Preisimaa vabariik

	Freistaat Preußen; Preisimaa vabariik 1918–1947
	Preisimaa vabariigi lipp Preisimaa Vaba Riigi vapp
	Preisimaa aastal 1925.
Valitsusvorm	vabariik
Osa	Weimari vabariigi liidumaa
Pealinn	Berliin
Riigikeeled	saksa
Preisi kuningriik	Liitlaste okupatsioonitsoonid Saksamaal

Preisimaa vabariik (saksa keeles Freistaat Preußen) oli Saksa liidumaa, mis moodustati pärast Preisi kuningriigi kaotamist esimese maailmasõja lõppedes. See oli Weimari vabariigi aegse Saksa Riigi suurim liidumaa, hõlmates peaaegu 5⁄8 (62,5%) selle territooriumist ja rahvastikust. Vaba Riik on teine saksa mõiste vabariigile (republic), mis võeti kasutusele vastukaaluks ladina sõnale, mida sel ajal seostati paljude sakslaste meeles vaenlase Prantsusmaaga.^[viide?]

Demokraatlik Preisimaa Vaba Riik muudeti teovõimetuks, kui see 1932.–1933. aasta Preisi riigipöördega (Preußenschlag) üle võeti ja Otto Braun ametiruumidest lahkuma sunniti. Tema valitsus läks selle väljatõstmise pärast kohtusse, kuid aastal 1933 võttis natsirežiim Preisi valitsuse oma kontrolli alla.

Aastast 1933 oli Vaba Riik ilma jäetud parlamentaarsest demokraatiast ja seda valitseti üksnes Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (natsipartei) juhtimisel. Esialgu haldas Preisimaad kõrge nats Hermann Göring, kes nimetati Preisimaa ministerpresideniks. Aastal 1935 tükeldati Vaba Riigi territoorium piirkondlikeks gaudeks, millest mõned hõlmasid nii Preisi kui ka mitte-Preisi territooriume, sellega lõpetati tõhusalt Preisimaa kui üks Saksamaa territoriaalne üksus. Kuigi Preisimaa Vaba Riik jätkas nime poolest olemist ja Hermann Göring oli läbi kogu natsiaja peaministriks, sulandati Preisi valitsus aastal 1935 tõhusalt Saksa Riigi valitsusega ja Göringi positsioon ministerpresidendina alandus titulaarseks, võrreldes tema palju tähtsamate ametitega Kolmanda Reichi valitsuses.

Pärast teise maailmasõja lõppu lähenes Otto Braun Ameerika ametnikele, et taastada õiguslik Preisi valitsus. Liitlaste okupatsiooniväed, kes olid okupeerinud kogu Saksamaa, olid selle idee vastu ja kuulutasid Preisimaa aastal 1947 kaotatuks.

Preisimaa ajalugu pärast aastat 1918

1918. Pärast esimest maailmasõda

Peale ülemere kolooniate ning Elsaß-Lothringi ja Baieri Saarimaa osade olid kõik Saksa territoriaalsed kaotused esimese maailmasõja tulemusel Preisi kaotused. Versailles' rahu kohaselt kaotas endine kuningriik territooriumi Belgiale (Eupen ja Malmedy), Taanile (Põhja-Schleswig), Leedule (Memeli piirkond) ja Tšehhoslovakkiale (Hlučíni piirkond). Saarimaad haldas Rahvasteliit. Reini provints muutus demilitariseeritud tsooniks.

Lõviosa Preisimaa kaotustest oli Poolale, sealhulgas enamus Poseni ja Lääne-Preisimaa provintsidest, ning Sileesia idaosa. Danzig läks Rahvasteliidu haldusalasse kui Danzigi vabalinn. Need kaotused eraldasid Ida-Preisimaa ülejäänud riigist, mis nüüd oli kättesaadav raudteed pidi läbi Poola koridori või merelt.

Isegi nende kaotustega oli Preisimaa ikka veel suurim Reichi liidumaa, enama territooriumi ja rahvaga, kui teised liidumaad kokku. Valitsus kaalus esialgu Preisimaa väiksemateks ja hallatavamateks liidumaadeks lõhkuda, kuid lõpuks jäid peale traditsioonid ja Preisimaa jätkas muutmatult, välja arvatud territoriaalsed kaotused.

1918–1932. Demokraatia kants

Enamuse esimesest 400 olemasoluaastast oli Preisimaa oligarhia ja militarismi sünonüüm. Kontrastina oli Preisimaa Weimari vabariigi ajal demokraatia tugisammas. Kitsendav Preisi kolme klassi valimisõigus kaotati varsti pärast keiser Wilhelm II troonist loobumist. Võim läks nüüd junkrutest maaomanikele ning suurtöösturitele "Punases Berliinis" ja tööstuslikus Ruhri piirkonnas – mõlemad töölisklassi enamusega. Preisimaast sai nüüd vasakpoolsete kindlus.

Aastatel 1919–1932 valitses Preisimaad sotsiaaldemokraatide, katoliiklike tsentristide ja Saksa demokraatide koalitsioon; aastatel 1921–1925 oli koalitsioonivalitsusse kaasatud Saksa Rahvapartei. Erinevalt teistest Saksa Riigi osariikidest ei olnud demokraatlike parteide enamusvalitsus Preisimaal kunagi ohustatud. Vaatamata sellele saavutas Adolf Hitleri Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (ehk natsipartei) üha suuremat mõju ja rahva toetust Ida-Preisimaal ja mõnes tööstuspiirkonnas, eriti alama keskklassi seas.

Otto Braun, sotsiaaldemokraat Ida-Preisimaalt, teenis Preisi ministerpresidendina peaaegu pidevalt aastatel 1920–1932. Võimeka juhina rakendas ta koos oma siseministri Carl Severingiga mitmeid trendiloovaid reforme, mis olid ka mudeliks hilisemale Saksamaa Liitvabariigile. Näiteks võis Preisi ministerpresidendi ametist lahkuma sundida ainult siis, kui võimalikul järglasel oli "positiivne enamus". See idee, tuntud kui konstruktiivne umbusaldushääletus, viidi üle Saksamaa Liitvabariigi põhiseadusse. Suuresti just selle sätte tõttu püsis vasaktsentristlik koalitsioon ametis, kuna keegi vasakul ega paremal äärel ei suutnud enamust saavutada.

1932. Preisi riigipööre

Pikemalt artiklis Preußenschlag

Kõik see muutus 20. juulil 1932 Preisi riigipöördega (Preußenschlag), kui Saksamaa kantsler Franz von Papen kõrvaldas ametist demokraatliku, Otto Brauni juhitud Preisimaa Vaba Riigi valitsuse ettekäändel, et see oli kaotanud kontrolli avaliku korra üle. Selle tingis tulevahetus SA demonstrantide ja kommunistide vahel Altonas (Altona verine pühapäev; Altona oli sel ajal Preisimaa osa). Pärast seda erakorralist dekreeti nimetas Papen ennast Preisimaa Riigikomissariks ja võttis valitsuse üle kontrolli. See tegi Adolf Hitlerile kergeks saavutada järgmisel aastal Preisimaa üle kontroll.

Otto Brauni valitsus esitas hagi kohtusse, kuid juhtum jäi lahendamata sõja ja sellele järgnenud liitlaste okupatsiooni ning Saksamaa jagamise tõttu.

Natsivõimu loomine Preisimaal

Pikemalt artiklis Machtergreifung

30. jaanuaril 1933 nimetati Hitler Saksamaa kantsleriks. Tehingu osana nimetati Papen ametlikult Preisimaa ministerpresidendiks lisaks tema rollile Saksamaa asekantslerina. Vähem tähtsa määramisena sai Hitleri lähim kaaslane Hermann Göring osariigi siseministriks.

Neli nädalat hiljem (27. veebruaril 1933) pandi Riigipäevahoone põlema. Hitleri pealekäimisel andis president Paul von Hindenburg välja Riigipäevahoone süütamise dekreedi, mis peatas kodanikuvabadused Saksamaal. Kuus päeva pärast tulekahju, 5. märtsil 1933, tugevdasid Riigipäeva valimised natsipartei positsiooni, kuigi nad ei saavutanud absoluutset enamust. Siiski, koos oma koalitsioonipartneri, Saksa Rahvusliku Rahvaparteiga, juhatas Hitler nüüd nappi enamust Riigipäeval. Göring esines nendel valimistel silmapaistvalt, kuna ta oli politseijõu juht riigis. Tema politsei peksis ja kiusas taga teisi parteisid (eriti kommuniste ja sotsiaaldemokraate) ning lubas ainult natsidel ja rahvuslastel suhteliselt puutumatult kampaaniat läbi viia.

Uus Riigipäev avati 21. märtsil 1933 Potsdami Garnisonikirikus president Paul von Hindenburgi kohalolekul, kes oli ammu vajunud seniilsusse. Propagandaga täidetud kohtumisel Hitleri ja NSDAP-ga tähistati "vana Preisimaa abielu noore Saksamaaga", et võita enda poole Preisi monarhistid, konservatiivid ja rahvuslased ning meelitada nad hääletama Võimuakti poolt. Akt läks läbi 23. märtsil 1933, andes Hitlerile seaduslikult diktaatorivõimu.

Aprillis 1933 külastas Papen Vatikani. Natsid kasutasid seda ära ja nimetasid Göringi tema asemele. Selle aktiga sai Hitler otsustavalt võtta võimu Saksamaal, kuna talle allus nüüd kogu Preisi valitsusaparaat, sealhulgas politsei. Aastaks 1934 olid peaaegu kõik Preisi ministeeriumid ühendatud vastavate riigi ministeeriumidega.

Preisimaa demonteerimine

Pikemalt artiklis Reichsstatthaltergesetz

Tsentraliseeritud riigis, mille natsid lõid "Seadusega riigi ümberehitamisest" ("Gesetz über den Neuaufbau des Reiches", 30. jaanuar 1934) ja "Seadusega riigi kuberneridest" ("Reichsstatthaltergesetz", 30. jaanuar 1935), kaotati osariigid ja Preisimaa provintsid – tegelikult, kuid mitte seaduse järgi. Liiduriikide valitsusi kontrollisid nüüd riigi kubernerid, kelle nimetas kantsler. Paralleelselt sellele saavutasid kasvava tähtsuse parteiorganisatsioonid piirkondades (gau), kui gau vastutavad ametnikud (kurikuulsad gauleiterid) nimetas samuti kantsler, kes oli samal ajal NSDAP juht. Hitler nimetas enda ametlikult Preisimaa kuberneriks, kuigi tema ülesandeid täitis Göring.

Reichsstatthalteri ja ministerpresidendi juhtpositsioonid, mida mõlemat kandis Hermann Göring, eksisteerisid edasi, kuid olid natsirežiimile kuulekad. Pärast seda tehti siiski mõningaid muudatusi Preisi provintsides. Näiteks Suur-Hamburgi aktiga 1937. aastast anti mõned territooriumid Hannoveri ja Schleswig-Holsteini provintsidest Hamburgile, kui samal ajal annekteeriti Hamburgi Geesthacht ja Hansalinn Lübeck Schleswig-Holsteini, samuti Hamburgi Cuxhaven Hannoveri provintsi. Muud ümberpaigutused leidsid aset aastal 1939, sealhulgas Preisi-Hannoveri eeslinnad Bremenile ja Bremeni Bremerhaven omakorda Hannoveri provintsile. Hannoveri Wilhelmshaven loovutati Oldenburgile. 1942. aasta ümberpaigutused hõlmasid Saksimaa ja Hannoveri provintse ning Braunschweigi.

Versailles' rahuga Poolale antud Preisi maad võeti tagasi Teise maailmasõja ajal. Siiski ei liidetud enamust neist territooriumidest tagasi Preisimaasse, vaid moodustati eraldi Natsi-Saksamaa gaud.

Ametlik lõpetamine

Pikemalt artiklis Preisimaa lõpetamine

Natsionaalsotsialistliku võimu lõpuga aastal 1945 tuli Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks ja kogu kontrolli üleandmine ida pool Oder-Neisse liini teistele riikidele. Nagu ka pärast Esimest maailmasõda, peaaegu kogu see territoorium oli olnud Preisi territoorium (väike osake maad sellest piirist idas oli kuulunud Saksimaale). Enamus maast läks Poolale ja põhjapoolne kolmandik Ida-Preisimaast, sealhulgas Königsberg, nüüd Kaliningrad, annekteeriti Nõukogude Liidu poolt. Kaotused hõlmasid ligikaudu \frac{2}{5} Preisi territooriumist ja ligikaudu veerandi Saksamaa territooriumist 1938. aasta eelsetes piirides. Arvatavalt 10 miljonit sakslast põgenes või sunniti lahkuma nendelt territooriumidelt osana sakslaste väljarändest Ida-Euroopast.

Mis jäi Preisimaast alles, koosnes nii veidi üle poole ülejäänud Saksa territooriumist kui ka veidi üle poole Preisimaa 1914. aasta eelsest territooriumist. Seadusega nr. 46 25. veebruarist 1947 kuulutas Liitlaste Kontrollnõukogu ametlikult Preisi osariigi lõpetatuks. Kuigi liitlased viitasid Preisimaa militarismi ajaloole kui peamisele põhjendusele Preisimaa lõpetamiseks, selle kestmajäämine oleks osutunud ebaotstarbekaks pärast puhkenud külma sõda ja selle konflikti poolt jaotatud Saksamaad.

Valitsus

Erinevalt oma autoritaarsest sõjaeelsest eelkäijast oli Preisimaa paljutõotav demokraatia Saksamaal. Aristokraatia kaotamine muutis Preisimaa piirkonnaks, kus domineeris tugevalt poliitilise spektri vasaktiib, ning Punane Berliin ja Ruhri piirkonna tööstuskeskus avaldasid suurt mõju. Sel perioodil valitse vasaktsentristlike parteide koalitsioon, valdavalt Ida-Preisi sotsiaaldemokraadi Otto Brauni juhtimisel. Ametis olles rakendas ta mitmeid reforme koos oma siseministri Carl Severingiga, mis oli malliks ka hilisemale Saksamaa Liitvabariigile. Näiteks ei saadud Preisi peaministrit ametist tagasi astuma sundida, kui potentsiaalsel järglasel puudus "positiivne enamus". See idee, tuntud kui konstruktiivne umbusaldushääletus, viidi üle Saksamaa Liitvabariigi põhiseadusesse. Enamus ajaloolasi käsitleb selle aja Preisi valitsust palju edukamana kui Saksamaal tervikuna.

Sarnaselt teiste Saksa osariikidega nii nüüd kui ka toona, oli täidesaatev võim jätkuvalt ministerpresidendi käes ja seadusi tegi rahva valitud Maapäev.

Preisimaa Vaba Riigi peaministrid

#	Nimi	Astus ametisse	Lahkus ametist	Partei
1	Friedrich Ebert	9. november 1918	11. november 1918	SPD
2	Paul Hirsch	11. november 1918	27. märts 1920	SPD
3	Otto Braun	27. märts 1920	21. aprill 1921	SPD
4	Adam Stegerwald	21. aprill 1921	5. november 1921	Tsentrum
–	Otto Braun	5. november 1921	18. veebruar 1925	SPD
5	Wilhelm Marx	18. veebruar 1925	6. aprill 1925	Tsentrum
–	Otto Braun	6. aprill 1925	20. juuli 1932^a	SPD
20. juulist 1932 kuni 30. jaanuarini 1933 haldas ametit Reichskommissar
6	Franz von Papen	30. jaanuar 1933	10. aprill 1933	sõltumatu
7	Hermann Göring	10. aprill 1933	24. aprill 1945	NSDAP
a. Tõsteti Preußenschlag ajal ametiruumidest välja; ametlikult kukutati 30. jaanuaril 1933.

Preisimaa haldusjaotus

Pikemalt artiklis Preisimaa provintsid

Preisimaa Vaba Riigi provintsid aastal 1920, enne eraldi Berliini provintsi moodustamist.

Esimese maailmasõja mõjud

Idas: Memeli piirkond Ida-Preisimaal loovutati Leedule. Sileesia provintsi jäänuk, mida ei loovutatud Poolale ja Tšehhoslovakkiale, jagati aastal 1919 Ülem-Sileesia ja Alam-Sileesia provintsideks – kuigi neid ühendati ajutiselt (1938–1941).

Põhjas: Schleswig-Holsteini provintsis korraldasid liitlased kaks rahvahääletust Põhja- ja Kesk-Schleswigis, vastavalt 10. veebruaril ja 14. märtsil 1920. Põhja-Schleswigis hääletas 75% Taaniga taasühinemise eest ja 25% Saksamaasse jäämise eest, see uus lisand Taanile moodustas Aabenraa, Haderslevi, Sønderborgi ja Tønderi maakonnad, aastatel 1970–2007 ühendati need loovutatud alad Lõuna-Jüütimaa maakonnaks. Kesk-Schleswigis oli olukord vastupidine, kus 80% hääletas Saksamaa eest ja 20% Taani eest. Hääletamist ei toimunud Schleswigi lõunapoolses kolmandikus.

Läänes: Reini provintsi lõunatipp anti Rahvasteliidu poolt Prantsusmaa haldusalasse kui Saarimaa. Eupeni ja Malmedy piirkonnad Reini provintsi lääneosas loovutati Belgiale, nad moodustavad piirkonna, mis sisaldab saksakeelset kogukonda Belgias.

Muudatused enne natsirežiimi

Aastal 1920 võeti vastu Suur-Berliini akt, et luua Suur-Berliin, suurendades Preisi pealinna Brandenburgi arvelt, millest Berliin eraldati aastal 1881. Suur-Berliini akt laiendas linna 13 korda ja selle piirid on laias laastus säilinud tänapäevase Saksamaa Berliini liidumaal.

Poseni ja Lääne-Preisimaa provintside jäänuk ühendati aastal 1922 Posen-Lääne-Preisimaaks.

Sõjajärgne tükeldamine

Pärast Saksamaa okupeerimist liitlaste poolt aastal 1945 jagati Preisimaa provintsid järgmisteks territooriumideks / Saksa osariikideks:

Loovutati Nõukogude Liidule: Ida-Preisimaa põhjapoolne kolmandik. Nüüd Venemaa eksklaav Kaliningradi oblast Leedu ja Poola vahel.

Loovutati Poolale: Kõik ida pool Oder-Neisse liini pluss Stettin. See hõlmas enamiku Sileesiast, Ida-Pommeri, Neumark piirkonna Brandenburgist, kogu Posen-Lääne-Preisimaa ja Ida-Preisimaa osa, mida ei loovutatud Venemaale.

Läks Nõukogude haldusalasse: Järgmised liidumaad, pärast liitmist teiste Saksamaa liidumaadega, moodustati pärast sõda, siis kaotati aastal 1952 ja lõpuks taastati pärast Saksamaa taasühinemist aastal 1990:

Brandenburg, Brandenburgi provintsi jäänukist.
Saksimaa-Anhalt, lõviosa Saksimaa provintsist. Ülejäänud osa provintsist sai Tüüringi osaks.
Mecklenburg-Vorpommern: Pommeri provintsi jäänuk (enamus Lääne-Pommerist) ühendati Mecklenburgiga.
Saksimaa: Sileesia provintsi jäänuk ühendati Saksimaasse.

Läks liitlaste haldusalasse: Ülejäänud Preisimaa ühendati teiste Saksamaa liidumaadega, et moodustada järgmised Lääne-Saksamaa liidumaad:

Schleswig-Holstein, Schleswig-Holsteini provintsist (Briti haldusalas).
Alam-Saksi, Hannoveri provintsist (Briti haldusalas).
Nordrhein-Westfalen, Vestfaali provintsist ja Reini provintsi põhjaosast (Briti haldusalas).
Rheinland-Pfalz, Reini provintsi lõunaosast (Prantsuse haldusalas).
Hessen, Hessen-Nassau provintsist (Ameerika haldusalas).
Württemberg-Hohenzollern, Hohenzollerni provintsist (Prantsuse haldusalas). Osariik ühendati lõpuks Badeni ja Württemberg-Badeniga, et moodustada Baden-Württemberg.

Berliin: Jagati Ida-Berliiniks Nõukogude haldusalas ja Lääne-Berliiniks liitlaste (Briti, Prantsuse ja Ameerika) haldusalades. Lääne-Berliini ümbritses Ida-Saksamaa ja lõpuks piirati see Berliini müüriga. Taasühendamine toimus pärast Saksamaa taasühinemist, kui moodustati Saksamaa Berliini osariik. Ettepanek liita Berliin Brandenburgi liidumaaga lükati 1996. aasta rahvahääletusel tagasi.