Prix de Rome

Prix de Rome (prantsuse keeles 'Rooma auhind') oli 1663. aastal kuningas Louis XIV asutatud iga-aastane stipendium-auhind ühele noorele andekale kunstnikule ja skulptorile, kes õppimise ajal või loomingutee alguses on üles näidanud lootustandvaid võimeid arendada edasi Prantsusmaa kultuurielu. 1720. aastal hakati välja andma ka arhitektuuripreemiat ja 1803. aastal muusikapreemiat.

Auhind määrati võistluse korras, kuhu selle taotlejad üliõpilased pidid esitama sooviavalduse ja lisama juurde oma töid. Tingimuseks oli, et taotleja ei oleks abielus ning ta pidi olema noorem kui 30 aastat. Igal alal esimese auhinna võitja sai võimaluse minna kuni viieks aastaks õppima Rooma Baptiste Colberti 1666. aastal asutatud Académie de France'i juurde. Auhinnasaajad pandi elama Roomas suursugusesse Palazzo Mancini majja. Teise maailmasõja ajal (1939–1945) elasid auhinnavõitjad mitte Roomas, vaid Villa Paradisos Nice'is.

Sobiva kandidaadi puudumisel võidi auhinda ka mitte välja anda või tasavägise võistluse korral see jagada mitme taotleja vahel. Üliõpilased tavaliselt osalesid võistlusel mitu aastat järjest. Kuna auhind oli prestiižne ja selle võitja avalikkuse silmis kõrgelt koteeritud, siis elasid paljud võistlusel osalenud kaotust väga sügavalt üle.

Muusikaauhinna saamiseks komponeerisid noored heliloojad spetsiaalselt mingi teose. Prix de Rome'i võitnute hulgas on Hector Berlioz (1830), Charles Gounod (1839), Georges Bizet (1857), Jules Massenet (1863), Claude Debussy (1884), Ferdinand Hérold (1812), Fromental Halévy (1819), Jean-Baptiste Guiraud (1827), Ernest Guiraud (1859), Eugène Prévost (1831), Victor Massé (1844), Gustave Charpentier (1887), Louis Joseph Daussoigne-Méhul (1809), Adrien Barthe (1854), Louis Joseph Ferdinand Hérold (1812), Ambroise Thomas (1832), Henri Rabaud (1894) jt. Maurice Ravel üritas viiel korral (1900–1904) saada auhinda, kuid jäi sellest iga kord ilma, vaatamata sellele, et Romain Rolland kirjutas Académie des Beaux-Artsile (auhinna määrajale) hästi põhjendatud toetuskirja.

Maalikunstis näiteks ei saanud vaatamata korduvatele katsetele auhinda Eugène Delacroix, Édouard Manet ja Edgar Degas. Tulevane Napoléon Bonaparte'i ihukunstnik Jacques Louis David tegi isegi enesetapukatse, kui oli võistluses kolm aastat auhinnata jäänud. Maalikunsti preemia saanute hulgas on ka Charles Lamy, Charles Monnet, Louis Édouard Fournier, Gustave Boulanger, Adolphe Déchenaud, Jean Dupas, Auguste Leroux jt.

1968. aastal lõpetati Prantsusmaa tollase kultuuriministri André Malraux initsiatiivil selle 300 aastat järjest ihaldatud Prantsusmaa ja rahvusvahelise üldsuse tähelepanu köitnud auhindade väljaandmine. Küll on akadeemia seejärel valinud oma äranägemisel noori andekaid kultuuriinimesi, keda rahaliselt toetada, et nad saaksid end väljaspool Prantsusmaad täiendada.

Ka Belgia, Kanada ja Holland on andnud välja oma Prix de Rome'i. Roomas asuv American Academie määrab samuti Ameerika Ühendriikide kodanikele stipendiume enda täiendamiseks Itaalias. Jäljendajateks oli ka aastatel 1907–1961 välja antud Alžeeria Prix Abd-el-Tifi ja Villa Abd-el-Tifi Vietnamis oli prantslaste valitsemise ajal populaarne Hanois École des Beaux-Arts de l'Indochine'i välja antud Indohiina preemia. Aastatel 1920–1939 anti oma vastavat preemiat välja Hispaanias. Preemia saanud resideerisid Madridis Casa de Velázquezes.