Käosulane
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Käosulane (perekond) |
Käosulane (Hippolais icterina) on roolindlaste sugukonda sugukonda käosulase perekonda kuuluv lind.
| Käosulane | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Roolindlased Acrocephalidae |
| Perekond |
Käosulane Hippolais |
| Liik |
Käosulane |
| Binaarne nimetus | |
|
Hippolais icterina (Vieillot, 1817) | |
Taksonoomia muuda
Liigi kirjeldas 1817. aastal esimesena teaduslikult prantsuse ornitoloog Louis Jean Pierre Vieillot, pidades teda põõsalinnuks ja andes tema teaduslikuks nimeks Sylvia icterina. Šveitsi ornitoloog Thomas Conrad von Baldenstein kirjeldas 1827. aastal põõsalindlaste sugukonna all perekond käosulase (Hippolais), mis andis käosulase praeguse teadusliku liiginimetuse esimese poole.
Tänapäeval eristatakse kolme käosulase alamliiki: Hippolais icterina (icterina), Hippolais icterina (alaris) ja Hippolais icterina (magnioculi).
Rahvapäraseid nimetusi muuda
Ööbikuköster, jõhvilind, heinalind, heinaniitja, vikatiluiskaja.[2]
Levila muuda
Käosulase pesitsusaegne levila hõlmab Euraasia lääneosa. Eraldi levila on Iraani põhjaosas. Ta on rändlind ja talvitub troopilises Aafrikas peamiselt lõuna pool ekvaatorit. Eestis on käosulane võrdlemisi üldlevinud harilik haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 120 000 – 200 000 paarile[3]. Käosulane saabub Eestisse enamasti mai keskel; enamik linde lahkub augusti jooksul, üksikud veel septembris.
Välimus muuda
Üldpikkus 12–14 cm. Üsna püstise kehahoiakuga lehelinnu sarnane laululind. Ülapool on pruunikashall ja alapool valkjaskollane, vähestel isenditel luitunud valkjas. Tiival on hele laik. Jalad on hallid. Isas- ja emaslind on sarnased. Hüpleb vilkalt lehestikus, turritades sageli peasulgi. Maapinnale tuleb harva. Kutsehüüd on järsk piti-üü või tekterüi. Käosulane laulab puuvõra keskmises või alumises osas, ta eelistab laulda ilusa ilmaga. Laul on vali, hoogne ja vaheldusrikas, selles korduvad tunnuslikud kõrged kääksuvad helid ja kutsehüüud. Iga fraas kordub 2–5 korda. Käosulane võib oma laulus jäljendada paljude teiste linnuliikide häälitsusi.
Elupaik muuda
Käosulane asustab lopsaka alustaimestikuga salulehtmetsi, puisniite, parke, kalmistuid ja aedu, samuti alusmetsaga kuivi valgusrikkaid männikuid.
Pesitsemine muuda
.jpg)
Käosulase pesitsusaeg on maist juulini. Pesa valmistab umbes ühe nädalaga puule või põõsasse. Hästi viimistletud õhukeste seintega tihe ja vastupidav kausjas pesa koosneb rohukõrtest, lehetükikestest, taimevillast ja ämblikuvõrgust. Sisevooderduses on peen rohi ja jõhv. Pesa on väljast sageli kaetud kasetohu helvestega. Kurnas on neli kuni kuus heleroosat, hõredate mustade tähnidega muna, mida mõlemad vanemad hauduvad 12–14 päeva. Poegi toidavad mõlemad vanemad.
Toitumine muuda
Toiduks on mitmesugused putukad ja nende vastsed (sealhulgas kärbsed, liblikad ja nende röövikud), ämblikud ja sügise poole ka marjad.
Viited muuda
- ↑ https://www.iucnredlist.org/species/22714916/111100735 (vaadatud 2.1.2022)
- ↑ Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn 1969
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Kirjandus muuda
- Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn Valgus, 1974
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Käosulane |
- Käosulane andmebaasis eElurikkus
