Romaani kunst

(Ümber suunatud leheküljelt Romaani arhitektuur)

Romaani kunst, ka romaanika või romaani stiil on kunstistiil, mis oli keskajal levinud üle kogu Lääne-Euroopa ja seega esimene suuremat piirkonda hõlmav kunstistiil pärast Vana-Rooma kunsti. Ajaliselt järgnes see karolingide ja ottode kunstile, mida nimetatakse ka eelromaani kunstiks (mõni kunstiajalugu paigutab siiski ka ottode kunsti romaanika alla), ja eelnes gootikale, millega arenes umbes pool sajandit paralleelselt. Romaanikat iseloomustavateks joonteks on ümarkaare ja piilaritele toetuvate silinder- ja ristvõlvide kasutamine, skulptuurdekooriga raidportaalid ning ehitiste üldine massiivne proportsioon.

Cluny kloostrikirik
Romaani kiriku raidportaal. Pons, Charente-Maritime
Kristliku basiilika üldine ehitus: kitsam kooriruum idaseinas, külgkabelid, hoonemahu jaotus kaheks erineva kõrgusega osaks, mille vahel on valgmiku aknad
Vaade Mainzi toomkirikule idast: näha on kääbusgaleriiga ümar apsiid, kooriruumi otsasein petikutega ja selle kohal kõrguv nelitistorn, transepti harud transeptitornidega
Romaani ristvõlv (servjoonvõlv)
Wartburgi keisripalee läänefassaad
"Romaani maja" Gelnhausenis oli Friedrich Barbarossa ajal keiserliku foogti ja kohtu asupaik

Romaanika alguseks loetakse kokkuleppeliselt umbes 11. sajandi keskpaika ja lõpuks 13. sajandi algust; geograafiliselt oli tegemist üleeuroopalise stiiliga, ehkki eksisteerisid regionaalsed omapärad. Romaanika teke on seotud 10.–11. sajandi kloostrireformidega (näiteks Cluny klooster ja reform) ning seetõttu avaldus stiil kõige selgemal kujul sakraalarhitektuuris.[1]

Romaani kunsti kujunemist toetas tähelepanuväärselt tehnika areng sellel perioodil, ilmusid keerulise planeeringuga ehitised sh erinevad võlvimissüsteemid, kiviskulptuurid, metallehistöö ja käsikirjade illumineerimise meisterlikkus saavutas väga kõrge taseme.

Etümoloogia

muuda

Eesti keelde on sõna "romaanika" jõudnud saksa keele vahendusel (Romanik, romanische Kunst). Esimest korda kasutas keskaegse ümarkaarstiili kohta sõna romanesque prantsuse õpetlane Charles de Gerville (1769–1853) 1818. aastal oma kirjas arheoloogist sõbrale[2]. Juba 1819. aastal kasutas terminit oma raamatus "Inquiry into the Origin and Influence of Gothic Architecture" inglise vaimulik ja kirjamees William Gunn[3]. Sõna on tuletatud romaani kunsti sarnasusest vanarooma arhitektuuripärandiga, millest võeti keskajal kasutusele ümarkaar, piilarid, sambad ja silinder- ning ristvõlvid. Sama loogika alusel nimetatakse Euroopas ladina keele baasil kujunenud rahvuskeeli romaani keelteks.

Romaani arhitektuur

muuda

Kujunes välja 10. sajandi lõpuks. Palju mõjutusi oli antiik-, varakeskaja, Bütsantsi ja armeenia kunstist.

Üldised iseloomulikud tunnused olid: paksud müürid (6–8 m), ümarkaared, kitsad ning väikesed uksed ja aknad.

Eriti tähtsal kohal oli keskajale omaselt sakraalarhitektuur, mis domineeris ilmaliku üle. Romaani profaanarhitektuuri on säilinud vähe.

Sakraalarhitektuur

muuda
 
10. sajandi basiilika San Piero a Grado Pisa lähedal

Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika. Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nimetatakse nelitiseks. Koori all oli sageli krüpt.

Tornid

muuda

Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui ka kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna.

Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale.

Võlvid

muuda

Vanemad romaani kirikud olid varakristlike basiilikatega sarnaselt lameda laega: võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandi lõpust hakatakse laialdaselt võlvima ka kesklöövi.

Lihtsaim võlvitüüp oli silindervõlv, mille kõrval kasutati ka ristvõlvi.

Hilisromaani kirikutes leidub juba ka roidvõlve.

Sambad

muuda

Massiivsete ja raskete romaani kirikute toetamiseks oli vaja tugevaid sambaid, mis võisid olla ümarad või harvem hulknurkse ristlõikega. Sambaid võisid asendada neljatahulised või ristikujulise läbilõikega piilarid.

Lihtsaim kapiteel oli kuupkapiteel, tellisehitusega aladel trapetskapiteel, hilisromaanikas lisandus rohke dekooriga kuup-karikkapiteel.

Profaanarhitektuur

muuda

Võrreldes kirikutega on romaani profaanarhitektuuri säilinud vähe, need on põhiliselt linnused ja elumajad. Tuntuimad näited on kuningalossid pfaltsides: kõige terviklikumalt on säilinud Wartburgi linnus Eisenachis ja Goslari keisripalee, Braunschweigi Dankwarderode loss on fantaasiarikkalt uuendatud, Chebi ja Gelnhauseni lossid on varemetes. Säilinud on üksikuid elumaju, näiteks kaks 12. sajandi elumaja Tournai katedraali juures, majad Clunys, Gentis, Rosheimis (Heidenhaus), Kölnis (Overstolzenhaus) ja Trieris (Dreikönigenhaus).

Regionaalsed stiilid arhitektuuris

muuda

Prantsusmaa

muuda

Prantsusmaa oli romaani stiili sünnimaa. Seal asusid ka kõige silmapaistvamad romaani ehitised, sealhulgas suurim romaani kirik (tänapäeval säilinud tükk transepti ja üks torn): viielööviline kahe transeptiga Cluny kloostri basiilika. Arhitektuuris eristatakse kümmekond koolkonda. Tähtsamad:

Saksamaa

muuda

Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia romaanika mõjud ümber monumentaalseks ja raskepäraseks romaani stiiliks. Eriline tunnus, mis on omane ainult Saksamaa romaani kirikutele, on läänepoolse koori olemasolu paljudes suurtes katedraalides lisaks hoone idaotsas paiknevale kooriruumile, mõnikord ka kaks krüpti, samuti kaks transepti idas ja läänes. Põhiline tüüp on basiilika, paljud romaani kirikud on märkimisväärselt kõrged. Iseloomulik tunnus, mis esineb juba ottode arhitektuuris, on ka romaani basiilikatel esinev toevaheldus. Tellisehitised ilmuvad hilisromaanikas, eriti Lõuna-Saksamaal, arvatavasti Lombardia romaanika mõjul. Saksamaal on suhteliselt tihti kasutatud ka näiteks ümmargusi või kaheksatahulisi torne tüüpilisemate nelinurksete kõrval.

Oluline allikas selle aja ehituse kohta on Sankt Galleni kloostri jaoks koostatud ehitusplaan detailselt välja joonistatud kogu suure kloostrikompleksiga, mis kujutab põhimõtteliselt selle perioodi ideaalkloostrit. Kloostrit sellisena valmis ei ehitatud, aga plaan, mis selgitab toonaste kirikutegelaste ja ehitusmeistrite arusaamu, on vaieldamatult oluline kunstiteos.

Itaalia

muuda
 
Vaade Veneetsia Püha Markuse kirikule. Autor Carlo Grubacs. 1849

Itaalia kirikutele on iseloomulik kellatorni (kampaniili) paiknemine eraldi kiriku kõrval. Välis- ja sisedekooris esineb sageli erivärviliste marmorisortide kasutamine kaunistuseks.

Hispaania ja Portugal

muuda

Hispaania romaanika – Pürenee poolsaare põhjaosas on palju väikesi kuningriike, püstitatakse väikesi ehitisi, milles esialgu annavad tunda Lombardia, hiljem Prantsusmaa mõjud, näiteks aamvõlvi eelistamine. Muslimite riikidele kuulunud aladelt tulnud käsitööliste ja ehitajate vahendusel esinevad paljudel Hispaania romaani ehitistel mauri kunsti jooned, mida nimetatakse ka mosaraabia arhitektuuriks.

Inglismaa

muuda

Inglismaa ja Šotimaa romaani kirikud on proportsioonidelt massiivsed, enamasti väikesed ehitised, iseloomulikud on pikad kooriruumid ja massiivne torn nelitise kohal. Sageli võlviti vaid külglöövid, pealööv on kaetud puitlaega. Väga tüüpiline on rohke geomeetrilise dekoori kasutamine portaalidel, friisidel ja arkaadidel, mõnikord ka sammastel ja piilaritel. Arvatavasti ka anglosakside püstitatud hooned kandsid vararomaani stiili tunnusjooni (normannide-eelne Yorki kirik, Edward Usutunnistaja püstitatud Westminster Abbey, Stow' kloostrikirik), kuid pärast Inglismaa vallutamist normannide poolt püstitati hulgaliselt väikesi kirikuid juba kindlasti romaani stiilis (ingliskeelne Norman architecture tähendab romaani arhitektuuri). Ehitisi: Durhami katedraal (osaliselt üleminekustiil).

Romaani ehitised Eestis

muuda
 
Valjala kiriku lääneportaal

Eestisse jõudis romaanika nn üleminekustiili osana (Saksamaal kestsid romaani kunsti mõjud kaua ja valitsesid ehituskunstis gootikaga paralleelselt) 13. sajandi algul, põhjala ristisõdade käigus. Eestis kannab romaani kunsti elemente vaid mõni üksik ehitis. Tuntuim neist on Valjala kiriku ümarportaal ja kaks kinnimüüritud kõrvalportaali, mis on ehitatud arvatavasti 1230. aastatel. Samuti võib romaanika alla lahterdada Tartumaal asuva Võnnu kiriku kinnimüüritud kõrvalportaali (ka arvatavalt 1230ndad), mis on samuti ümarvormides.

Romaani skulptuur

muuda

Romaani skulptuur avaldus põhiliselt ehitusplastikas, eriti lamereljeefina. Kõige enam kaunistati portaale, samuti fassaadi ja sambakapiteele.

Nii ornament- kui ka figuraalsed kujutised olid stiliseeritud.

Tuntuimad skulptorid romaani perioodist ja ühed vähestest, kelle nimed on teada, on Gislebertus, meister Mateo Santiago De Compostelast ja Benedetto Antelami.

Romaani maalikunst

muuda
 
Romaani vitraaž Le Mansi Saint-Etienne'i kirikus aastaist 1140–1155

Romaani maalikunstis viljeldi peamiselt miniatuurmaali. Säilinud on ka freskosid. Romaani ajastul sai alguse vitraažikunst.

Lähedal maalikunstile on ka nn Bayeux' vaip, millele on tikitud William Vallutaja Inglismaa-retke lugu.

Uusromaani stiil

muuda

Uuesti levis romaani stiil Eestis historitsismiperioodil 19. sajandi teisel poolel uus- ehk neo- ehk pseudoromaani stiilina. Selle parimad näited on Kaarli kirik Tallinnas ja Rapla kirik (1901).

Omapärane uusromaani stiili ja kaasaegsete arhitektuuristiilide õnnestunud segu oli ka 1980. aastatel püstitatud Sakala keskuse uus korpus (tollase nimega Poliitharidusmaja).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. mai 2019. Vaadatud 29. mail 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. Marian Bleeke. Romanesque. – Studies in Iconography, Vol. 33, Special Issue Medieval Art History Today—Critical Terms (2012), pp. 257-267