Panteleimon Ponomarenko

Panteleimon Ponomarenko (1959)

Panteleimon Ponomarenko (vene keeles Пантелеймон Кондратьевич Пономаренко; 9. august (vkj 27. juuli) 1902 Šelkovski, Kubanimaa18. jaanuar 1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane.

Panteleimon Ponomarenko oli pärit talupoja perekonnast. Rahvuselt oli ta ukrainlane. 1918. aastal astus ta Punaarmeesse ja võttis osa Venemaa kodusõjast. 1919. aastal asus ta Põhja-Kaukaasias tööle naftatöölisena, hiljem töötas raudteel.[1] Alates 1922. aastast töötas ta Komsomolis. 1925. aastal astus ta Venemaa Kommunistlikk (bolševike) Parteisse. 1927. aastal lõpetas ta Krasnodaris töölisfakulteedi ja asus õppima Moskva Transpordiinseneride Instituudis, mille lõpetas 1932. aastal. 1932–1936 teenis pataljonikomandörina Punaarmees.[2]

1936. aastal asus Ponomarenko tööle Üleliidulisse Elektrotehnika Instituuti. 1937. aastal võeti ta tööle ÜK(b)P Keskkomitee aparaati.[3]

Panteleimon Ponomarenko oli alates 19. juunist 1938 kuni 7. märtsini 1947 Valgevene NSV Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär.[4] 19441948 oli ta ka Valgevene NSV Rahvakomissaride Nõukogu (alates 1946. aastast Ministrite Nõukogu) esimees.[5]

Teise maailmasõja ajal juhtis Ponomarenko partisaniliikumist okupeeritud Valgevene NSV-s. Alates 1942. aasta maist oli Ülemjuhatuse Peakorteri juures asuva Partisaniliikumise Keskstaabi juht. 1943. aasta märtsis anti talle kindralleitnandi aukraad.[6]

Ta oli NLKP Keskkomitee liige aastatel 19391961. Ponomarenko oli 16. oktoobrist 1952 kuni 6. märtsini 1953 NLKP KK Presiidium liige ja 6. märtsist 1953 kuni 14. veebruarini 1956 liikmekandidaat.[7] Alates 5. maist 1948 kuni 5. märtsini 1953 oli ta ÜK(b)P KK (alates 1952. aastast NLKP KK) sekretär. Ta tegeles riigiehituse, rahanduse, kaubanduse ja transpordi probleemidega. Lisaks oli ta aastatel 1950–1953 Nõukogude Liidu varumisminister. 1953. aasta märtsist kuni 1954. aasta märtsini oli Ponomarenko Nõukogude Liidu kultuuriminister. 1954–1955 oli ta Kasahhi NSV Kommunistliku Partei esimene sekretär. Seejärel suunati ta diplomaatilisele tööle. 1955–1957 oli ta Nõukogude Liidu erakorraline ja täievoliline suursaadik Poola Rahvavabariigis, 1957–1959 Indias ja Nepaalis ning 1959–1961 Hollandis. 19621964 oli ta Nõukogude Liidu esindaja Rahvusvahelises Aatomienergia Agentuuris. 1964–1974 oli ta õppejõud NLKP Keskkomitee juures asuvas Ühiskonnateaduste Instituudis.[8]

ViitedRedigeeri

  1. Преемник Сталина, противник Хрущева История Казахстана
  2. Пономаренко Пантелеймон Кондратьевич Энциклопедия Всемирная история
  3. Возможный наследник Сталина и руководитель БССР. В чем секрет успеха Пантелеймона Пономаренко? news.tut.by
  4. Russia. Soviet republics rulers.org
  5. Пантелеймон Кондратьевич Пономаренко hrono.ru
  6. Пономаренко Пантелеймон Кондратьевич Белорусский государственный музей истории Великой Отечественной войны
  7. Пономаренко Пантелеймон Кондратьевич Состав руководящих органов Центрального Комитета Коммунистической партии - Политбюро (Президиума), Оргбюро,Секретариата ЦК (1919-1990 гг.)
  8. Пантелеймон Кондратьевич Пономаренко deduhova.ru