Lastehalvatus ehk poliomüeliit[1] on valdavalt lastel esinev neurotroopne infektsioonhaigus, mida põhjustab enteroviiruste hulka kuuluv polioviirus. Oma klassikalises vormis väljendub lastehalvatus seljaaju alfamotoneuronite hävinemise tagajärjel lihaste halvatusena.

Pikka aega oli lastehalvatus kardetumaid vastsündinute ja väikelaste nakkushaigusi. Tänapäeval esineb lastehalvatust ka üle 15 aasta vanustel noorukitel.[2] Eestis ei ole alates 1962. aastast lastehalvatust esinenud. [3] 1958. aasta ägeda epideemia ajal oli Eesti esimene piirkond Nõukogude Liidus ja maailmas, kus rakendati kogu elanikkonna vaktsineerimist lastehalvatuse vastu.

Poliomüeliidi all võidakse silmas pidada ka eksperimentaalset poliomüeliiti katseloomadel.

Peiteaeg

muuda

Peiteaeg on varieeruv ja võib olla 5–35 päeva, keskmiselt 7–14 päeva.

Sümptomid

muuda

Umbes 90% nakkusjuhtudel sümptomid ei avaldu.[4]

Kergematel juhtudel kulgeb haigus palaviku, pea-, kurgu- ja kõhuvaluga.[3]

Tüsistused

muuda

Umbes 1% juhtudest siseneb viirus kesknärvisüsteemi, mis võib lõppeda lihastoonuse vähenemise ja halvatusega. Halvatus võib olla eri tüüpi sõltuvalt kahjustatud närvidest. Kõige sagedasem on ühepoolne, eriti jalgu haarav halvatus. Hingamislihaste halvatus võib lõppeda surmaga.

Esinemine ja hädaolukord

muuda

2008. aastal registreeriti maailmas üle 1600 lastehalvatuse juhu 17 riigis. Eestis ei ole alates 1962. aastast lastehalvatust esinenud.[3] 1958. aasta ägeda epideemia ajal oli Eesti esimene piirkond Nõukogude Liidus ja maailmas, kus rakendati kogu elanikkonna vaktsineerimist poliomüeliidi vastu.

Mais 2014 kuulutas WHO seoses polioviiruse massilise rahvusvahelise levikuga välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra.

Ajalugu

muuda

Esimest korda kirjeldas lastehalvatust eraldi haigusena Jakob Heine 1840. aastal. Polioviiruse avastasid 1908. aastal Austria arstid Karl Landsteiner ja Erwin Popper.[5][6]

20. sajandil oli poliomüeliit üks kardetumatest lastehaigustest. 1950. aastatel välja töötatud vaktsiinid on aidanud epideemiaid vähendada.

Eestis oli viimane lastehalvatuse puhang 1958. aastal, kui haigestus ligi 1000 inimest. 1959. aastal alustati lastehalvatuse vastast lausvaktsineerimist, mis kestis kaks aastat. 1961 registreeriti viimane lastehalvatuse juhtum ning Eestist sai esimene lastehalvatusest vaba piirkond maailmas.[7]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Meditsiinisõnastik" 596:2004.
  2. "Professional Guide to Diseases",Lippincott Williams&Wilkins, 9. trükk, 2008, lk 1000 , ISBN 0 7817-7899-9, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 Lastehalvatus ehk poliomüeliit Vaktsiin.ee
  4. Ryan KJ, Ray CG (eds.) (2004). "Enteroviruses". Sherris Medical Microbiology (4th ed.). McGraw Hill. pp. 535–7. ISBN 0-8385-8529-9
  5. Paul JR (1971). A History of Poliomyelitis. Yale studies in the history of science and medicine. New Haven, Conn: Yale University Press. pp. 16–18. ISBN 0-300-01324-8.
  6. Nidia H De Jesus,Epidemics to eradication: the modern history of poliomyelitis, Virology Journal 2007, 4:70 doi:10.1186/1743-422X-4-70, Veebiversioon (vaadatud 09.11.2013) (inglise keeles)
  7. "Enam kui poole sajandi eest tegi Eesti vaktsineerimises ajalugu" ERR, 24. jaanuar 2021

Välislingid

muuda