusaamisest, kuid ei pruugi seda tõestada. Sellised keerukamad indeksilise assotsiatsiooni vormid (assotsiatsioonide ülekanne ühelt stiimulilt teisele sarnasele stiimulile (stiimuli üldistamine) ja õppimismustri ülekanne ühest kontekstist teise sarnasesse konteksti) aetakse sageli segi sümboliliste assotsiatsioonidega. Need ei ole iseseisvad õppimise vormid, vaid põhinevad ühe stiimulitingimuse ikoonilisel projitseerimisel teisele. Need tekivad spontaanselt, sest alati on pisut kahemõtteline, mis on selle stiimuli olulised parameetrid, mida subjekt õpib assotsieerima järgneva soovitud või soovimatu tulemusena. Õppimine on alati ekstrapoleerimine lõplikult arvult näidetelt tuleviku näidetele, ja harva annavad nad aluse valikuks stiimuli kõigi võimalike variatsioonide vahel. Niivõrd kui uutel stiimulitel on tunnused, mis on ühised nende stiimulitega, mille najal õpiti, ja pole tunnuseid, mis nendega kooskõlas pole, on õpitud ka need uued stiimulid. Sageli esitatakse psühholoogias asja nii, nagu subjekt oleks ära õppinud reeglid assotsiatiivsete suhete äratundmiseks. Et aga see põhineb ikoonilisel suhtel, siis ei õpita mitte implitsiitset kriteeriumide nimekirja. Lihtsalt ei tehta vahet sellega, mida õppimisel pole eksplitsiitselt välistatud.

Sõnad asjade liikide kohta paistavad osutavat tervete rühmadega lõdvalt sarnastele objektidele, mida saab seostada stiimuli üldistamise teel, ja sõnad objektide omaduste kohta osutavad seda tüüpi tunnustele, mis on sageli stiimuli üldistuse alus. Stiimuli üldistamine põhineb ikoonilisel kattumisel, mis on ühise indeksilise osutamise alus, on sümbolilise osutamise juures üks allutatud komponent, kuid ei määra osutust.

Ka kui tuntakse ikoonilisus kahe õppimisülesande kui terviku vahel, õpitakse ära õppimismuster, siis on ikkagi tegu indeksiaalse assotsiatsiooniga, mis kantakse üle uuele stiimulile ikoonilise tõlgenduse teel. Selline assotsiatsioon ei pruugi kergelt tekkida, kui uus kontekst on vaatamata struktuursele sarnasusele väga erinev.

Sõna ja selle osutuse suhe on kahes aspektis väga erinev sõna kasutamise ülekandmisest uude konteksti. Esiteks, indeksisuhe saab püsida ainult seni, kuni püsib ajaline ja ruumiline korrelatsioon sõna ja objekti vahel. Sümboliline osutus jääb stabiilseks peaaegu sõltumatult säärastest korrelatsioonidest. Füüsiline korrelatsioon osutusega võib olla harv või üldse puududa, nagu inglite, ükssarvikute ja kvarkide puhul.

Teiseks, isegi kui loom on õppinud seostama teatud sõnu kasti eri seisunditega, on need assotsiatsioonidel omavahel enam-vähem sõltumatud. Sõnad aga on suhetes keele kõigi teiste sõnadega. Seletav sõnaraamat suhestab sõnu omavahel. Kui need suhted lõhkuda (näiteks kasutada slängis sõna '"halvasti"' tähenduses 'väga hästi'), siis osutamine ei õnnestu.

Teine erinevus seletab esimest. "Me ei kaota sõnade indeksiaalseid assotsiatsioone hoolimata puuduvast kokkupuutest füüsiliste referentidega, sest selle seose võimalikkust hoiavad implitsiitselt alal sõnade vahelised stabiilsed assotsiatsioonid." Sellepärast, et sõna osutab nii objektidele kui ka teistele sõnadele, saab ta anda vajaliku informatsiooni, et osutamise objektid välja eraldada. See kahekordne erinevus väljendub klassikalises tähenduse ja osutuse eristuses. "Sõnad viitavad objektidele (osutamine) ja sõnad viitavad teistele sõnadele (tähendus), kuid me kasutame tähendust, et osutus välja eraldada, mitte ümberpöördult.

See sõnadevaheline osutussuhe (sõnad viitavad süstemaatiliselt teistele sõnadele) moodustab kõrgema järgu suhete süsteemi, mis võimaldab sõnadel käia indeksiaalsete suhete kohta, mitte olla lihtsalt ise indeksid. Sellepärast aga peavad ka sõnad olema teiste sõnade kontekstis, fraasides ja lausetes, et neil oleks määratud osutus. Nende indeksiaalne võime on nii-öelda jaotatud sõnadevahelistesse suhetesse. Sümboliline osutamine tuleneb kombinatoorsetest võimalikkustest ja võimatustest, ja sellepärast me sõltume nii selle õppimisel kui ka kasutamisel kombinatsioonidest. Sellepärast ei saa olla keelt, mis koosneb isoleeritud sõnadest ega sisalda kombinatsioonide võimalikkuse seaduspärasusi.

Sümbolilise osutamisega seonduv õppimisprobleem tuleb sellest, et sümboli ja objekti vahelise vastavuse määrab keeruline funktsioon selle sümboli suhtest teiste sümbolitega. Indeksilise osutamise alus on see, et asjadevahelised korrelatsioonid minevikus ennustavad asjadevahelisi korrelatsioone tulevikus. Sümbolisuhte puhul aga peavad indeksilised assotsiatsioonid olema allutatud sümbolitevahelistele suhetele. Sümbolite õppimist me alustame sümbolite ja objektide vahelistest korrelatsioonidest, kuid niiviisi õpitud korrelatsioone tuleb võtta kõigest võtmetena olulisemate suhete määramiseks. Ja nondel suhetel pole kõrgeid korrelatsioone, pigem vastupidi. Sarnase osutusliku funktsiooniga sõnu kasutatakse sagedamini alternatiividena, mitte korraga, ja väga erineva osutusliku funktsiooniga sõnad kalduvad lausetes külgnema. Väheseid fraase ja sõnu üldse korratakse täpselt samal kujul, ja konkreetsed sõnade kombinatsioonid korduvad väga harva.

Välislingid

• Raamatu tutvustus kirjastuselt