Sotsiaalriik

Sotsiaalriigi tunnuseks on riigibürokraatia ja/või parteiametnike ülemvõim ning selle mõistega märgitakse sellist ühiskonnakorralduse vormi, milles riigi arengut suunavad seadusloome kaudu täitevvõimu teostavad elukutselised ja/või ametisse valitud poliitilised ametnikud, kes kõik saavad oma töötasu maksumaksjatelt maksudena saadud tuludest.

Sotsiaalriigi eesmärgiks on ühiskonna jätkusuutlikkuse kindlustamine ja rikkuse ebavõrdsest jagunemisest tekkinud vastuolude mahendamine. Kuna sotsiaalriik on olemuslikult ilmalik, siis peab ta asendama domineeriva religiooni pühakirjast tulenevad käitumisreeglid – mis nõuavad elanike alistumist valitsevale võimukorraldusele – õiguskorda sätestavate seadustega, mis rõhutavad universaalseid inimõigusi, igaühe õigust toimetulekule ning väärtustavad võrdsust. Kuna need globaalsed põhimõtted on vastuolus territoriaalriigi rahvusliku olemusega, siis põhjustab see ideoloogilisi konflikte ning pakub võimalusi uute sõdade alustamiseks ja õigustusi föderatiivse riigikorralduse tsentraliseerituga asendamiseks.

Sotsiaalriigi sünonüümina kasutatakse tihti mõistet "heaoluriik", mis viitab hoolekandeasutustele kompleksile, mis peavad tagama elanikele toimetuleku võimalused ja heaolu taseme, millega nad on valmis leppima.[1] Sotsiaalriigi kontseptsiooni sõnastas saksa majandusteadlane Lorenz von Stein (1815–1890), kelle õpetused konkureerisid Karl Marxi õpetustega ning kelle eesmärgiks oli kapitalistlikust majandusmudelist johtuvate vastuoludele lahenduste otsimine.[2] Heaoluriigi (ingl welfare state) mõiste tõi avalikku kasutusse inglise anglikaani vaimulik ja piiskop William Temple 1941. aastal, kes propageeris oma täistööhõive lahendit.[3] Sellest kasvas omakorda välja sotsiaalse õigusriigi kontseptsioon (Rechtsstaatat sozialer).[4]

Mõiste "heaoluühiskond" viitab taas subsidiaarsuse põhimõttel tegutsevale ühiskonnale, milles inimeste toimetuleku eest hoolitseb kogukond ise heategevusliku tegevuse või kohaliku omavalitsuse kaudu.[5]

Sotsiaalriigi tekke põhjusedRedigeeri

Ebaõiglust kinnistav ühiskonnakorraldus, mis tuleneb orjandusel põhinevast feodalistlikust majandusmudelist või ahnuse poolt manipuleeritud kapitalistlikust turumajandusest, võtab inimestelt nende vabaduse aluseks oleva eraomandi. Kui koduta ja sissetulekuta jäänud inimestelt on võetud kõik iseseisva toimetuleku võimalused ning valitsev religioon või ilmalikud seadused keelavad eutanaasia ja suitsiidi, siis ei jää inimestel üle muud, kui minna vargile. Ja kui ühiskond tunnustab veel iga inimese loomulikku õigust elule, siis tähendab see, et inimesel on legaalne õigus minna vargile ja võtta ise enesele see, mis tagab tema ellujäämise.

Sotsiaalriik tekib modernse riigi kriisist, olukorras kus kogu toimetuleku aluseks olev kapital (maa, loodusvarad, raha emiteerimise õigus) ja tuluvood on koondunud väikese grupi inimeste kätte ning elanikkond ei lepi enam oma viletsa elukorralduse või üle pea kasvanud võlakohustustega. Revolutsioonilises olukorras ei suuda ühiskonda valitsev eliit (2-3%) ja ebaõiglast majanduskorraldust kindlustav sõjavägi (kuni 10%) enam masse ohjeldada. Kui võimukandjad ei ole valmis korraldama veresauna ning kapitali omanikud tahavad säilitada oma tuluvooge, siis peavad nad pakkuma elanikkonna põhimassile tehingut, millega valitsejad lubavad kindlustada oma riigi kodanike igapäevase toimetuleku ja kasvava heaolu ning inimesed peavad alistuma riiki valitsevatele institutsioonidele. Nii tekib olukord, kus kodanikel on õigused ja ametnikel on kohustused. Varem riiki valitsenud eliit tõmbub aga „kardinate taha“ ning jätkab senist tegevus varjatumalt ja mõõdukamas mastaabis.

Seda protsessi kirjeldab hästi saksa ajaloolane Hans Hattenhauer (1931–2015) raamatus „Euroopa õigusajalugu“:

19. sajandi keskel toimunud revolutsioonid puhkesid sotsiaalse viletsuse tõttu. Inim­põlve jagu hiljem sai sotsiaalküsimusest riigiõigusliku tasemega poliitiline probleem. Sotsialism oli muutunud poliitiliseks jõuks. Sotsiaalpoliitikast sai riigi möödapääsmatu ülesanne. Sajandi viimasel kolmandikul oli juba kõikjal proletaarlaste parteisid, kes ähvardades ja nõudes tekitasid revolutsioonihirmu ja püüdsid liberaalidelt äsja saadud võimu käest kiskuda. Sealjuures ei olnud sotsialistid sisemiselt sugugi üksmeelsed. Nende ideoloogia toitus mitmesugustest allikatest ja nad pakkusid väga mitmekesiseid tulevikuvisioone. Sellest võitlusest näis võitjana väljuvat Marxi-Engelsi rahvusvaheline, materialistlik ja ateistlik sotsialism. Valitsused teadsid, et Manchesteri-tüüpi kapitalismiga ei jõua kaugele ning et tööjõud on vabaturu mängu jaoks liialt väärtuslik kaup.[6]

Kuid lisaks eksistentsiaalsele ohule nägid valitsevad ringkonnad ka võimalusi. Ilmnes, et globaliseeruva turumajandusega keskkonnas olid edukamad need modernsed riigid, kelle töötajaskond on tervem, haritum ja ning motiveeritum. Konkurentsivõimet hoida tahtev riik ei saanud endale enam lubada varakapitalistlikku röövmajandust (kasiinokapitalismi), sest haige ja harimatu rahvas tähendas vaid kulusid. Erisused tekkisid suhtumises eraomandisse. Kui kommunistid nõudsid kapitali riigistamist ja tarbimise võrdsustamist plaanimajanduse kaudu, siis sotsialistid tahtsid säilitada erahuvi ning modernsele riigile omast stiimulit teenida tulu, võtta võlgu ja tarbida kaupu.

Sotsiaalriigi poliitikad ja ideoloogiadRedigeeri

 
Sotsiaalriigis rakendatavad poliitikad ja nende kombinatsioonidest tekkivad ühiskonnakorralduse vormid

Üldistatult tähendab sotsiaalriik ühiskonnakorraldust, milles kodanikel on õigused ja valitsejatel kohustused, s.t valitsejad annavad lubaduse, et riik tagab igale inimesele toimetuleku võimalused ja kodanikud kohustuvad selle eest alistuma ja täitma kuulekalt kõiki seadustega kehtestatud nõudeid. Sotsiaalriigi vorm sõltub sellest sellest, milliste meetoditega millist võrdsus astet selles taotletakse. Sellest alusest lähtudes võib paigutada erinevad bürokratistlikud ühiskonnakorraldused maatriksisse, nagu ilmneb kõrvalolevalt kaheteljeliselt (vabadus:võrdsus) sotsiaalse korra skeemilt.[7]

Kõige äärmuslikum on egalitaarne poliitika, mis seab eesmärgiks täieliku varandusliku võrdsuse mingist maailmanägemusest (ohlokraatia, kritarhia, nomokraatia) või ideoloogiast (kommunism) lähtudes. Sellest tagasihoidlikum on hoolekande poliitika, mis piirab seadusandlikku korda kehtestades enesega mitte toimetulevate inimeste vabadusi ning plaanimajanduse põhimõtteid rakendades kogub vahendeid nende ülalpidamiskulude katteks (keynesism, sotsialism). Suhteliselt suurema vabaduse jätab alistatud alamatele heaolupoliitika lahend (sotsiaaldemokraatia ja õigusriik).

Riiki valitsev bürokraatia saab võetud ülesannete täitmiseks rakendada maksu- ja eelarvepoliitilisi (fiskaalpoliitika) meetmeid, mida rakendades jagatakse ümber tuluvood vastavalt valitud poliitilisele lahendile. Oluliselt enam alistatakse elanikud õiguspoliitiliste meetmetega, milles domineeriva positsiooni haaravad juriidiliste teadmistega inimesed ning mis püüab inimeste iga tegevust suunata seadusi sätestades. Õigusriigi toimimise eelduseks on elanikkonna täielik kirjaoskus, kuid seadusi täidetakse vaid siis kui on tagatud piisav järelevalve (inspektsioon) ja seaduste rikkujate karistamine (kohus ja vangla või sunnitöölaager). Elanikkonna alistamise äärmuslikuim meetod on riiklik terror, mille eesmärgiks on hirmu külvamine teisitimõtlejate hulgas ja eesmärgiks elimineerida kõik need, kes ei ole valmis alistuma valitseva võimukorraldusega (fašism ehk natsionaal-sotsialismm, maoism, kommunism).

Sotsiaalriigi kriisi põhjusedRedigeeri

Plaanimajandust rakendavad sotsiaalriigid on reeglina esialgu edukad, sest nad lahendavad ühiskonda lõhestavad probleemid ja maandavad nendest tulenevad vastuolud. Kuna see edu põhineb aga varem kontsentreerunud rikkuste riigistamisel ning tuluvoogude ümberjagamisel, siis tekitab see uusi probleeme ja vastuolusid. Kui inimestelt võetakse erahuvi ja kasu saamisest tekkivad eneserahuldus, siis kaob koos sellega ka valmidus võtta midagi ette oma igapäevaste probleemide lahendamiseks. Kui maksukoormuse kasv, õiguslikud piirangud või kõikehõlmav hirm võtab inimestelt nende eraomandi ja halvab isikliku initsiatiivi, siis inimesed muutuvad passiivseteks ning nad lepivad oma saatusega.

Kõige kiiremini tekivad majanduslikud raskused totaalset demokraatiat rakendavas sotsiaalriigis, milles valituks saada tahtvad poliitikud peavad lubama põhjuse-tagajärje seost mittemõistvale valijaskonnale järjest uusi hüvesid (suuremad pensionid, abirahad puuduses olijatele jms). Selliseid lubadusi peavad nad jagama isegi siis kui nad teavad, et riigieelarves puuduvad vahendid antud lubaduste realiseerimiseks. Kui sellised isikud valitakse ametisse suure enamusega ja nad tahavad saavutatud positsiooni kindlustada, siis hakkavad nad piirama oma valijate vabadusi ning jõuavad mõne aja jooksul totalitaarse riigikorra kehtestamiseni, milles terroril on oluline roll. Sellised arengud on toimunud läbi kogu inimkonna ajaloo ning need toimuvad ka tänapäeval, sealhulgas ka Euroopa riikides.

Riigis, mida valitsevad pikaks ajaks omale koha saanud ametnikud – eriti kui avalik järelevalvesüsteem puudub või seda manipuleeritakse -, hakatakse seadusloomet ja järelevalveasutusi kasutama omakasupüüdlikel eesmärkidel. Ametisse valitakse valitsusvõimu teostajale vaid isiklikult ustavaid inimesi või hõimukaaslasi. Sellises riigis muutub kuritegu kõige tasuvamaks majandustegevuseks, sest kui kuritegu õnnestub saab inimene rikkaks ning kui ebaõnnestub, siis saab ta kõigi mugavustega tasuta ülalpidamise, tõsi piiratud liikumisvabadusega. Seejuures kaitstakse sotsiaalriigi kohtus vaid kurjategija õigusi ning ohvri kannatused ja kahjud jäävad reeglina hüvitamata.

Sotsiaalriigi kriis saabub kui suurem osa elanikkonnast muutub ülalpeetavaks ning nad jäävad ootama ametnikelt tulevaid korraldusi. Eraomandi natsionaliseerimisega kaob senine rikkuse erinevus ja erainitsiatiivi lõppedes kaovad tuluvood, mida ametnikud seni said ümber jagada. Samal ajal kasvab toimetulekutoetust vajavate inimeste osakaal elanikkonna hulgas, mis suurendab jätkuvalt riigieelarve kulusid. Ühesõnaga: kulude kasv, mis johtub üha kasvavast ametnike armeest, tasuta teenustest ja väljamakstavast toetusrahast, suurendab jätkuvalt riigieelarve kulusid, sel ajal kui maksudest laekuvad tulud vähenevad.

Majanduslikku kriisi süvendab veelgi vaimne kriis, sest tsentraliseeritud ja hierahiliselt juhitud riik ning üleüldine standardiseerimine (eriti haridussüsteemis) ja normeerimine tapab vaba mõtte ning soovi, omandada uusi teadmisi ja olla originaalne. Kui inimene kuulub veel ametnike poolt määratud toiduahelasse ja iga tema samm on nende poolt ette kirjutatud, siis tähendab see nii loovuse kui ka tehnoloogilise arengu lõppemist. See omakorda ilmneb eksporditulude vähenemises, mis johtub riikidevahelisest konkurentsist väljalangemisest.

Kahanevad maksutulud ja riigieelarve puudujäägi kasv, s.t riigibürokraatia poolt ümberjaotatavate ressursside lõppemine tähendab, et ametnikud kaotavad oma võimu legitiimsuse allikad – neil pole enam midagi alistunud inimestele pakkuda. Rahvas, kes on harjunud kõike tasuta saama (tsirkust ja leiba!), hakkab mässama, kukutab valitsuse ja hävitab tema poolt loodud riigikorralduse. See omakorda tähendab, et kirjutatud või kirjutamata kokkulepped katkevad ning elanikkond alustab mässu, mis võib üle kasvada revolutsiooniks. Kui riigis domineerib hõimukultuur, siis alustavad hõimujuhid võitlust oma positsiooni parandamise ja suurema territooriumi (loodusvarad, maksumaksjad) hõlvamise pärast ning see lõpeb kodusõjaga, mis muutub pikaajaliseks olukorras kus võitlevaid osapooli hakkavad toetama välisjõud. Lõpuks võib sellest välja areneda militaarriik.

Kui kriisi sattunud riigi rahvas on olemuslikult individualistlik, haritud ja koostöövõimeline ning suudab ühiselt tegutsedes panna aluse uuele ühiskondlikule korraldusele, siis hakatakse rajama kodanikuühiskonda.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Franz-Xaver Kaufmann: Varianten des Wohlfahrtsstaates. Der deutsche Sozialstaat im internationalen Vergleich, Frankfurt am Main 2003, ISBN 3-518-12301-7. lk 34
  2. Samodra Wibawa. Learning from the Lorenz von Stein's idea of Social state. Wayback Machine, Internet Archive.
  3. The Modern Welfare State: Temple’s Challenge for the Church, Bolg of William Temple Foundation. 19.08.2014.[1]
  4. Andreas Vosskuhle, Thomas Wischmeyer: Grundwissen – Öffentliches Recht: Das Sozialstaatsprinzip, in JuS 2015, S. 693
  5. Norbert Hinske: Kants Warnung vor dem Wohlfahrtsstaat Die neue Ordnung, Jahrgang 58 Nr. 6, Dezember 2004.[2]
  6. Hattenhauer, Hans (2007). Euroopa õigusajalugu. Tartu: Juura. Lk 687. 
  7. Tammert, Paul (2018). Millist riiki?. Tallinn: Aimwell. Lk 19-20.