Salu-lehelind
Salu-lehelind (Phylloscopus trochilus) on põõsalindlaste sugukonda lehelinnu perekonda kuuluv lind.
| Salu-lehelind | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Põõsalindlased Sylviidae |
| Perekond |
Lehelind Phylloscopus |
| Liik |
Salu-lehelind |
| Binaarne nimetus | |
|
Phylloscopus trochilus Linnaeus (1758) | |
 Salu-lehelinnu levila | |
Salu-lehelinnu rahvapärased nimetused on salulind ja koobalind.[2][3]
Teaduslikult kirjeldas salu-lehelindu esimesena Linnaeus 1758.
Levila
muudaSalu-lehelind on laialdaselt levinud. Ta pesitseb kogu Euroopas kuni selle põhjatipuni, kuid mitte Lõuna-Euroopas. Aasias pesitseb tema alamliik Phylloscopus trochilus yakutensis[4] ida suunas kuni Anadõri valglani, aga Kaug-Põhjas ja Kagu-Siberis teda ei kohta.[5]
Salu-lehelind on kõikjal rändlind. Ta talvitub Ekvatoriaal- ja Lõuna-Aafrikas ning Ees-Aasias ja Araabias.[5]
Eestis on ta metsvindi järel arvukuselt teine haudelind, kelle arvukust hinnatakse 1,0–1,5 miljonile paarile[6]. Tema arvukus suurenes 1950. aastatel, aga seejärel stabiliseerus[2].
Kogu Euroopas elas 1998. aasta andmetel 56–100 miljonit paari salu-lehelinde.[7]
Välimus
muudaSalu-lehelind on väike lind, kehapikkus on 12–14 cm, tiiva pikkus 6,5–7,1 cm[2][5]. Kehamass on tavaliselt 8,3–10,2 g[2][5]. Tiibade siruulatus on 19 cm[7].
Välimust iseloomustavad hele kulmutriip, hallikasroheline seljaosa ja kahvatu alaosa[7]. Tema ülapool on oliivhall tumeda päranipualaga, alapool on valge[5]. Tema rind ja küljed on oliivhallikad, rinnal ja kaela eesosas on väävelkollased pikilaigud[5]. Jalad on helepruunid kuni punakad[7]. Täiskasvanud emas- ja isaslinnud on üsna sarnased, noorlindudel on aga tunduval kollakam sulestik[7]
Salu-lehelind on umbes sama suur kui väike-põõsalind, ent on veelgi peenema ja saledama kehaga.[5]
Salu-lehelind sarnaneb välimuselt väga väike-lehelinnuga, kellel on jalad tumedamad kuni mustjad[7]. Välitingimustes tehakse vahet eelkõige laulu järgi.[3]
Noored salu-lehelinnud sarnanevad käosulastega, aga täiskasvanud linnud on käosulasest väiksemad. Neid aitab eristada ka tugev kollane kulmutriip.[7]
Laul
muudaSalu-lehelinnu laul meenutab metsvindi laulu, kuid on sellest aeglasem, mahedam ja pigem vaibuva lõpuga[3]. Laul on lühike ja sujuv, koosneb puhtast ja meloodilisest trillerist ja lõpeb meeldivate minoorsete viledega[5]. Laulu on ka kirjeldatud kui kahesilbilist "hüü-iit", mis lõpeb hääbudes[7].
Kutsehüüd:
Salu-lehelind hakkab laulma juba tund aega enne päikesetõusu ja lõpetab pool tundi pärast päikeseloojangut.[7]
Elupaigad ja eluviis
muuda
Salu-lehelind on päevalind, kes elutseb paaridena.[2].
Salu-lehelind pesitseb mitmesugustes metsades nii tasandikul kui mägedes, kuid eelistab hästi väljakujunenud alusmetsaga lehtmetsi, võsastunud raiesmikke, metsaservi ning metsistunud parke ja aedu[5]. Mägedes ja tundras hõivab ta põõsastikke[5]. Eestis elab ta igasugustes puistutes, eelistades salu-lehtmetsi, puisniite ja parke, kuid elab isegi paekuusikutes, kehvades rabamännikutes ja männivõsaga liivikutel[2].
Esimestena saabuvad pesitsuspaikadesse isaslinnud. Olenevalt ilmast hõivavad nad pesitsusala kas kohe või mõni päev pärast saabumist. Seejärel laulab isaslind hommikust õhtuni kõrge puu otsas. Peagi ilmub laulva isase juurde emane ja moodustunud paar hakkab pesa ehitama.[5]
Salu-lehelind toitub peamiselt lehtpuude võras. Seal vaatab ta tähelepanelikult üle oksi ja lehti, sageli seirab ta saaki ja nopib seda lennult. Harvem otsib ta toitu alusmetsast ja rohust.[5]
Põhiliselt sööb salu-lehelind väikeseid mardikaid ja kahetiivalisi, liblikate röövikuid ja nukke, ämblikke, sarnastiivalisi (eriti tirte ja lehetäisid) ning lehevaablasi. Sügisel sööb ta vähesel määral marju[3][7].[5]
Tavaliselt otsivad salu-lehelinnud toitu üksinda, aga hilissuvel külastavad noorlinnud salgakesi suuri aedu, kus on palju putukaid.[7]
Salu-lehelind sulgib kaks korda aastas, nii talvituspaigas kui ka pesitsuspaigas.[7]
Metsakahjurite hävitajana toob salu-lehelind metsale suurt kasu.[2]
Salu-lehelindude peamised vaenlased on kassid ja teised väiksed kiskjad.[7]
Pesitsemine ja areng
muuda
Isaslind hõivab pesitsusterritooriumi, kuhu emaslind ehitab pesa maapinnale, rohu või sambla sisse[2][3][7]. Pesa asub mõne lagedama ala, näiteks metsaserva, sihi või lihtsalt hõredalt kasvavate puude läheduses[5]. Pesa on varjatud kuiva kuluga, mistõttu seda on väga raske märgata[5]. Pesa ehitab emaslind, isaslind toob üksnes pesamaterjali kohale[5]. Pesa on paksude seintega, ümara kujuga, pealt suletud ja külgmise lennuavaga[2][3][7]. Haudelohk on vooderdatud pehmete sulgedega[5]. Pesa ehitamine kestab 5–7 päeva[5].
Täiskurnas on 4–8 valkjat ja roosade täppidega muna[3][5]. Munad on väga õhukese koorega.[2][7]
Emaslind haub üksi 12–15 ööpäeva[2][7]. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud[2][5][7]. Pojad lahkuvad pesast 15–18 päeva pärast koorumist, kuid hoiavad veel mõnda aega vanalindude lähedusse, kes neid veel nädal aega toidavad[5].
Pärast seda alustavad noorlinnud iseseisvat elu, aga vanalinnud hakkavad rajama teist kurna. Selleks valivad nad uue pesitsusterritooriumi ja ehitavad uue pesa. See kõik kestab ligi kaks nädalat. Seega on salu-lehelinnul tavaliselt kaks kurna aastas: esimene mais, teine juuni lõpus ja juuli algul. Kuid levila põhjaosas on neil ainult üks kurn aastas, juunis.[5]
Pesitsuspaikadelt lahkuvad linnud varakult, mõnelt poolt juba juuli lõpus[5], Eestist augustis ja septembri alguses, kui meilt lendavad läbi põhja pool pesitsenud linnud[2]. Ränne toimub öösiti, vahel ka päeval[2]. Talvitumispaikadesse jõuavad nad oktoobri lõpus. Sealt alustavad nad kevadrännet märtsis. Kevadrände ajal võivad nad paari-kolme kuuga katta üle 10 000 kilomeetri. Levila põhjaossa jõuavad nad alles juuni algul.[5]
Noorlinnud saavutavad suguküpsuse järgmisel kevadel. Lindude keskmine eluiga on 1,2–1,6 aastat.[2]
Viited
muuda- ↑ BirdLife International (2009). Phylloscopus trochilus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 "Salu-lehelind, täiendav info". bio.edu.ee. Vaadatud 21.06.2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets. "Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht". Tallinn: Varrak, 2001. ISBN 9985-3-0499-3
- ↑ Kristaps Sokolovskis, Giuseppe Bianco, Mikkel Willemoes, Diana Solovyeva, Staffan Bensch ja Susanne Åkesson (15. oktoober 2018). "Ten grams and 13,000 km on the wing – route choice in willow warblers Phylloscopus trochilus yakutensis migrating from Far East Russia to East Africa". Movement Ecology (inglise keeles). BioMed Central Ltd. Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 23. november 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 "Loomade elu", 6. kd., lk. 379–380, tahvel 2.47
- ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14.12.2011. Vaadatud 21.06.2011.
- ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 7,15 7,16 7,17 Ama Lehtmets. "Salu-lehelind – üks arvukamaid linde Eestis". www.looduspilt.ee. Vaadatud 21.06.2011.
Välislingid
muuda- Salu-lehelind andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Salu-lehelind |