Poseni provints

Poseni provints (saksa: Provinz Posen, poola: Prowincja Poznańska) oli Preisimaa provints aastast 1848 ja sellisena Saksa keisririigi osa aastatel 1871–1918. Ala, mis laias laastus vastas 18. sajandil Poola jagamistega annekteeritud Suur-Poola ajaloolisele piirkonnale, oli umbes 29 000 km². Rohkem kui sajandiks oli see Preisimaa Poola osa, välja arvatud lühike periood Napoleoni sõdade ajal.

Poseni provints
saksa keel Provinz Posen
poola keel Prowincja Poznańska
Lipp Vapp
Pindala: 28 991 km² (1900)
Elanikke: 2 099 831 (1910)
Rahvastikutihedus: 72,4 in/km²
keskus: Posen

Liidendatuna pärast 1815. aasta Viini kongressi Poseni suurhertsogkonnaga, hallati territooriumi Preisi provintsina kuni Suur-Poola ülestõusuni 1848. aastal. 1919. aastal loovutas Saksamaa Versailles' rahuga lõviosa provintsist äsjaloodud Poolale.

Geograafia

Maa on enamasti tasane, mida nõrutavad kaks veelahkme süsteemi; Noteć (saksa: Netze) põhjas ja Warta (Warthe) keskosas. Jääaja liustikud jätsid maha moreenilademeid ja maa on sadadest järvekestest täpiline, ojad voolavad läbi nende oma teel ühte kahest jõest.

Põllumajandus oli peamine haru, nagu seda 19. sajandil eeldada võis. Kolmeväljasüsteemi kasutati erinevate kultuuride, peamiselt rukki, suhkrupeedi, kartulite, muude teraviljade ning vähesel määral tubaka ja humala kasvatamiseks. Olulised metsamaatükid pakkusid ehitusmaterjale ja küttepuid. Vähesel määral oli kariloomi, sealhulgas hanesid, kuid päris palju karjatati lambaid.

Kui see ala sattus Preisi kontrolli alla, oli feodaalsüsteem ikka veel jõus. Preisimaal lõpetati see ametlikult (vaata vabahärra vom Stein) 1810. aastal (Kongressi-Poolas aastal 1864), kuid venis mõne tavaga 19. sajandi lõpuni. Olukord oli seega selline, et (eelkõige) poola pärisorjad elasid ja töötasid kõrvuti (peamiselt) vabade saksa asunikega. Kuigi asunikud said esialgu eeliseid, ei erinenud aja jooksul paljud neist suuresti. Pärisorjad töötasid feodaalisandale, kes hoolitses nende eest. Asunikud töötasid iseendale ja hoolitsesid enda eest, kuid maksid makse isandale.

Tavaliselt oli mõisas oma härrastemaja ja põllumajandushooned, ja lähedal küla poola töölistega. Küla lähedal võis olla saksa asula. Ja metsas võis olla metsavahi maja. Mõisaomanikud, tavaliselt aadlikud, omasid kohalikku viljaveskit, ja sageli muid veskeid või ka viinavabrikut. Paljudes kohtades ilmestasid maastikku tuuleveskid, meenutus varasematest asunikest, hollandlastest, kes algatasid ebatootlike jõeäärsete soomaade põldudeks muutmise protsessi. Selle protsessi lõpetasid saksa asunikud, kes tegelesid ebatootlike maade (mitte ainult soomaa) mõisaomanikele ülestöötamisega.

Ajalugu

Hilisema provintsi territoorium sai Preisi omaks aastatel 1772 (Netze ringkond) ja 1793 (Lõuna-Preisimaa) Esimese ja Teise Poola jagamisega. Pärast Preisimaa kaotust Napoleoni sõdades liideti territoorium aastal 1807 Tilsiti rahu järgselt Varssavi hertsogkonnaga. Viini kongressil aastal 1815 sai Preisimaa Varssavi hertsogkonna läänekolmandiku, mis oli umbes pool endisest Lõuna-Preisimaast. Preisimaa haldas seejärel seda provintsi kui poolautonoomset Poseni suurhertsogkonda, mis kaotas enamuse oma eristaatusest juba pärast 1830. aasta Novembriülestõusu Kongressi-Poolas, kuna Preisi võimud kartsid poola rahvuslikku liikumist, mis oleks Püha Liidu süsteemi Kesk-Euroopast minema pühkinud. Selle asemel suurenesid Preisi germaniseerimismeetmed Oberpräsident Eduard von Flottwelli ajal, kes asendas hertsog-kuberner Antoni Henryk Radziwiłłi.

Esimene Suur-Poola ülestõus aastal 1846 nurjus, kui juhtivad mässulised Karol Libelti ja Ludwik Mierosławski ümber anti Preisi politseile üles ja vahistati riigireetmise eest. Nende kohus Berliini ülemkohtus (Kammergericht) tõi neile tohutu populaarsuse isegi saksa rahvusliberaalide seas, kes ise olid Karlsbadi dekreetidega maha surutud. Mõlemad vabastati 1848. aasta Märtsirevolutsiooni ajal ja kõndisid võidukalt läbi tänavate.

Samal ajal kogunes Poola rahvuskomitee Poznańis ja nõudis iseseisvust. Preisi armee kindral Peter von Colombi juhtimisel esialgu taganes. Kuningas Friedrich Wilhelm IV, samuti uus Preisi komissar Karl Wilhelm von Willisen lubasid uuendatud autonoomiastaatust.

Kuid nii saksakeelse rahvastiku hulgas provintsis kui ka Preisi pealinnas võttis maad Poola-vastane meelsus. Kui kohalik Poseni (Poznańi) parlament hääletas 26:17 häältega Saksa Liiduga ühinemise vastu, eiras Frankfurdi rahvuskogu 3. aprillil 1848 häältest, sundides Preisi provintsi staatuse muutusele ja selle liidendamisele Saksa Liiduga.

Frankfurdi parlamentaar Carl Friedrich Wilhelm Jordan kõneles ägedalt poola autonoomia vastu. Rahvuskogu püüdis alguses Poseni hertsogkonda kaheks jagada: Poseni provints, mis tuli anda sakslastele ja annekteerida loodavasse Suur-Saksamaasse, ja Gniezno provints, mis tuli anda poolakatele ja hoida väljaspool Saksamaad. Poola poliitikute protesti tõttu need plaanid nurjusid ja hertsogkonna ühtsus säilis. Sellest hoolimata nimetasid võimud 9. veebruaril 1849 pärast Suur-Poola mässu lõplikku purustamist Preisi vägede poolt, pärast mitmeid murtud kinnitusi hertsogkonna ümber Poseni provintsiks. "Poseni suurhertsogi" tiitel jäi Hohenzollernite dünastiale ja ametlikult kasutati seda aastani 1918.

Saksamaa ühendamisega pärast Prantsuse-Preisi sõda aastal 1871 sai Poseni provints Saksa keisririigi osaks ja Poseni linn nimetati ametlikult keiserlikuks residents-linnaks. Juba sel ajal piirnes Bismarcki vaenulikkus poolakate suhtes "hullumeelsusega" ja see oli kindlalt juurdunud Preisi mentaliteedi ja ajaloo tavades, samas ta ei kirjutanud ega kõnelenud sellest palju, see hõivas eelnevalt tema meelt tunduvalt. Preisi ringkondades oli vaja vähe arutelusid, kui enamus neist, ka kuningas, nõustusid tema vaadetega poolakate suhtes. Poolakad kannatasid Preisi riigi diskrimineerimise all; poola rahva vastu rakendati palju ängistavaid meetmeid selle identiteedi ja kultuuri hävitamiseks.

Poola rahvas, kes kannatas diskrimineerimise ja germaniseerimise all, asus Prantsuse-Preisi sõjas Prantsuse poolele; Prantsusmaa ja Napoleon III olid tuntud oma toetuse ja poolehoiu poolest poolakate saatusele Preisi võimu all. Meeleavaldused uudistele Preisi-Saksa võitudest avaldasid poola iseseisvustundeid ning poola värvatuid kutsuti ka üles Preisi armeest deserteeruma – kuigi need jäid põhiliselt tähelepanuta. Bismarck pidas neid tegusid märgiks slaavi-romaani ümberpiiramisest ja ohuks ühendatud Saksamaale. Saksa kantsleri Otto von Bismarcki juhtimisel algas germaniseerimispoliitika uuendamine, nagu näiteks politseijõudude kasvatamine, koloniseerimiskomisjon ja Kulturkampf. Saksa Idamarkide Ühingu (Hakata) survegrupp asutati aastal 1894 ja aastal 1904, poola rahvastiku vastu kehtestati eriline õigusakt. 1908. aasta õigusakt võimaldas poolakate maaomandi võõrandamist. Preisi võimud ei lubanud tööstust arendada, nii domineeris hertsogkonna majanduses kõrgetasemeline põllumajandus.

Esimese maailmasõja lõppedes oli provintsi saatus otsustamata. Poolakad nõudsid, et piirkond tuleb liita äsja iseseisvunud Poola vabariigiga, samas sakslased keeldusid mistahes territoriaalsetest järeleandmistest. Veel üks Suur-Poola ülestõus puhkes 27. detsembril 1918, päev pärast Ignacy Jan Paderewski kõnet. Ülestõus sai sel ajal Varssavis loodud Poola valitsuselt vähe toetust. Pärast edukat ülestõusu oli Poseni provints lühikest aega (1919. aasta keskpaigani) iseseisev riik oma valitsuse, raha ja sõjaväega. Versailles' rahu sõlmimisega 1919. aastal loovutati enamus provintsist, peamiselt poola enamusega alad, Poolale ja reformiti Poznańi vojevoodkonnaks. Saksa osa (Bomst, osi Czarnikaust ja Filehnest, Fraustadt, Meseritz, Schneidemühl ja Schwerin), umbes 2200 km², liideti endise Lääne-Preisimaa lääneosaga ja reformiti Posen-Lääne-Preisimaaks, Schneidemühl sai pealinnaks. See provints kaotati aastal 1938, kui selle territoorium jaotati Preisimaa naaberprovintside Sileesia, Pommeri ja Brandenburgi vahel. Aastal 1939 annekteeriti endise Poseni provintsi territoorium Natsi-Saksamaa poolt ning tehti Reichsgau Danzig-Westpreussen ja Reichsgau Wartheland (esialgu Reichsgau Posen) osaks. Kui Teine maailmasõda aastal 1945 lõppes, oli Punaarmee sellest üle käinud.

1919. aasta Saksa armee luba siseneda Poola Poseni territooriumile, mis oli just Poolale loovutatud

Pärast Saksamaa kaotust Teises maailmasõjas aastal 1945 läksid kõik Saksa territooriumid Oder–Neisse liinist idas vastavalt Potsdami kokkuleppele üle kas Poolale või Nõukogude Liidule. Seega läksid provintsi kõik ajaloolised osad Poola kontrolli alla ja säilinud saksa rahvastik aeti jõuga minema.

Usulised ja etnilised konfliktid

 Pikemalt artiklis Kulturkampf

 Pikemalt artiklis Preisi kolonisatsioonikomisjon

Poseni provints aastal 1905, poolakeelsed alad Preisi loenduse järgi kollasega

See piirkond oli asustatud poola enamuse ning saksa ja juudi vähemustega. Peaaegu kõik poolakad olid katoliiklased ja umbes 90% sakslastest olid protestandid. Väikesel arvul juute võis leida peamiselt suuremates kogukondades, peamiselt käsitööliste, kohalike ja piirkondlike kaupmeeste hulgast. Mida väiksem kogukond, seda tõenäolisemalt oli see kas poola või saksa. Need "rahvuste taskud" elasid külg külje kõrval, kusjuures saksa külasid oli tihedamalt loodealadel. Germaniseerimispoliitikaga muutus rahvastik 19. sajandi lõpuks rohkem saksalikuks, kuni trend ümber pöördus (Ostflucht). See oli hoolimata valitsuse jõupingutustest Berliinis, kes rajas kolonisatsioonikomisjoni maa ostmiseks poolakatelt ja selle kättesaadavaks tegemiseks vaid sakslastele.

Provintsi sakslaste suur arv oli tekkinud nende pidevast sisserändest alates keskajast, kui esimesed asunikud saabusid Ostsiedlungi jooksul. Kuigi paljud neist aja jooksul poolastusid, põhjustas pidev sisseränne suure saksa kogukonna säilimise. 18. sajandi jesuiitide juhitud Vastureformatsioon kehtestas ranged piirangud saksa protestantidele. 18. sajandi lõpus, kui Preisimaa hõivas ala Poola jagamiste kestel, saadeti Preisi ametnike poolt tuhandeid saksa koloniste ala germaniseerima.

19. sajandi esimesel poolel kasvas saksa rahvastik riigi rahastatud kolonisatsiooni abil. Teisel poolel kasvas poola rahvastik järk-järgult Ostfluchti ja suurema sündimuse tõttu poolakate seas. Kulturkampfiga püüdis peamiselt protestantlik Preisimaa vähendada katoliku mõju oma ühiskonnale. Posenit tabasid need meetmed rängalt tänu selle suurele, peamiselt poola katoliku rahvastikule. Paljud katoliiklikud sakslased Posenis ühinesid etniliste poolakatega Kulturkampfi meetmete vastu. Pärast Kulturkampfi viis Saksa keisririik rahvuslikel põhjustel ellu germaniseerimisprogramme. Üks meede oli luua kolonisatsioonikomisjon, mis meelitas saksa asunikke võitlema poola rahvastiku kasvu vastu. Kuid see püüe nurjus, isegi kui lisati veel õiguslikke meetmeid. Poola keel oli osana germaniseerimispoliitikast koolides ja valitsusasutustes lõplikult keelatud.

Poseni provintsi rahvuslik koosseis
aasta	1815	1861	1890	1910
kogurahvastik	776 000	1 467 604	1 751 642	2 099 831
poolakate% (sealhulgas kakskeelsed)	73	54,6	60,1	61,5
sakslaste%	25	43,4	39,9	38,5

Preisi valitsuse poolt kogutud saksa statistika ja pärast 1918. aastat antud poola hinnangute vahel on märkimisväärne erinevus. Preisi 1905. aasta loenduse järgi oli saksa keele kõnelejate arv Poseni provintsis ligikaudu 38,5% (sealhulgas kolonistid, piirkonna sõjaväelased ja saksa haldus), samas pärast 1918. aastat oli sakslaste arv Poznani vojevoodkonnas, mis kattub ligikaudu Poseni provintsiga, vaid 7%. Witold Jakóbczyki järgi on erinevus etniliste sakslaste arvu ja saksa keele kõnelejate arvu vahel, kuna Preisi võimud panid etnilised sakslased ja saksakeelse juudi vähemuse samasse klassi. Lisaks oli Poola vabariigist pärast viimase loomist märkimisväärne sakslaste väljaränne. Veel üks erinevuse põhjus on, et mõned provintsi piirialad, kus elasid peamiselt sakslased (sealhulgas Piła), jäid pärast 1918. aastat Saksamaale.

Statistika

Pindala: 28 970 km²

Rahvaarv

• 1816: 820 176
• 1868: 1 537 300 (Bromberg 550 900 – Posen 986 400)
• 1871: 1 583 843
  • Religioon: 1871
    • katoliiklasi 1 009 885
    • protestante 511 429
    • juute 61 982
    • muid 547
• 1875: 1 606 084
• 1880: 1 703 397
• 1900: 1 887 275
• 1905: 1 986 267
• 1910: 2 099 831 (Bromberg 763 900 – Posen 1 335 900)

Haldusjaotus

Poseni (roosa) ja Brombergi (tsüaansinine) Regierungsbezirke ja Kreise

Preisi provintsid jagunesid valitsuspiirkondadeks (Regierungsbezirke), Posenis:

• Regierungsbezirk Posen 17 503 km²
• Regierungsbezirk Bromberg 11 448 km²

Need piirkonnad jagunesid edasi ringkondadeks (Kreise). Linnades olid linnaringkond (Stadtkreise) ja ümbritsevad maapiirkonnad said nime linna järgi, kuid neid nimetati maaringkondadeks (Landkreis). Poseni puhul oli Landkreis jaotatud kaheks: Kreis Posen-Ost ja Kreis Posen-West.

Andmed on Preisi loendustest riigi rahastatud germaniseerimise ajal ja sisaldavad sõjaväeosasid. Seda on sageli kritiseeritud võltsinguks.

Kreis	Poolapäraselt	Poolakeelseid (%)	Saksakeelseid (%)1
Regierungsbezirk Posen (lõunapoolne)
Posen	Poznań	55	45
Adelnau	Odolanów	90	10
Birnbaum	Miedzychód	51	49
Bomst	Babimost	49	51
Fraustadt	Wschowa	27	73
Gostyn	Gostyn	87	13
Grätz	Grodzisk	82	18
Jarotschin	Jarocin	83	17
Kempen	Kępno	84	16
Koschmin	Koźmin	83	17
Kosten	Kościan	89	11
Krotoschin	Krotoszyn	70	30
Lissa	Leszno	36	64
Meseritz	Międzyrzecz	20	80
Neutomischel	Nowy Tomyśl	51	49
Obornik	Oborniki	61	39
Ostrowo	Ostrów	80	20
Pleschen	Pleszew	85	15
Posen Ost	Poznań, Wsch.	72	28
Posen West	Poznań, Zach.	87	13
Rawitsch	Rawicz	55	45
Samter	Szamotuły	73	27
Schildberg	Ostrzeszów	90	10
Schmiegel	Śmigiel	82	18
Schrimm	Śrem	82	18
Schroda	Środa	88	12
Schwerin	Skwierzyna	5	95
Wreschen	Września	84	16
Regierungsbezirk Bromberg (põhjapoolne)
Bromberg	Bydgoszcz	16	84
Bromberg	Bydgoszcz	38	62
Czarnikau	Czarników	27	73
Filehne	Wieleń	28	72
Gnesen	Gniezno	67	33
Hohensalza	Inowrocław	64	36
Kolmar	Chodzież	18	82
Mogilno	Mogilno	76	24
Schubin	Szubin	56	44
Strelno	Strzelno	82	18
Wirsitz	Wyrzysk	47	53
Witkowo	Witkowo	83	17
Wongrowitz	Wągrowiec	77	23
Znin	Żnin	77	23

¹ sealhulgas kakskeelsed

Sakslaste hulka on arvatud saksakeelne juudi rahvastik.

Presidendid

Provintsi juhtisid presidendid (saksa: Oberpräsidenten).

Ametiaeg	Nimi
1815–1824	Joseph Zerboni de Sposetti 1760–1831
1825–1830	Johann Friedrich Theodor von Baumann 1768–1830
1830–1840	Eduard Heinrich Flottwell 1786–1865
1840–1842	Adolf Heinrich Graf von Arnim-Boitzenburg 1803–1868
1843–1850	Carl Moritz von Beurmann 1802–1870
1850–1851	Gustav Carl Gisbert Heinrich Wilhelm Gebhard von Bonin (esimest korda) 1797–1878
1851–1860	Eugen von Puttkamer 1800–1874
1860–1862	Gustav Carl Gisbert Heinrich Wilhelm Gebhard von Bonin (teist korda) 1797–1878
1862–1869	Carl Wilhelm Heinrich Georg von Horn 1807–1889
1869–1873	Otto Graf von Königsmarck 1815–1889
1873–1886	William Barstow von Guenther 1815–1892
1886–1890	Robert Graf von Zedtlitz-Trützschler 1837–1914
1890–1899	Hugo Freiherr von Wilamowitz-Moellendorff 1840–1905
1899–1903	Karl Julius Rudolf von Bitter 1846–1914
1903–1911	Wilhelm August Hans von Waldow-Reitzenstein 1856–1937
1911–1914	Philipp Schwartzkopf ?
1914–1918	Joh. Karl Friedr. Moritz Ferd. v. Eisenhart-Rothe 1862–1942

Märkimisväärseid isikuid

(tähestiku järjekorras)
(vaata ka Märkimisväärsed isikud Poseni suurhertsogkonnas)

• Stanisław Adamski (1875–1967), poola preester, Poola tööliste katoliiklike kogukondade liidu (Związek Katolickich Towarzystw Robotników Polskich) sotsiaalne ja poliitaktivist, nädalalehe Robotnik ('tööline') asutaja ja toimetaja.
• Tomasz Bartkiewicz (1865–1931), poola helilooja ja organist, lauluringide liidu (Związek Kół Śpiewackich) kaasasutaja.
• Wernher von Braun (1912–1977) saksa raketiinsener ja kosmosearhitekt. Üks juhtivaid tegelasi raketitehnoloogia arengus, alates V1 & V2 kuni Saturn raketini, mis võimaldas esimese reisi kuule. "Raketiteaduse isa".
• Czesław Czypicki (1855–1926), poola jurist Kożminist, lauljate ühingute aktivist.
• Michał Drzymała (1857–1937), kuulus poola talupoeg.
• Ferdinand von Hansemann (1861–1900), Preisi poliitik, Saksa idamarkide ühingu kaasasutaja.
• Paul von Hindenburg (1847–1934), saksa välimarssal ja riigimees, viimane Saksamaa president enne Adolf Hitlerit.
• Józef Kościelski (1845–1911), poola poliitik ja parlamentaar, ühingu Straż ('valve') kaasasutaja.
• Konstanty Kościnski, Przewodnik pod Poznaniu i Wielkim Księstwie Poznańskiem (Poznańi suurhertsogkonna ja linna teejuht) autor, Poznań 1909.
• Józef Krzymiński (1858–1940), poola füüsik, sotsiaalne ja poliitaktivist, parlamendi liige.
• Władysław Marcinkowski (1858–1947), poola skulptor, kes lõi Adam Mickiewiczi monumendi Milosławis.
• Władysław Niegolewski (1819–85), poola liberaalne poliitik ja parlamendi liige, mässaja aastatel 1846, 1848 ja 1863, Rahvaraamatukogude ühingu ja Poznańi suurhertsogkonna majanduse keskühistu kaasasutaja.
• Cyryl Ratajski (1875–1942), Poznańi president 1922–1934.
• Arthur Ruppin (1876–1943), teedrajav sotsioloog, sionistlik mõtleja ja juht, Tel Avivi kaasasutaja.
• Karol Rzepecki (1865–1931), poola raamatukaupmees, sotsiaalne ja poliitaktivist, ajakirja Sokół ('pistrik') toimetaja.
• Antoni Stychel (1859–1935), poola preester, parlamendi liige, Poola tööliste katoliiklike kogukondade liidu (Związek Katolickich Towarzystw Robotników Polskich) president.
• Roman Szymański (1840–1908), poola poliitaktivist, publitsist, ajakirja Orędownik toimetaja.
• Aniela Tułodziecka (1853–1932), poola Warta ühingu (Towarzystwo Przyjaciół Wzajemnego Pouczania się i Opieki nad Dziećmi Warta) haridusaktivist.
• Teofil Walicki.
• Piotr Wawrzyniak (1849–1910), poola preester, majandus- ja haridusaktivist, Tulu ja majandusühingute liidu (Związek Spółek Zarobkowych i Gospodarczych) patroon.