Instinkt

See artikkel räägib üldmõistest; Jon Turteltaubi filmi kohta vaata artiklit Instinkt (film 1999); Rao Heidmetsa filmi kohta vaata artiklit Instinkt (film 2003)

---

Instinkt on organismi kindlapiiriline käitumismuster, mis pärandub ja mida organismid ei saa õppimise teel omandada. Instinkti saab samuti defineerida nagu kaassündinud tendentside ning püüdluste kogumit, mis väljendub automaatse komplekskäitumise vormis. Lühemas mõttes see on pärilikult tingitud teguaktide kogum, mis on omane antud liigi isenditele teatud tingimustes. Kõrgema klassi loomadel instinkt modifitseerub (muutub) individuaalse kogemuse mõjul.

Instinkti üldiselt tarvitusele võetud definitsiooni pole siiamaani. Mõned probleemid, sealhulgas termini instinkt kasutatavus inimese suhtes, omavad diskussiooni iseloomu.

Käsitamise arenemise ajalugu

Evolutsioonieelne periood

Instinkti mõistete algeid võib leida Aristotelese õpetuses hingest, mis eeldas loomade psüühilisi funktsioone tagavat "looma hinge" olemasolu. Termin instinkt tekkis filosoofitel-stoikutel. (Algul seda kasutas püüdluse või tungi mõttes stoik Chrysippus lindude ning teiste loomade käitumise iseloomustamiseks). Nad mõistsid seda nagu kaasasündinud püüdlust, mis viib looma tema jaoks soodsate faktorite poole ning ebasoodsatest faktoritest eemale.

Evolutsiooniperiood

XIX sajand

Instinkti sisimuse mõistmise oluline läbimurre oli seotud esimeste evolutsiooniõpetuste ilmumisega. Ühe nendest töötas välja Žan Batist Lamark. Tema õpetusele vastavalt, evolutsioon toimub ümbritseva keskkonna (iseloomuga vahendatud) mõju all. Lamark arvas psüühikat närvisüsteemiga tihedalt seotud olevat. Talle kuulub ka üks esimestest instinkti määratlustest: "Loomade instinkt on püüdlus, mis on nende vajaduste põhjal tekkinud tunnetega tekitatud ning mis sunnib neid sooritama tegemisi ilma mingisuguse mõte või tahte osalemiseta".

Instinkti käsituse edasine arenemine oli seotud iseloomu süstemaatilise teadusliku uurimise algusega. Juba XIX sajandi algul Frederik Küvje (Frederic Cuvier) kobraste näitel (kes ehitasid oma majakesi oma sugulastest isoleerituna) määras, et instinktiivne käitumine on pärilikult determineeritud ning stereotüüpne.

Charles Darwin peamine panus seisneb selles, et ta näitas orgaanilise maailma evolutsiooni põhimõtete universaalsust. Darwin pühendas palju aega iseloomu uurimisele. Ta tööde tulemused on esitatud monograafias "Emotsioonide väljendamine inimestel ning loomadel" ("Выражение эмоций у человека и животных"), "Liikide tekitamine" ("Происхождение видов") ning tervete artiklite ridades. Darwin ei andnud instinkti range määratluse.

XX sajand

Vene teadlane Vagner katsetuste põhjal määras, et liiki piires on pärilikult kinnistatud mitte instinktid ise, vaid instinktiivse käitumise muutlikkuse piirid.

Termini "Instinkt" kasutamine praktikas oli selle mitmetähenduslikkuse tõttu üsna halb. Oskar Heinrot, Lorentsi õpetaja, viis sisse ning kasutas termini "liigi eriomased instinktiivsed käitumise vormid", Lorents ning Tinbergen kasutasid termini "fikseeritud tegevuste kompleksid".

30.-tel aastatel kujunenud klassikaline etoloogia mängis olulist rolli instinkti mõiste arenemisel. Lorents pidas kinni iseloomu selgest jaotumisest kaasasündinud ning omandatud komponentideks. Etoloogid üsna kaua määratlesid instinkti eitamise kaudu, nagu käitumise mitteomandatud komponenti. Etoloogiale omane morfoloogiline lähenemisviis iseloomule väljendub Lorentsi definitsioonis: "Instinkt on ajutine looma morfostruktuur, mis seaduspäraselt ilmub looma tegude voogus spetsiifilises sotsiaalses olukorras".

Psühholoogias

Instinkti kontseptsioon inimese kohaselt arenes edasi psühhoanalüüsi raames, mille üheks säteks oli käitumise bioloogiliste eelduste rolli tunnustamine. Psühhoanalüüsi raames instinktid olid vaadeldud nagu päritud (mitte omandatud) tendentsid, mis mängivad inimese käitumise liitmodellide motiveerivate jõudude rolli.

Freudism

Sigmund Freud eitas kategooriliselt instinktide olemasolu inimese psühholoogias. Loengus "Sissejuhtimine psühhoanalüüsi" ta ütles, et inimese seksuaalne käitumine võib ainult kaudselt olla sarnane loomade suguinstinktiga, samal ajal kui iga inimene ise loob oma seksuaalsete suhete struktuuri. Eeldades, et iga inimene on erinev, Freud ei pidanud võimalikuks üldistada inimese seksuaalset kogemust, selgitades seda instinktidega, – see oleks ebaõige teoreetiliselt ning vale praktiliselt. Instinktide vastandina Freud töötas välja tungide teooriat, mis oli esimest korda kirjeldatud 1905. aastal "Kolmetes ülevaadetes seksuaalsuse teooria kohta".

Freudi ettekujutuste kohaselt on kõikile elusolenditele omased vastassuunas suunatud enesehävitamise ning enesesäilitamise tungid. Püüdlused agressioonile või hävitamisele on määratud tungiga surma poole, samal ajal kui sugutung, enesesäilitamine ning armastus on määratud tungiga elu poole. Tungi surma poole Freid selgitas närvipinge vähenduse tendentsiga.

Humaanne psühholoogia

Abraham Maslow väitis, et inimestel pole instinkte, kuna nad saavad oma soove maha suruda. Ta arvas, et see, mida määratakse "instinktidena", on faktiliselt väga tugevad motiivid kindla tüübi käitumiseks. Tema arvates, instinktid olid omased inimestele minevikus, aga pärast olid vahetatud teadvusega.

Etoloogias

Instinkt on loomade käitumisega tegelevate teaduste keskmine mõiste. Etoloogid käsitlesid valdavalt stereotüüpseid ning mitteplastilisi instinkte. Harilikult instinkti vaadeldakse nagu pärimuslikku ning mittemuutuva käitumise komponendi. Kaasaegsete ettekujutuste järgi on instinkt tihedalt seotud selgeksõppimisega.

Üks esimestest instinkti definitsioonidest oli antud saksa zoopsühholoogi Heinrich Ziegleriga. Tema määratluse kohaselt instinktiivne käitumine erineb järgmiste tunnuste poolest:

• Pärimuslik iseloom
• Sõltumatus õppimisest
• Liigi-tüüpilisus
• Tihe seos looma ülesehitusega
• Tihe seos looma elu tingimustega

Vaata ka

• refleks
• vermimine