Toevaheldus on ottode ja romaani kirikuarhitektuuri iseloomustav ehitustava, mille puhul basiilika kõrgseina arkaadis vahelduvad rütmiliselt piilarid ja sambad. Levis lisaks Saksamaale ka Prantsusmaal ja Itaalias.[1]

Knechtstedeni kloostri põhiplaan reini tüüpi toevaheldusega. Võlvitud hoonetel on toevaheldus sageli seotud põhiplaani kvadraatskeemiga (nn seotud süsteem), mille puhul külglööv on poole kitsam kui pealööv ja igale pealöövi võlvikule vastab kaks külglöövi võlvikut
Weinsbergi Johanneskirche piilarid ja sambad

Jaotus Redigeeri

Esines kaks peamist toevahelduse tüüpi[2]:

  • reini toevaheldus - vahelduvad piilar-sammas-piilar-sammas jne.
  • alamsaksi toevaheldus - vahelduvad piilar - sammas - sammas - piilar - sammas - sammas jne.

Pildid Redigeeri

Vaata ka Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  2. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001