Vikipeedia

Jean Auguste Dominique Ingres

Prantsusmaa maalikunstnik

Jean Auguste Dominique Ingres (29. august 1780 – 14. jaanuar 1867) oli prantsuse uusklassitsistlik maalikunstnik.

Jean Auguste Dominique Ingres
Autoportree 24-aastaselt
Sünninimi Jean Auguste Dominique Ingres
Sündinud 29. august 1780
Surnud 14. jaanuar 1867
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, joonistamine
Kunstivool uusklassitsism
Tuntud teoseid "Napoleon I keisritroonil" (1806),
"Suur odalisk" (1814)

Ehkki Ingres pidas ennast ajaloomaalijaks Nicolas Poussini ja Jacques-Louis Davidi traditsioonis, peetakse tema kõige väärtuslikumaks pärandiks aktimaale. Oma elu jooksul valmistas ta ka palju portreid, nii maalide kui ka joonistustena, mis on tänapäevani hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud.

Mineviku traditsioonide andunud austajana võttis Ingres endale akademismi kaitsja rolli; temale vastandus tollal aina populaarsemaks muutuvat romantismi esindav Eugène Delacroix. Ingres'i sõnul olid ta eeskujud "suured meistrid, kelle looming õitses tol mälestusväärsel sajandil, mil Raffael märkis üleva kunsti igavesed ja vaidlustamatud piirid ... Seega olen ma hea doktriini "säilitaja" ja mitte "uuendaja"."[1] Sellegipoolest peetakse tänapäeval Ingres'it ja mitmeid teisi tema kaasaegseid uusklassitsiste romantismiajastu vaimu kehastajateks[2], samas tema väljendusrikas vormi- ja ruumikäsitlus teevad temast moodsa kunsti eelkäija.

Ingres'i mõju enda loomingule on tunnistanud teiste hulgas Edgar Degas, Pablo Picasso ja Henri Matisse.

Lapsepõlv muuda

Ingres sündis 29. augustil 1780 Prantsusmaal Toulouse'i lähedal Montaubanis pere seitsmest lapsest esimesena. Tema isa oli Jean-Marie-Joseph Ingres, samuti andekas kunstnik, muusik ja skulptor, kellelt Ingres lapsena palju õppis.

Kuueaastaselt asus Ingres õppima kohalikku kooli, kus ta jõudis käia vaid viis aastat enne seda, kui kool revolutsiooni puhkemise tõttu suleti. Edaspidises elus pühendas ta kogu tähelepanu ainult kunsti ja muusika õppimisele.

Pärast kooli sulgemist 1791. aastal kolis 11-aastane Ingres koos isaga Toulouse'i, kus ta astus kuninglikku kunstiakadeemiasse (Académie Royale de Peinture, Sculpture et Architecture). Seal kohtus ta uusklassitsistlikku stiili harrastava õpetaja Guillaume-Joseph Roques'ga, kelle ideed jäid Ingres'it mõjutama kogu tema elu jooksul. Just Roques tutvustas talle ka Raffaeli loomingut, mida Ingres hilisemas elus tihti eeskujuks võttis. Juba teismelisena leidis Ingres, et tema lemmikžanriks on heroiline ajaloomaal, mida oli sel ajal Prantsusmaal teistest žanritest ülevamaks peetud.[3]

Lisaks kunstile tegeles Ingres ka muusikaga – andeka viiuldajana sai ta 13-aastaselt koha Toulouse'i linnaorkestris.[4]

1797–1806 Pariisis muuda

 
Jean Auguste Dominique Ingres "Napoleon I keisritroonil" (1806). Musée de l'Armée, Pariis

Olles viiuldajana piisavalt raha teeninud, sai Ingres 1797. aastal asuda elama Pariisi, kus Jacques-Louis David ta enda õpilaseks võttis. David oli revolutsiooniaegse Prantsusmaa kuulsaim ja armastatuim kunstnik, kelle käe all õppimine mõjutas noore Ingres'i kujunemist kunstniku ja isikuna väga palju. David oli uusklassitsistliku maaližanri üks mõjuvõimsamaid esindajaid, ning tema stiili mõju oli kindlasti üks põhjustest, miks Ingres kogu oma elu jooksul uusklassitsismile truuks jäi. Pärast paari aastat Davidi õpilasena sai Ingres sisse ühte Prantsusmaa mainekamasse kunstikooli École des Beaux-Arts, kus ta õppis maalikunsti. Nagu paljudel tolleaegsetel ambitsioonikatel noortel kunstnikel, oli ka Ingres'i eesmärgiks saada stipendium, et jätkata õpinguid Prantsuse akadeemias Roomas. 1801. aastal võitis ta konkursi maaliga "Agamemnoni saadikud", mis demonstreeris ilmekalt Ingres'i meisterlikkust meesfiguuri kujutamisel.[5]

19. sajandi algus oli revolutsioonist räsitud Prantsusmaale majanduslikult keeruline aeg, ning vaatamata teenitud stipendiumile ei olnud Ingres'il piisavalt raha, et veel Rooma sõita. Järgnevate aastate jooksul võitis Ingres tuntust Pariisis, kus ta teoseid eksponeeriti mitmel näitusel ning noor kunstnik tegi oma esimesed tellimustööd. Vastupidi tema enda visioonile oli temast kujunemas pigem portreekunstnik, mida nii tema ise kui ka paljud teised uusklassitsistid pidasid ajaloomaali kõrval madalamaks žanriks.

Osad tema maalidest said kunstikriitikutelt negatiivset vastukaja, eriti üks tema tuntumaid teoseid, "Napoleon I keisritroonil" (1806). Selle maali kompositsiooni hinnati keskajalikuks, keisri poosi kangeks ja ebaloomulikuks ning materjali kujutamist vanamoodsalt detailseks. Prantsuse kunstiringkondades jäi sellest teosest tulenev kõmu Ingres'i mainet kahjustama veel mitmeks aastakümneks.[6]

1806–1820 Roomas muuda

Saabunud Roomasse 1806. aastal, rajas Ingres oma stuudio. See asus linnast väljas Medicite villa juurde kuulunud hoones. Esimestel Roomas veedetud aastatel kaldus Ingres harrastama veidi eraklikku elustiili, ilmselt oli tema sooviks teistest kunstnikest eralduda pärast ebaõnnestunud näitust 1806. aastal Pariisis.[7]

Sel perioodil hakkas Ingres lisaks portreekunstile maalima akte. Tema kompositsioonikäsitlus oli uudne ning tema figuurid olid elutruud, kuid kaasaja kunstikriitikud seda kuigi kõrgelt ei hinnanud ning leidsid, et puudu jääb idealiseerimisest. Kriitika osaliseks sai ka tema viimane õpingute raames valminud töö, "Jupiter ja Thetis" (1811). Saamata jäänud tunnustus haavas kunstnikku – uusklassitsistide koolkond, kuhu ta kuuluda soovis, ei hinnanud ta kunsti, ning romantistid, nende hulgas ka Eugene Delacroix, keda Ingres põlgas, nägid temas mõttekaaslast.

Pärast õpingute lõpetamist 1811. aastal otsustas Ingres jääda elama Rooma, kus järgnevate aastate jooksul valmis mitu suuremat maali, millest ükski oodatud läbimurret kaasa ei toonud. Kriitikud olid endiselt tema teoste suhtes üsna negatiivselt meelestatud, kuid järgnevate aastate jooksul sai Ingres taas tähtsamaid tellimusi. Ingres'i loomingu suureks austajaks oli näiteks Napoli kuningas Joachim Murat, kes esitas talle mitmeid tellimusi, teiste hulgas valmis tema tellimusel ka "Suur odalisk", mis on tänapäevani üks Ingres'i tuntumatest teostest. Sel perioodil maalis ta ka palju portreesid – endale vastumeelselt, kuid nende eest maksti hästi.[8]

1819. aastal saatis Ingres paar enda teost taas Pariisi Salongi näitusele, kuid ka sel korral ei hinnanud kriitikud tema maale kõrgelt. Üldjoontes sarnanes vastukaja 1806. aastal saaduga, leiti, et tema stiil on endiselt gootilik, ning tema aktimaal "Suur odalisk" on vormitu, moondunud proportsioonidega ning elutu.

1820–1841 muuda

 
Jean Auguste Dominique Ingres "Homerose apoteoos" (1827). Louvre, Pariis

1820. aastal lahkus Ingres Roomast ning asus koos oma abikaasaga elama Firenzesse. Tema stiil muutus küpsemaks, aga sellega kadus ka ta uuendusmeelsus, ning tema teosed hakkasid rohkem meenutama teiste uusklassitsistide omi. Selle muutusega kaasnes aga avalikkuse poolehoiu võit. 1820ndate alguses hakkas Ingres maalima religioosse sisuga maale, ning oma stiilis hakkas julgemalt jäljendama talle eeskujuks olnud Raffaeli. Oma restauratsioonimeelse teosega "Louis XIII vanne" (1824) võitis Ingres võimule tulnud Bourbonide poolehoiu, ning kui ta 1825. aastal tagasi Pariisi kolis, sai alguse tema särav karjäär Prantsusmaal. Ta asutas kunstikooli, mis sai kiiresti väga populaarseks. Ennast kui suurepärast ajaloomaalijat sai Ingres tõestada 1827. aastal taas Salongi näitusel, kui valminud oli üks tema suurematest teostest "Homerose apoteoos".[9]

Juulirevolutsioon 1830. aastal mõjutas Ingres'i karjääri vaid vähesel määral. Bourbonid olid küll olnud tema suured toetajad, kuid nende diktaatorlik valitsemisstiil Ingres'ile ei meeldinud.[10]

1834. aastal eksponeeris Ingres Salongis oma kümne aasta eest alustatud teost "Püha Symphoriani märtrisurm". Tegu oli suureformaadilise, religioosse sisuga maaliga, mille suhtes olid avalikkusel ning ka Ingres'il endal kõrged lootused. Taas ei meeldinud see teos kriitikutele, ning positiivset tagasisidet ei tulnud sel korral ei uusklassitsistidelt ega romantistidelt. Kriitikas pettunud, otsustas ta edaspidi enam oma teoseid näitustel mitte eksponeerida. 1835. aastal lahkus ta Pariisist ja temast sai Rooma Prantsuse akadeemia juht.[11]

Roomas veetis Ingres järgmised kuus aastat. Ta oli põhiliselt keskendunud Prantsuse Akadeemias õpetamisele ning kooli juhtimisele, seetõttu valmis selle aja jooksul vaid kolm maali.

1841–1867 Pariisis muuda

1841. aastaks peeti Ingres'i tähtsaimaks kunstnikuks Prantsusmaal, ning kui ta pärast oma ametiaja lõppu Roomas taas Pariisi saabus, ootas teda suurejooneline vastuvõtt. Ta kuulus Pariisi kõrgseltskonda ning ta teoseid sai edaspidi näha põhiliselt eranäitustel, kuhu pääsesid vaid valitud. Vaatamata oma suurele edule ei saanud Ingres end ikkagi tõestada ajaloomaali žanris, vaid ta oli üle Prantsusmaa tuntud kui parim portretist. Tema lemmikobjektiks olid kaunid naised.

 
"Allikas" (1856)

Ingres'i karjääri tipphetkeks võib pidada 1855. aasta Pariisi maailmanäitust, kus ta teoseid eksponeeriti autorinäitusel. Selle raames toimunud üritustel sai Ingres'i elutöö tunnustatud mitmesuguste preemiatega.

 
Jean Auguste Dominique Ingres "Türgi saun" (1862)

Oma hilisemas elus jätkas Ingres portreede ja aktimaalide maalimist. Üks tema viimastest teostest on "Türgi saun" (1862), mis eristub ülesehituselt paljuski tema varasematest teostest stseeni olmelisuse ja figuuride paljususe tõttu, samal ajal kujutades kõige ingres'ilikumaks kujunenud detaile ja teemat.[12]

Ingres suri 1867. aasta 14. jaanuaril Pariisis 86-aastaselt.

Tuntumaid teoseid muuda

  • "Bonaparte, esimene konsul" (1804)
  • "Mademoiselle Caroline Rivière" (1806)
  • "Napoleon I keisritroonil" (1806)
  • "Valpinçoni kümbleja" (1806)
  • "Jupiter ja Thetis" (1811)
  • "Suur odalisk" (1814)
  • "Allikas" (1820–1856)
  • "Homerose apoteoos" (1827)
  • "Monsieur Bertini portree" (1832)
  • "Madame Moitessier" (1820–1856)
  • "Türgi saun" (1862)

Galerii muuda

Viited muuda

  1. ↑ Condon, Patricia; Cohn, Marjorie B.; Mongan, Agnes (1983). In Pursuit of Perfection: The Art of J.-A.-D. Ingres. Louisville: The J. B. Speed Art Museum. ISBN 0-9612276-0-5, p. 14
  2. ↑ Turner, J. (2000). From Monet to Cézanne: late 19th-century French artists. Grove Art. New York: St Martin's Press. ISBN 0-312-22971-2, p. 237
  3. ↑ Grimme, K (2006). Jean-Auguste-Dominique Ingres : 1780-1867. Köln: Taschen. Lk 7-10.
  4. ↑ Kartna, A (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 157-163.
  5. ↑ "Jean Auguste Dominique Ingres biography". Vaadatud 03.05.2018.
  6. ↑ Kartna, A (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 158.
  7. ↑ "J.-A.-D. Ingres". Britannica. Vaadatud 03.05.2018.
  8. ↑ Grimme, K (2006). Jean-Auguste-Dominique Ingres: 1780-1867. Köln: Taschen.
  9. ↑ "J.-A.-D. Ingres".
  10. ↑ Kartna, A (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  11. ↑ "Jean Auguste Dominique Ingres".
  12. ↑ Grimme, K. (2006). Jean-Auguste-Dominique Ingres: 1780-1867. Köln: Taschen.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jean_Auguste_Dominique_Ingres&oldid=6349454"