Jean-Léon Gérôme

Jean-Léon Gérôme (11. mai 1824 Vesoul – 10. jaanuar 1904 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik ja skulptor, kes viljeles akadeemilist kunsti. Tema maale reprodutseeriti nii laialt, et ta oli "1880. aastaks vaieldamatult maailma kuulsaim elav kunstnik". Tema looming hõlmas ajaloolist maalikunsti, vanakreeka mütoloogiat, orientalistikat, portreesid ja muid teemasid, viies akadeemilise maalitraditsiooni kunstilisse haripunkti. Teda peetakse selle akadeemilise perioodi üheks olulisemaks maalikunstnikuks. Ta oli ka kunstiõpetaja, kellel oli mitmeid kuulsaid õpilasi.

Jean-Léon Gérôme
Sündinud	11. mai 1824 Vesoul, Prantsusmaa
Surnud	10. jaanuar 1904 (79-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa
Haridus	Paul Delaroche, Charles Gleyre
Tegevusala	skulptuur, maalikunst
Kunstivool	akadeemiline kunst, orientalism, realism

Noorus

Jean-Léon Gérôme'i sünnikoht Vesoulis Prantsusmaal

Jean-Léon Gérôme sündis Haute-Saône'i departemangus Vesouli linnas. Ta läks 1840. aastal Pariisi, kus õppis Paul Delaroche'i käe all, kellega ta 1843. aastal Itaaliasse läks. Ta külastas Firenzet, Roomat, Vatikani ja Pompeid. 1844. aastal Pariisi naastes asus ta sarnaselt paljude Delaroche'i õpilastega Charles Gleyre ateljeesse ja õppis seal lühikest aega. Seejärel õppis ta École des Beaux-Artsis. 1846. aastal üritas ta pääseda mainekale Prix de Rome'ile, kuid ei läbinud kandideerimise viimast etappi, kuna tema joonistamisoskustest oli suuri puudusi.

"Kukevõitlus", 1846, Orsay muuseum

Tema maal "Kukevõitlus" (1846) on akadeemiline harjutus, mis kujutab alasti noormeest ja väga õhukeselt riides noort naist kahe võitluskukega, taustal Napoli laht. Ta saatis selle maali 1847. aastal Pariisi salongi, kus see sai talle kolmanda klassi medali. Seda teost peeti Gleyre ateljeest (sh Henri-Pierre Picou ja Jean-Louis Hamon) väljakujunenud Neo-Greci liikumise kehastuseks ja seda hindas kõrgelt mõjukas prantsuse kriitik Théophile Gautier, kelle ülevaade tegi Gérôme'i kuulsaks ja alustas tema karjääri.

Gérôme loobus oma unistusest võita Prix de Rome ja kasutas ära ootamatut edu. Tema maalid "Neitsi, imik Jeesus ja Püha Johannes" ja "Anacreon, Bacchus ja Eros" võtsid Pariisi salongis 1848. aastal teise klassi medali. 1849. aastal maalis ta teosed "Michelangelo" ja "Daami portree".

1851. aastal kaunistas ta vaasi, mille hiljem kinkis Prantsusmaa keiser Napoleon III prints Albertile, nüüd on see Londoni Püha Jaakobi palee kuningliku kogu osa. Ta osales 1851. aastal näitusel maalidega "Intérieur grec", "Souvenir d'Italie", "Bacchus ja Armastus, Purjus" , 1852. aastal maaliga "Paestum" ja 1853. aastal maaliga "Idüll"

Olulised tellimused

"Augustuse ajastu, Kristuse sünd", u 1852–1854, Musée de Picardie

1852. aastal sai Gérôme tellimuse maalida tema enda valitud allegoorilisest teemast suur seinamaaling. "Augustuse ajastu, Kristuse sünd", võis olla mõeldud Napoleon III meelitamiseks, kelle valitsus tellis seinamaali ja keda nimetati "uueks Augustuseks". Märkimisväärne sissemakse võimaldas Gérômel reisida, kõigepealt 1853. aastal koos näitleja Edmond Gotiga Konstantinoopolisse ning 1854. aastal Kreekasse, Türki ning Doonau kallastele, kus ta viibis musitseerivate Vene ajateenijate kontserdil.

"Puhkus Vene laagris", 1855

1853. aastal kolis Gérôme Pariisi, Rue Notre-Dame-des-Champsi stuudiote rühma Boîte à Thé'sse. Sellest sai kunstnike, kirjanike ja näitlejate kohtumispaik, kus George Sand lõbustas heliloojaid Hector Berliozi, Johannes Brahmsi ja Gioachino Rossinit ning romaanikirjanikke Théophile Gautieri ja Ivan Turgenevit.

1854. aastal lõpetas ta veel ühe olulise tellimuse, kaunistades Pariisi Püha Severinuse kirikus Püha Hieronymuse kabeli. Tema "Püha Hieronymuse viimane armulaud" selles kabelis kajastab Jean Auguste Dominique Ingresi mõju tema usuteemalistele teostele.

1855. aasta maailmanäitusele pani ta välja teosed "Pifferaro", "Karjus" ja "Augustuse ajastu, Kristuse sünd", kuid kõige rohkem tähelepanu pälvis hoopis tagasihoidlik "Puhkus Vene laagris".

Orientalism

"Laager Konstantinoopoli lähedal", 1878, Ger Eenensi kollektsioon, Holland

1856. aastal külastas Gérôme esimest korda Egiptust. Tema marsruut kulges mööda Niilust Kairosse, sealt Al-Fayyūmi, siis edasi mööda Niilust Abu Simbelisse, siis tagasi Kairosse, läbi Siinai poolsaare Jeruusalemma ja lõpuks Damaskusse. See reis innustas Gérôme'i maalima paljusid orientalistikamaale, mis kujutavad araabia religioosset praktikat, žanristseene ja Põhja-Aafrika maastikke.

"Orjaturg", u 1866, Clarki Kunstiinstituut. Gérôme maalis väga sarnase teose 1857. aastal Vana-Kreeka või Rooma keskkonnas

Nende hulgas on maale, millel idamaine seade on kombineeritud alasti naiste kujutamisega. "Orjaturg", "Bursa suur bassein", "Bassein haaremis" ja muud sarnased teemad olid kujutluspildid, milles Gérôme ühendas täpsed Lähis-Ida arhitektuurilisi detailid Pariisi stuudios maalitud idealiseeritud aktidega. (2019. aastal kasutas parempoolne populistlik Saksamaa partei Alternatiiv Saksamaale "Orjaturgu" 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kampaaniaplakatil.)

Reisidel kogus Gérôme stuudiosse idamaiste stseenide lavastamiseks esemeid ja kostüüme ning tegi taustaks ka loodusmaale. 1878. aasta autobiograafilises essees kirjeldas Gérôme, kui olulised olid tema jaoks kohapeal tehtud õlijoonistused: "Isegi pärast pikka marssi ereda päikese all, hakkasin ma kohe keskendunult tööle, kui me telkimispaik olime jõudnud. Aga oh! Kui palju asju jäi maha, millest on mul ainult mälestused!"

Gérôme'i mainet suurendas Pariisi salongis 1857. aastal näitusel esitletud "Egiptuse värvatud kõrbe ületamas", "Memnon ja Sesostris", "Kaamelid joomas" ja "Suite d'un bal masqué".

Naasmine klassikaliste ainete juurde

"Ave Caesar! Morituri te Salutant", 1859, Yale'i Ülikooli Kunstigalerii

1858. aastal aitas ta kaunistada prints Napoléon Joseph Charles Paul Paul Bonaparte'i Pariisi maja Pompei stiilis. Vürst oli ostnud maali "Intérieur grec" (1850), mis kujutas Pompei stiilis lõbumaja.

1859. aasta salongis näidatud maaliga "Ave Caesar! Morituri te Salutant" naasis Gérôme klassikaliste ainete juurde, kuid pilt ei huvitanud avalikkust. "Kuningas Candaule" (1859) ja "Phryné devant l'aréopage" ja "Sokrates otsimas Alcibiadest Aspasia majas" (mõlemad 1861) tekitasid maalikunstniku valitud teemade tõttu skandaali. Samuti eksponeeris ta 1861. aasta salongis maale "Egiptlane põhku lõikamas" ja "Rembrandt faisant mordre une planche à l'eau-forte".

1833. aastal abiellus ta rahvusvahelise kunstikaupmehe Adolphe Goupili tütre Marie Goupiliga (1842–1912). Nad said neli tütart ja ühe poja. Pärast abiellumist kolis ta majja Rue de Bruxellesis Folies Bergère'i lähedal. Ta laiendas selle suursuguseks majaks, kus olid tallid, allpool skulptuuristuudio ja ülemisel korrusel maalistuudio.

Ateljee École des Beaux-Artsis

Üliõpilased ja modell, arvatavasti üks Gérome'i klassidest École des Beaux-Artsis.

Gérôme nimetati üheks École des Beaux-Artsi kolmest professorist. Ta alustas tööd 16 õpilasega. Aastatel 1864–1904 omandas École des Beaux-Artsis Gérôme'i ateljee kaudu vähemalt osa oma kunstiharidusest üle 2000 õpilase. Gérôme'i ateljees olid kohad piiratud, neile oli suur konkurents. Vastu võeti ainult parimad õpilased ja pürgijad pidasid väljavalimist auasjaks. Gérôme edendas oma õpilasi antiikteostest joonistamise ja eluõppe abil, kasutades elusmodelle, mis valiti tavaliselt nende kehaehituse või näoilme põhjal. Tema koolis oli kaldpõrand ,et õpilastel oleks ka ruumi tagaosast modellile täielik vaade. Õpilased istusid mis tahes modelli ümber vanuse järgi, kusjuures vanemad õpilased olid tagapool, et nad saaksid joonistada kogu kuju, samal ajal kui nooremad liikmed istusid esiotsas ja keskendusid ülakehale või muule anatoomilisele osale.

"Pollice Verso", 1872, populariseeris žesti "pöidlad all"; Gérôme'i Vesta neitsid tunduvad seal olevat eriti verejanulised. Phoenixi Kunstimuuseum

Gérôme'i juures õppinud John Milneri sõnul oli tema ateljee kõigist Beaux-Artsi stuudiotest kõige "mässumeelsem" ja "labasem". Õpilasi kostitati veidrate initsiatsiooniriitustega, mis hõlmasid üksteise lõuendite lõikamist, õpilaste trepist alla, akendest välja ja pahupidi toolidele viskamist, alasti ja värviga kaetud pintslitega vehklemismatšide lavastamist. [13]

Gérôme pidas tundi igal kolmapäeval ja laupäeval ning nõudis oma õpilastelt täpset osalemist. Ta oli tuntud tõsise kriitikuna. Üks tema ameerika üliõpilastest Stephen Wilson Van Shaick kommenteeris, et Gérôme oli "kohtuotsuses halastamatu", kuid omas siiski "ainulaadset magnetismi". [13] Ehkki Gérôme oli oma õpilaste suhtes väga nõudlik, pakkus ta neile väljaspool Beaux-Artsi märkimisväärset abi, kutsudes neid oma isiklikusse ateljeesse, tehes nende nimel salongile soovitusi ja julgustades neid koos kolleegidega õppima. [13]

Autasud ja karjääri keskel tehtud tööd

Henri Oulevay karikatuur Gérôme'ist, ajendatuna "Marssal Ney hukkamise" tekitatud poleemikast

Gérôme valiti 1865. aastal viiendal katsel Institut de France'i liikmeks. Juba Auleegioni rüütel, ülendati ta 1867. aastal ohvitseriks. 1869. aastal valiti ta Briti Kuningliku Akadeemia auliikmeks. Preisimaa kuningas Wilhelm I autasustas teda III klassi Punase Kotka Suure Ordeniga. Tema mõju muutus ulatuslikuks ja ta oli keisrinna Eugénie regulaarne külaline Compiègne'i keiserlikkus õukonnas. Koos teiste Prantsuse silmapaistvamate kunstnikega kutsuti ta 1869. aastal Suessi kanali avamisele. 1893. aastal asutatud Société des Peintres Orientalistes Français (Prantsuse orientalistide maalijate selts) nimetas Gérôme'i aupresidendiks.

"Marssal Ney hukkamist" eksponeeriti 1868. aasta salongis. Ney järeltulijate nimel paluti Gérômel maal tagasi võtta, kuid ta ei täitnud seda palvet. Üldine vastuvõtt oli kahetine ja 1868. aasta salong algatas Gérôme'i ja paljude prantsuse kunstikriitikute vahel kestva lõhe tekkimise, kes süüdistasid teda kirjandustehnikale toetumises, kunsti turustamises ja poliitika kunsti toomises. Henri Oulevay kujutab seda lõhet karikatuuril, kus Gérôme seisab seina ees ja kunstikriitikud on tema laskesalk.

"L' Eminence Grise" ("Hall kardinal"), 1873, Kaunite Kunstide Muuseum, Boston

1872. aastal valmis Gérôme'i "Pollice Verso" – maal, mis kujutab veriseid gladiaatoreid ja verejanulisi Vesta neitsisid Colosseumis, on saanud üheks tema kuulsamaks teoseks. Alexander Turney Stewart ostis maali Gérômelt hinnaga 80 000 franki, püstitades kunstniku jaoks uue rekordi. Gérôme'i kujutlus pöidlast, mis näitab langenud gladiaatori elu või surma, on jäänud kultuuris püsima ning kordub paljudes filmides, alates tummfilmide ajastust kuni 2000. aastal Oscari võitnud "Gladiaatorini".

Gérôme naasis 1873. aastal edukalt salongi oma maaliga "L'Eminence Grise" (Kaunite Kunstide Muuseum, Boston), värvika kujutisega kardinal Richelieu palee peatrepihallist, keda rahvasuus tunti punase kardinalina (L'Eminence Rouge), kes oli Prantsusmaa tegelik valitseja kuningas Louis XIII valitsusajal alates 1624. aastast. Maali kujutab François Le Clerc du Tremblyt, kaputsiini munka keda nimeti halliks kardinaliks, kes laskub trepist alla, lugedes piiblit, samas kui kõik teised tema poole kummardavad. Richelieu peanõunikuna nimetati halli kardinali "trooni taga olevaks võimuks" ning hiljem kasvas sellest välja "halli kardinali" nimetus.

Skulptuur

Gérôme koos "Omphale'i" modelliga, u 1885, Prantsusmaa Rahvusraamatukogu

Viiekümnendates eluaastates asus Gérôme tegelema skulptuuridega. Tema esimene töö oli suur pronkskuju gladiaatorist, põhinedes maalile "Pollice Verso" (1872), seda näidati avalikkusele 1878. aasta maailmanäitusel. Samal aastal eksponeeris ta salongis marmorist kuju, mis põhines tema varajasel maalil "Anacreon, Bacchus ja Eros" (1848).

Olles teadlik marmori toonimise kaasaegsetest katsetest (näiteks John Gibsoni katsetustest), lõi ta skulptuuri "Kolme Maskiga Tantsija". Esmakordselt eksponeeriti seda 1902. aastal, praegu asub see Caeni Kunstimuuseumis.

Tema teiste skulptuuride hulka kuuluvad "Omphale" (1887) ja Henri d'Orléansi kuju, mis seisab Chantilly lossi ees (1899).

Tema elevandiluu, pronksi ja vääriskividega kuju "Bellona" äratas 1892. aastal Londoni Kuningliku Akadeemia näitusel suurt tähelepanu.

Seejärel alustas Gérôme vallutajate seeriat, mis olid sepistatud kullast, hõbedast ja kalliskividest: "Bonaparte Kairosse sisenemas" (1897), "Tamerlane" (1898) ja "Frederick Suur" (1899).

Aastal 1903 täitis Gérôme kaks skulptuuritellimust Ameerika miljonäri Charles M. Schwabi poolt terasetootmise ülistamiseks. Schwab saatis ühe enda terasetöölise Pariisi teoste jaoks poseerima.

Gérôme ja impressionism

"Suve pärastlõuna järvel", u 1895, erakogu

Karjääri viimastel aastakümnetel, kui tema enda teosed langesid moest välja, oli Gérôme impressionismi karm kriitik. Aastal 1894 põhjustas ta skandaali sellega, et oli vastu Caillebotte'i päranduse riigile andmisele, hiljem sai Gustave Caillebotte pärandusest Orsay muuseumi kollektsiooni alus. Ta korraldas oma ateljees avaliku meeleavalduse ja andis ajakirjanikele intervjuusid, sealhulgas ajakirjas L'Éclair avaldatud kommentaarid:

"Prantsuse Instituut ei saa selle skandaali kohta vaikida. . . Kuidas saab valitsus sellist hullumeelsuste kogu muuseumisse tervitada? Miks, kas olete kollektsiooni näinud? Riik, sellise rämpsu hoolekandja! . . . Milliseid õppetunde saavad nüüdsest meie noored kunstnikud? Nad kõik hakkavad tegelema impressionismiga! Ah! need inimesed usuvad, et maalivad loodust, nii imetlusväärset loodust kõigis selle ilmingutes! Milline uhkeldamine! Loodus pole nende jaoks! See Monet, kas sa mäletad tema katedraale? Ja see mees oskas varem maalida! Jah, ma olen tema poolt häid asju näinud, aga nüüd!"

Samamoodi esitas ta vastuväiteid Manet' mälestusnäitusele École des Beaux Artsis 1884. aastal. Kuid ta osales siiski selle avamisel, pärast mida kinkis ta Manet'le ka komplimendi, öeldes et näitus polnud "nii hull, kui ma arvasin".

Hiline karjäär: tsükkel Pygmalion – Tanagra

"Tanagra", marmor, 1890, Orsay muuseum

Alates 1890. aastast ammutas Gerome taas antiikmaailmast inspiratsiooni üksteisega seotud Pygmalioni, Galatead, Tanagrad ja teda ennast kujutavate skulptuuride ja maalide sarjaga.

1890. aastal tegi Gérôme vähemalt kaks maali müütilisest Kreeka skulptorist Pygmalionist, kes suudleb oma Galatea kuju, just sel hetkel, kui ta on marmorist elavaks lihaks muutub.

"Töötamine marmoris", 1890, Daheshi kunstimuuseum; Gérôme kujutab end "Tanagra" kujundamisel, taustal "Pygmalion ja Galatea"

1890. aastal, vastates laialdasele vaimustusele hiljuti Kreekas väljakaevatud iidsete Tanagra kujukestega, kujundas Gérôme viie jala kõrguse toonitud marmorist naisakti "Tanagra". See skulptuur põhjustas 1890. aasta salongis suurt sensatsiooni.

Gérôme lõi seejärel "Tanagra" väiksemad, kullatud pronksversioone; mitu versiooni Tanagra käes olevast kujukesest "Tantsija" (sellest sai Gérôme'i populaarseim ja kõige rohkem kopeeritud skulptuur ); kaks maali väljamõeldud iidsest Tanagra töökojast, kus eksponeeritakse tema enda tantsijate kujusid; ja kaks autoportreed temast skulptuuri "Tanagra" kujundamas.

Gérôme kujundas oma maalide põhjal ka toonmarmorist skulptuuri "Pygmalion ja Galatea" (1891).

"Tõde" – "See on meie "Mona Lisa""

"Tõde tuleb kaevust välja", 1896

Alates 1890. aastate keskpaigast, oma elu viimasel kümnendil, tegi Gérôme vähemalt neli maali, mis kehastavad Tõde alasti naisena, kas kaevu visatuna, selle põhjas või kaevust väljuvana. Kujutised olid inspireeritud filosoofi Demokritose aforismist: "Tõest ei tea me midagi, sest tõde on kaevus."

"La Vérité sortant du puits armée de son martinet pour châtier l'humanité" oli välja pandud Salon du Champ de Marsis 1896. aastal. Arvatakse, et maal oli kommentaar Dreyfuse afäärile, kuid kunstiajaloolane Bernard Tillier väidab, et Gérôme'i pildid tõest ja kaevust olid osa tema käimasolevast Impressionismi vastasest kampaaniast.

Jean-Léon Gérôme, u 1892

Gérôme ise kasutas tõe ja kaevu metafoori eessõnas, mille ta kirjutas Émile Bayardi 1902. aastal ilmunud "Le Nu Esthétique'i" jaoks, et iseloomustada fotograafia sügavat ja pöördumatut mõju:

La photographie est un art. La photographie force les artistes à se dépouiller de la vieille routine et à oublier les vieilles formules. Elle nous a ouvert les yeux et forcé à regarder ce qu'auparavant nous n'avions jamais vu, service considérable et inappréciable qu'elle a rendu à l'Art. C'est grâce à elle que la vérité est enfin sortie de son puits. Elle n'y rentrera plus. Fotograafia on kunst. See sunnib kunstnikke oma vana rutiini kõrvale heitma ja unustama oma vanad valemid. See on avanud meie silmad ja sundinud nägema seda, mida me varem pole näinud; suurepärane ja kirjeldamatu abi Kunstile. Tänu fotograafiale on Tõde lõpuks enda kaevust välja tulnud. Ta ei lähe enam kunagi tagasi.

2012. aastal Prantsusmaal Moulinsis korraldas Anne de Beaujeu Muuseum, kellele nüüd maal kuulub, näituse "La vérité est au musée" ("Tõde on muuseumis"), kuhu koguti arvukalt Gérôme'i ja teiste kunstnike tehtud joonistusi, visandeid ja muud, mis oli seotud maali ja selle teemaga. Maali mõistatusliku tähenduse mitmekordne tõlgendamine ajendas üht muuseumi kuraatorit ütlema: "C'est notre Joconde à nous". ("See on meie "Mona Lisa".")

Surm

"La Douleur", 1891, Musée Georges-Garret, Vesoul

31. detsembril 1903 kirjutas Gérôme oma õpilasele ja endisele assistendile Albert Aubletile: "Mul hakkab elust küllalt saama. Olen teiste elus liiga palju viletsust ja ebaõnne näinud. Ma näen seda endiselt iga päev ja mul on tekkimas tahtmine sellest teatrist põgeneda." Ta suri kümme päeva hiljem.

10. jaanuaril 1904 leidis majapidajanna ta surnult ateljee kõrval asuvast väikesest toast, kössis Rembrandti portree ees ja tema enda maali "Tõe" kõrval – kuid selle anekdooti allikas, elulookirjanik Moreau-Vauthier, ei täpsusta, milline variant maalist "Tõde" see oli. Jean-Léon Gérôme oli 79-aastane.

Tema enda palvel oli tema matus lihtne ja ilma lilledeta. Kuid tema mälestuseks peetud reekviemil osalesid endine vabariigi president, silmapaistvamad poliitikud ning palju maalijaid ja kirjanikke. Ta maeti Montmartre kalmistule kuju "La Douleur" ("Valu") ette, mille ta oli valanud oma 1891. aastal surnud poeg Jeanile.

Pärand

Gérôme'i pärand elas edasi tema tuhandete õpilaste loomingus paljudest riikidest, nende hulka kuuluvad: Odilon Redon, Mary Cassatt, Vassili Vereštšagin, Stanisław Chlebowski, Ahmed Ali Bey, Henri-Camille Danger ja Hosui Yamamoto ning paljud, kes reisisid Ameerika Ühendriikidest Pariis tema käe all õppima, sealhulgas Thomas Eakins, Edwin Lord Weeks ja Gottardo Piazzoni.

"Gérôme valmistamas "Gladiaatoreid": Gérôme'i mälestussammas" 1909, tema väimees Aimé Morot, Orsay muuseum

Gérôme'i suur energia, pikk karjäär ja laialdane populaarsus tõid endaga kaasa tohutu koguse teoseid, mis asuvad nüüd muuseumides ja erakogudes üle kogu maailmas. Tema 2018. aasta tööde kataloog sisaldab umbes 700 maali ja 70 skulptuuri.

Tema teosed araabia ja islami kultuurist, mis olid juba tema enda eluajal tugevalt kritiseeritud on seda nüüd veelgi enam, kaasaegsed kriitikud on tõstatanud "kultuurilise omastamise" ja "seksuaalse ekspluateerimise" probleeme. Neid seksi- ja rassiteemalisi küsimusi väljendas ka 2019. aastal parempopulistlik Saksa partei Alternatiiv Saksamaale moslemivastases kampaanias plakatil tema maali "Orjaturg" kasutamine.

Hoolimata sellest on Gérôme'i teosed saanud Lähis-Idas ülimalt populaarseks, mida on näha ka suurest summast, mille Katari valitsus oli nõus tema teose "Femme circassienne voilée" eest välja käima.

Haggini muuseumi reklaamplakat Stocktonis, millel on näha maali "Prohveti lipp" (1876)

Nagu teistegi 19. sajandi klassikalise realismi ja akadeemilise kunsti maalikunstnike puhul, langes Gérôme'i prestiiž ja populaarsus 20. sajandil järsult; tema maal "Ussilausuja", mille hind 1888. aastal oli 19 500 dollarit, müüdi 1942. aastal vaid 500 dollari eest. Nüüd aga on huvi tema teoste vastu taas rahvusvahelisel kunstiturul suur. 2008. aastal müüdi tema maal "Femme circassienne voilée" või "Looritatud tšerkessi naine" (1876) 2 057 250 naela eest; see kuulub nüüd Katari muuseumide valitsusele Dohas. 2019. aastal müüdi tema maal "Haarem Kioskis" (umbes 1870–1875) oksjonil 2 655 000 naela ja maal "Ratsanikud kõrbe ületamas" (1870) 3 135 000 naela eest.

Gérôme'i loomingu kõige laiaulatuslikum üksik kollektsioon võib olla Georges-Garreti muuseumis kunstniku kodulinnas Vesoulis. Gérôme kinkis oma eluajal muuseumile mitu teost ja tema pärijad annetasid pärast tema surma veel teoseid.

Galerii (kronoloogiline)

• 
  "Phryné devant l'aréopage", 1861, Hamburgi Kunstihall

• 
  "Claude-Armand Gérôme'i portree" (kunstniku vend), 1848, Rahvusgalerii, London
• 
  "Claude-Armand Gérôme'i portree" (kunstniku vend), u 1848, Fitzwilliam Museum
• 
  "Anacreon, Bacchus ja Eros", 1848, Musée des Augustins
• 
  "Naise portree", 1848, Chicago Kunstiinstituut
• 
  "La République", 1848–1849, Petit Palais, Pariis
• 
  "Naise portree", 1849, Musée Ingres
• 
  "Michelangelole näidatakse Belvedere Torsot", 1849, Dahesh Kunstimuuseum
• 
  "Intérieur grec", 1850
• 
  "Idüll (Daphnis ja Chloe)", 1858, Musée Massey
• 
  "Le Marché d'esclaves", 1857
• 
  "Suites d'un bal masqué", 1859. aasta versioon, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Kuningas Candaule", 1859, Museo de Arte de Ponce
• 
  "Diogenes", 1860, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Märtrite viimane palve", 1863, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Napoleon Egiptuses", u 1863, Princetoni Ülikooli kunstimuuseum
• 
  "Noored kreeklased mošees", 1865, Minneapolise Kunstiinstituut
• 
  "Arnaut suitsetamas", 1865
• 
  "Palve Kairos", 1865
• 
  "La Porte de la mosquée El-Hasanein au Caire où furent exposées les têtes des beys immolés par Salek-Kachef", 1866
• 
  "Le Muezzin", 1866, Joslyn Art Museum
• 
  "Cleopatra ja Caesar", 1866, erakogu
• 
  "Kõrbes", enne 1867. aastat, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Golgotha" ("See on lõpetatud") ehk "Jeruusalemm", 1867, Orsay muuseum
• 
  "Hobuseturg", 1867, Haggin Museum
• 
  "Caesari surm", 1867, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Marssal Ney hukkamine", 1868, Gravesi Kunstigalerii
• 
  "Bashi-Bazouk", 1868–1869, Metropolitani muuseum
• 
  "Bashi-Bazouk", 1869, Metropolitani muuseum
• 
  "Ratsanikud kõrbet ületamas", 1870, erakogu
• 
  "Palve mošees", 1871, Metropolitani muuseum
• 
  "Orjaturg", 1871, Cincinnati Kunstimuuseum
• 
  "Bassein haaremis", 1876, Ermitaaž
• 
  "Femme circassienne voilée", 1876, Katari Rahvusmuuseum
• 
  "Kaariku võidusõit", 1876, Chicago Kunstiinstituut
• 
  "Réception du Grand Condé à Versailles", 1878, Orsay muuseum
• 
  "Ussilausuja", u 1879, Clarki Kunstiinstituut
• 
  "Nutumüür", 1880, Iisraeli Muuseum
• 
  "Cave Canem", 1881, Musée Georges-Garret
• 
  "Les Deux Majestés", 1883, Milwaukee Kunstimuuseum
• 
  "Orjaturg Antiik-Roomas", u 1884, Ermitaaž
• 
  "Rooma orjaturg", u 1884, Waltersi Kunstimuuseum
• 
  "Bursa suur bassein", 1885, erakogu
• 
  "Bonaparte sfinksi ees" ehk "Œdipe", 1886, Hearsti kindlus
• 
  "La fin de séance", 1886, erakogu
• 
  "Vaibamüüja", u 1887, Minneapolise Kunstiinstituut
• 
  "Venuse sünd", 1890, erakogu
• 
  "La Danse Pyrrhique", u 1890, erakogu
• 
  "Pygmalion ja Galatea", 1890, Metropolitani muuseum
• 
  "Pygmalion ja Galatea", u 1890
• 
  "Kunstnik ja tema modell", 1895, Haggin Museum; Gérôme kujutab ennast vormimas skulptuuri "Tanagra"
• 
  "Leda ja luik", 1895
• 
  "Mendacibus et histrionibus occisa in puteo jacet alma Veritas", 1895, asukoht teadmata
• 
  "La Vérité est au fond du puits", 1895, Musée des beaux-arts de Lyon
• 
  "Bonaparte Kairosse sisenemas", 1897
• 
  "Souvenir of Achéres", 1903, Columbus Museum of Art

Pildid Gérôme'ist

• 
  Jean-Léon Gérôme, autoportree u 1844, Eskenazi kunstimuuseum Indiana ülikoolis
• 
  Eugène Giraud, Gérôme karikatuur, 1858–1870
• 
  Robert Jefferson Bingham, Gérôme portree, 1860–1875
• 
  Jean-Baptiste Carpeaux, Jean-Léon Gérôme'i büst, pärast 1871. aastat, Ny Carlsberg Glyptotek, Kopenhaagen
• 
  Jules-Clémenti Chaplain, Jean-Léon Gérôme medal, 1885, Metropolitani muuseum
• 
  "Autoportree", 1886, Aberdeeni kunstigalerii
• 
  Fernand Cormon, "Skulptor tööl", 1891, Musée Georges-Garret, Vesoul
• 
  Léopold Bernhard Bernstamm, "Gérome maalib tantsijat", 1897, Musée Georges-Garret, Vesoul
• 
  Autoportree, maal "Pallimängija", 1902, Musée Georges-Garret, Vesoul
• 
  Aimé Morot, Jean-Léon Gérôme'i pronkspea, 1909, Musée Georges-Garret, Vesoul

Muud allikad

• Ackerman, Gerald (1986). The life and work of Jean-Léon Gérôme; catalogue raisonné. Sotheby's Publications. ISBN 0-85667-311-0.
• Ackerman, Gerald (2000). Jean-Léon Gérôme. Monographie révisée, catalogie raisonné mis a jour. ACR. ISBN 2-86770-137-6.
• Allan, Scott (2010). "Introduction". Allan, Scott; Morton, Mary (toim-d). Reconsidering Gérôme. Los Angeles: J. Paul Getty Museum. ISBN 978-1-60606-038-4.
• Bayard, Émile; eessõna: Jean Léon Gérôme. Le Nu Esthétique. Pariis: Bernard, 1902.
• Beeny, Emily (2010). "Blood Spectacle: Gérôme in the Arena". Allan, Scott; Morton, Mary (toim-d). Reconsidering Gérôme. Los Angeles: J. Paul Getty Museum. ISBN 978-1-60606-038-4.
• Benezit E. – Dictionnaire des Peintres, skulptorid, Dessinateurs et Graveurs – Librairie Gründ, Pariis, 1976; (prantsuse keeles)
• Laurence des Cars, Dominque de Font-Rélaux ja Édouard Papet (toim. ), Jean-Léon Gérôme (1824–1904) tähelepanuväärne kunst, Getty muuseum ja Musée d'Orsay, 2010.
• Chisholm, Hugh, toim. "Gérôme, Jean Léon", Encyclopædia Britannica (11. väljaanne ). Cambridge'i ülikool, 1901.
• Garvey, Dana M. Edwin Lord Weeks: Ameerika kunstnik Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias, väitekiri, Washingtoni ülikool, 2013.
• Hering, Fanny Field; sissejuhatus Augustus St. Gaudensilt. Gérôme: Jean-Léon Gérôme elu ja tööd. New York, Casselli kirjastusettevõte, 1892.
• Lees, Sarah. 2012. "Jean-Léon Gérôme: orjaturg". Üheksateistkümnenda sajandi Euroopa maalides Sterlingi ja Francine Clarki kunstiinstituudis, toimetanud S. Lees. 359–363. Williamstown, Mass: Sterlingi ja Francine Clarki kunstiinstituut.
• Mitchell, Claudine (2010). "The Damaged Mirror: Gérôme's Narrative Technique and the Fractures of French History". Allan, Scott; Morton, Mary (toim-d). Reconsidering Gérôme. Los Angeles: J. Paul Getty Museum. ISBN 978-1-60606-038-4.
• Moreau-Vauthier, Charles. Gérôme: peintre et sculpteur (prantsuse keeles). Hachette, 1906.
• Nochlin, Linda. 1983. "Kujuteldav orientatsioon". Kunst Ameerikas 71 (5): 118–31, 187–91.
• O'Sullivan N. Aloysius O'Kelly: kunst, rahvas, impeerium, välipäeva väljaanded, 2010.
• Scott C. Allan ja Mary Morton (toim. ), Gérôme'i ümbervaatamine, Los Angeles: J. Paul Getty Museum, 2010, in: Art Bulletin 94 (2012), No. 2, pp. 312–316
• Toledano, Ehud R. 1998. Orjandus ja selle kaotamine Osmanite Lähis-Idas. Seattle / London: Washingtoni ülikooli ajakirjandus.
• Turner, J. – Grove'i kunstisõnaraamat – Oxford University Press, USA; uus väljaanne (2. jaanuar 1996); 
• Catalogue of the exhibition in the Musée de Vésoul (august 1981). Jean-Léon Gérôme : peintre, sculpteur et graveur; ses oeuvres conservées dans les collections françaises et privées. Ville de Vésoul.

Välislingid

• Musée Georges-Garret de Vesoul Gérôme'i kodulinna muuseumis on palju tema maale ja skulptuure
• Jean-Léon Gérôme-Biograafia ja pärand www.theartstory.org
• Fin de partie: Jean-Léon Gérôme'i autoportreede autor Susan Waller
• La Vérité est au musée – pressikomplekt 2012. aasta näitusele Musée Anne-de-Beaujeu (prantsuse keeles)
• Jean-Léon Gérôme / Kunsti uuendamise keskus Üle 350 Gerome pildi, õpilaste nimekiri koos töö, eluloo ja kirjade näidetega
• Artencyclopedia.com leht Gérômes
• www.jeanleongerome.org ligi 300 kunstniku pilti