Ava peamenüü

Ruggero Leoncavallo

Itaalia helilooja
Ruggero Leoncavallo 1910. aastal

Ruggero Leoncavallo (23. aprill 1857 Napoli9. august 1919 Montecantini) oli Itaalia helilooja ja libretist. Verismi ooperikoolkonna väljapaistev esindaja.

ÕpingudRedigeeri

Pärit Napoli kohtuniku perekonnast. Lapsepõlve veetis Calabrias Montalto Uffugo linnas. Õppis seal esialgu muusikat seal eraviisiliselt ja asus siis õppima Napoli San Pietro a Majella konservatooriumisse klaverit Beniamino Cesi ning komponeerimist Michele Ruta ja Lauro Rossi juhendamisel. Sai 16-aastaselt lõpudiplomi. Täiendas end 1876 Paolo Serrao juures. Kuulas 1876. aasta sügisel Bologna ülikoolis poeet Giosuè Carducci kirjanduse loenguid, kes entusiastliku Richard Wagneri muusika austaja tutvustas nimeka saksa komponisti loomingut ka oma õpilastele. Innustatuna Wagneri ooperitest komponeeris samal aastal enda kirjutatud libretole esimese ooperi noore inglise poeedi Thomas Chattertoni elust, kuid see ei pakkunud teatritele huvi. Oopus lavastati alles 20 aasta pärast Rooma Teatro Argentinas ja ei pakkunud ka siis erilist huvi. Esimese ooperi ebaedu pettumus sundis Leoncavallot hoiduma järgmised 15 aastat ooperite komponeerimisest ning looma hetkelise tähtsusega salongimuusikat.

PariisisRedigeeri

Onu Giuseppe pealekäimisel, kes oli Egiptuse välisministeeriumi pressiosakonna direktor, läks ta 1879 Kairosse ja sai seal klaveriõpetaja koha. Kuid Inglise-Egiptuse sõja puhkedes ja Aleksandria rahutusi 1882 lahkus Kairost Marseille' kaudu Pariisi. Seadis end sisse Montmartre'il, elas boheemlaslikku elu, andis muusikatunde ja mängis kohvikutes klaverit. Kavandas Wagneri eeskujul kirjutada itaalia renessanssi kirjeldava faabulaga ooperitriloogia "Crepusculum", mis pidi olema Itaalia vastus Wagneri "Nibelungi sõrmusele" ("Der Ring des Nibelungen"). Esimene osa sellest tema enda libretole saigi 1892 valmis ja kandis nime "I Medici". Seda esitati järgmisel aastal paar korda Milano Dal Verme teatris. Teine ja kolmas osa jäidki komponeerimata. Samal ajal tegi endale Pariisis nime sümfoonilise poeemiga "La nuit de mai" ('Mai õhtu'), mille tekst põhines Alfred de Musset' poeemil.

 
Karikatuur Leoncavallost. Ilmus prantsuse satiiriajakirjas L'Assiette au Beurre, 1902

LäbimurreRedigeeri

Pärast abiellumist lauljanna Berthe Rambaud'ga asus 1887 elama Milanosse, kus sukeldus jäägitult linna kultuuriellu. Soov ooperit kirjutada polnud kustunud. Innustatuna Pietro Mascagni "Talupoja au" ("Cavalleria rusticana") edust komponeeris 2-vaatuselise veristliku ooperi "Pajatsid" ("I pagliacci"), mille müüs Sonzogno kirjastusele. Teos läks üldises verismi innustuse lainel otsekohe 1892. aastal lavastamisele Milano Dal Verme teatris ning osutus täistabamuseks. Maailmakuulsus oli tagatud. "Pajatsid" kujunes Mascagni "Talupoja au" kõrval verismi koolkonna tähtsaimaks ning enim ette kantud ooperiks.

Seejärel kirjutas libreto Henry Murgeri teose "Scènes de la vie de bohème" (Stseene boheemlase elust) baasil. Pakkus libretot oma sõbrale ja kaardimängukaaslasele Giacomo Puccinile, kuid too ei innustunud otsekohe tekstist. Otsustas siis ise libreto ära kasutada ning alustas 1892 tööd, mille lõpetas alles 5 aastat hiljem. Ooper "Boheem" ("La bohème") kanti ette Veneetsia Teatro La Fenices. Puccini oli aga vahepeal ümber mõelnud ja saanud oma samanimelise ooperi valmis aasta varem. Leoncavallo ooper osutus vitaalsemaks ja akadeemilisemaks. Kajastas küll Puccini variandist paremini elu Pariisi Ladina kvartalis, kuid jäi muusikaliselt tublisti sõbra teosele alla. Mõnda aega esitati mõlemat versiooni paralleelselt, kuid peagi kaotas publik Leoncavallo oopuse vastu huvi. Seejärel on Leoncavallo teost tervikuna esitatud väga harva. Kuid kaks tenoriaariat on püsinud aastaid Itaalias kontserdiprogrammides.

1900. aastal esietendunud "Zazà" oli teine ooper, mis saavutas teatud rahvusvahelist tähelepanu. Seejärel käis Leoncavallo populaarsus ja positsioon Itaalia muusikaelus kiiresti alla. Suuresti ka seetõttu, et tal oli kombeks pidevalt pidada sõnasõda ning protsessida kirjastajate ja teatrijuhtidega. Teoste lavastamine Itaalias muutus väga raskeks, lausa võimatuks.

 
Enrico Caruso esitamas "Pajatsite" Canio aariat "Vesti la giubba" 1917

Saksamaal ja AmeerikasRedigeeri

Läks 1902. aastal tööd otsima Saksamaale. Sealne publik oli vaimustatud 1890. aastate alguses Itaalias asutatud viie veristliku stiili helilooja rühmituse Giovane scuola (Noor kool) teostest. Sellesse kuulusid Puccini, Leoncavallo, Cilea, Catalani, Franchetti, Mascagni ja Giordano. Pärast "Pajatsite" (Saksamaal nimega "Der Bajazzo") ja isegi "I Medici" edu, tellis keiser Wilhelm II talt ooperi, et ära märkida Hohenzollerite dünastia ajaloolist tähtsust. Tulemuseks oli ajalooline draama "Der Roland von Berlin", mida esitati suure entusiasmiga Berliini Städtische Operi publikule ligi 40 korda. Seejärel komponeeris Ameerika Ühendriikide muusikaturgu silmas pidades opereti "La jeunesse de Figaro", kutsudes esinema lauljaid Itaaliast. Edu selle operetiga tagas talle materiaalselt kasuliku ringreisi USA-s.

Ebaõnnestunud otsingudRedigeeri

Operettide komponeerimise kõrval pöördus ooperi juurde tagasi alles 1910, kuid ükski neist ei pääsenud "Pajatsite" varjust kunagi välja. Ammutas oma uute ooperite jaoks inspiratsiooni Wagneri, Bizet', Massenet' ja Boito ooperitest. Kirjutas teostele ise libretod, mida on peetud andekateks. Teda on peetud oma aja Itaalia parimaks libretistiks Arrigo Boito kõrval. Kuid ta ei suutnud oma libretode baasil luua alati head muusikat. 1876–1919 komponeeris 11 ooperit ja 10 operetti, millest kolme pole kunagi esitatud. Operettidest olid vaid Itaalias populaarseimad "La candidata" ('Kandidaat') ja "Prestami tua moglie" ('Anna mulle oma naine').

Leoncavallo suri Toscanas Montecatini Termes. Matusetalitus peeti kaks päeva pärast surma. Sellel osalesid sajad inimesed. Nende hulgas ka lähedased sõbrad ja rivaalid Pietro Mascagni ja Giacomo Puccini. Leoncavallo on maetud Firenze Cimitero Monumentale delle Porte Sante surnuaeda. Tema loomingust kuulub tänaseni ooperiteatrite standardrepertuaari vaid üheks verismi peateoseks peetav "Pajatsid". Seda esitatakse tavaliselt koos "Talupoja auga" ühel õhtul, nii tehti ka Estonias. Aeg-ajalt on esitatud ka "Zazà'd". Ülejäänud oopused on praktiliselt unustatud.

Eestis on alates 1913. aastast 15 korda lavastatud vaid "Pajatseid": Estonias (1913, 1915, 1919, 1935, 1942, 1946, 1949, 1954, 1978, 2006); Vanemuises (1935, 1944, 1949, 1953, 1994).

TeosedRedigeeri

  • "Chatterton" (Rooma, 1896)
  • "Pajatsid" – "I pagliacci" (Milano, 1892)
  • "I Medici" (Milano, 1893)
  • "Boheem" – "La bohème" (Veneetsia, 1897)
  • "Zazà" (Milano, 1900)
  • "Der Roland von Berlin" (Berliin, 1904)
  • "La jeunesse de Figaro" (operett, New York, 1906)
  • "Maià" (Rooma, 1910), Malbrouk (operett, Rooma, 1910)
  • "La reginetta delle rose" (operett, Rooma, 1912)
  • "Zingari" (London, 1912)
  • "Are you There?" (operett, London, 1913)
  • "Mimi Pinson" (Rooma, 1913)
  • "La candidata" (operett, Rooma, 1915)
  • "Goffredo Mameli" (operett, Genova, 1916)
  • "Prestami tua moglie" (operett, Montecantini, 1916)
  • "A chi la piarrettiera?" (operett, Rooma, 1919)
  • "Edipo re" (Chicago, 1920)
  • "Il primo bacio" (operett, Montecantini, 1923)
  • "La maschera nuda" (operett, Napoli, 1925)
  • "Prometeo" (esitamata)