Antonio Salieri

Antonio Salieri (18. august 1750 Legnago – 7. mai 1825 Viin) oli itaalia päritolu saksa helilooja ja dirigent.

Antonio Salieri Joseph Willibrod Mähleri maalil

Ta oli oma aja tähtsamaid ja kuulsamaid heliloojaid. Hiljem on Salieri muusika jäänud populaarsuselt selgelt tema kaasaegsete Haydni, Mozarti, Beethoveni ja Schuberti loomingu varju (ta oli mõnda aega neist kahe viimase, nagu paljude teistegi heade heliloojate õpetaja), kuid alates 20. sajandi lõpust on tema muusika populaarsus jälle tõusuteel.

Ta on kirjutanud üle 40 ooperi, millest tänapäeval on tuntumad "Danaiidid" ("Les Danaïdes"; 1784), "Tarare" (1787), ja "Falstaff" (1799).

Elu

Antonio Salieri sündis 18. augustil 1750 jõukas kaupmehe perekonnas Legnagos Põhja-Itaalias. Siiski pidas Salieri ennast hoolimata itaalia päritolust saksa heliloojaks ja dirigendiks, sest ta elas ja töötas alates 16. eluaastast Viinis ning kõik ta tähtsamad saavutused seostuvad eelkõige selle linnaga.

Esimese instrumendina õppis Salieri viiulit. Peagi kolis perekond Paduasse ja seejärel Veneetsiasse, kus noormehel avanes võimalus teha tutvust generaalbassi põhimõtetega ning arendada end selles vallas. Tema õpetaja oli Giovanni Battista Pescetti, Veneetsias ja Londonis töötanud organist ja helilooja. Kuulsas gondlitelinnas tutvus ta 1766. aastal Florian Leopold Gassmanniga, kes soovitas tal pürgida Viini õukonda. Selleks lihvis ta Salieri oskusi heliloomingu osas Johann Joseph Fuxi kontrapunktiõpikuga "Gradus ad Parnassumi" (ladina keeles 'teejuht Parnassosele').

Salieri jäi Viini terveks eluks. 1774. aastal suri õpetaja Gassmann ning keiser Joseph II nimetas Salieri oma õukonnaheliloojaks. Samal aastal tutvus ja abiellus ta Therese von Helferstorferiga, neil sündis kaheksa last. Ainuke poeg Alois suri aga 1805. aastal. Salieri sai 1788. aastal kuninglikuks ja keiserlikuks kapellmeistriks ning pidas seda ametit 1824. aastani. Hoolimata ametlikust tiitlist oli "kapellmeister" rohkem kasutusel Wolfgang Amadeus Mozarti austava nimetusena, kes tegelikult seda ametit iialgi ei pidanud. Muusikute ühingu (Tonkünstler-Societät) presidendi ametis oli Salieri aastatel 1788–1795, pärast seda sama ühingu asepresident ning kontsertide korraldaja aastani 1818.

Salieri saavutas oma elu jooksul kõrge sotsiaalse positsiooni. Teda seostatakse ja võrreldakse tihti selliste tunnustatud heliloojatega nagu Joseph Haydn ja Louis Spohr. Olulise kultuuritegelasena 18. ja 19. sajandi muusikaelus oli ta ka selliste kuulsate heliloojate nagu Ludwig van Beethoveni, Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummeli, Franz Liszti, Franz Xaver Süssmayri ja Franz Schuberti õpetaja. Paar aastat pärast Mozarti surma õpetas Salieri Franz Xaver Mozartit (Wolfgang Amadeus nimetas 4 kuud enne enda surma sündinud poja niimoodi just oma õpilase Süssmayri auks).

Antonio Salieri suri 7. mail 1825 ning maeti Viini Matzleinsdorfer Friedhofi kalmistule. Hiljem maeti ta ümber Zentralfriedhofi, kus puhkavad ka Beethoven, Brahms ja Schubert. Salieri matusetalitusel kõlas esmakordselt tema enda loodud "Reekviem c-moll" (kirjutatud 1804). Tema hauamonumendil on ta õpilase Joseph Weigli luuletus.

Ruh sanft! Vom Staub entblößt,
Wird Dir die Ewigkeit erblühen.
Ruh sanft! In ew’gen Harmonien
Ist nun Dein Geist gelöst.
Er sprach sich aus in zaubervollen Tönen,
Jetzt schwebt er hin zum unvergänglich Schönen.

Puhka rahus! Tuhk tõstab su esile
Igavik õitseb sulle.
Puhka rahus! Igavestes harmooniates
Saadetakse su hing nüüd laiali.
Ta väljendas end lummavate nootidega,
Nüüd hõljub ta igavesse ilusse.

Salieri ja Mozart

1780. aastatel, kui Mozart elas ja töötas Viinis, sisaldas Leopoldi ja Wolfgangi kirjavahetus mitmeid märkusi selle kohta, kuidas paljud salasepitsejad eesotsas Salieriga tegevat kõik selleks, et takistada Mozartil paremate ametipostide saamist või ooperite lavaletoomist. Tegelikult ei leidu mingit erilist tõendusmaterjali Salieri osalusest sellistes vandenõudes, kuid sellest hoolimata omistati 19. sajandi alguses, kui koos kasvava Saksa rahvuslusega kujunes Mozartist kujutluspilt kui Austria heliloojast, veneetslasest Salierile õela vastase roll. Aastakümnete jooksul muutus Mozarti muusika populaarsemaks ja Salieri kuulsus langes. Abielu kaudu Mozarti sugulane Carl Maria von Weber, keda Richard Wagner on iseloomustanud kui saksapäraseimatest kõige saksapärasemat heliloojat, keeldus väidetavasti ühinemast Ludlam-Höhlega, klubiga, kuhu kuulus ka Salieri – just viimase liikmesuse tõttu. Hiljem jõudsid sellised kuulujutud avalikkuse ette ning näiteks Albert Lortzingi "Singspiel Szenen aus Mozarts Leben" (1832) kasutabki klišeed, mille kohaselt kade Salieri üritab rikkuda Mozarti karjääri.

Biograaf Alexander Wheelock Thayer usub, et Mozarti kahtlustused Salieri kohta võivad olla alguse saanud intsidendist 1781. aastal, kui Mozart taotles Württembergi printsessi muusikaõpetaja kohta, aga tema asemel valiti kõrge laulmisõpetajamainega Salieri. Järgmisel aastal kukkus läbi Mozarti katse saada valituks printsessi klaveriõpetajaks.

Kui Veneetsia libretist Lorenzo da Ponte oli Prahas "Don Giovannit" ette valmistamas, kutsuti ta tagasi Viini kuninglikule laulatusele, kus kanti ette Salieri "Axur, Re d’Ormus". Loomulikult polnud Mozart ka sellega rahul.

Kõigest hoolimata on palju rohkem tõendeid kahe helilooja vahelisest koostööst kui vihavaenust. Salieri nimetamisel kapellmeistriks 1788. aastal tegi ta enda ooperi lavaletoomise asemel korraliku arvustuse "Figaro pulma" kohta. Ja kui ta läks 1790. aastal Leopold II kroonimispidustustele, ei olnud tal kaasas ei rohkem ega vähem kui kolm Mozarti missat. Salieri ja Mozart kirjutasid koos isegi ühe kantaadi ("Per la ricuperata salute di Ophelia") vokaalile ja klaverile, mis pidi tähistama laulja Nancy Storace’i naasmist lavale. See teos pole aga säilinud. Ka Mozarti "Patukahetseja Taaveti" (K469, 1785), ta "Klaverikontserdi Es-duur" (K482, 1785), "Klarnetikvinteti" (K581, 1789) ja uhke "Sümfoonia g-moll" (K550) esiettekanded toimusid Salieri soovitusel, kes juhatas ka viimase teose ettekannet 1791. aastal. Viimases säilinud kirjas (14. oktoobrist 1791) kirjutab Mozart oma naisele, et ta võttis Salieri ja Caterina Cavalier' enda tõlda ja sõidutas nad mõlemad ooperihoonesse, samas mainib ka Salieri reaktsiooni "Võluflöödile" (K620): "Ta kuulas ja vaatas kogu tähelepanuga ning avamängust viimase koorini ei olnud ühtegi kohta, mis poleks esile kutsunud tema "Braavot!" või "Bellot!"."

Salieri tervis halvenes viimastel eluaastatel ning veidi enne surma määrati ta haiglaravile. Kuulujutt, nagu oleks ta oma surivoodil üles tunnistanud Mozarti mõrvamise, hakkas levima varsti pärast ta surma. Veneetslase põetajat Gottlieb Parsko ja Georg Rosenberg ning perearst Joseph Röhrig väidavad kindlalt, et ta ei ole kunagi midagi säärast öelnud. Vähemalt üks neist kolmest inimesest oli koos Salieriga kogu ta haiglasolemise perioodi.

Mõne kuu jooksul pärast Salieri surma 1825. aastal kirjutas Aleksander Puškin "väikese tragöödia" "Mozart ja Salieri", õpetliku loo patust ja kadedusest. Vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakov kirjutas Puškini näidendi põhjal 1898. aastal samanimelise ooperi.

Vihavaenu sisaldava loo populaarseimad säilitajad on Peter Shafferi näidend "Amadeus" (1979) ning Miloš Formani Oscareid võitnud 1984. aastal valminud ja näidendil põhinev samanimeline film. Salieri rollis oli F. Murray Abraham, kes võitis ka parima näitleja Oscari. Salieri tegelaskuju on Mozartist vaimustuses, ent samal ajal ka halvakspanev. Ta süüdistab jumalat enda vastase õnnistamises. Salieri hilisem haiglaperiood on filmis viidud hullumajja, kus ta nimetab end "keskpärasuse kaitsepühakuks".

Looming

Salieri kasvas sügavalt katoliiklikus peres ning religioon jäi tähtsale kohale kogu tema elu jooksul. Sellest tuleneb ka suur vaimuliku muusika hulk tema loomingus. Stiililiselt seadis ta muusika eeskujuks itaallastest Giovanni Paisiello ja Domenico Cimarosa asemel Christoph Willibald Glucki ja Florian Leopold Gassmanni. Selle põhjuseks on ilmselt, hoolimata sünnist Veneetsias, ligi 60-aastane elamine ning töötamine keiserlikus Viinis. Ka tuntud muusikakriitik Friedrich Rochlitz suhtus temasse kui Saksa heliloojasse.

Viinis veedetud aja jooksul omandas Salieri tohutu prestiiži helilooja ja dirigendina. Eriti paistis ta silma ooperitega, aga ka kammer- ja vaimuliku muusikaga.

Ooperid

Kõige silmapaistvamad tema neljakümnest ooperist on "Armida" (1771), "Europa riconosciuta" (1778), "La scuola de’ gelosi" (1778), "Der Rauchfangkehrer" (1781), "Les Danaïdes" (1784), "Tarare" (1787), "Axur, Re d’ormus" (1788), "Palmira, regina di Persia" (1795) ja "Falstaff" (1799).

Instrumentaalmuusika

Salieri kirjutas võrdlemisi vähe instrumentaalmuusikat. Tema instrumentaalteoste hulka kuulusid

• kaks klaverikontserti;
• kontsert orelile (1773);
• kontsert flöödile;
• kontsert oboele ja orkestrile (1774);
• süit 26 variatsioonist "La folliadi Spagna" teemale (1815).

Instrumentaalloomingusse saab lisaks lugeda 6 kontserti (orelile, klaverile, mitmele solistile), 7 teost orkestrile (sh 3 sümfooniat ning teos "Kolm minutit orkestrile"), 7 serenaadi erinevatele koosseisudele, 15 marssi ja 20 muud teost soolopillidele või ansamblitele.

Vokaalmuusika

• 95 aariat
• 13 ilmalikku kantaati
• 18 ilmalikku koori
• ligikaudu 340 laulu või kaanonit klaverisaatega ja ilma
• 5 oratooriumit
• 7 missat
• 2 reekviemi
• hulgaliselt motette, vaimulikke aariaid ja laule, introitus'i, hümne, litaaniaid, psalme ning offertooriume.

Populaarsus tänapäeval

Salieri muusikat salvestatakse aina enam ja enam. Mitmed tema avamängud ja enamik ta sümfoonilisest muusikast on nüüd CD-l välja antud, kuigi lõviosa Salieri loomingust – vokaalmuusikat – alles hakatakse salvestama. 2003. aastal ilmus metsosopran Cecilia Bartoli Salieri-album, mis hõlmab 13 aariat Salieri ooperitest, ning enamik neist salvestati üldse esmakordselt. Patrice Michaels laulis mitmeid tema aariaid CD-l "Mozarti päeva diivad". 2008. aastal andis veel üks lauljanna, Diana Damrau välja CD mitme Salieri koloratuurse aariaga. 2000. aastast muutusid CD-del kättesaadavaks terved ooperid, näiteks "Axur Re d’Ormus", "Falstaff", "Les Danaïdes", "La Locandiera", "La grotto di Trofonia" ja "Prima la musica e poi le parole". Salieri muusikal on käia veel pikk maa, kuulumaks tavapärasesse repertuaari, aga see ei ole võimatu, sest tema looming levib pidevalt.

Tema ooperid "Falstaff" (1995. aasta lavastus) ja "Tarare" (1987. aasta lavastus) on välja antud DVD-l ning 2004. aastal toodi Milanos lavale "Europa Riconosciuta" (peaosas Diana Damrau). See etendus kanti üle ka televisioonis.

Salieri on suutnud äratada tähelepanu ka Hollywoodis. 2001. aastal kasutati ta triokontserti "Viimase kindluse" filmimuusikas. 2006. aasta filmis "Kopeerides Beethovenit" viidatakse Salierile palju positiivsemas valguses. Beethoven palkab noore muusikat õppiva neiu tegema täpset koopiat tema 9. sümfooniast, viimane on aga kloostris ning abtiss soovitab tal kõrvalise Beethoveniga mitte tegemist teha. Ta mainib, et ka temal oli kord unistus tulla Viini, õppida ooperilauljaks ning töötada koos Salieriga. 2008. aastal, kasutati filmis "Raudmees" Salieri "Klaverikontserdi C-duur" Larghetto osa.