Vikipeedia

Esimene Poola jagamine

(Ümber suunatud leheküljelt Poola esimene jagamine)

Esimene Poola jagamine, mis leidis aset 1772. aastal, oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest annekteerimisest), mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Esimese jagamise peamiseks motiiviks olid Venemaa võimu kasv, mis hakkas ohustama Preisimaad ja Habsburgide Austria keisririiki. Jagamise kavandas Friedrich Suur, et hoida austerlasi, kes olid sõdades Otomani impeeriumiga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, oli ka seim sunnitud 1773. aastal nende kolme välisriigi korraldatud Jagamisseimi istungitel selle ratifitseerima.

Esimese Poola jagamise maadejaotus
Venemaa protektoraadi staatuses Rzeczpospolita pärast esimest Poola jagamist aastail 1773–1789
Satiiriline Briti ofort "Euroopa juulis 1772"

Taust

muuda

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses oli Rzeczpospolita muutunud ühest Euroopa suurvõimust Venemaa protektoraadiks (või vasallriigiks või satelliitriigiks). Praktikas otsustas Vene tsaar, kes saab vabadel valimistel Rzeczpospolita riigipeaks ja ühtlasi otsustas ta ka enamikku Poola siseasjadest. Sellise asjade käigu näiteks on Repnini seim (nimetatud Venemaa suursaadiku järgi, kes mitteametlikult seal toimuvat juhtis).[1]

Kõige varasema plaani Poola territooriumite annekteerimiseks esitas August III surma järel Venemaa Sõjalise Kolleegiumi eesistuja kindral Zahhar Tšernõšov. Üldjoontes kavandas ta Venemaaga liita just need alad, mille see esimesel Poola jagamisel reaalselt ka hõlvas.[2]

Esimene jagamine leidis aset pärast seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli pärast Venemaa võite Otomanide üle Vene-Türgi sõjas muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti Moldova ja Valahhiaga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.[3]

Prantsusmaa, kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa Preisi Sileesiast, Preisimaa oleks aga saanud ajaloolise preislaste asuala Warmia ning lisaks ka osa Poola läänist Kuramaast, kus niikuinii olid juba võimul baltisakslased. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti Sileesia sõdades võidetud Sileesia loovutamisest huvitatud, küll aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – Vene-Preisi liidulepe oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja Seitsmeaastane sõda oli jätnud talle tühja riigikassa ja nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend prints Heinrich aastate 1770 ja 1771 vahelise talve Peterburis, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal 1769 Lubowla lepingut rikkudes hõivanud Ungari Szepesi piirkonnas 13 linna, pakkusid Katariina II ja tema nõunik kindral Ivan Tšernõšov välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.[4]

Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees Kaunitzi krahv Wenzel Anton tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.[5]

Olgugi et Venemaa oli juba aastakümneid (alates Vaiksest Seimist) nõrka Poola riiki pidanud oma protektoraadiks[6], oli riiki laastanud kodusõda, milles Bari konföderatsiooni väed olid üritanud väärata Venemaa kontrolli Poola üle. Poola positsiooni oli nõrgestanud ka hiljutine talupoegade ja kasakate ülestõus Kolijivštšõna Ukraina aladel. Lisaks sellele peeti Peterburi õukonnas venelaste toetusel troonile tõusnud kuningat Stanisław August Poniatowskit liialt nõrgaks ja isemeelseks; nõnda jõuti otsusele, et Poola on protektoradina oma väärtuse minetanud. Kolm suurvõimu õigustasid ametlikult oma tegevust sellega, et neile oli vaja kompensatsiooni selle eest, et nad aitasid oma naaberriigi probleeme lahendada ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra (Bari konföderatsioon oli selleks hästi sobiv vabandus); tegelikult olid aga kõik kolm riiki huvitatud uute territooriumide omandamisest.[7]

Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud Doonau vürstkonnad, suutis prints Heinrich veenda nii Friedrichit kui ka Austria ertshertsoginna Maria Theresiat selles, et võimude tasakaalu aitab kõige paremini säilitada see, kui kolm riiki jagavad omavahel Rzeczpospolita alasid, mitte aga see, kui Venemaa hõivab uusi Otomanide impeeriumile kuulunud territooriume. Kuna Preisimaa, kes oli juba ammu tahtnud hõivata Põhja-Poola Kuningliku Preisimaa alasid, avaldas teistele riikidele survet, siis leppisidki kolm suurvõimu esimeses Poola jagamises kokku. Sellele aitas kaasa ka võimalik Austria ja Türgi vaheline liit, millele austerlastel oli vaid üksikuid vastuväiteid.[8] Austerlased oleks nimelt eelistanud saada Balkani poolsaarel oma valdusse veel enam otomanide valdusi, mida Habsburgid olid juba ammu soovinud oma riigiga liita. Nõnda tõmbasid venelased oma väed Austria piiri ääres asunud Moldovast tagasi. Kui Bari konföderatsioon 3. novembril 1771 kuningas Poniatowskit röövida üritas, said kolm õukonda uue ettekäände "Poola anarhia" laitmiseks ning võimaluse demonstreerida vajadust naabrite sekkumiseks ning riigi ja selle kodanike "päästmiseks".[9]

Ettekäänded jagamiseks

muuda

Pärast jagamislepingu sõlmimist alustasid selle kolm osapoolt Lääne-Euroopas laialdast propagandakampaaniat, õigustamaks oma tegusid. Üks ettekäänetest, mida kasutati, oli nende riikide ajalooline õigus Poola maadele. Seda ettekäänet kasutas eriti Preisimaa; selle minister Ewald Friedrich von Hertzberg üllitas teose, kus põhjendas Preisimaa õigusi Suur-Poolale lähtuvalt selle õigustest Neumarkile. Teised riigid põhjendasid oma teguviisi Poola raadade tegutsemisvõimetusega ja poola šlahta omavoliga.[10]

Jagamise ametlikuks ettekäändeks kujunes Bari konföderatsiooni pooldajate katse 3. novembril 1771 röövida kuningas Poniatowski.[11] Ka tuletasid nad õiguse Poola territooriumidele sellest, et purustasid sõjaliselt Bari konföderatsiooni ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra, millest tulenevalt oli neil õigus teatavale kompensatsioonile.[7]

Jagamise algus

muuda

Nii Preisimaa kui ka Austria olid juba aastatel 1669–1771 osa Rzeczpospolita piiriäärseid alasid oma valdusse võtnud. Austria oli tunginud Szepesi piirkonda ja Preisimaa oli liidendanud Lauenburgi ning Bütowi linnad. Preisimaa ja Venemaa leping Poola jagamiseks sõlmiti 6. veebruaril 1792 Peterburis, aga 19. veebruaril 1792 kirjutasid jagamislepingule Viinis alla Preisimaa ja Austria.[8] Augusti alguses sisenesid Austria, Preisimaa ja Venemaa väed üheaegselt Rzeczpospolita territooriumile ja hõivasid omavahel varem kokku lepitud provintsid. 5. augustil kirjutasid kolm riiki alla lepingule, mis kiitis heaks nende territooriumide laienemise Rzeczpospolita arvelt.[5]

Preisimaa kuningas Friedrich II on kirjeldanud Austria ertshertsoginna Maria Theresia suhtumist Poola jagamisse ühes oma kirjadest nii:[12]

„ Mina ja imperaator Katariina oleme lihtsad röövlid. Ma tahaks vaid teada, kuidas ertshertsoginna oma pihiisa maha rahustas? Ta nuttis, kui ta võttis, ja mida enam ta nuttis, seda enam ta võttis!? “

Friedrich Suur

Kui Austria oli varem Bari konföderatsiooni toetanud, siis pärast seda, kui nad olid ülejäänud kahe osapoolega liidulepingu sõlminud, sundisid nad varem Austria aladel tegutsenud Bari konföderatsiooni juhtkonna maalt lahkuma. Sellele vaatamata jätkasid konföderatsiooni väed relvastatud vastupanu. Paljud nende kontrolli all olevad kindlused kaitsesid endid viimase võimaluseni. Waweli kindlus Krakówis langes aprilli lõpus, Tynieci kindlus pidas vastu juuli lõpuni ja Kazimierz Pułaski kontrolli all olev Częstochowa pidas vastu augusti lõpuni.[12] Viimaks sai Bari konföderatsioon aga lüüa ja selle liikmed kas põgenesid välismaale või küüditati Siberisse.[13]

Territooriumide jagamine

muuda
 
"Kuninglik kook", 1773. aastal valminud prantsuse allegooria esimesest Poola jagamisest, mille autor oli Jean-Michel Moreau noorem. Pildil on kujutatud kolme jagamises osalenud riigi monarhe Poola kaarti lõhki rebimas. Äärmised tegelased on oma osa nõudvad Katariina II ja Friedrich II. Keskel on paremal Austria keiser Joseph II, kes tundub oma tegu häbenevat. Tegelikult oli ta jagamise põhiline toetaja Austria riigis, kriitikat tuli pigem tema emalt Maria Theresialt. Tema paremal käel on alistatud Poola kuningas, kes üritab kõigest väest oma krooni peas hoida. Nende kohal hõljub rahuingel, kes kuulutab häid sõnumeid, et tsiviliseeritud kaheksateistkümnenda sajandi monarhid on suutnud oma ülesandega toime tulla ilma sõda alustamata. Pilt sai toona Euroopas kurikuulsaks ja paljudes riikides keelustati selle levitamine

Jagamislepingule alla kirjutanud maad ratifitseerisid selle 22. septembril 1772.[14] Suurim võitja oli Preisimaa kuningas Friedrich II.[5] Ehkki preislaste osa võis olla kõige väiksem, oli see samas ka majanduslikult arenenud ja strateegiliselt ülitähtis piirkond. Preislased võtsid endale suurema osa seni Poolale kuulunud Kuninglikust Preisimaast, sealhulgas ka Ermlandi, mis aitas Friedrichil Ida-Preisimaad Brandenburgiga ühendada. Preisimaa hõivas ka Suur-Poola põhjapoolsemad alad Noteći jõe ääres (Netze piirkond) ja Kujawy põhjapoolsemad alad, välja arvatud Gdańsk (Danzig) ja Toruń (Thorn).[8] Aastal 1773 sai Preisimaaga liidendatud aladest uus provints nimega Lääne-Preisimaa. Kokku sai Preisimaa 36 000 km² maad ja umbes 600 000 elanikku.[15]

Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna saksastamisega ja hakkas vallutatud aladele asustama saksa koloniste.[16] Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud Pommeri aladele 26 000 sakslast, mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.[17] Vastavalt Christopher Clarkile olid Preisimaa annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% saksa keelt kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks.[18] Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada imperialistlikku poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.[19]

Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult eriti olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola kohe merest ära.[20] Nõnda sai ta oma kontrolli alla enam kui 80% Rzeczpospolita väliskaubandusest. Ülisuurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist.[5]

Vaatamata sellele, et Austria ertshertsoginna Maria Theresia jagamist mingil määral kritiseeris[21], pidas Austria riigimees Kaunitzi krahv Wenzel Anton Austria osa piisavaks kompensatsiooniks; kuigi Austria oli Poola jagamisest kõige vähem huvitatud, oli nende saadud osa kõige rahvarohkem ja pindalalt oli nende osa teine. Kokku sai Austria 83 000 km² maad ja umbes 2 650 000 elanikku. Austria kontrolli alla sattusid Zator ja Oświęcim (Auschwitz), osa Krakówi ja Sandomierzi ümbruse Väike-Poolast koos tulusate Bochnia ja Wieliczka soolakaevandustega ning terve Galiitsia.[5]

Venemaa sai pindalalt kõige suurema, ent majanduslikult kõige vähem tähtsa ala riigi kirdeosas. Selle "diplomaatilise dokumendi" alusel sai Venemaa alad, mille piiriks olid ligikaudselt Daugava, Druc ja Dnepr. Sinna kuulusid Rzeczpospolita kontrolli alla jäänud Liivimaa alad, samuti ka Valgevene alad Viciebski, Połacki ja Mscisłaŭ linna ümbruses.[5] Kokku sai Venemaa 92 000 km² maad ja umbes 1 300 000 elanikku. Äsja omandatud alad jagas Venemaa Pihkva kubermanguks (sellega liideti ka kaks maakonda Novgorodi kubermangust) ja Mogiljovi kubermanguks.[22] Uute alade kindralkuberneriks sai Zahhar Tšernõšov.

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211 000 km² maad (30% oma territooriumist, mis oli tollal 733 000 km²) ja neli või viis miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik 14 miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.[23]

Tagajärjed

muuda
  Pikemalt artiklis Jagamisseim
 
"Rejtan – Poola langus". Jan Matejko õlimaal aastast 1866 (282 × 487), mis asub Varssavi kuningalossis

Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas Stanisław August Poniatowski ja seim nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega Lääne-Euroopa rahvaste poole ja viivitas seimi kokkukutsumisega.[8]. Ennekõike pöörduti Prantsusmaa, Taani ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise Oliwa rahu (ja varasema Brombergi rahu) garandid.[24] Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud protestihääled. Üks jagamise vastu protestijaid oli Edmund Burke.[5] Ka Voltaire nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.[25]

Kuna abi ei olnud saabumas ja Varssavis olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku Otto von Stackelbergiga sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. Lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega või lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.[26] Vastavalt Edward Henry Lewinski Corwinile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.[8] Lisaks jagas ta seimi liikmetele 6000 tukati ulatuses altkäemaksu.[27] Stackelberg esindas sel perioodil lisaks Venemaale veel ühtlasi ka Preisimaad ja Austriat.[28]

Kohalikud maanõukogud keeldusid seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel Michał Hieronim Radziwiłłil ning Adam Ponińskil saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.[29] Selleks, et liberum veto printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi konföderatiivseks seimiks, kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protestijate seas olid Tadeusz Rejtan, Samuel Korsak ja Stanisław Bohuszewicz), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide Andrzej Młodziejowski, Ignacy Jakub Massalski ja Antoni Kazimierz Ostrowski (viimane neist oli toona Poola priimus) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. 18. septembril 1773 kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.[8]

Sama seim kehtestas ka terve rea seaduseid, mis kinnitasid Poolale saatuslikuks osutunud konstitutsiooniliste puudujääkide järjepidevust. Ühtlasi olid jagamises osalenud riigid nende seaduste garandiks.[30] Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa kui üks garantidest reageeris Targowica konföderatsiooni moodustamisega ja invasiooniga.[31] Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis Preisimaa valitseja Friedrich Wilhelm II endale kompensatsiooniks osa Poola aladest, mis tõi aastal 1793 kaasa teise Poola jagamise. Poolakate protestid ja nende kulminatsioon Kościuszko ülestõusus viisid aastal 1795 kolmanda Poola jagamiseni.[32]

Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui Poola vapil on kujutatud valget kotkast).[33]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk 181–182
  2. ↑ Zofia Zielińska, Polska w okowach "systemu północnego" 1763–1766, Kraków 2012, lk 44
  3. ↑ Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5
  4. ↑ Zofia Zielińska, Polska w okowach "systemu północnego" 1763–1766. Kraków 2012, lk 44
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.
  6. ↑ Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 84
  7. ↑ 7,0 7,1 Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk 75
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Edward Henry Lewinski Corwin, The Political History of Poland. 1917, p 310-315
  9. ↑ David Pickus (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. Lk 35. ISBN 978-0-7391-0153-7
  10. ↑ Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.
  11. ↑ Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, Warszawa 1986, kd.II, lk. 632.
  12. ↑ 12,0 12,1 Norman Davies, God's Playground: A History of Poland in Two Volumes, Oxford University Press, 2005, ISBN 0-19-925339-0, Google Print, lk 392
  13. ↑ Norman Davies, Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk 664
  14. ↑ erzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk 620
  15. ↑ Główny Urząd Statystyczny, Historia Polski w liczbach, Warszawa 1993, lk. 20.
  16. ↑ Duch Rzeczypospolitej Jerzy Surdykowski – 2001 Nauk. PWN, 2001. Lk 153
  17. ↑ Bogdan Dopierała. Polskie losy Pomorza Zachodniego. 1970. Lk 149
  18. ↑ Christopher M. Clark, Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600-1947, Harvard University Press (ISBN 9780674023857) lk. 233
  19. ↑ Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. Lk 233. ISBN 978-0-674-02385-7
  20. ↑ Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. Lk 232. ISBN 978-0-674-02385-7
  21. ↑ Sharon Korman, The right of conquest: the acquisition of territory by force in international law and practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk 74
  22. ↑ Сергей А. Тархов. "Изменение административно-территориального деления за последние 300 лет"
  23. ↑ Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 97
  24. ↑ Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.
  25. ↑ Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795. Warszawa 1990, lk 142–148
  26. ↑ Historia Encyklopedia Szkolna Wydawnictwa Szkolne i Pedagogiczne. Warszawa 1993 lk 525
  27. ↑ Tadeusz Korzon, Wewnętrzne dzieje Polski za Stanisława Augusta, 1897, Kd. III, lk. 61–62.
  28. ↑ Emanuel Rostworowski, Jerzy Michalski, O dwóch niezwykłych artykułach Jerzego Łojka, w: Przegląd Historyczny 66/4, 1975, lk. 699
  29. ↑ Jerzy Jan Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki, Historical Dictionary of Poland, 966–1945. Greenwood Publishing Group, 1996, ISBN 0-313-26007-9, lk 466
  30. ↑ Władysław Smoleński (1919). Dzieje narodu polskiego. Gebethner i Wolff. lk. 295–305
  31. ↑ Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285. ISBN 978-0-295-98093-5.
  32. ↑ Davies, Norman. God's Playground: A History of Poland. Revised Edition ed. Oxford: Clarendon Press, 2005.
  33. ↑ Полоцк – Лiтва – Rzeczpospolita – Беларусь. Это наше, здесь мы беларусы ... Артур Прокопчук

Kirjandus

muuda
  • Herbert H. Kaplan, The First Partition of Poland, Ams Pr Inc (Juuni 1972). ISBN 0-404-03636-8
  • Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772-1793-1795, Warszawa 1990
  • Władysław Konopczyński Dzieje Polski nowożytnej, kd. 2, Warszawa 1986
  • Tomasz Paluszyński, Czy Rosja uczestniczyła w pierwszym rozbiorze Polski czyli co zaborcy zabrali Polsce w trzech rozbiorach. Nowe określenie obszarów rozbiorowych Polski w kontekście analizy przynależności i tożsamości państwowej Księstw Inflanckiego i Kurlandzkiego, prawnopaństwowego stosunku Polski i Litwy oraz podmiotowości Rzeczypospolitej, Poznań 2006
  • Stanisław Salmonowicz, Fryderyk Wielki, Wrocław 2006
  • Maria Wawrykowa, Dzieje Niemiec 1648–1789, Warszawa 1976
  • Editor Samuel Fiszman, Constitution and Reform in Eighteenth-Century Poland, Indiana University Press 1997. ISBN 0-253-33317-2
  • Jerzy Lukowski Liberty's Folly The Polish-Lithuanian Commonwealth in the Eighteenth Century, Routledge 1991. ISBN 0-415-03228-8
  • Adam Zamoyski The Last King of Poland, Jonathan Cape. 1992. ISBN 0-224-03548-7
  • S.M Solovjov, История падения Польши. Восточный вопрос / С.М. Соловьев. — Москва : Астрель-АСТ, 2003.

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Esimene_Poola_jagamine&oldid=6460881"