Vikipeedia

Marie Heiberg

Eesti kirjanik

Marie Heiberg (varjunimed Marie Heinamägi, Vesta Miitra, Meeri Tuuletare; 29. august (vkj) / 10. september 1890 Urvaste vald, Võrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Elulugu muuda

Marie Heiberg on pärit Urvaste vallast Siimo talu popsitarest. Isa Mihkel Heiberg oli kingsepp ja käsitööline, kes sai hariduse kihelkonnakoolis. Peres oli palju lapsi ning majanduslik olukord oli kehv. Marie Heiberg sai hariduse Urvaste vallakoolis, kus ta õppis kolm talve, ning Sangase kihelkonnakoolis, kus käis vaid mõned juhuslikud nädalad.[1]

Heiberg otsustas 1906. aasta lõpul (või 1907. aasta alguses) kolida Tartusse, et täiendada enda haridust. Heibergi plaan oli end ära elatada kirjutamisega, kuid majanduslik seisund oli tal Tartus elades kehv ja ta vaevles pidevalt rahapuuduses. Elatist teenis ta juhutöödega, peamiselt eraõpetaja või majateenijana. Tema otsust Tartusse kolida ja kutselise kirjanikuna tegutseda on nimetatud lausa enesetapjalikuks.[1]

1907. aasta kevadel kohtus Heiberg esimest korda Tuglasega, kes aitas tal tema loomingut trükki toimetada. Alates 1917. aastast Heibergi suhtlus Tuglasega muutus – Heiberg väljendas kirglikku armastust ning ootas ka vastuarmastust. Ta käitus pealetükkivalt: noor poetess viis Tuglase ukse taha lilli, poetas öösiti postkasti kirju, valvas Tuglast kohvikus, tänavatel ja toimetuses. Samuti on teada, et varahommikuti puistas Heiberg Tuglase värava ette lilli. Tuglase kirjadest Heibergile on säilinud vaid viis postkaarti.[2]

Heiberg osales aastatel 1912–1914 Eesti Rahva Muuseumi vanavara korjamisel (1912. aastal Äksi kihelkonnas ja 1913. aastal Laiuse kihelkonnas).

Esimese maailmasõja ajal Heibergi majanduslik olukord halvenes veelgi, samuti halvenes tema vaimne tervis.[1]

Marie Heibergi isa Mihkel Heiberg suri Võru vanglas 21. mail 1919. See sündmus mõjus Marie Heibergi vaimsele tervisele laastavalt – 5. juunil 1919. aastal viidi Heiberg närvi- ja vaimuhaiguste haiglasse Seewald. Üheksa päeva pärast vabanes Heiberg haiglast ja veetis neli aastat oma kodukohas Urvastes hulkurina ringi rännates. Muuhulgas pidas ta end Nikolai II tütreks Tatjanaks ning laulis vaimulikke laule. 8. juulil 1923. aastal viidi Heiberg Tartu Ülikooli kliinikust tagasi Seewaldisse, kuhu ta jäi elu lõpuni skisofreenia diagnoosiga. Heiberg suri 15. veebruaril 1942. aastal Seewaldis kopsupõletiku tagajärjel.[1]

Looming muuda

Kirjutanud luuletusi, jutustuse ja lühiproosakogu. Tema luuletustele on andnud kaalukat ainest kodupaik, Urvaste ümbrus, sealne loodus ja inimesed. Ka raamistab tema loomingut igatsus seletamatu kättesaamatu järele ning sellest tingitud lootusetus ja äng ning üürikesed õnnehetked. Heibergi sõnadele on paljud heliloojad (Cyrillus Kreek, Mart Saar ("Põhjavaim"), Konstantin Türnpu ("Priiuse hommikul"), Miina Härma, Tõnu Kõrvits) loonud viise.[2]

Luulekogud muuda

  • 1906 "Mure-lapse laulud"
  • 1913 "Luule"
  • 1918 "Mälestuste raamat" (sisaldab ka avaldamata luuletusi 1907. aastast)
  • 1988 "Käisin üksi tähte valgel". Valikkogu, koostanud ja järelsõna: Kajar Pruul
  • 2017 „Rändaja tütarlaps“ (koostanud Hando Runnel)

Proosateosed muuda

  • 1905 "Võitluse päevil" (luule- ja proosakogu, mis sisaldab ka Marie Heinamäe kuus luuletust)
  • 1910 "Elukevade" (jutustus)
  • 1914 "Enne viimset päeva" (jutud ja luuletused)
  • 2017 „Õnnetäht“ (koostanud Hando Runnel)

Marie Heiberg paistis oma kirjanduslike kalduvustega silma juba noores eas. Oma esimese luuletuse „Sõudja laul“ avaldas ta 1905. aastal ajakirjas Linda nime N. H-rg all. Tol ajal kasutas ta peamiselt pseudonüümi Marie Heinamägi, mille alt avaldas Lindas kuus luuletust ja ühe proosapala. Oma kirjutistega jõudis ta 1905. aastal ka Noor-Eesti koguteosesse  „Võitluse päevil“, kus avaldas viis laulu ja ühe proosaluuletuse.[1]

Heibergi esimene luulekogu „Mure-lapse laulud“ ilmus 1906. aastal Tartus, mil poetess oli vaid 16-aastane. Arvatakse, et luulekogu pealkirja pakkus välja Tuglas. Heiberg oli pidevas kirjavahetuses Tuglasega, kes koos Gustav Suitsuga olid ka ta luulekogu koostajad ja toimetajad. Oma esimeses luulekogus kirjutab Heiberg palju oma kodumaast, mida ta nimetab enda suurimaks murelapseks. Luulekogus domineerivad pessimistlikud ja kurvad meeleolud. Heibergi luuletustes peegeldub lootusetus, väsimus ning üksildustunne. Rütmiliste üksustena kasutab ta kõige rohkem neljarealist trohheust ja jambi, värsiread on valdavalt ristriimis. Samuti kasutab ta „Mure-lapse lauludes“ rahvaluule võtteid, vabavärssi ja rütmilist proosat, neist viimane pälvis teravat kriitikat.[3]

Heibergi luulet mõjutasid ka revolutsioonimeeleolud, mida võib märgata 1906–1907 ajakirjanduses ilmunud luuletustes (nt „Öösel“, „Õigus“, „Võitlejatele“), kuid lootus helgema tuleviku suhtes on noores luuletajas säilinud.[3]

1913. aastal ilmus Heibergi teine luuleraamat „Luule“, mis sisaldab luuletusi aastatest 1904–1913. Luulekogu ei saavutanud esikkoguga sarnast populaarsust, kuna jäi varju Gustav Suitsu samal aastal ilmunud luulekogule „Tuulemaa“[1]

Teises luulekogus „Luule“ võib näha poetessi arengut – värsstehnika on täiuslikum, väljendusviis poeetilisem. Kuigi „Luules“ on rohkem püüdlemist õnne ja lootuse poole, on luulekogu põhitoon siiski pessimistlik.[3]

Esimese maailmasõja alguses kirjutas Heiberg peamiselt luulet, kus ta tundis muret maailma saatuse pärast, kuid säilis veel rahvusliku vabaduse lootus. Hilisem luule on vaimse tervise halvenemise tõttu katkendlik ja säilinud käsikirjadena, mis Heiberg Tuglasele oli saatnud.[1]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Näidend Marie Heibergist muuda

Marie Heibergi elukäigu ja loomingu ainetel kirjutas ja lavastas Anne Maasik (veel Tartu Lasteteatris tegutsedes) näidendi "Kesk aegade viirastust luuletaja", mida mängiti Tartu Kirjanduse Majas. Esietendus oli 25. veebruaril 2000. Lavastuse kujundas kunstnik Inge Kudisiim. Heibergi osas esinesid erinevatel õhtutel Tuuli Otsus ja Anu Ander.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kajar Pruul (1988). ""Lisandusi Marie Heibergi luule juurde"". Kajar Pruul (toim). Marie Heiberg – Käisin üksi tähte valgel. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 135–155.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades". Koostajad Iivi Lepik ja Kirsten Simmo; lisatekstid: Iivi Lepik, Viivi Luik ja Kirsten Simmo. Sari Elavik, 11. raamat. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Tallinn 2010. Lk 250, 254
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 August Eelmäe (1966(9)). "Lootuse ja mure laulik. Marie Heibergi meenutades". Keel ja Kirjandus. Lk 21–31. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  4. ↑ [https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary-collection-10033&action=view&id=16277&page=1&filter%5Btitle%5D=heiberg "Marie Heibergi sünnikoht mälestuskiviga". Fotoː Mati Pakler, 1971. Muinsuskaitseameti fotokogu]
  5. ↑ Karl Laane. "Tallinna kalmistud". Maalehe Raamat. Tallinn 2002. Lk 217
  6. ↑ [https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary-collection-10033&action=view&id=16550&page=1&filter%5Btitle%5D=heiberg "Marie Heibergi (1890-1942) haud mälestuskiviga". Fotoː Mati Pakler, 1971. Muinsuskaitseameti fotokogu]

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marie_Heiberg&oldid=5709338"