Vikipeedia

Alternatiiv Saksamaale

Alternatiiv Saksamaale (saksa keeles Alternative für Deutschland, lühend AfD) on parempoolne Saksamaa partei.

Alternatiiv Saksamaale
Alternative für Deutschland
Esimehed Tino Chrupalla
Alice Weidel
Asutamine 6. veebruar 2013
Peakorter Berliin, Saksamaa
Ideoloogia

saksa rahvuslus
parempopulism
euroskeptitsism
rahvuslik konservatism
islamivastasus
immigratsioonivastasus
antifeminism
otsedemokraatia

Varem:
majanduslik liberalism
Europarlamendi fraktsioon ESN
14 kohta 96-st
Kohti Liidupäevas 77/736
Kohti liidumaade parlamentides 252/1884
Liikmete arv Tõus40 131 (2024)
Koduleht www.afd.de

Partei Alternatiiv Saksamaale asutamiskongress toimus Berliinis 14. aprillil 2013.[1]

2017. aastal toimunud Saksamaa Liidupäeva valimistel sai Alternatiiv Saksamaale 12,6% häältest, mis andis parlamendis 94 kohta.[2]

4. juulist 2015 kuni 29. septembrini 2017 olid partei kaasesimehed Frauke Petry ja Jörg Meuthen. 29. septembrist kuni 2. detsembrini 2017 oli partei Alternatiiv Saksamaale esimees Jörg Meuthen. 2. detsembrist 2017 kuni 30. novembrini 2019 oli partei esimehed Jörg Meuthen ja Alexander Gauland. 30. novembrist kuni 28. jaanuarini 2022 olid partei esimehed Tino Chrupalla ja Jörg Meuthen. Alates 28. jaanuarist 2022 on partei esimees Tino Chrupalla.[3]

Partei kritiseerib teravalt Angela Merkeli immigratsioonipoliitikat, mis viivat kuritegevuse vohamise, masside vastuvõtmiseni, keda ei ole võimalik integreerida, ja suveräänsuse kaotamiseni.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on partei võtnud rohkem Venemaad ja Hiinat toetava ja NATO- ja USA-kriitilise hoiaku.

Parteis eristatakse kahte peamist tiiba: traditsioonilised parempoolsed/rahvuskonservatiivid (Meuthen ja Petry, tänaseks on mõlemad parteist lahkunud), kelle jaoks pole CDU/CSU ja FDP piisavalt konservatiivsed; ja Der Flügel (saksa keeles 'tiib'), mis on etno-natsionalistlike (völkisch) kalduvustega, mida esindab partei Tüüringi haru esimees Björn Höcke. On arvatud, et partei liikmetest kuulub Flügelisse umbes viiendik, ja et 2019. aastal toetas Ida-Saksamaal ligi 40% partei liikmetest Flügelit.[4]

Alates märtsist 2021 on partei täielikult Põhiseadusekaitseameti (BfV) jälgimise all.[5] 2020. märtsis kuulutas BfV, et Der Flügel oli vastuolus põhiseaduse vaba demokraatliku baaskorraga (freiheitliche demokratische Grundordnung), mispeale partei nõudis Flügeli laialisaatmist, mis sai teoks, kuid Flügeli liikmeid parteist välja ei heidetud. Seega, kuigi ametlikult on Der Flügel likvideeritud, siis selle liikmed on endiselt partei liikmed. Seepeale lahkuski parteist 2022. aastal esimees Jörg Meuthen, põhjendades, et partei on muutunud liiga äärmusparempoolseks ja on vaba demokraatliku baaskorraga tugevas vastuolus. Ka partei Saksi-Anhalti haru oli juba jaanuarist 2021 BfV jälgimise all, seda peetakse isegi riikliku parteiga võrreldes väga ekstreemseks.[6][7] Lisaks kuulutas BfV 26. aprillil 2023, et neli aastat jälgimise all olnud partei noorteorganisatsioon Junge Alternative, mis ametlikult on parteist iseseisev, on kuulutatud ekstremistlikuks organisatsiooniks.[8][9]

Teised põhiparteid (CDU/CSU, FDP, SPD, rohelised ja Vasakpartei) on AfD suhtes seadnud sisse cordon sanitaire'i, ehk parteid valitsusse ei kaasata.

Partei on tugevaim endise Saksa Demokraatliku Vabariigi aladel, eriti Saksi ja Tüüringi liidumaadel, ka Flügeli tiib on seal tugevaim. 2021. aasta Liidupäeva valimistel saavutas partei kokku 10,3% häältest; Lääne-Saksamaal koos Lääne-Berliiniga oli partei 8,2% häältega viies, kuid endise SDV alal koos Ida-Berliiniga 20,5%ga koguni SPD järel teine.

2019. aasta Tüüringi maapäeva valimistel tuli AfD Vasakpartei järel 23,4% häältega teiseks ja sai 22 kohta. Liidumaa peaministri valimisel kandideerisid ametisolev Bodo Ramelow (Vasakpartei) ja Christoph Kindervater AfD-st. Kolmandas voorus kandideeris aga FDP Tüüringi haru juht Thomas Kemmerich, kes sai ootamatult enamuse (45 häält 90st). Kuna CDUl ja FDPl oli kahe peale kokku vaid 26 häält, ning SPD, rohelised ja Vasakpartei (42 häält) hääletasid Ramelow' poolt, sai järeldada vaid, et puudujäänud hääled pidid tulema AfD-lt. Hääletus osutus skandaalseks, kuna ilma AfD häälteta ei oleks Kemmerich võitnud. Toimunud meeleavalduste tõttu astus Kemmerich tagasi ning Ramelow' puna-puna-roheline koalitsioon jätkas tööd vähemusvalitsusena.

2023. aasta suvel saavutas AfD oma esimesed võidud: 25. juunil võitis partei liige Robert Sesselmann Tüüringi liidumaal Sonnebergi kreisiadministraatori valimised 52,8% häältega[10] ja 2. juulil võitis Saksi-Anhalti liige Hannes Loth 9000 elanikuga Raguhn-Jeßnitzi linnapea valimised, kui oli saanud teises voorus 51,13% häältest.[11][12]

17. mail 2024 ütles partei Euroopa parlamendi valimiste esinumber Maximilian Krah Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus, et "ta ei nimetaks igaüht, kes Waffen-SSi mundrit kandnud, automaatselt kurjategijaks". Väide kutsus esile tugeva furoori, ka Prantsusmaa Rahvarinne teatas, et ei istu valimistejärgselt AfDga samas fraktsioonis. 23. mail hääletas Euroopa Parlamendi parempopulistlik fraktsioon Identiteet ja Demokraatia AfD väljaheitmise poolt.[13] Kuigi Krah arvati partei ridadest välja, ei nõustunud Euroopa fraktsioon parteid tagasi oma ridadesse võtma, selle asemel moodustas partei uue fraktsiooni Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa (Europe of Sovereign Nations, ESN).[14][15][16]

2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel tuli AfD kõigil viiel Ida-Saksa liidumaal esimeseks: Saksimaal võitis partei 31.8%, Tüüringis 30.7%, Saksi-Anhaltis 30.5%, Mecklenburg-Vorpommernis 28.3% ja Brandenburgis 27.5%. Lääne-Saksamaal oli partei tugevaim Saarimaal, kus sai 15.7% häältest.[17]

2024. aasta septembris toimunud liidumaade maapäevade valimistel Ida-Saksamaal tuli AfD esimeseks Tüüringis, kus sai ligi kolmandiku häältest (32.84%) ja võitis kokku 32 mandaati 88st (36.36%), võites seega nn. vetovähemuse (Sperrminorität), mis tähendab, et teatud toiminguid, mis vajavad maapäevas kaht kolmandikku häälteenamust, ei saa teostada ilma partei osavõtuta.[18] Saksimaal jäi partei napilt (30.63%) alla CDUle ja jäi napilt alla vetovähemuse (41 mandaati 120st, võitis 40 (33.33%)).[19] Ka Brandenburgis jäi partei napilt SPDle alla (29.23%), kuid võitis kokku 30 mandaati 88st (34.1%), saavutades sealgi vetovähemuse.[20]

Viited

muuda
  1. ↑ Alternative für Deutschland Bundeszentrale für politische Bildung
  2. ↑ Bundestagswahl 2017: Wer sitzt für die AfD bald im Deutschen Bundestag? RTL Next
  3. ↑ Federal Republic of Germany : Ministries, political parties, etc. rulers.org
  4. ↑ Schuetze, Christopher F. (25. märts 2020). "Far-Right Faction of German Populist Party Vows to Dissolve". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 5. juulil 2023.
  5. ↑ Bennhold, Katrin (3. märts 2021). "Germany Places Far-Right AfD Party Under Surveillance for Extremism". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 5. juulil 2023.
  6. ↑ "Big win for Merkel's party confounds pundits and pollsters". POLITICO (inglise). 7. juuni 2021. Vaadatud 5. juulil 2023.
  7. ↑ "German state puts regional AfD party under surveillance – DW – 01/26/2021". dw.com (inglise). Vaadatud 5. juulil 2023.
  8. ↑ AFP. "Germany labels youth wing of far-right AfD party as extremist group". www.timesofisrael.com (Ameerika inglise). Vaadatud 22. juulil 2023.
  9. ↑ Rinke, Andreas; Marsh, Sarah; Marsh, Sarah (26. aprill 2023). "German spy agency ranks youth group of far-right AfD 'extremist'". Reuters (inglise). Vaadatud 22. juulil 2023.
  10. ↑ "Germany: Far-right AfD wins first governing post – DW – 06/25/2023". dw.com (inglise). Vaadatud 5. juulil 2023.
  11. ↑ "Vorläufiges Ergebnis zur Stichwahl am 02.07.2023 um das Amt des Bürgermeisters der Stadt Raguhn-Jeßnitz" (PDF). Raguhn-Jesnitzi vald. 2. juuli 2023.
  12. ↑ "Why is far-right populism becoming more popular in Germany? – DW – 07/02/2023". dw.com (inglise). Vaadatud 5. juulil 2023.
  13. ↑ ERR (23. mai 2024). "Europarlamendi fraktsioon viskas Saksa AfD välja". ERR. Vaadatud 24. mail 2024.
  14. ↑ ERR (10. juuni 2024). "AfD viskas skandaalse poliitiku europarlamendi delegatsioonist välja". ERR. Vaadatud 12. augustil 2024.
  15. ↑ "Europarlamendis loodi AfD juhtimisel uus parempopulistlik rühmitus". Delfi. Vaadatud 12. augustil 2024.
  16. ↑ "EUROOPA OTSEBLOGI ⟩ Euroopa Rahvapartei kuulutas äärmuslaste tõusu kiuste välja valimisvõidu". Postimees. 9. juuni 2024. Vaadatud 12. augustil 2024.
  17. ↑ "Ergebnisse - Die Bundeswahlleiterin". www.bundeswahlleiterin.de. Vaadatud 16. septembril 2024.
  18. ↑ "Wahlen in Thüringen". wahlen.thueringen.de. Vaadatud 16. septembril 2024.
  19. ↑ Öffentlichkeitsarbeit, Referat Kommunikation und. "Wahlergebnisse - Wahlen - sachsen.de". www.wahlen.sachsen.de (saksa). Vaadatud 16. septembril 2024.
  20. ↑ "Ergebnisse Landtagswahl in Land Brandenburg". wahlergebnisse.brandenburg.de. Vaadatud 28. septembril 2024.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alternatiiv_Saksamaale&oldid=6734460"