Franklin D. Roosevelt

Franklin D. Roosevelt
	Franklin D. Roosevelt (1944)
Ameerika Ühendriikide 32. president
	Ametiaeg; 4. märts 1933 – 12. aprill 1945
Eelnev	Herbert Hoover
Järgnev	Harry Truman
New Yorgi 44. kuberner
	Ametiaeg; 1. jaanuar 1929 – 31. detsember 1932
Eelnev	Al Smith
Järgnev	Herbert Lehman
Isikuandmed
Sünninimi	Franklin Delano Roosevelt
Sündinud	30. jaanuar 1882; Hyde Park, New Yorgi osariik
Surnud	12. aprill 1945 (63-aastaselt); Warm Springs, Georgia
Erakond	Demokraatlik Partei
Autogramm

Franklin Delano Roosevelt (kasutatakse ka nimetähist FDR; 30. jaanuar 1882 Hyde Park, New Yorgi osariik – 12. aprill 1945 Warm Springs) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 1933 – 12. aprill 1945).

EluluguRedigeeri

Ta oli teadaolevalt teise Põhja-Ameerika mandrile jõudnud (1657) eestimaalase Martin Hoffmani lapselapselapselapselaps. Tema ühed vanavanavanemad olid Cornelia Hoffman ja Isaac Roosevelt.

Franklinile meeldis ajalugu. Ta luges palju ning ema õpetas talle keeli. Ema õpetas teda kuni tema 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis. Sellel oli riigi parima erakooli maine. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. Ta jätkas õppimist 1899 Harvardi Ülikoolis, kus ta oli üle keskmise õpilane. Seal hakkas teda huvitama poliitika ja sellepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikusse Parteisse. Pärast Harvardi Ülikoolis bakalaureuseks saamist liikus ta edasi Columbia Ülikooli õigusteaduskonda.

AbieluRedigeeri

Oluline osa tema elus oli tema naisel Anna Eleanor Rooseveltil. Ta abiellus 1905. aastal oma kauge sugulasega, Eleanori viis altari ette tema onu, toonane president Theodore Roosevelt, kes oli Franklini viies nõbu. Nad said viis last: Anna, James, Elliott, Franklin Jr., John, Franklin Jr (I). Kuid viimane suri juba imikueas.

Esimesed sammudRedigeeri

Olles vaimustuses enda sugulase Theodore Roosevelti edust presidendina, otsustas ta ka ise poliitikasse astuda, kuid siiski demokraadina. Esimene samm oli selleks New Yorgi senaatori koht aastal 1910. Pärast seda valis president Wilson ta mereväe asesekretäriks. 1920. aastal esitati ta kandidatuur asepresidendi kohale.

1911. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks. Ta viibis ka oma poegade vabamüürlaseks saamise rituaalidel 1933. ja 1935. aastal.^[1]

LastehalvatusRedigeeri

1921. aasta suvel juhtus aga õnnetus, mis muutis teda elu lõpuni. Ta sai 39-aastaselt lastehalvatuse. Siiski ei lasknud ta end sellest häirida ega andnud haigusele alla. Ta jätkas jalgade kasutamist, põhiliselt ujudes. Ta sai 1928. aastal New Yorgi osariigi kuberneriks.

1926. aastal avas Roosevelt Georgia osariigis Warm Springsis lastehalvatuse ravikeskuse.

Vaatamata haigusele ei näinud avalikkus Roosevelti kunagi ratastoolis ja avalikkus ei olnud tema puudest teadlik. Rahva ees esinemisel toetas Roosevelti külje pealt tavaliselt üks tema poegadest. Propaganda väitis, et Roosevelt tervenes lastehalvatusest, ravides end kuumaveeallikas.

2003. aasta uuringu järgi arvatakse aga, et Rooseveltil võis hoopis avalduda Guillaini-Barré sündroom.

1932. aasta presidendivalimisedRedigeeri

1932. aasta presidendivalimiste lähenedes pööras Roosevelt oma tähelepanu üleriiklikule poliitikale. Ta lõi Howe ja Farley juhitud kampaaniatiimi ning põhiliselt Columbia ülikooli ja Harvardi ülikooli professoritest koosneva ajutrusti, mis tegeles Roosevelti poliitilise nõustamisega.^[2]

Roosevelti kui kuberneri jõupingutused tegelemaks majanduskriisi tagajärgedega New Yorgi osariigis tegid temast 1932. aasta demokraatide presidendi kandidatuuri favoriidi.^[3] Roosevelti toetasid nii Woodrow Wilsoni valitsuse progressiivsed toetajad kui ka paljud konservatiivid, mis tegi temast juhtiva kandidaadi nii lõuna- kui lääneosariikides. Peamist vastuseisu Roosevelti kampaaniale osutasid Esindajatekoja spiiker John Nance Garner ja 1928. aasta demokraatide presidendikandidaat Al Smith.^[3]

Chicagos toimuval demokraatlde parteikongressil oli Roosevelt favoriit tänu edule 1932. aasta demokraatide eelvalimistel, kuid enamik delegaate, kes kongressil osalesid, ei olnud esialgu ühegi kandidaadiga seotud. Esimesel hääletusel sai Roosevelt rohkem kui poolte kuid vähema kui kahe kolmandiku delegaatide hääled. Seejärel lubas Roosevelt anda asepresidendi koha Garnerile, kelle kontrolli all olid Texase ja California hääled. Garner andis Rooseveltile oma toetuse peale kolmandat hääletust ning Roosevelt saavutas nominatsiooni neljandal hääletusel.^[3] Peale nominatsioonist teada saamist lendas Roosevelt New Yorgist Chicagosse, mis tegi temast esimese suure partei presidendikandidaadi, kes võttis nominatsiooni isiklikult vastu.^[4] Roosevelti kohalolek üritusel oli hädavajalik, et näidata end jõulisena hoolimata füüsiliselt invaliidistavast haigusest, mida ta põdes.^[3]

Oma vastuvõtukõnes kuulutas Roosevelt: "Ma tõotan teile, ma võtan endale kohustuseks sõlmida Ameerika inimeste jaoks uus lepe... See on rohkem kui poliitiline kampaania, see on üleskutse võitlusele."^[5] Roosevelt lubas väärtpaberite reguleerimist, tariifide vähendamist, talude leevendust, valitsuse rahastatud avalikke töid ja muid valitsuse meetmeid suure depressiooni lahendamiseks.^[2] Avalikku arvamust arvesse võttes sisaldas demokraatlik programm üleskutset kuiva seaduse tühistamiseks. Roosevelt ei olnud enne kongressi selles küsimuses avalikult arvamust avaldanud, kuid lubas parteiplatvormi toetada.^[2] Üldiselt oli Roosevelti peamine kampaaniastrateegia ettevaatlikkus, püüdmaks vältida vigu, mis tõmbaksid tähelepanu eemale Hooveri ebaõnnestumistelt majandusvaldkonnas. Tema avaldused ründasid ametisolevat presidenti ning ei sisaldanud muid konkreetseid poliitikaid ja programme.^[3]

Peale konventi võitis Roosevelt mitme progresiivse vabariiklase, sealhulgas George W. Norrise, Hiram Johnsoni ja Robert La Follette juuniori poolehoiu. Ta parandas suhteid ka partei konservatiivse tiivaga ning isegi Al Smith nõustus Roosevelti ja Garnerit toetama. See, kuidas Hoover niinimetatud Bonus Armyt kohtles, kahjustas veelgi tema populaarsust – ajalehed üle kogu riigi taunisid jõu kasutamist kokkutulnud veteranide laiali ajamiseks.^[2]

Roosevelt sai valimistel 57% protsenti häältest ning võitis 44 osariigis. Ajaloolased ja politoloogid peavad 1932.–1936. aasta valimisi poliitiliseks ümberkorralduseks. Roosevelti võidu võimaldasid Uue kursi koalitsiooni loomine, väiketalunikud, lõunaosariikide valgenahalised, katoliiklased, ametiühingud, põhjaosariikide afroameeriklased (lõunaosariikides polnud mustanahalistel veel valimisõigust), juudid, haritlased ja liberaalid.^[6] Uue kursi koalitsiooni loomine muutis Ameerika poliitikat ning käivitas selle, mida politloogid kutsuvad "Uue kursi süsteemiks" või viienda partei süsteemiks.^[7] Kodusõja ja 1929. aasta vahelisel ajal olid demokraadid harva kontrollinud Kongressi mõlemat koda ning võitnud seitsmeteistkümnest presidendivalimisest vaid neli. Aastatel 1932-1979 võitsid demokraadid kaheteistkümnest presidendivalimisest kaheksa ja kontrollisid üldiselt mõlemalt Kongressi koda^[8].

Franklin Delano Roosevelt (1882–1945)

Presidentuur (1933-1945)Redigeeri

Presidendina määras Roosevelt kõrgetele kohtadele võimsaid mehi, kuid tegi kõik olulisemad otsused ise, sõltumata viivitustest, ebaefektiivsusest või pahameelest.

Üleminek ja atentaatRedigeeri

Roosevelt osutus valituks 1932. aasta novembris, kuid sarnaselt oma eelkäijatega astus ta ametisse alles järgmise aasta märtsis. Pärast valimisi püüdis president Hoover veenda Roosevelti loobuma suurest osast oma kampaaniaplatvormist ja toetama Hooveri administratsiooni poliitikat. ^[2] Roosevelt keeldus Hooveri palvest töötada välja ühisprogramm majanduslanguse peatamiseks, väites, et Hooveril on võim tegutseda.^[5]

Ülemineku ajal valis Roosevelt Howe'i oma personaliülemaks ja Farley postpealikuks. Frances Perkinsist sai tööministrina esimene naine, kes määrati valitsuse liikmeks^[3]. Rahandusministriks sai Rooseveltiga lähedane vabariiklasest tööstur William H. Woodin, samas kui Roosevelt valis välisministriks Tennessee osariigi senaatori Cordell Hulli. Harold L. Ickes ja Henry A. Wallace, kaks progressiivset vabariiklast, valiti vastavalt siseministriks ja põllumajandusministriks^[2].

1933. aasta veebruaris pääses Roosevelt Giuseppe Zangara mõrvakatsest, kes väljendas "vihkamist kõigi valitsejate vastu". Samal ajal kui Zangara üritas Roosevelti tulistada, lõi üks naine teda oma käekotiga. Roosevelti asemel haavas ta surmavalt Chicago linnapead Anton Cermaki, kes istus Roosevelti kõrval.

Esimene ametiaegRedigeeri

Franklin Delano Roosevelti vapp

Kui Roosevelt 4. märtsil 1993 ametisse vannutati, oli USA oma ajaloo suurima majanduslanguse haripunktis. Neljandik tööjõust oli töötu ja põllumehed olid hädas, sest hinnad olid langenud 60% võrra. Tööstustoodang oli alates 1929. aastast langenud enam kui poole võrra. Kaks miljonit inimest olid kodutud. 4. märtsi õhtuks olid 32 osariiki 48st ja ka Columbia ringkond oma pangad sulgenud.^[9]

Roosevelt hakkas kiiresti tegutsema, kutsudes kokku kongresse ja istungeid. Kiire tegutsemise tõttu seati juba 1933 sisse uued õigusaktid koondnimega „New Deal“ (Uus kurss). Tänu sellele taastus pangandus. Järgmine probleem oli suur töötus. Selle vastu alustas ta üleriiklikke töötalguid. See toetas ülivaeseid peresid ja andis lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riiklike laenude andmine olulistele firmadele (raudteed, majandusasutused, avalikud asutused).

Teine ametiaegRedigeeri

1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides. Uue Korra reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Roosevelti ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema. See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati Uue Korra reformid.

Kolmas ametiaegRedigeeri

1940. aasta presidendivalimistel Roosevelti edu vähenes. Paljudes tööstusosariikides valiti tema asemel vabariiklane Wendell Willkie. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.

Neljas ametiaegRedigeeri

1944. aastal valiti ta neljandat korda presidendiks.

VälispoliitikaRedigeeri

Jalta konverents, 1945

Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta tunnustas Nõukogude Liitu. Ta oli vastu Jaapani Ida-Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934 Kuubalt väed välja.

USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta võttis 1937. aastal vastu neutraalsusseaduse, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, sealhulgas Prantsusmaale ja Suurbritanniale.

Kui puhkes Teine maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940. aastal liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.

SurmRedigeeri

Pingutustest hoolimata ei jõudnud Roosevelt näha maailmasõja lõppu. Sel ajal ta ei olnud palju avalikkuse ees, isegi mitte neljanda presidendikampaania ajal. Siiski suutis ta need napilt võita. Järgmise aasta 12. aprillil suri ta Warm Springsis ajuverejooksu.

SaavutusedRedigeeri

Tõi Ameerika majanduskriisist välja.
Oli suureks abiks Teise maailmasõja lõpetamisel.
Alustas uue, vaba Euroopa ülesehitamist.
Pani aluse USA uuele välispoliitikale.
On ainuke, kes on olnud valitud neli korda (järjest) USA presidendiks.

ViitedRedigeeri

↑ "Grand Lodge of Pennsylvania". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2009. Vaadatud 14. juuli 2009.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Jean Edward Smith (2007). FDR. Internet Archive. Random House. ISBN 978-1-4000-6121-1.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 "Franklin D. Roosevelt: Campaigns and Elections | Miller Center". millercenter.org (inglise). 4. oktoober 2016. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
↑ Brands, H. W. (8. september 2009). Traitor to His Class: The Privileged Life and Radical Presidency of Franklin Delano Roosevelt (inglise). Knopf Doubleday Publishing Group. ISBN 978-0-307-27794-7.
↑ ^5,0 ^5,1 Burns, James MacGregor (1984). Roosevelt, the lion and the fox. Internet Archive. San Diego, Ca. : Harcourt, Brace, Jovanovich. ISBN 978-0-15-678870-0.
↑ Leuchtenburg, William Edward (1963). Franklin D. Roosevelt and the New Deal, 1932-1940. Internet Archive. New York : Harper & Row. ISBN 978-0-06-133025-4.
↑ Sternsher, Bernard (1975). "The Emergence of the New Deal Party System: A Problem in Historical Analysis of Voter Behavior". The Journal of Interdisciplinary History. 6 (1): 127–149. DOI:10.2307/202828. ISSN 0022-1953.
↑ Campbell, J. E. (1. september 2006). "Party Systems and Realignments in the United States, 1868-2004". Social Science History (inglise). 30 (3): 359–386. DOI:10.1215/01455532-2006-002. ISSN 0145-5532.
↑ Alter, Jonathan (2006). The defining moment : FDR's hundred days and the triumph of hope. Internet Archive. New York : Simon & Schuster. ISBN 978-0-7432-4600-2.

VälislingidRedigeeri

Eelnev Herbert Hoover	Ameerika Ühendriikide president 1933–1945	Järgnev Harry Truman

[1] "Grand Lodge of Pennsylvania". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2009. Vaadatud 14. juuli 2009.

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Jean Edward Smith (2007). FDR. Internet Archive. Random House. ISBN 978-1-4000-6121-1.

[:0-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 "Franklin D. Roosevelt: Campaigns and Elections | Miller Center". millercenter.org (inglise). 4. oktoober 2016. Vaadatud 19. veebruaril 2023.

[4] Brands, H. W. (8. september 2009). Traitor to His Class: The Privileged Life and Radical Presidency of Franklin Delano Roosevelt (inglise). Knopf Doubleday Publishing Group. ISBN 978-0-307-27794-7.

[:2-5] 5,0 ^5,1 Burns, James MacGregor (1984). Roosevelt, the lion and the fox. Internet Archive. San Diego, Ca. : Harcourt, Brace, Jovanovich. ISBN 978-0-15-678870-0.

[6] Leuchtenburg, William Edward (1963). Franklin D. Roosevelt and the New Deal, 1932-1940. Internet Archive. New York : Harper & Row. ISBN 978-0-06-133025-4.

[7] Sternsher, Bernard (1975). "The Emergence of the New Deal Party System: A Problem in Historical Analysis of Voter Behavior". The Journal of Interdisciplinary History. 6 (1): 127–149. DOI:10.2307/202828. ISSN 0022-1953.

[8] Campbell, J. E. (1. september 2006). "Party Systems and Realignments in the United States, 1868-2004". Social Science History (inglise). 30 (3): 359–386. DOI:10.1215/01455532-2006-002. ISSN 0145-5532.

[9] Alter, Jonathan (2006). The defining moment : FDR's hundred days and the triumph of hope. Internet Archive. New York : Simon & Schuster. ISBN 978-0-7432-4600-2.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]