Itaalia muusika

Itaalia muusika ajalugu

Ooperihelilooja Claudio Monteverdi

Itaalia muusikatraditsioonid ulatuvad tagasi esiaega, sisaldades laia variatsiooni muusikavormidest – rahva- ja klassikalisest muusikast kuni ooperi ja rokkmuusikani.

Heliloojad

Itaalia heliloojad on andnud silmapaistva panuse Itaalia ja kogu läänemaailma muusikasse.

Renessansiaja heliloojad

Kuulsamad Itaalia renessansiaja heliloojad on Giovanni Pierluigi da Palestrina ja Claudio Monteverdi. Monteverdit peetakse ka Itaalia ooperi loojaks.

Barokiaja heliloojad

Kuulsamad Itaalia barokiaja heliloojad on Alessandro Scarlatti, Arcangelo Corelli ja Antonio Vivaldi.

Corellit peetakse concerto grosso loojaks.

Vivaldi "Neli aastaaega" ("Le quattro stagioni", 1723) on pärast selle taasavastamist väga populaarne ka tänapäeval.

Klassikalise muusika heliloojad

Kuulsamad Itaalia klassikalise muusika heliloojad on viiulivirtuoos Niccolò Paganini ja Gioachino Rossini.

Romantismi heliloojad

Kuulsamad Itaalia romantismi heliloojad on Giuseppe Verdi ja Giacomo Puccini.

Modernismi heliloojad

Modernistliku itaalia muusika silmapaistvad heliloojad on Luciano Berio ja Luigi Nono, kes andsid suure panuse eksperimentaalse ja elektroonilise muusika arengusse.

Muusikainstrumendid (pillid)

Itaalia rahvuspilliks võib nimetada mandoliini. Rahvamuusikas on oluline osa rütmipillidel (tamburiin, kastanjetid, triangel).

Itaalia pillimeistrid leiutasid mitmeid muusikariistu nagu klavessiin ja fagott ning täiustasid muid, näiteks klaverit ja viiulit.

Rahvamuusika

Igal Itaalia regioonil on välja arenenud omad unikaalsed muusikastiilid, instrumendid ja tantsud. Ballaadid (canti epico lirici) esinevad rohkem põhjaregioonides, lüürilised laulud (canti lirico monostrofici) on aga populaarsed Lõuna-Itaalias. Traditsioonilises Itaalia rahvamuusikas kasutatakse klahvakordioni, flööti, torupilli ja mitmesuguseid puhkpille (ciaramella ja piffero). Regionaalse muusika tuntumate näidete hulka kuuluvad Napoli laulud ja Sitsiilia rahvamuusika, kuna nendest regioonidest on inimesed emigreerunud üle maailma laiali.

Tantsuna on Itaalia rahvamuusikast tuntuim kindlasti tarantella. Teine tuntud tants on saltarello.

Rahvamuusika esitajatest väärivad mainimist Nuova Compagnia di Canto Popolare (NCCP, asut. 1969) jt.

Religioosne muusika

Katoliku kirikus oli muusikana kasutusel gregoriaanlik ühehäälne laul ajavahemikus 800–1000.

Renessansiajal võeti kirikulaulus kasutusele polüfooniline laul.

Heliloojatest on religioosset muusikat loonud ooperiheliloojana tuntuks saanud Luigi Cherubini (1760–1842).

Ooper

Erinevalt rahvamuusikast assotsieerub ooper rohkem Itaalia identiteediga, kuigi pärineb riigi põhjaosast – Firenzest. Euroopa muusika arengus toimusid 17. sajandil suured muudatused, trubaduuride levitatav keskaegne muusika asendus harmooniliste madrigalidega ja lõpuks ooperiga.

Järgnenud sajandite jooksul kujunesid Itaalias välja ooperitraditsioonid, mille esindajateks olid sellised silmapaistvamad heliloojad nagu Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti, Luigi Cherubini, Gioachino Rossini (1792–1868, "Le barbiere de Seville"/"Il barbiere di Siviglia" 1816, "Otello" 1816, "Guillaume Tell" 1829, jt). Vincenzo Bellini, Gaetano Donizetti ja Giuseppe Verdi ("Otello", "La traviata" jt) ja Giacomo Puccini (1858–1924, "La bohème", "Madama Butterfly", "Tosca", "Turandot" jt), Ruggero Leoncavallo ("Pagliacci" 1892, "Pajatsid").

Itaalia ooper domineeris rahvusvahelise ooperi üle pikka aega, kuniks 19. sajandil hakati aktsepteerima kohalikus keeles oopereid.[141]

Tuntud ooperilauljad on Beniamino Gigli (1890–1957), Maria Callas (Mαρία Kάλλας/Kαλογερόπουλου, 1923–1977, kreeka ooperilaulja), Renata Tebaldi (1922–2004), Mario del Monaco, Tito Gobbi, Anna Moffo, Enzio Pinza, Titta Ruffo, Tito Schipa, Renata Scotto, Cesare Siepi, Luciano Pavarotti (1935–2007), Erico Caruso (1873–1921), Andrea Bocelli jt.

Paljud ooperiaariad on leidnud esitamist iseseisvate lauludena ("E lucevan le stelle" Puccini ooperist "Tosca", "Vesti la giubba" Leoncavallo ooperist "Pajatsid", "Nessun dorma" ooperist "Turandot" jt), orkestraalsed osad aga instrumentaalsete lugudena (Rossini "Guillaume Tell" avamängu viimane osa, jt).

Itaalia on ooperikultuuri sünnimaa. Sealt on rohkem kui nelja sajandi jooksul tulnud vägagi elujõulise ja publikut kaasa haarava lavalise meelelahutusala väljapaistvamaid arendajaid. Itaalia heliloojad, lauljad, libretistid, dirigendid, lavastajad, lavakunstnikud ja impressaariod on läbi sajandite kujundanud publiku maitset ja suhtumist ooperisse, määranud ooperi struktuuri standardpõhimõtted, esitamise traditsioonid ja rituaalid ning andnud ooperile selle kõla, suursugususe ja ligitõmbavuse, mis seda muusikakultuuri tugisammast tänaseni iseloomustab. Jätkuvalt käiakse Itaalias õppimas nii laulmise kui ka ooperi lavastamise kunsti.

Ooperiajalugu algas Itaalia linnast Firenzest, kui sealne auväärsetest kodanikest ja muusikutest koosnev Camerata (Ühing) kogunes 16. sajandi lõpul Bardi lossis ning otsustas hakata ette kandma lavalisi etendusi, milles sõna ja deklamatsioon vaheldusid muusikaliste palade ja laulunumbritega. Camerata liige Jacopo Peri kirjutas maailma esimese ooperi "Dafne" (1598), mis pole säilinud. Hoopis rohkem tähele­panu äratas Peri ja Giulio Caccini ooper "Euri­dice" (1600), mis on esimene tänaseni säilinud teos. Huvi pakkus ka samal aastal esitatud Emilio de’ Cava­lieri "Rapp­resen­tazione di anima e di corpo". Need teosed andsid tõuke ooperikultuuri arengule esialgu Firenzes ja Roomas, seejärel teistes Itaalia linnades, eeskätt Torinos, Cremonas, Padovas, Mantovas, Bergamos ja Parmas. Roomas algas ooperiajastu Agostino Agazza­ri (1578–1640) oopuse "Eumelio" (1606) esitamisega ning pandi alus tänini kestvale traditsioonile, et aastalõppu tähista­va karnevalihooaja avamiseks esitatakse värskelt komponeeritud ooper või tuuakse lavale mõne maineka ooperi uuslavastus.

1785. aastal oli Itaalias statsionaarne ooperimaja juba 82 linnas. Lisaks sellele reisis mööda Euroopat ringi sadu itaallaste ooperitruppe. 1830–1840. aastatel anti Itaalias regulaarselt ooperietendusi 117 teatris. Neile lisandus 57 hooajaliselt ja 74 juhuslikult oopereid ette kandvat teatrit. 1846. aastal mängiti üksnes Verdi "Ernanit" korraga 62 Itaalia teatris, sh Veneetsias, Milanos, Triestes ja Firenzes nii karnevali- kui ka sügishooajal.

Tänapäeva Itaalias tegutseb 34 otsese riikliku või munitsipaal­alluvusega ooperiteatrit. Nendest Milano La Scala, Napoli Teatro San Carlo, Rooma Teatro dell’opera, Veneetsia La Fenice ja Firenze [Teatro Comunale]] on kõrge rahvusvahelise reputatsiooniga ning mõjutavad rohkem või vähem üldisi suundi ooperikultuuri arendamise globaalses protsessis. Neile lisandub seitse iga-aastast rahvusvahelist oope­rifestivali, millest ooperiüldsuse poolt ihaldatud ning omamoodi palverännu kohtadeks on suvine etendusteperiood Arena di Veronal, Spoleto kahe maailma festival, Firenze "Maggio musicale Fiorentino" festival, Donizetti festival Bergamos ning Rossini festival Pesaros. Tähtis koht Itaalias ooperikultuuri arendamisel on ka mitmetel munitsipaalse alluvusega ooperimajal nagu Bologna Teatro Comunale, Palermo Teatro Massimo, Trieste Teatro Lirico Giuseppe Verdi, Genoa Teatro Carlo Felice, Bergamo Teatro Donizetti jt.

Itaalia ooperiteatrid soovisid nii karnevali- kui ka sügisese ooperihooaja ilmestamiseks tuua välja vähemalt kaks uut teost. Heliloojad töötasid kiirustades. Viljakamad loojad (Rossini, Donizetti, Mercadante, Zingarelli, Carafa jt) komponeerisid aastas 3–5 uut oopust. 19. sajandi jooksul olid itaalia heliloojad komponeerinuid keskmiselt 80 uut teost aastas. Käis äge teatritevaheline konkurents ja võitlus nime­kate heliloojate pärast. Teatrid sõlmisid nendega pikaajalisi lepinguid, hoolitsedes selle eest, et konku­rent võimekat heliloojat üle ei maksaks ega oma teatri heaks töötama ei meelitaks.

Itaalial on väärikas plejaad heliloojaid, kelle seas on ooperiliteratuuri säravad isiksused, bel canto suurmeistrid Giochino Rossini (1792–1868), Vincenzo Bellini (1801–1835), Gaetano Donizetti (1797–1848), Giuseppe Verdi (1813–1901) ja Giacomo Puccini (1858–1924). Ooperikultuurile ladusid alusmüüri Claudio Monteverdi (1573–1630/31), Alessandro Stradella (1643–1682), Domenico Scarlatti (1685–1757), Antonio Vivaldi (1678–1741), Francesco Cavalli (1602–1676), Jean-Baptiste Lully (1632–1687), Giovanni Paisiello (1740–1816), Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736), Antonio Salieri (1750–1825),Niccolò Anronio Zingarelli (1752–1837), Gaspare Spontini (1774–1851), Luigi Cherubini (1760–1842), Baldassare Galuppi (1706–1785) ja Niccoló Jommelli (1714–1774). 19. sajandi viljakatest ja ooperiajalukku jäänud Itaalia heliloojatest paistsid silma Ferruccio Busoni (1866–1924), Pietro Mascagni (1863–1945), Michele Carafa (1787–1872),Saverio Mercadante (1795–1879), Giovanni Pacini (1796–1867), Ferdinando Paer (1771–1839), Francesco Malipiero (1824–1887), Ruggero Leoncavallo (1857–1919), Amilcare Ponchielli (1834-1886) ja Luigi Ricci (1805–1859).

20. sajandi nimekamad ooperiheliloojad olid Riccardo Zandonai (1883–1944), Franco Alfano (1875–1954), Ermanno Wolf-Ferrari (1876–1848), Luciano Berio (1925–2003), Luigi Nono (1924–1990), Luigi Dallapiccola (1904–1975), Italo Montemezzi (1875–1952) ja Bruno Maderna (1920–1973) ning USAs tegutsenud Gian Carlo Menotti (1911–2007).

Itaalia päritolu lauljad on kõrgeimalt koteeritud esinejad kõikjal maailma ooperiteatrites.

Tänapäeval on ooperiteatrite püsirepertuaaris rohkesti just Itaalia heliloojate oopereid. Nimetagem tänini vaid regulaarselt esitatavaid: Rossini "Il barbiere di Siviglia" (1816), "La Cenerentola" (1817), "Tancredi" (1813) ja "Semiramide" (1823), Bellini "La sonnambula" (1831), "Norma" (1831) ja "I Puritani" (1835), Donizetti "L’elisir d’amore" (1832), "Lucia di Lammermoor" (1835), "La fille du régiment" (1840) ja "Don Pasquale" (1845), Verdi "Nabucco" (1842), "Rigoletto" (1851), "La Traviata" (1853), "Il trovatore" (1853), "Un ballo in maschera" (1859 ja "Aida" (1871), Puccini "La bohème" (1896), "Tosca" (1900), "Madama Butterfly" (1904) ja "Turandot" (1926), Mascagni "Cavalleria rusticana" (1890), Ponchielli "La Gioconda" (1876), Leoncavallo "I pagliacci" (1892) jt.

Itaalia ooperikultuuri on aegade jooksul edasi viinud suurepärased ooperihääled: Farinelli (1705–1782), Luigi Lablache (1794–1858), Giuditta Pasta (1797–1865), Giovanni Battista Rubini (1794–1859), Antonio Tamburini (1800–1876), Maria Malibran (1808–1836), Giulia Grisi (1811–1869), Giuseppina Strepponi (1815–1897), Adelina Patti (1843–1919), Mattia Battistini (1856–1928), Enrico Caruso (1873–1921), Amelita Galli-Curci (1882–1963), Beniamino Gigli (1890–1957), Magda Oliviero (1910–2014), Tito Gobbi (1913–1984), Mario del Monaco (1915–1982), Franco Corelli (1921–2003), Giuseppe di Stefano (1921–2008), Renata Tebaldi (1922–2004), Piero Cappuccilli (1926–2005), Luciano Pavarotti (1935–2007) ja Mirella Freni (1935–2020).

Klassikaline muusika

16. sajandi alguses sündinud itaalia klassikalist muusikat on ooperist raske eristada, sest paljud klassikalised heliloojad kirjutasid mõlemat. Kuulsamate näidete hulka kuuluvad Tomaso Albinoni, Francesco Cavalli, Antonio Cesti ja Gaetano Donizetti.

Teise gruppi võib tinglikult arvata heliloojad, kes on kuulsad oma sümfooniatega, instrumentaalkontsertidega ja sonaatidega. Nende hulka kuuluvad Alessandro Marcello, Niccolò Paganini, Giuseppe Domenico Scarlatti ja Antonio Vivaldi.[141]

20. sajandi alguses sündinud hilisem itaalia klassikaline muusika (tuntud kui instrumentaalmuusika) eemaldus ooperitraditsioonidest (Giuseppe Martucci teine sümfoonia). Modernsete ja innovatiivsete heliloojate hulka võib arvata Luciano Berio, Sylvano Bussotti, Ottorino Respighi, Franco Donatoni ja Luigi Nono.

Itaaliaga seotud muusikat (näiteks, tarantellasid) on kirjutanud mitmed teiste maade heliloojad.

Filmimuusika

Filmimuusika alal on tuntuimad Itaalia heliloojad Cesare Andrea Bixio, Nino Rota ("La strada" teema) jt.

Filmimuusika alal on rahvusvahelist tunnustuse saavutanud Ennio Morricone, kelle tuntumate teoste hulka kuuluvad kaastööd filmidele "Hea, paha ja inetu" (1966) ja "Ükskord Metsikus Läänes" (1968). Tunnustatud filmihelilooja oli ka Giancarlo Bigazzi (1940–2012) muusika filmile "Mediterraneo", mis sai parima mitteingliskeelse filmi "Oscari" 1991).

Filmide kaudu on mitmed itaalia laulud saanud laialt tuntuks ka väljaspool Itaaliat. Näiteks "Non ti scordar di me" (Ernesto De Curtis, lyr. Domenico Furnò) sai tuntuks Beniamono Gigli esitusena 1935. aasta filmis "Vergiß mein nicht".

Laul

Itaalia laul on tuntud oma meloodilisuse poolest, kuid ka ilmselt ooperilaulust lähtuva häälekasutuse (bel canto) poolest.

Tuntud üksiklaulude autorid on Eduardo Di Capoa ("'O sole mio", 1898), Ernesto De Curtis ("Torna a Surriento", 1902), Francesco Paolo Tosti ("Marechiare"), Cesare Andrea Bixio (1896–1978, "Mamma", 1940, "Parlami d'amore Mariù", 1932) koos sõnade autori Bixio Cherubiniga (1899–1987) jt.

Esitajatena on tuntud mitmed ooperilauljad: Enrico Caruso, Benjamino Gigli, Mario Lanza (1925–1959) jt, kes põhiliselt laulsid siiski ooperiaariaid ("E lucevan le stelle" M. Lanza 1951, "Vesti la giubba" M. Lanza 1951, jt), Carlo Burti, Giuseppe Di Stefano, Luciano Pavarotti jt, kuid ka teised lauljad (Anna Fougez (1894–1966) jt).

Eriline koht on olnud Napoli laulul (Canzone Napoletana). Tuntumad Napoli laulud on olnud "(Io) Te voglio bene assaje" 1839, "Core 'ngrato", "Funiculì, funiculà", "Luna rossa", "Marechiare", "'O sole mio", "'O surdato 'nnamurato", "Santa Lucia", "Torna a Surriento", "Non ti scordar di me" 1935, jt. Mitmed nendest on saanud kuulsaks kogu maailmas ja laulutraditsioon on jätkunud (Renato Carosone "Maruzella" (sõnad Enzo Bonagura) 1956, "Lazarella" 1957, Mario Trevi, Pino Daniele (1955–2015) – "Napule è" 1977).

Populaarne (rahvalik) muusika ja tänapäeva popmuusika

Itaalia populaarne muusika põhines algselt rahvamuusikal, itaalia laulul ja ooperiaariatel.

Itaalia populaarmuusika (musica leggera) tendentsidest alates eelmise sajandi keskkohast annab küllatki hea ülevaate aastast 1951 toimuv Sanremo laulufestival, rahvalikust või rahvamuusikale lähedasemast muusikast aga teised festivalid, nagu Festival della Canzone Napoletana ehk Festival di Napoli (alates 1952) ja teised Itaalia muusikafestivalid, nagu Cantagiro (1962–1972 ja 1990–1993). Castrocaro Music Festival ehk Concorso per Voci Nuove (alates 1957) on olnud uute ja noorte talentide leidmise kohaks. RAI poolt 1956–1975 korraldatud Canzonissima oli Itaaliat Eurovisiooni Lauluvõistlusel esindama saadetavate laulude ja esitajate valiku kohaks aastatel 1970–1975. Festival dei Due Mondi toimub Itaalias ja USAs või mõnel teisel maal alates aastast 1958.

Paljud tuntud Itaalia lauljatest nii lauljad kui ka laulukirjutajad, kelle loomingu osaks on sageli sotsiaalse, poliitilise ja intellektuaalse sisuga laulud ja protestilaulud (näiteks Gigliola Cinquetti – "La rosa nera" 1967, "Si" 1974, Milva – "Bella ciao!", Iva Zanicchi – "La riva bianca, la riva nera" 1971, jt). Ülekaalus on aga olnud meloodilised sentimentaalsed ballaadid.

Samuti on rahvusvaheliselt tuntud muusik Giorgio Moroder, keda peetakse Itaalia diskomuusika (italodisco) ja elektroonilise muusika pioneeriks. Selle suuna esindaja oli ka Gazebo ("I like Chopin", viis: Pierluigi Giombini, sõnad: Gazebo, 1983).

Viimaste aastakümnete suurima tuntusega muusikud on Toto Cutugno, Ricchi e Poveri, Laura Pausini, Eros Ramazzotti, Andrea Bocelli jt.

Heliloojad ja laulude sõnade autorid

Lisaks juba mainitud heliloojatele on laulude autoritena tuntud veel Mogol, Paolo Conte, Vito Pallavicini (1924–2007), Mario Panzeri (1911–1991), Giancarlo Bigazzi (1940–2012), Lorenzo Pilat jt.

Laulusõnade loojatest on tuntumad Tino Verde, Franco Migliacci, Daniele Pace, Alberto Testa (1927–2009, "Quando, quando, quando ?"), Nisa (Nicola Salerno, 1910–1969, "Tu vuò fà l'americano", "Guaglione", "Non ho l'eta") jt.

Paljud esitavad muusikud on ise ka muusika autorid (cantautori), peamiselt enda esitatavate laulude puhul, näiteks Dino Olivieri, Adriano Celentano, Domenico Modugno, Tony Renis, Renato Rascel, Sergio Endrigo, Enrico Riccardi jt.

Lauljad ja muusikud

Järgnevas on toodud populaarse muusika alal kuuluvad eelmise sajandi tuntumate Itaalia muusikute hulka kuuluvate muusikute loetelu.
Al Bano (Albano Carrisi) (duetina Albano e Romina esitasid laulu "Ci sará", Sanremo 1984, esikoht),
Alice (Carla Bissi) (Castrogiro 1971 võitja, "Per Elisa" Sanremo 1981, esikoht, koos Franco Battiatoga esitas Battiato laulu "I treni di Tozeur" ESC1984 5. koht),
Fabrizio De André,
Nino D'Angelo,
Nicola Arigliano ("I sing "ammore"" 1959, "20 chilometri al giorno" 1964),
Avion Travel ("Sentimento", Sanremo 2000, esikoht),
Aleandro Baldi ("Passerà", Sanremo 1994, esikoht),
Nicola Di Bari ("Il cuore è uno zingaro", Sanremo 1971, esikoht, Itaalia, esikoht, "Chitarra suona più piano", Canzonissima 1971 võitja, "I giorni dell'arcobaleno", Sanremo 1972, esikoht),
Franco Battiato (psühhedeelne rokk, progressiivne rokk, synthpop, dance, 1981 LP "La voce del padrone (His Master's Voice)" oli esimene Itaalia üle 1 000 000 müüdud LP, "L'arca di Noè" 1982, "I treni di Tozeur", esitas koos Alice'iga ESC1984, 5. koht),
Lucio Battisti,
Orietta Berti ("Se ne va", 1969),
Umberto Bindi ("Il nostro concerto", Hit Parade Italia, esikoht 1960/61, "Il mio mondo", 1963),
Andrea Bocelli,
Angelo Branduardi ("Alla fiera dell'est", 1976 LP, Italian Music Critics's Award, "La pulce d'acqua", 1977)
Sergio Bruni (Festival di Napoli),
Carlo Buti ("Tornerai", 1937),
Peppino di Capri (Festival di Napoli 1970, esikoht),
Renato Carosone (sünd. Carusone, 1920–2001) (cantautore, "Torero" 1958 US top 20 hit ja US Hit Parade, esikoht, "Lazzarella" 1957, "Maruzella" 1958, "Guaglione" 1958),
Raffaella Carrà ("Tanti auguri"),
Al Bano Carrisi (= AlBano),
Marco Carta ("La forza mia", Sanremo 2009, esikoht),
Caterina Caselli ("Nessuno me può giudicare", Sanremo 1966, 2. koht, "Come mai" 1966),
Adriano Celentano ("24 000 baci", Sanremo 1961, 2. koht, "Azzurro" 1968 Itaalia, esikoht),
Gigliola Cinquetti ("Non ho l'eta" ESC1964, esikoht, "La pioggia", "Si" ESC1974, 2. koht),
Riccardo Cocciante ("Se stiamo insieme", Sanremo 1991, esikoht),
Toto Cutugno ("Solo noi", Sanremo 1980, esikoht, "L'italiano (Lasciatemi Cantare)", Sanremo 1983),
Lucio Dalla (1943–2012, comp., "Caruso" 1986),
Tony Dallara ("Come prima", Sanremo 1957, esikoht, ESC1957 #_, Festival di Napoli),
Ricardo Del Turco ("Uno tranquillo", 1967, "Luglio", 1968 It, esikoht)
Nicola Di Bari ("Il cuore e' uno zingaro", Sanremo 1971, esikoht, "I giorni dell'arcobaleno", Sanremo 1972, esikoht),
Delirium ("Jesahel", Sanremo 1972, 6. koht, It, esikoht),
Peppino Di Capri ("Un grande amore e niente piu", Sanremo 1973, esikoht),
Dino ("Te lo leggo negli occhi", Festival delle Rose 1964, 3. koht, "Gli occhi miei" (Mogol-Donida) 1968),
Sergio Endrigo ("Canzone per te", Sanremo 1968, esikoht, esit. Roberto Carlos ja Sergio Endrigo, "Lontano dagli occhi", Sanremo 1969, 2. koht),
Aurelio Fierro ("Guaglione", Festival di Napoli 1956, esikoht, "Lazzarella" 1957, Festival di Napoli 1969, esikoht),
Fiordaliso ("Non voglio mica la luna",Sanremo 1984, 5. koht),
Ricardo Fogli (osales ansamblis Pooh, "Mondo" 1976, "Malinconia" 1981, "Storie di tutti i giorni" Sanremo 1982, esikoht, "Per Lucia" ESC 1983, esikoht1),
Sergio Franchi (1926–1990) (San Remo 1960),
Ivano Fossati (gruppo Delirium 1971-72),
Nunzio Gallo (Festival di Napoli 1958, esikoht),
Gazebo (Paul Mazzolini, "I like Chopin", 1983, esikoht Itaalias ja veel 15 riigis),
Beniamino Gigli,
Giorgia ("Come saprei", Sanremo 1995, esikoht, "Strano il mio destino" Sanremo 1996, 3. koht, "Di sole e d'azzurro" (Zucchero) Sanremo 2001, 2. koht, 2013 album "Senza paura" Itaalia, esikoht),
Francesco Guccini,
Rocco Granata ("Marina" aut. ja esit., "Carolina, dai!" 1961, "Tango d'amore"),
Romina (=Romina Power),
Homo Sapiens ("Bella da morire", Sanremo 1977, esikoht)
Isabella Iannetti (Mogol/Rapetti, Celentano e del Prete, "T'hanno visto domenica sera", Cantagiro 1963 girone B, 2. koht; "Melodia" (Cassano - Conti - Argenio), 1968),
Anna Identici ("Quando m'innamoro" (Pace - Panzeri), Sanremo 1968, 6. koht),
Jalisse (=Alessandra Drusian) (Fabio Ricci, lyr. Carmen Di Domenico e Alessandra Drusian, "Fiumi di parole", esit. koos Fabio Ricciga, Sanremo 1997, esikoht, ESC1997, 4. koht),
Jovanotti,
Mario Lanza (1896–1978),
Fausto Leali,
Sophia Loren ("Mambo italiano", 1955),
Robert(in)o Loreti ("Mamma", "Uno per tutte" 1963, Festival di Napoli 1966, esikoht),
Little Tony ("24 000 baci", Sanremo 1961, 2. koht),
Marino Marini (ed il suo quartetto) (Festival di Napoli, "Maruzzella", ),
Mia Martini,
Marisa (Del Frate) ("Malinconico autunno", Festival di Napoli 1967, esikoht)
Emma Marrone,
Michele ("Se mi vuoi lasciare", 1963, Itaalia, esikoht),
Milva ("Tango italiano", Sanremo 1962, 2. koht; Festival di Napoli; "Mediterraneo", Sanremo 1972, esikoht2),
Mina ("Un anno d'amore" (orig. "C'est irreparable", Nino Ferrer), 1965 Itaalia, esikoht),
Domenico Modugno ("Nel blu dipinto di blu" ehk "Volare", Sanremo 1958, ESC1958, "Ti si' 'na cosa grande" koos Ornella Vanoni'ga, Festival di Napoli 1964, esikoht),
Mario del Monaco,
Matia Bazar ("E dirsi ciao", Sanremo 1978, esikoht, "Messaggio d'amore", Sanremo 2002, esikoht),
Gianni Morandi ("Il giocattolo", 1968),
Fabrizio Moro,
Giorgio Moroder (electronic music, italodisco),
Nada ("Ma che freddo fa", Sanremo 1969, 5. koht, "Il cuore è uno Zingaro", Sanremo 1971, esikoht),
Gianna Nannini ("Bello e impossibile", "Lontano dagli occhi" 1969),
Nek ("Laura non c'e" (Nek, Massimo Varini, Antonello De Sanctis), 1997 Itaalia, esikoht, US, esikoht9, Prantsusmaa, esikoht1, Saksamaa, esikoht0, jne),
Numero Uno (italodisco),
Dino Olivieri ("Tornerai" Olivieri 1933, lyr. Nino Rastelli 1936),
Le Orme,
Anna Oxa (koos Fausto Lealiga esitas "Ti lascero'", Sanremo 1989, esikoht, "Senza pieta'", Sanremo 1999, esikoht),
Laura Pausini ("Strani amori" Sanremo 1994, 3. koht),
Luciano Pavarotti,
Rita Pavone (Festival degli sconosciuti 1962, esikoht, "La partita di pallone", "Cuore", 1963, "Lui", Cantagiro 1965 Girone A võitja),
Emilio Pericoli (1928–2013, esit. "Al di là", 1961 US#6, GB#30),
Nilla Pizzi (1919–2011, "Grazie dei fiori", Sanremo 1951, esikoht, "Vola colomba", Sanremo 1951, esikoht, Festival di Napoli),
I Pooh (1966, "Uomini soli", Sanremo 1990, esikoht),
Romina Power (duetis koos Albano Carrisiga esitasid laulu "Ci sará", Sanremo 1984, esikoht),
Patty Pravo ("La bambola", 1968),
I Profeti,
Quartetto Cetra,
Eros Ramazzotti ("Adesso tu", Sanremo 1986, esikoht),
Katyna Ranieri (Sanremo 1953),
Massimo Ranieri ("Rose rosse (per te)" Cantagiro 1969 Girone A võitja),
Renato Rascel (Ranucci) 1912–1991 (comp., Festival di Napoli, "Romantica" (R.Rascel, lyr. Tino Verde, Sanremo 1960, esikoht esit. Renato Rascel ja Tony Dallara, ESC1960, 8. koht)),
Tony Renis ("Quando?"),
Teddy Reno ("Eterno ritornello (Te vojo bene)", 1948, "Sarrá chi sa?", Festival di Napoli 1959, esikoht),
Ricchi e Poveri ("La prima cosa bella" 1970, "Se m'innamoro", Sanremo 1985, esikoht),
Tino Rossi,
Vasco Rossi,
Flo Sandon's ("El bayon", Festival di Napoli),
Marisa Sannia (1947–2008) ("Casa bianca", Sanremo 1968, 2. koht)
Tito Schipa,
Franco Simone ("Fiume grande", Sanremo 1974),
Bobby Solo ("Una lacrima sul viso"),
Giuseppe di Stefano,
Luciano Tajoli (1920–1996) ("Mamma" 1941, "Verde luna" 1948, ),
Luiggi Tenco,
Achille Togliani (Sanremo 1951, Sanremo 1952),
Tonina Torrielli ("Amami se vuoi" ESC1956, 2. koht, "L'Amore" 1958, "Perderti" Sanremo 1960),
Umberto Tozzi ("Gloria", 1979 Itaalia, 2. koht),
Mario Trevi ("Mare verde" Canzone Napoletana 1961, "Indifferentemente" Canzone Napoletana 1963, 2. koht),
Ricardo Del Turco, vt. Del Turco,
Trio Lescano ("Tornerai", 1937),
Ornella Vanoni,
Roberto Vecchioni (Roberto Vecchioni, "Chiamami ancora amore", Sanremo 2011, esikoht),
Claudio Villa (1926–1987) ("Jammo ja'", Festival di Napoli 1963, esikoht, "Non pensare a me", Sanremo 1967, esikoht),
Wess e Dori Ghezzi ("Era, ESC1975, 3. koht)
Iva Zanicchi (Castrocaro Music Festival 1962, 3. koht, Sanremo 1967, "Zingara" Sanremo 1969, esikoht, "L'arca di Noè" 1970, Sanremo 1974, esikoht, Festival di Napoli),
Zucchero,
jt.

Täielikuma ettekujutuse annab Itaalia lauljate loend.

Itaalia päritolu või Itaalia juurtega lauljaid ja muusikuid mujal maailmas
Salvatore Adamo,
Lys Assia,
Frankie Avalon,
Tony Bennett,
Perry Como,
Betty Curtis ("Al di là"),
Dalida (Canzonissima 1967),
Vic Damone, Nino D'Angelo,
Johnny Dorelli ("Love in Portofino", 1959),
Rocco Granata,
Sergio Franchi (1926–1990, tenor),
Connie Francis,
Markos Frangkoulis,
Mario Lanza,
Henry Mancini,
Dean Martin,
Al Martino (1927–2009) ("Non ti scordar di me"),
Robert Miles (Roberto Concina)
Liza Minnelli,
Yves Montand,
Paolo Nutini,
Emilio Pericoli ("Uno per tutte" Sanremo 1963, esikoht, ESC1963, 3. koht, "Non ho l'eta (per amar ti)" Sanremo 1964, esikoht),
Gene Pitney ("Nessuno me può giudicare", Sanremo 1966, 2. koht"),
Teddy Randazzo,
Chris Rea,
Johnny Rivers
Tino Rossi,
Frank Sinatra,
Jerry Vale (1930–2014),
Gino Vannelli,
Caterina Valente
Lena Zavaroni

Teiste maade lauljad, kes on laulnud itaalia laule või itaalia keeles või Itaaliaga seotud teemadel
Salvatore Adamo (Prantsusmaa)
Richard Anthony (Prantsusmaa)
The Aphrodite's Child (Kreeka, "Lontano dagli occhi" 1969)
Cilla Black (Inglismaa, "You're my world", 1964 UK, esikoht, orig. "Il mio mondo")
Roberto Carlos (Brasiilia, "Canzone per te", Sanremo 1968, esikoht)
José Carreras (Hispaania)
Plácido Domingo (Hispaania)
José Feliciano (USA, "Che sara", Sanremo 1971, 2. koht, eriti suure populaarsuse sai hispaaniakeelse versioonina "Qué será")
Fredi (Matti Siitonen) (Soome. "Päättyneet on päivät", orig. "Uno tranquillo", 1967)
Kristina Hautala (Soome, "En koskaan", orig. "Io che non vivo senza te", Sanremo 1965)
The Herman's Hermits (Suurbritannia, "Something is happening", 1968 UK#4, orig. "Luglio", 1968)
Mary Hopkin (Inglismaa, "Lontano dagli occhi" Sanremo 1969, 2. koht)
Engelbert Humperdinck (Inglismaa, "The way it use to be", orig. "Melodia", 1968)
Dmitri Hvorstovsky (Venemaa)
Tom Jones (Inglismaa, "Love me tonight, orig. "Alla fine della strada")
Laila Kinnunen (1939–2000) ("Lazarella", orig. "Lazzarella" Festival di Napoli 1957, 2. koht)
Helmut Lotti (Saksamaa)
The New Christy Minstrels (USA, "Se piangi, se ridi", Sanremo 1965, esikoht)
Elvis Presley (USA, "Surrender", orig. "Retorno a Surriento", "You don't have to say you love me", orig. "Io che non vivo senza te", Sanremo 1965)
The Renegates (Inglismaa, "Un giorno tu me cercherai" 1966)
Cliff Richard (Inglismaa, "All my love", orig. "Solo tu", "Constantly", 1964, orig. "L'edera", Sanremo 1958, 2. koht, Canzonissima 1958, esikoht)
The Sandpipers (USA, "Quando m'innamoro", 1968 Sanremo, 6. koht)
Neil Sedaka ("La terza luna" 1963)
Dusty Springfield (Suurbritannia, "You don't have to say you love me", orig. "Io che non vivo senza te", Sanremo 1965)
The Tremeloes (Inglismaa, "Suddenly you love me" 1967 UK 6.koht, orig. "Uno tranquillo", 1967)
Olavi Virta ("Maruzella" 1958, orig. "Maruzzella" 1956)
Dionne Warwick ("La voce del silenzio", Sanremo 1968)

Eesti lauljatest ja muusikutest on itaalia või itaaliateemalisi laule, seda ka itaalia keeles, ja instrumentaalmuusikat esitanud mitmed:
Koit Toome ja Laura (Eesti, "Verona", ESC2017, 14. koht)
Elina Nechayeva (Eesti, "La forza", ESC2018, 8. koht)
Beati Mandolini (Eesti)
Tarmo Pihlap
Kalmer Tennosaar
Uno Loop
Helgi Sallo
Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester
Tiiu Varik
jt.

Laulud ja muusikateosed

Märkus: Nimede alguses olevaid artikleid Gli, I, Il, L', La, Le, Li, Un, Una, Uno ja hispaania keeles El võib olla järjestamisel mitte arvesse võetud.
"20 chilometri al giorno" (esit. Adriano Celentano ja, Sanremo 1961, 2. koht, esit. ka Nicola Arigliano)
"24 000 baci" ("Venti quattro mila baci", Fulci - Vivarelli - Celentano, Sanremo 1961, 2. koht, esit. Adriano Celentano ja Little Tony)
"Addio, addio !" (Domenico Modugno, lyr. Franco Migliacci, esit. Domenico Modugno ja Claudio Villa, Sanremo 1962, esikoht, Itaalia 1962, 4. koht (Musica e dischi), ESC1962, 9. koht)
"Adesso tu" (esit. Eros Ramazzotti, Sanremo 1986, esikoht),
"Al di là" (Carlo Donida - Mogol, esit. Betty Curtis ja Luciano Tajoli, Sanremo 1961, esikoht, ESC1961, 5. koht, Emilio Pericoli, Lys Assia e Dino Olivieri orch., jt)
"Alla fine delle strada" (Lorenzo Pilat, esit. Lorenzo Pilat, Sanremo 1969)
"Alle porte del sole" (esit. Gigliola Cinquetti, Canzonissima 1973 võitja)
"Un anno d'amore" (orig. "C'est irreparable", Nino Ferrer, esit. Mina, 1965 Itaalia, esikoht)
"Aprite le finestre" (Pinchi e V. Panzuti, esit. Franca Raimondi, Sanremo 1956, esikoht)
"L'arca di Noe" (esit. Iva Zanicchi ja Sergio Endrigo, Sanremo 1970)
"Arcobaleno"
"Arrivederci Roma !" (esitused-helisalvestised – Mario Lanza)
"Ave Maria" (Franz Schubert 1825, esitused-helisalvestised – Mario Lanza 1951, jt)
"Azzurro" (Paolo Conte, Michele Virano e Vito Pallavicini, esit. Adriano Celentano, 1968)
"La bambola" (Bruno Zambrini, Ruggero Cini, lyr. Franco Migliacci, 1968, esit. Patty Pravo, Itaalia, esikoht)
"El bayon" (esit. Flo Sandon's)
"Bello e impossibile" (Gianna Nannini)
"Buongiorno tristezza" (G. Fiorelli e M. Ruccione, esit. Claudio Villa ja Tullio Pane, Sanremo 1955, esikoht)
"Campanaro" (lyr. Bixio Cherubini)
"Canzone per te" (Sergio Endrigo, Sanremo 1968, esikoht, esit. Roberto Carlos ja Sergio Endrigo)
"Carolina, dai !" (Daniele Pace e Mario Panzeri, esit. Sergio Bruni, Sanremo 1961, 9. koht)
"Caruso" (Lucio Dalla, Itaalia, 2. koht)
"Casa bianca" (Mariano Detto e Don Backy, esit. Ornella Vanoni ja Marisa Sannia, Sanremo 1968, 2. koht)
"Chella lla'" (Renato Carosone, 1957)
"Che sara" (Jimmy Fontana, lyr. Franco Migliacci, esit. Jose Feliciano ja Ricchi e Poveri, Sanremo 1971, 2. koht)
"Chitarra suona più piano" (Nicola Di Bari - Evangelisti - Marrocchi, esit. Nicola Di Bari, Canzonissima 1971, esikoht)
"Ciribiribim" (Pestalozza, testo Tiochet)
"Ci sará" (Albano e Romina, Sanremo 1984, esikoht)
"Come mai" (Pace, Panzeri e Pilat, esit. Caterina Caselli, 1966)
"Come prima" (Di Paola, Panzeri, Taccani, esit. Tony Dallara, 1957, Itaalia, 5. koht)
"Core 'ngrato" (Mario Lanza 1950, )
"Cuore" (esit. Rita Pavone, 1963 Itaalia, esikoht)
"Il cuore è uno zingaro" (Claudio Mattone, lyr. Franco Migliacci, esit. Nicola Di Bari, Sanremo 1971, esikoht)
"Domani" (vt. ka "Forget domani")
"Dio, come ti amo" (Domenico Modugno, esit. Domenico Modugno ja Gigliola Cinquetti, Sanremo 1966, It, esikoht, D. Modugno esitus ESC1966, 17.-18. koht)
"L'edera" (Saverio Seracini e Vincenzo D'Acquisto, esit. Nilla Pizzi ja Tonina Torrielli, Sanremo 1958, 2. koht, Nilla Pizzi esituses oli ka Canzonissima 1958 võidulaul, Claudio Villa 1958)
"E lucevan le stelle" (Giacomo Puccini ooperist "Tosca")
"Fiumi di parole" (Fabio Ricci, lyr. Carmen Di Domenico e Alessandra Drusian, esit. Jalisse (=Alessandra Drusian koos Fabio Ricciga), Sanremo 1997, esikoht, ESC1997, 4. koht)
"Forget domani" (Riz Ortolani, Norman Newell, esit. Katyna Ranieri, filmis "The Yellow Rolls Royce", MGM, 1964)
"Funiculì, funiculà" (Luigi Denza, testo Peppino Turco, 1880)
"Il giocattolo" (Luis Enriquez Bacalov, Bruno Zambrini, Ubaldo Continiello, esit. Gianni Morandi, 1968)
"I giorni dell'arcobaleno" (Nicola Di Bari, Dalmazio Masini, Piero Pintucci, esit. Nicola Di Bari, Sanremo 1972, esikoht)
"In ginocchio da te" (esit. Gianni Morandi, 1962)
"Gloria" (Umberto Tozzi, Giancarlo Bigazzi, esit. Umberto Tozzi, 1979 Itaalia, 2. koht)
"Grazie, amore !" (esit. Gigliola Cinquetti, 1965)
"Grazie dei fiori" (Saverio Seracini, lyr. G. C. Testoni, M. Panzeri, esit. Nilla Pizzi, Sanremo 1951, esikoht)
"Guaglione" (Giuseppe Franciulli, lyr. Nisa, Festival di Napoli 1956, esikoht, esit. Renato Carosone),
"Io che non vivo senza te" (Pino Donaggio, lyr. Vito Pallavicini, esit. Pino Donaggio, 1965),
""La strada" teema" (Nino Rota)
"Lazzarella" (Domenico Modugno e Riccardo Pazzaglia, 1957, esit. Aurelio Fierro (Festival di Napoli 1957, 2. koht, Italia, 2. koht), Domenico Modugno, 1957, R. Carosone, 1958)
"L'edera" (Saverio Seracini e Vincenzo D'Acquisto, esit. Nilla Pizzi ja Tonina Torrielli, Sanremo 1958, 2. koht, Nilla Pizzi esituses oli ka Canzonissima 1958 võidulaul, Claudio Villa 1958)
"Lontano dagli occhi" (Sergio Endrigo-Sergio Bardotti, esit. Sergio Endrigo ja Mary Hopkin, Sanremo 1969, 2. koht)
"Luglio" (Riccardo Del Turco e Giancarlo Bigazzi), esit. Riccardo Del Turco, il Disco per l'Estate 1968, esikoht)
"Lui" (esit. Rita Pavone, Cantagiro 1965 Girone A, esikoht)
"Mamma" ("Mamma son tanto felice") (Cesare Bixio, lyr. Bixio Cherubini, 1940, esitused-helisalvestised: Mario Lanza, Benjamino Gigli, Robertino Loreti, Andrea Bocelli jt)
"Marechiare" (Francesco Paolo Tosti, esitused – Mario Lanza 1952, jt)
"Marina" (Rocco Granata, esit. Rocco Granata)
"Maruzzella" (Renato Carosone, lyr. Enzo Bonagura, 1955, esit. R. Carosone)
"Mediterraneo" (Sanremo 1972)
"Melancolico autunno" (Sanremo 1951)
"Melodia" (Cassano, Conti, lyr. Argenio, 1968, esit. Isabella Iannetti ("The way it use to be"))
"Il mio mondo" (Umberto Bindi, Gino Paoli, esit. Umberto Bindi, 1963)
"Nel blu dipinto di blu" ("Volare") (Domenico Modugno - Francesco Migliacci, esit. Domenico Modugno, Sanremo 1958, esikoht, ESC1958, 6. koht)
"Nessuno me può giudicare" (Luciano Beretta, Miki Del Prete, Daniele Pace, Mario Panzeri, esit. Gene Pitney ja Caterina Caselli, Sanremo 1966, 2. koht)
"Non ho l'eta (per amarti)" (M.Panzeri, lyr. Nisa, esit. Gigliola Cinquetti ja Emilio Pericoli, Sanremo 1964, esikoht, ECS1964, esikoht)
"Non pensare a me" (esit. Claudio Villa ja Iva Zanicchi, Sanremo 1967, esikoht)
"Non son degno di te" (esit. Gianni Morandi)
"Non ti scordar di me" (Ernesto De Curtis, lyr. Domenico Furnò, 1934, esit. Beniamino Gigli 1935, Mario Lanza, Claudio Villa 1955, Gigliola Cinquetti 1975, Luciano Pavarotti 1994)
"Non voglio mica la luna" (Zucchero Fornaciari, Enzo Malepasso, Luigi Albertelli, esit. Fiordaliso, Sanremo 1984, 5. koht),
"Il nostro concerto" (Umberto Berti, testo Giorgio Calabrese, 1960, The symphonic structure of the song was inspired by Richard Addinsell's "Warsaw Concerto", Miranda Martino esmaesitus Itaalia Muusika Festivalil New Yorgis, Umberto Berti, Hit Parade Italia, esikoht, 1960/61)),
"Gli occhi miei" (Mogol - Donida, esit. Dino, 1968),
"Oi Mari" (Di Ceglie, testo Nisa)
"'O sole mio" (Eduardo Di Capoa, 1898, esitused-helisalvestised – Mario Lanza 1958, Robertino Loreti, jt)
"Papaveri e papere" (N. Rastelli, M. Panzeri e V. Mascheroni, esit. Nilla Pizzi, Sanremo 1952, 2. koht)
"Parla mi d'amore, Mariù" (Cesare Andrea Bixio e Ennio Neri, 1932, esitused Vittorio Sica 1932, Mario Lanza, Giuseppe di Stefano 1959)
"Per Lucia" (esit. Ricardo Fogli ESC1983, 11. koht),
"La pioggia" (Pace, Argenio, Conte, Panzeri, esit. Gigliola Cinquetti, Sanremo 1969, 6. koht)
"Piove (Ciao, ciao bambina)" (Domenico Modugno, Dino Verde, 1959, esit. Domenico Modugno ja Johnny Dorelli, Sanremo 1959, esikoht)
"Quando m'innamoro" (Pace - Panceri, esit. Anna Identici, Sanremo 1968, 6. koht)
"Quando, quando, quando ?" (Tony Renis, lyr. Alberto Testa, esit. Tony Renis, Sanremo 1962, 4. koht, Canzonissima 1962, esikoht)
"Le quattro stagioni" (Antonio Vivaldi, 1723)
"Il cuore e' uno zingaro" (esit. Nicola Di Bari, Sanremo 1971, esikoht)
"La riva bianca, la riva nera" (Alberto Testa, Eros Sciorilli, esit. Iva Zanicchi, 1971)
"Romantica" (Renato Rascel, lyr. Tino Verde, Sanremo 1960, esikoht, esit. Renato Rascel ja Tony Dallara, viimane oli ka Canzonissima 1960 võitja, ESC1960, 8. koht)
"Rose rosse (per te)" (esit. Massimo Ranieri, Cantagiro 1969 Girone A, esikoht)
"Se piangi, se ridi" (esit. Bobby Solo ja The New Christy Minstrels, Sanremo 1965, esikoht)
""La strada" teema" (Nino Rota)
"La strada nel bosco" (Cesare Bixio)
"Te lo leggo negli occhi" (Sergio Endrigo, lyr. S. Bardotti), esit. Dino, Festival delle Rose 1964, 3. koht)
"Torna a Surriento" (Ernesto De Curtis, 1902)
"Tornerai" (Dino Olivieri, 1933, lyr. Nino Rastelli, 1936, esit. Dino Olivieri, Carlo Buti 1937, Trio Lescano 1937, jt)
"Uno per tutte" (esit. Tony Renis ja Emilio Pericoli, Sanremo 1963, esikoht, ESC1963, 3. koht)
"Uno tranquillo" (Daniele Pace, Mario Panzeri, lyr. Lorenzo Pilat, 1967)
"I treni di Tozeur" (Franco Battiato, Giusto Pio, lyr. F. Battiato, Rosario Cosentino, esit. Battiato e Alice, ESC1984, 5. koht),
"Se piangi, se ridi" (Gianni Marchetti, Roberto Satti e Mogol, esit. Bobby Solo, Sanremo 1965, esikoht, ESC1960, 5. koht),
"Si" (Daniele Pace, Corrado Conti, Lorenzo Pilat, Mario Panzeri, esit. Gigliola Cinquetti, Sanremo 1974, ESC1974, 2. koht),
"La terza luna" (Luis Enriquez Bacalov e Franco Migliacci, esit. Neil Sedaka)
"Tu' vuo' fa' l'americano" (R.Carosone, lyr. Nisa, esit. Renato Carosone, 1956)
"Uno per tutte" (Tony Renis, Mogol ed Alberto Testa, esit. Tony Renis ja Emilio Pericoli, Sanremo 1963, esikoht, ESC1963, 3. koht, Itaalia, esikoht, Robertino Loreti)
"Il uomo per me" (esit. Bobby Solo, Sanremo 1965)
"Vesti la giubba" (Ruggero Leoncavallo ooperist "Pajatsid" 1892)
"Viale autunno" (Giovanni D'Anzi, 1953, esit. Carla Boni ja Flo Sandon's, Sanremo 1953, esikoht)
"Vivere" (Bixio)
"Vola colomba" (lyr. Bixio Cherubini, esit. Nilla Pizzi, Sanremo 1952, esikoht),
"Volare" ("Nel blu dipinto di blu") (Sanremo 1958, esikoht, ESC1958, 6. koht),
"Zingara" (Enrico Riccardi e Luigi Albertelli, esit. Bobby Solo ja Iva Zanicchi, Sanremo 1969, esikoht, Itaalia, esikoht Bobby Solo esitusena).

Paljudest itaalia lauludest on tehtud versioonid teistes keeltes.
"Al di là" (Carlo Donida - Mogol),
"Constantly" ("L'edera", Canzonissima 1958),
"Gloria" (Umberto Tozzi, Giancarlo Bigazzi, esit. Umberto Tozzi, 1979),
"Help yourself" ("Gli occhi miei", 1968),
"It's now or never" ("O sole mio"),
"I (who have nothing)" ("Uno dei danti"),
"J'attendrai" ("Tornerai", 1933/1936),
"Komm' zurück" ("Tornerai", 1933/1936),
"Mama" ("Mamma"),
"Maruzella" ("Maruzzella")
"A man without love" ("Quando m'innamoro"),
"Our concerto" ("Il nostro concerto"),
"Quando, quando, quando ?" ("Quando, quando, quando ?"),
"Qué sara" ("Che sarà"),
"Something is happening" ("Luglio", 1968),
"Suddenly you love me" ("Uno tranquillo"),
"Surrender" ("Torno a Surriento"),
"Tutte le mamme" (U. Bertini e E. Falcocchio, esit. Giorgio Consolini ja Gino Latilla, Sanremo 1954, esikoht)
"Volveras" ("Tornerai", 1933/1936),
"The way it use to be" ("Melodia"),
"You're my world" ("Il mio mondo", 1963), esit. Cilla Black, 1964 UK, esikoht,
jt.

Eestikeelsed versioonid on tehtud paljudest itaalia lauludest:
"Serenaad öös" (ka "Aken lahti tee") ("Guaglione") (eestik. sõnad Heldur Karmo, 1957) (esit. Kalmer Tennosaar, 1958)
"Ciribiribin" ("Ciribiribin", Pestalozza, testo Tiochet) (esit. Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester),
"Ei ole ma veel selles eas" ("Non ho l'eta (per amar ti)", Sanremo 1964, esikoht, ESC1964, esikoht) (esit. Tiiu Varik),
"Esmakordselt" ("Melodia", "The way it use to be")
"Funiculì, funiculà" (esit. Beati Mandolini)
"Jätke võtmed väljapoole" ("Tanti auguri") (esit. Anne Veski),
"Lõppenud on päevad" ("Uno tranquillo", 1967),
"Ma lendan ja laulan" ("Nel blu dipinto di blu (Volare)"),
"Oi Mari" ("Oi Mari") (esit. Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester),
"Oled teinud mind õnnelikuks" ("Quando m'innamoro" 1968),
"Ootan sind" ("Tornerai", Dino Olivieri, testo Nino Rastelli, 1933) (esit. Mart Sander ja Bel-Etage Swingorkester),
"Pardike ja moon" ("Papaveri e papere", Sanremo 1952, 2. koht),
"Pärlipüüdja" ("Will I see you again ?"),
"Romantika" ("Romantica", Canzonissima 1960, esikoht)
"Tule metsa vaiksele teele" või "Metsateel" ("La strada nel bosco", C. Bixio),
"Vihm" ("La pioggia", 1969)
"Ütle, millal tuled sa?" ("Quando, quando, quando ?"),
jt.

Vaata ka

• Itaalia Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Opera Nazionale Balilla

Välislingid

• Italian Music
• Italian music