Périgueux' katedraal

Périgueux' katedraal (prantsuse keeles Cathédrale Saint-Front de Périgueux) on katoliku kirik Prantsusmaal Périgueux's. 12. sajandist pärit romaani kirik on pühitsetud Périgueux' Frontusele, pühakule ja asula esimesele piiskopile 4. sajandil. Algselt kloostrikirikuks ehitatud pühakoda on katedraal alates 17. sajandist.

Saint-Front de Périgueux, vaade kagust

Katedraali põhiplaan

Külgvaade

Katedraali väljanägemine enne restaureerimist

Siseruum

Alates 1998. aastast kuulub kirik Santiago de Compostelasse viiva palverännutee ühe osana UNESCO maailmapärandi nimistu objektide hulka (Palverännuteed Santiago de Compostelasse Prantsusmaal).

Ajaloost

4. või 5. sajandil ehitati sellesse asukohta väike kabel. Koht kujunes palverännupaigaks ja 976. aastal rajas piiskop Frotaire Saint-Fronti kloostri, mille kirik valmis ja pühitseti alles 1047. aastal. Kiriku kooriruumis asus pühaku kirst, seda ehtinud vääriskividega kaunistatud inglikuju asub tänapäeval Périgordi muuseumis.

Klooster põles 1120. aastal. Säilis vaid kiriku sissekäigu poolne osa ja romaani ristikäik kiriku lõunaküljel. Tänapäeval selles kohas olev kirik valmis 1170. aastal.

Kiriku allakäik algas 1575. aasta paiku, kui hugenotid teotasid ehitist ning viisid ära kogu sisustuse. Keskajal palverännakute sihtmärgiks olnud Püha Frontuse reliikviad visati Dordogne'i jõkke.

Kesklinnas asuv ehitis on alates 1840. aastast Prantsusmaa ajaloomälestis (monument historique). Arhitekt Paul Abadie ehitas kirikut ümber aastail 1852–1895, muuhulgas ehitades uuesti varisemisohtlikuks muutunud kuplid ja tehes need, algselt olnud erineva suurusega, sümmeetriat taotledes ühesuurusteks. Ka arvukad väikesed vaatetornid kuplitel ja tornikesed piilarite kohal, mis annavad tänapäeval kirikule tema iseloomuliku silueti, on tema hilisem lisandus. 12. sajandist pärit kujul on säilinud kellatorn ja krüptid.

Arhitektuur

Kirik on ehitatud Veneetsia Püha Markuse kiriku ruumiplaani järgides ja selle kavatises on sulandatud romaani ja bütsantsi arhitektuuri jooni. Põhiplaan on Bütsantsi ristkuppelkiriku taoliselt kreeka risti kujuline. Risti harusid katvad viis lamedat, tornikestega kroonitud 13-meetrise läbimõõduga kuplit toetuvad viklitele ja mõjuvad välimuselt peaaegu bütsantslikena. Kuppelkatuseid toetavad piilarid on kuue meetri laiused ja läbistatud kaartega, et nad poleks nii massiivsed.

Kiriku algsel keskaegsel kujul säilinud kellatorn on 62 meetri kõrgune. See on Prantsusmaa vanim kellatorn ja ainus Bütsantsi kellatorn maailmas.

• 
  Vaselõige Perigueux' kiriku kuplitest ja fassaadist restaureerimiseelsest ajast
• 
  19. sajandist pärinev joonis kiriku fassaadi ja külgvaate kohta
• 
  Périgueux' katedraal 1842. aastal

12. sajandist pärinev ristikäik asetseb katedraali sissekäigust paremal ja selle arhitektuuris on nii romaanika kui ka gootika jooni.

Sisustus

Katedraali avara monumentaalse siseruumiga võrreldes paistab kiriku sisustus pigem tagasihoidlik. Enamus sisustusest pärineb 17. sajandist, sealhulgas altariretaabel, kooritoolistik, mis arvatakse olevat toodud Ligueux' kloostrist, ja kantsel. Kirikus on ka teine, marmorist altar 18. sajandist, vitraažaknaid ja 19. sajandi orel.