Saksamaa 1945–1949
| Saksamaa 1945–1949 | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|
.svg)
| ||||||
| Eelnev – järgnev | ||||||
| ||||||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Saksamaa 1945–1949 on periood Saksamaa ajaloos alates kaotusest Teises maailmasõjas kuni Saksamaa jagamiseni Saksamaa Liitvabariigiks ja Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks.
1945. aasta veebruaris toimus Jalta konverents, millest võtsid osa Jossif Stalin, Franklin Delano Roosevelt ja Winston Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ja sõjajärgne maailmakorraldus.
1945. aasta juulis-augustis toimus Potsdami konverents, kus võitjariike esindanud USA president Harry Truman, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Jossif Stalin ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill (hiljem Clement Attlee) arutasid Saksamaa sõjajärgse korraldamise küsimusi, määrasid kindlaks poliitilised ja majanduslikud põhimõtted Saksamaa sõjaaegsete liitlaste kontrollimiseks ja saavutasid kokkuleppe sõjaroimarite rahvusvahelise kohtu alla andmiseks.
20. novembrist 1945 kuni 1. oktoobrini 1946 toimus Nürnbergi protsess, kus mõisteti kohut Hitleri Saksamaa partei-, riigi- ja sõjaväejuhtide üle. Kaksteist kohtualust mõisteti surma, kolm said eluaegse vanglakaristuse ja neljale määrati vanglakaristus. Kolm kohtualust mõisteti õigeks.
Saksamaa jagamisega okupatsioonitsoonideks ei taotletud selle killustamist, vastupidisel arvamusel oli NSV Liit. Loodi Liitlaste Kontrollnõukogu, mille ülesandeks oli okupatsioonitsoonide probleemide ühine lahendamine ja nende taasühendamine tulevikus, NSV Liidu eriarvamuste tõttu see nõukogu siiski ei toiminud.
USA tsooni kuulus Saksamaa lõunaosa, kus moodustati Baieri, Hesseni ja Württemberg-Badeni liidumaad, lisaks põhjaosas ka Bremen.
Suurbritannia tsooni kuulus põhja- ja lääneosa, kus hiljem moodustati Schleswig-Holsteini, Hamburgi, Alam-Saksi ja Nordrhein-Westfaleni liidumaad.
Nõukogude Liidu tsooni kuulusid tulevased Brandenburgi, Mecklenburg-Vorpommerni, Saksimaa, Saksi-Anhalti ja Tüüringi liidumaad.
Algselt Prantsusmaale okupatsioonitsoone ei kavandatud, kuid Charles de Gaulle'i ja Prantsusmaa ajutise valitsuse survel tehti Prantsusmaale siiski järeleandmine. Stalin oli nõus Prantsusmaale okupatsioonitsooni andmisega tingimusel, et see moodustatakse USA ja Suurbritannia tsoonidest. Seega andis Suurbritannia Prantsusmaale endised Mosellandi ja Westmarki Gau'd, ning USA andis Prantsusmaale endise Hessen-Nassau Gau Reinist läände jääva osa Mainzi ümber. Sellest moodustati hiljem Rheinland-Pfalzi liidumaa (välja arvatud Saarimaa, mis eraldati ja sai omaette protektoraadiks). Lisaks jagati USA ja Prantsusmaa vahel Baden ja Württemberg nii, et Karlsruhe-Müncheni kiirtee jääks täielikult USA tsooni - Prantsusmaa tsoonis moodustati Württemberg-Hohenzollerni ja Lõuna-Badeni liidumaad. Lisaks anti Prantsusmaale ka Lindau, et luua koridor Prantsusmaa okupatsioonitsoonide vahel Saksamaal ja Austrias, see lülitati Württemberg-Hohenzollerni tsooni.
USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tsoonides tehti 1948. aasta juunis rahareform, mis ei meeldinud NSV Liidule, ning Stalin otsustas liitlaste garnisoni Lääne-Berliinist välja tõrjuda. Selleks suleti Nõukogude sõjaväe juhtkonna poolt Saksamaal kõik Berliini lääneliitlaste okupatsioonitsoonidega ühendanud raud- ja maanteed. Berliini blokaad algas 24. juunil 1948 ja kestis 324 päeva, lõppedes mais 1949. Berliini varustamiseks organiseerisid lääneriigid õhusilla.
7. augustil 1949 kuulutati USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia okupatsioonitsoonides välja Saksamaa Liitvabariik (SLV). Sama aasta 7. oktoobril kuulutas NSV Liit oma tsoonis välja Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV).