Don Pasquale

Gaetano Donizetti koomiline ooper (dramma buffo) kolmes vaatuses Giovanni Ruffini ja helilooja libreto Angelo Anelli libreto järgi Stefano Pavesi ooperile Ser Marc’Antonio (1810). Esmaettekanne 3. jaanuaril1843 Pariisi Théâtre Italienis (Salle Ventadour). Helilooja tehniliselt parim töö. Hinnatud ooperiliteratuuri üheks paremaks buffoooperiks Rossini „Sevilla habemeajaja” ja Donizetti enda „Armujoogi” kõrval. Olnud alates väljatulekust katkematult muusikateatrite standardrepertuaaris. Eestis on lavastatud Estonias 1938, 1947, 1974, Estonia Talveaed 1992 ja 2021. Vanemuise repertuaaris on olnud 1943, 1957, 1987, 1992.

Donizetti sai Pariisi Théâtre Italieni direktor Jules Janinilt tellimuse uuele koomilisele ooperile tema teatri jaoks 1842. aasta sügisel. Direktor pidas silmas, et helilooja arvestaks teatri kandvate solistide Giulia Grisi, Antonio Tamburini ja Luigi Lablache’i kõrgetasemelisi vokaalseid võimeid. Ruffini alustas libreto kirjutamist oktoobri esimesel nädalal. Donizetti üritas pidevalt libreto koostamisse sekkuda. Lõpuks teatas Ruffini, et Donizetti on tema tööd nii palju muutnud ja täiustanud, et ta seda oma nime all ei avalda. Kui Giovanni Ricordi muusikakirjastus selle avaldas, oli autoriks märgitud vaid „M.A.”

Donizetti töötas muusika loomisel väga nobedasti. Juba detsembri alguses algasid teatris proovid. Kollektiiv suhtus uude ooperisse pessimistlikult. Õhkkond proovide ajal oli külm ja orkester tegutses laisalt. Helilooja oli aga optimistlik, kinnitades kollektiivile, et tema pärast ei ole vaja karta ning uus ooper saab olema edukas. Donizettil oli õigus. Juba kolm kuud pärast Pariisi väga edukat esiettekandest oli teos Milano La Scala repertuaaris. Viini Kärntnertortheateri esietendus toimus 14. mail 1843. Selleks esietenduseks lisas Donizetti väga populaarseks osutunud Don Pasquale ja Malatesta buffodueti „Cheti, cheti, immantinente”. Londonis oli ooper näha ja kuulda juunis 1843. Samal aastal oli teos ettekandmisel veel Brüsselis ja Lille’is.

Rollide loojad: Giulia Grisi (Norina), Luigi Lablache (Don Pasquale), Giovanni Matteo Mario (Ernesto) ja Antonio Tamburini (Malatesta).

Peamised osad: Don Pasquale (bass), Norina (sopran), dr Malatesta (bariton), Ernesto (tenor), notar Carlino (bariton).

Tegevus toimub Roomas 19. sajandi alguses. Eakas ja varakas poissmees Don Pasquale on otsustanud abi­elluda. Samu plaane peab ka tema vennapoeg Ernes­to, kes soovib viia altari ette noore lese Nori­na. Don Pasquale aga ei ole sellega nõus ning ähvardab ta pärandusest ilma jätta ja majast välja ajada. Ernesto on meeleheitel. Don Pasquale „perearst” dr Malatesta teatab, et on leidnud vanapoisile sobiva pruudi. See olevat tema enda õde, millisesse rolli planeeritakse Norina, kuna too tahab Don Pasqualet karistada Ernestole põhjus­tatud südamevalu pärast. Vanamees tahab otsekohe abielluda. Malatestal on käepärast vale­notar, kelleks on tema sugulane. Koos­tatakse fiktiivne abieluleping, mille järgi Norinast saab maja perenaine. Don Pasqualele tutvus­tatakse mõrsjat, kes olevat äsja lahkunud kloostrist. Ernesto ei tea midagi vandeseltslaste plaanidest. Ta on peaaegu kõike ära rikkumas, kuid saab asjast teada ja tõmbub tagasi. Abielu­leping kirjutatakse alla ja otsekohe muutub malbe Norina torisevaks, nõudlikuks ja raha pillavaks abielunaiseks. Ernesto on mõistnud, milles asi, ja tal hakkab vanamehest kah­ju. Don Pasquale majas on toimunud suured muuda­tused, kõikjal valitseb Norina. Don Pas­qualet ei arvesta keegi. Norina kohtub salaja Ernestoga. Don Pasquale ja dr Malatesta plaa­nivad noortele lõksu. Vanapoiss tahab oma äsjasest abikaasast lahti saada. See on kõikide ühine soov. Noored armunud annavad end aiapimeduses jälitajatele kätte. Don Pasquale võtab kerge südamega vastu teate, et Ernesto armastab tegelikult Nori­nat, annab vandenõu andeks ja rõõmustab, et abieluleping oli fiktiivne. Ooper lõpeb õpetus­sõnadega publikule, kuidas tuleb vastavalt oma eale armusuhteid korraldada.

Peamised muusikalood:

Malatesta ja Don Pasquale duett „Ah! un foco insolito”;

Norina kavatiin „So anch’io la virtù magica”;

Norina ja Malatesta duett „Vado, corro”;

Ernesto aaria „E se fia che ad altro oggetto”;

Norina, Malatesta ja don Pasquale tertsett „Via, coraggio”;

kvartetid „Provato ho a prenderti finora colle buone” ja „Son tradito, son tradito”;

Norina ja Don Pasquale duett „Via, caro sposino”;

koor „Che interminabile andirvieni”;

Don Pasquale ja Malatesta duetid „Cheti cheti immantinente” ja „Aspetta, aspetta, cara sposina”;

Norina ja Ernesto duett „Tornami a dir che m’ami”;

Norina, Don Pasquale ja Malatesta ansambel kooriga „Bravo, bravo, don Pasquale!”.


Allikad:

1.      Osborne, Charles. The Bel Canto operas of Rossini, Donizetti and Bellini”. Portland, Oregon, 1994

2.      Made, Tiit, „Ooperimaailm”, I köide, Tallinn, 2012.